Mis värvi on armastus? Laulusõnad jätkuvad: „Kui teaks küll oleks hea! Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma, et iga päev mu armastust siis näeksid sa.“
Võib aru saada, miks nii kõrge tunne nagu armastus, inimelu ülimaid eesmärke, seostatakse mingi värvusega (mida laulus küll ei mainita), sest ka eri värvustesse suhtume me ju emotsionaalselt erinevalt.
Küllap samal põhjusel seostatakse värvusi ka poliitikaga ning riikliku sümboolika, näiteks lippude vahendusel ka riikluse alustega. Kõik see on mõistetav seoses positiivsete emotsioonide ja üllate põhimõtetega, kuid värvide vastandamisel võivad need muutuda ka vahendiks varjata tegelikke taotlusi ja inimesi sel kombel pimestada.
Oleme uhked oma lipuvärvidele, aga nende pidev vastandamine näiteks punasele lipule on omandamas mingit märksa laiemat, demoniseerivat tähendust, mis kõige äraspidisemal kujul avaldus omaaegses aktsioonis „Kommarid ahju!“ Piisab kellegi värvimisest punaseks, ja sellega olekski nagu kõik öeldud!
Selline värvussümboolika laieneb ka neile, keda tembeldatakse „lilladeks“ , kes aga isegi tahaksid esineda hoopis vikerkaarevärvides. Teame, mida tähendab „pruun katk“, aga ka seda, mida elanikkonna erimärgistusena tähendasid kollased kuusnurgad või roosad ringid. Ent kas ikka alati teame või õieti vaevumegi süvenema selliste märkide tegelikku sisusse!?
Viimatise valimiskampaania ajal hoogustus taas erakondade ja inimeste jaotamine valgeteks ja mustadeks jõududeks. Tasus vaid jagada poliitiline väli mustaks ja valgeks ning näis, et sellega on rahvale kõik öeldud. Kõik, mis tuleb tumedalt poolt, satub vääramatult süngesse varju, mida aga teevad valged, seda valgustatakse pimestavate prožektorikiirtega, mis ei lasegi sündida varjudel. Ometi taunime näiteks kunstis või ka ühiskonna-asjades labastavat mustvalget käsitlust. Miks peaks see siis pädema päevapoliitikas!? Või oleme tõesti „tähesõdade“ klišeede mõju all!?
Päevapoliitikas ja valimistelgi kasutatakse palju värve. Meil on erakondi, kes seostavad ennast juba nimetuses või oma imidžis teatavate värvitoonidega. Kasutatakse ära inimpsüühikas sissetöötatud stereotüüpe, mis seostuvad kas traditsiooniliselt või psühholoogiliselt eri värvuste mõjuga. Piisab sildist „rohelised“ ja polegi vaja enam enam tõestada selle ideoloogia põhjendatust; maalida oma loosungid kollaseks ning sellega ongi öeldud, kes peaks olema võitjaerakond; või valida üks teine roheline toon ning rahvas teab, et „kes siis veel!“ Isegi punane roos on taas arglikult avalikkusse tagasi tulemas, ehkki justkui punastades mineviku eelarvamuste koorma all.
Ometi on elu täis just pooltoone, nii otseses kui kaudses tähenduses. Kõigil värvustel on oma koht meid ümbritsevas maailmas ning ükski värv ei esine seal puhtal kujul ega suveräänselt, teistest sõltumata. Meie nägemises moodustub ühe või teise värvuse tajumine just naabervärvuste mõjul. Üksnes pimeduses ei suuda inimene värvusi enam eristada, just siis saaks üldse kõnelda mustast ja valgest jõust. Kas tõesti tahame oma elus jätkuvalt kombata vaid pimeduses!?
Ei, ma ei taha kedagi keelata valimast endale sobivat värv reklaami kujundamiseks ega seostamaks oma imidžit identiteedivärviga. Tahan vaid rõhutada, et tõde on tegelikult vaataja silmades. Värvimängude jälgija ei tohiks langeda lihtsustatud käsitluste lummusse ega asendada ratsionaalset analüüsi sotsiaalse pimedusega.
Värvimaagia on nagu mustkunst, see võib meid võluda ja siiralt imestama panna, aga tegelikult teame ju hästi, et see kõik on vaid käteosavuse ja abivahenditega loodud illusioon. Üritagem samuti aru saada ka värvidest meie ümber.
MART UMMELAS
18.11.2009
12.11.2009
1989: Berliini müüri langemine ja uue salapakti hingus
Selle kirjutise mõtete katalüsaatoriks said kaks väikest sündmust: kohtumine Endel Uigaga Tallinnas ja ära jäänud Berliini müüri varisemise meenutuskonverents UNESCOs.
Endel Uiga hinnang 1944. aasta sügisele
4. oktoobril kohtusin Tallinnas oma ammuse sõbra Endel Uigaga (20 aastat tutvust), kes oli Ameerikast tulnud järjekordsele kodumaareisile. Endel Uiga peaks kodumaisele lugejale olema küllalt tuntud, sest Eesti elu jälgijana võtab ta ka Eesti ajakirjanduses sõna. Kahjuks avaldatakse teda harva ja kärbitult, kuigi tema arvamus vääriks tähelepanu.
Tartumaalt pärit Endel Uiga (*1918) lõpetas 1943. aastal Tehnikaülikooli, mobiliseeriti seejärel Saksa sõjaväkke ning võttis ohvitserina võitlustest Kuramaal osa peaaegu sõja lõpuni. Suurema osa sõjajärgsest ajast on ta elanud insenerina ja seejärel pensionärina USA idarannikul New Yorgi lähedal New Jerseys.
Tahtsin seekord sõbralt üle küsida mõnda seika tema elust ja tema arusaamisi 1944. ja 1989. aastast. Üks minu küsimusi puudutas Otto Tiefi valitsust 1944. aasta septembris: kuivõrd teadsid Saksa sõjaväes võitlevad eesti sõdurid Otto Tiefi valitsusest ja kas sellega seostati ka mingeid reaalseid lootusi?
Endel Uiga vastus oli selline: 1944. aasta augustis-septembris valitses üldine segadus ja informatsioonipuudus. Mõnes väeosas võis ju olla informatsiooni rohkem, aga Endel Uiga ei teadnud 1944. aasta septembris Otto Tiefi valitsusest midagi. Võideldi bolševismi vastu, isegi küsimata endalt, mis saaks Hitleri võidu korral. Selge oli, et Saksa võimud käsitasid Eesti Vabariigi Rahvuskomiteed vaenlasena. Sakslased hoidsid siinkandis enda käes ainult strateegiliselt olulisi rindelõike, mida nad veel kaitsta suutsid – Sõrvet ja Kuramaad.
Endel Uiga hinnang 1989. aastale
Teine vestlusteema oli seotud 1989. aasta sügisega. Ilmuma on hakanud Lääne poliitikute mälestused, millest ühemõtteliselt selgub, kui tähtis oli Läänele Gorbatšovi toetamine ja loodetav Saksamaade ühendamine. Viimase eesmärgi saavutamiseks oldi valmis loobuma kõigest muust, ka Baltimaade iseseisvusnõuete toetamisest, eriti veel, kuna püsis küllalt põhjendatud lootus, et Nõukogude Liit demokratiseerub sammhaaval, kui ainult Gorbatšov säilitab juhi positsiooni.
Baltimaade iseseisvusnõuded olid tolles kontekstis Lääne suurele poliitikale tüliks ja ristiks kaelas. Paadikõigutajad ja tülitekitajad – need olid sagedased hinnangud, mida meie poliitkõnelejatele Läänes 1989. ja 1990. aastal peetud konverentsidel ja kodanikefoorumitel anti. Baltimaade küsimuse püstitamine selliste konverentside päevakorrapunktina nõudis vahel päris palju veenmist, juba kokku lepitud lõppkommünikeede sõnastuses muutus Baltimaade punkt tihti kokkulepitust lahjemaks või kadus hoopis. Tülitekitajaiks (troublemakers) nimetati ka Baltimaade rahvarinnete kõnelejaid. See kõik on ka minu isiklikus kogemuses tallel, kuigi ei puudunud ka edu.
Praegu on palju selgem kui 1989. ja 1990. aastal, et Lääne suurriikide mõjukad poliitikud oleksid rahulikult leppinud Baltimaade jäämisega Nõukogude Liidu koosseisu. Päris õnn, et me seda 1989. ja 1990. aastal ei teadnud, kuigi kahtlusi oli.
Endel Uiga ütles, et Ameerika eestlaste hulgas on esindatud ka selline arvamus: Eesti (ja ka Läti) Kodanike Komiteede liikumist juhiti Ameerikast, seda rahastati heldelt Ameerikast ning selle eesmärgiks oli takistada Ülemnõukogul vastu võtta iseseisvuse väljakuulutamise või Eesti Nõukogude Liidust väljaastumise otsust.
Kui USA soovis kontrollida ja modereerida Eesti poliitika võimalikke samme iseseisvuse suunas, siis sobis sellise taotluse kattevarjuks eriti hästi väide, et Ülemnõukogu võimalik iseseisvumisotsus võib tähendada okupatsiooniorganite tunnustamist, millega katkeks Eesti Vabariigi järjepidevus.
Eestis aetud poliitikat tuleks sagedamini võrrelda Leeduga, kus ei tulnud kõne allagi Leedu okupatsioonieelsete piiride taastamine. Leedu kasutas iseseisvumiseks Nõukogude süsteemi seisukohalt legaalseid institutsioone, aga sellest hoolimata on Leedu Vabariik sõjaeelse riigiga rahvusvahelise tunnustuse mõttes sama järjepidev kui Eesti või Läti, selle vahega, et Eesti ja Läti on oma järjepidevat territooriumi kaotanud ja Leedu järjepidevusetut territooriumi koos Vilniusega juurde võitnud. Järjepidevus või -pidevusetus pole ühemõtteliselt seotud Eesti Kongressi või Ülemnõukogu–Rahvarinde iseseisvumisstrateegiate erinevusega.
Muidugi ei arva mina ega ka Endel Uiga, et Eesti Kongressi ja Eesti Komiteesse valitud patrioodid läksid sinna selleks, et pidurdada Eesti iseseisvumist. Kindlasti ülivaldavalt ülivastupidi. Aga kui lugeda Eesti Kongressi deklaratsioone, mis nõudsid okupatsiooni lõpetamist ja Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastamist, siis jääb õhku küsimus: kas pidi see toimuma justkui iseenesest, et nüüd anname teada: okupatsioon lõppegu, ja et siis nii lähebki?
Ma ei soovi Eesti Kodanike Komiteede liikumise ning Eesti Kongressi osa kodanikeühiskonna aktiveerimisel ja Eesti Vabariigi juriidilise staatusega seotud asjaolude rõhutamisel pisendada. Aga lootus demokraatlike riikide mittetunnustamispoliitikale, millega algab Eesti Kongressi 1990. aasta 11. märtsi deklaratsioon, polnud tolle ajani tulemust andnud, ning selle poliitika jätkumine oli just tol ajal suures ohus; tähtsam oli mitte kõigutada Gorbatšovi paati ega talle tüli teha.
Endel Uiga järeldus tolle aja kohta oli selline: Eesti Kongress oleks võinudki jääda kordama deklaratsioone Eesti Vabariigi jätkuvast edasikestmist de jure, aga de facto saavutamine oleks jäänud deus ex machina hoolde, kuni Lääne suured, eelkõige USA, vaatavad, milliseks rahvusvaheline olukord kujuneb.
Kutse Pariisi
Oktoobri keskel vahendas Eesti saatkond Pariisis mulle kutse Berliini müüri varisemise 20 aasta meenutuskonverentsile, mis pidi toimuma 27. oktoobril UNESCO peakorteris Pariisis. Konverentsi põhikorraldajaks pidi olema Saksamaa suursaatkond Pariisis.
Hakkasin juba korraldama oma sõnavõtu mõtteid, teades, et pikalt rääkida pole võimalik. Kindlasti oleksin maininud Balti teed kui rahumeelse iseseisvumise poliitilist programmi ning Balti ketti kui selle programmi üht mõjuvaimat välist avaldust, aga oleksin vihjanud ka baltlaste hirmudele ja kahtlustele, et meid määratakse jälle ooterežiimile, kui see oleks olnud sobiv hind Saksamaade ühendamise eest. Järjekordses ooterežiimil istumises oleks võinud kaduma minna koguni mittetunnustamispoliitika lohutuski, kuigi me tookord seda eriti ei osanud karta.
Berliini müüri läbipääsud Ida-Berliinist Lääne-Berliini avati 9. novembril 1989, väidetavalt ühe DDR-i parteiladvikusse kuuluva tegelase korraldusest valesti arusaamise (või tahtliku valearusaamise) tõttu. Aasta pärast olid Saksamaad ühinenud.
On isegi natuke kummaline, et Pariisi meenutuskonverents jäi sel korral ära. Nädal pärast nõusoleku andmist sain teate, et korraldajatel pole õnnestunud Kesk-Euroopast leida piisaval hulgal asjatundlikke kõnelejad. Just sel ajal olid päevakorral Tšehhi Vabariigi kõhklused Euroopa Liidu Lissaboni leppe ratifitseerimisega seoses: Tšehhi Vabariik nõudis endale eriklauslit, et tal ei tule karta kahjunõudeid sõja järel Tšehhoslovakkiast välja saadetud kolme miljoni sudeedisakslase mahajäänud varade eest. Võib arvata, et potentsiaalset tšehhi kõnelejat oleksid erutanud teisedki teemad peale rõõmu Berliini müüri varisemise üle.
1989. ja 1990. ei olnud sugugi nii ühemõtteliselt demokraatia, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse edenemise aastad kui me tookord tahtsime loota. Missuguseid kokkuleppeid Lääs oleks soostunud Nõukogude Liiduga tegema Lääne-Euroopa põhiprobleemi – Saksamaade ühinemise – nimel, sellest me loeme võib-olla järgmistes poliitikute ja diplomaatide mälestuste köidetes.
Aga Eestiski olid kujutlused iseseisvusega seatud piiridest veel segased. Igatahes on veider, et äsja taasiseseisvunud Eesti välisminister Lennart Meri kutsus 1991. aasta sügisel USA presidenti George Bush seniori Kamtšatka kalarikastele jõgedele safarile.
Balti kett Stuttgarter Zeitungis
Augustis oli “Kesknädalas” väike sõbralik arusaamatuste klaarimine minu ja Trivimi Velliste vahel Balti keti idee autorsuse ja keti korraldamise küsimuses (“Kesknädal” 29. juuli ja 19. august). Mul on hea meel Trivimi Velliste mööndusest, et Balti keti oleks Rahvarinne korraldanud ka ilma teiste organisatsioonide toeta, kuigi raskusi oleks ehk olnud rohkem. Teiste organisatsioonide – kõige vähem Muinsuskaitse Seltsi – välistamine Balti keti organiseerimisest polnud kindlasti Rahvarindes mõtteski. Vastupidi, koostöö toimis kõigi ühiseks eduks ja Baltimaade rahvaste iseseisvuspüüdluste edendamiseks.
On päris uhke tunne, et saksa ajakirjaniku Hannes Gamillschegi leheküljepikkune meenutuskirjutis Balti ketist ilmus 18. juulil “Stuttgarter Zeitungi” rubriigis “20 aastat müüri varisemisest”. Artikli pealkirja “Die wunderbare Stunde vor der Freiheit” (“Imeväärne tund enne vabadust”) on Gamillscheg võtnud intervjuust minuga, aga tegelikult kuulub see lause poolakale Adam Michnikule (“Kõige ilusam hetk on tund enne vabadust”).
Gamillschegi artiklis saavad teiste hulgas sõna Marju Lauristin, Peeter Tulviste, Trivimi Velliste. Artiklis on väiksemaid vääritimõistmisi, aga üldtoon on minu meelest õige. Muuseas nimetab Gamillscheg Balti inimketti teise nimega “Balti teeks” ja avaldab tunnustust 1989. aasta mais peetud Baltimaade rahvarinnete “Balti Assamblee” (“Baltische Versammlung”) iseseisvusnõudele.
See taust on tähtis, et mõista Trivimi Velliste järjekordselt väljendatud de jure argumentatsiooni ning selle seost Endel Uiga arvamusega. Gamillscheg vihjab, et rahvuslik üksmeel lõppes ja lahkhelid algasid sellest punktist, kus tuli otsustada, kuidas iseseisvus saavutada. Gamillschegi järgi oli Rahvarinde seisukoht: tuleb kasutada nõukogulikke struktuure ja Ülemnõukogus saavutatud antikommunistlikule enamusele toetudes Nõukogude Liidust välja astuda.
Kuidas oleks selle hetke saabumisel ilma Eesti Komiteeta sõnastatud iseseisvusotsus, seda me täpselt ei tea (midagi võib arvata 20. augusti arutelude ja Leedu eeskuju põhjal), aga Nõukogude süsteemi struktuuride kasutamise osas vastab Gamillschegi väide tõele.
Gamillscheg refereerib intervjuud Vellistega ulatuslikult (kaks järgnevat lõiku).
“Niiviisi oleksime okupatsiooni tagantjärele legaliseerinud,” on selle vastu Velliste, kelle pagulusest mõjutatud rahvuslik Muinsuskaitse Selts asus vastupidisele seisukohale. “Me ei saanud Nõukogude Liidust välja astuda, kuna me polnud sinna kunagi astunud. Me olime okupeeritud.” Velliste tõlgenduses pole Balti riigid “mitte kunagi lakanud olemast”. Seetõttu alustasid Velliste ja tema abilised “Eesti kodanike” (jutumärgid Gamillschegilt) registreerimist. Paljud kõhklesid. “Ma ei saanud garanteerida, et iseseisvusvõitlus ei lõpe veresaunaga, ma sain vaid ütelda: mul on põhimõtted,” paneb Velliste asjad paika. Kodanikud valisid “Eesti Kongressi” (jutumärgid Gamillschegilt), Ülemnõukogu vastuparlamendi.
Velliste jaoks ei ole 20. augusti 1991 iseseisvuskuulutus vabariigi sünnitund. --- Tema jaoks on selleks 5. oktoober kaks aastat hiljem [peaks olema: aasta hiljem] kui esimeste valimiste järel parlament kokku tuli.
Vellistel on niisiis oma isiklik argumenteeritud iseseisvumise kuupäev, nagu mõnel on selleks Vene vägede väljaviimise lõpp 1994. aastal. (Seegi leiab artiklis mainimist.) Igaühel võivad olla oma rõhuasetused.
Aga meil on nüüd ka veel üks paljudest kinnitustest, et kui Rahvarinde kindlaks põhimõtteks oli veresauna vältimine, siis oli ka põhimõttelisemaid põhimõtteid (ja mitte ainult Vellistel).
Toomas Hendrik Ilves 1988.– 1990. aastast.
President T. H. Ilves on mõneski kohas väljendanud oma iroonilisevõitu suhtumist meile nii tähtsasse mittetunnustamispoliitikasse. See oli poole sajandiga muutunud harva esitatavaks teisejärguliseks rituaaliks, millest praktilisi tagajärgi enam ei oodatud.
Intervjuus ajakirjale Diplomaatia (“Kui saabusid loomeliitude pleenumi materjalid, siis ma sain aru, et tulen Eestisse” – Diplomaatia, juuni/juuli 2008) on need kahtlused esitatud kontsentraadina, mis hästi läheb kokku Endel Uiga väidetega.
Intervjuu Ilvesega käsitleb aega, mil ta töötas “Vaba Euroopa” raadios Eesti toimetuse juhatajana. Noil aastatel kuulis ta Lääne poliitanalüütikutelt, poliitikutelt ja oma ülemustelt “Vabas Euroopas”, et “baltlased peavad ära lõpetama oma idiootlikud iseseisvuspüüdlused”.
Siin on väike valik tsitaate tollest intervjuust ilma pikema kontekstita (soovitan lugeda intervjuud ja taustaks ka Toomas Hendrik Ilvese raamatut “Eesti jõudmine”).
“... te peate jääma NSV Liidu koosseisu.”
“... ärge ometi hakake destabiliseerima Nõukogude Liitu.”
“Strobe Talbott --- kirjutas aastal 1989, et tuleb loobuda “aegunud mittetunnustamispoliitikast...””
“Prantsusmaa välisminister Roland Dumas ütles, et Prantsusmaa ei saa kuidagi toetada Balti riikide iseseisvust, sest niikuinii muutuvad nad siis Saksa kolooniateks.”
“Ükskord kutsuti Vaba Euroopa Eesti, Läti ja Leedu toimetuste juhatajad välja, mulle anti üks paber ja öeldi, et loe see läbi ja anna tagasi. Paberil oli kirjas uus pealiin: Eesti toimetus ei propageeri iseseisvust, vaid toetab alternatiivassotsiatsioonivorme NSV Liidu koosseisus.”
“... hoiak polnud positiivne. --- Kõik, mida tol ajal meile öeldi, pole lehtedesse võib-olla jõudnud, aga neid asju mäletatakse ikkagi – ning see võib olla veel palju hullem kui välja öeldud vastuolud” – selline on kokkuvõte.
“Alternatiivassotsiatsioon” ehk teise sõnaga liiduleping oli nähtavasti lahendus, mis oleks 1989. aastal olnud vastuvõetav nii Gorbatšovile kui ka Läänele. Kuid 1989. aasta kevadel võtsid Baltimaade rahvarinded avalikult kursi täielikule poliitilisele iseseisvusele. See kuulutati välja Tallinnas 13.–14. mail Eesti, Läti ja Leedu rahvarinnete Balti Assambleel.
Kui iseseisvumise suund Lääne välispoliitikale tol hetkel ei sobinud, siis tuleb ainult tunnustada USA välispoliitiliste manipulaatorite osavust: käremeelsemaid rahvuslikke meeleolusid, tärkavat rivaalitsemist ja de jure argumendi esikohale seadjaid loodeti nähtavasti kasutada selleks, et Eestis (ja ka Lätis) mõjutada massilist rahvaliikumist ning suunata valitav alternatiivparlament toimima USA-st modereeritud viisil.
Kas ja millisel määral see nii oli, sellest vaikivad teadjad nii kaua kui võimalik: kes oli väljaspool siseringi, see ei tea, ja kes oli sees, see ei räägi. Vaevalt usutav, et Eesti Komitee juhte mõjutati iseseisvust otseselt eitades, see oleks olnud liiga masendavas vastuolus Eesti Kongressi deklareeritud eesmärkidega. Aga igatahes satuvad kokkupandud puslepildis mingisugusegi loogika valgusse Eesti Komitee mitmed iseseisvumisprotsessi pidurdused (eriti vastuseis iseseisvusreferendumile ja püüd koostöös kommunistidega Rahvarinde üleminekuvalitsus kukutada).
Muidugi pole kahtlust, et Eesti Kongressi delegaatide valdav enamik uskus siiralt oma üllast missiooni, vähemalt nii kaua, kuni kerkisid kõhklused Kongressi efektiivsuses.
Baltimaade poliitika oli efektiivne
Mina pole kaugeltki ainus, kelle jaoks üleminekuaastate pilt ei lähe kokku ametlikuks deklareeritud ajalooga. Ajaloolised tähtpäevad panevad inimesi kõnelema-kirjutama avameelsemalt ja seetõttu võib juba 2014. aastal pilt olla selgem kui praegu. Kuigi vahepeal ilmub kindlasti veelgi õigustusajalugusid, ilmub ka Balti protsessist isiklikult vähem huvitatud poliitikute neutraalsemaid mälestusi.
Mõnikord on juba kahtluse alla pandud Baltimaade poliitilise aktiivsuse ajaloolise rolli tähtsus ning väidetud, et Baltimaad oleksid Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel iseseisvuse saanud nagunii. See oleks pole vigadeta.
Baltimaade iseseisvumispoliitikal ja Molotovi-Ribbentropi salapakti paljastamisel oli Nõukogude Liidu lagundamisel kindel osa, ka Vene Föderatsiooni iseseisvuskuulutuse katalüsaatorina. Seda esiteks.
Teiseks kinnitas Baltimaade iseseisvumine enne teisi liiduvabariike Eesti, Läti ja Leedu eristaatust Lääne silmis. Seda on teiste hulgas rõhutanud ka Eesti sõber Paul Goble. Edumaa polnud üksnes neli kuud ajavõitu, vaid edumaa oli eelkõige psühholoogiline. Just 20. august andis lääneriikidele võimaluse Balti riikidega diplomaatiliste sidemete taastamiseks, mitte nende loomiseks, nagu teiste endiste liiduvabariikide puhul. Seetõttu on just 20. august Eesti riigi järjepidevuse kinnitus.
P. S. Endel Uiga on seda teksti lugenud ja kinnitab e-kirjas, et jagab neid seisukohti ning peab artikli ilmumist väga vajalikuks.
MATI HINT
Endel Uiga hinnang 1944. aasta sügisele
4. oktoobril kohtusin Tallinnas oma ammuse sõbra Endel Uigaga (20 aastat tutvust), kes oli Ameerikast tulnud järjekordsele kodumaareisile. Endel Uiga peaks kodumaisele lugejale olema küllalt tuntud, sest Eesti elu jälgijana võtab ta ka Eesti ajakirjanduses sõna. Kahjuks avaldatakse teda harva ja kärbitult, kuigi tema arvamus vääriks tähelepanu.
Tartumaalt pärit Endel Uiga (*1918) lõpetas 1943. aastal Tehnikaülikooli, mobiliseeriti seejärel Saksa sõjaväkke ning võttis ohvitserina võitlustest Kuramaal osa peaaegu sõja lõpuni. Suurema osa sõjajärgsest ajast on ta elanud insenerina ja seejärel pensionärina USA idarannikul New Yorgi lähedal New Jerseys.
Tahtsin seekord sõbralt üle küsida mõnda seika tema elust ja tema arusaamisi 1944. ja 1989. aastast. Üks minu küsimusi puudutas Otto Tiefi valitsust 1944. aasta septembris: kuivõrd teadsid Saksa sõjaväes võitlevad eesti sõdurid Otto Tiefi valitsusest ja kas sellega seostati ka mingeid reaalseid lootusi?
Endel Uiga vastus oli selline: 1944. aasta augustis-septembris valitses üldine segadus ja informatsioonipuudus. Mõnes väeosas võis ju olla informatsiooni rohkem, aga Endel Uiga ei teadnud 1944. aasta septembris Otto Tiefi valitsusest midagi. Võideldi bolševismi vastu, isegi küsimata endalt, mis saaks Hitleri võidu korral. Selge oli, et Saksa võimud käsitasid Eesti Vabariigi Rahvuskomiteed vaenlasena. Sakslased hoidsid siinkandis enda käes ainult strateegiliselt olulisi rindelõike, mida nad veel kaitsta suutsid – Sõrvet ja Kuramaad.
Endel Uiga hinnang 1989. aastale
Teine vestlusteema oli seotud 1989. aasta sügisega. Ilmuma on hakanud Lääne poliitikute mälestused, millest ühemõtteliselt selgub, kui tähtis oli Läänele Gorbatšovi toetamine ja loodetav Saksamaade ühendamine. Viimase eesmärgi saavutamiseks oldi valmis loobuma kõigest muust, ka Baltimaade iseseisvusnõuete toetamisest, eriti veel, kuna püsis küllalt põhjendatud lootus, et Nõukogude Liit demokratiseerub sammhaaval, kui ainult Gorbatšov säilitab juhi positsiooni.
Baltimaade iseseisvusnõuded olid tolles kontekstis Lääne suurele poliitikale tüliks ja ristiks kaelas. Paadikõigutajad ja tülitekitajad – need olid sagedased hinnangud, mida meie poliitkõnelejatele Läänes 1989. ja 1990. aastal peetud konverentsidel ja kodanikefoorumitel anti. Baltimaade küsimuse püstitamine selliste konverentside päevakorrapunktina nõudis vahel päris palju veenmist, juba kokku lepitud lõppkommünikeede sõnastuses muutus Baltimaade punkt tihti kokkulepitust lahjemaks või kadus hoopis. Tülitekitajaiks (troublemakers) nimetati ka Baltimaade rahvarinnete kõnelejaid. See kõik on ka minu isiklikus kogemuses tallel, kuigi ei puudunud ka edu.
Praegu on palju selgem kui 1989. ja 1990. aastal, et Lääne suurriikide mõjukad poliitikud oleksid rahulikult leppinud Baltimaade jäämisega Nõukogude Liidu koosseisu. Päris õnn, et me seda 1989. ja 1990. aastal ei teadnud, kuigi kahtlusi oli.
Endel Uiga ütles, et Ameerika eestlaste hulgas on esindatud ka selline arvamus: Eesti (ja ka Läti) Kodanike Komiteede liikumist juhiti Ameerikast, seda rahastati heldelt Ameerikast ning selle eesmärgiks oli takistada Ülemnõukogul vastu võtta iseseisvuse väljakuulutamise või Eesti Nõukogude Liidust väljaastumise otsust.
Kui USA soovis kontrollida ja modereerida Eesti poliitika võimalikke samme iseseisvuse suunas, siis sobis sellise taotluse kattevarjuks eriti hästi väide, et Ülemnõukogu võimalik iseseisvumisotsus võib tähendada okupatsiooniorganite tunnustamist, millega katkeks Eesti Vabariigi järjepidevus.
Eestis aetud poliitikat tuleks sagedamini võrrelda Leeduga, kus ei tulnud kõne allagi Leedu okupatsioonieelsete piiride taastamine. Leedu kasutas iseseisvumiseks Nõukogude süsteemi seisukohalt legaalseid institutsioone, aga sellest hoolimata on Leedu Vabariik sõjaeelse riigiga rahvusvahelise tunnustuse mõttes sama järjepidev kui Eesti või Läti, selle vahega, et Eesti ja Läti on oma järjepidevat territooriumi kaotanud ja Leedu järjepidevusetut territooriumi koos Vilniusega juurde võitnud. Järjepidevus või -pidevusetus pole ühemõtteliselt seotud Eesti Kongressi või Ülemnõukogu–Rahvarinde iseseisvumisstrateegiate erinevusega.
Muidugi ei arva mina ega ka Endel Uiga, et Eesti Kongressi ja Eesti Komiteesse valitud patrioodid läksid sinna selleks, et pidurdada Eesti iseseisvumist. Kindlasti ülivaldavalt ülivastupidi. Aga kui lugeda Eesti Kongressi deklaratsioone, mis nõudsid okupatsiooni lõpetamist ja Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastamist, siis jääb õhku küsimus: kas pidi see toimuma justkui iseenesest, et nüüd anname teada: okupatsioon lõppegu, ja et siis nii lähebki?
Ma ei soovi Eesti Kodanike Komiteede liikumise ning Eesti Kongressi osa kodanikeühiskonna aktiveerimisel ja Eesti Vabariigi juriidilise staatusega seotud asjaolude rõhutamisel pisendada. Aga lootus demokraatlike riikide mittetunnustamispoliitikale, millega algab Eesti Kongressi 1990. aasta 11. märtsi deklaratsioon, polnud tolle ajani tulemust andnud, ning selle poliitika jätkumine oli just tol ajal suures ohus; tähtsam oli mitte kõigutada Gorbatšovi paati ega talle tüli teha.
Endel Uiga järeldus tolle aja kohta oli selline: Eesti Kongress oleks võinudki jääda kordama deklaratsioone Eesti Vabariigi jätkuvast edasikestmist de jure, aga de facto saavutamine oleks jäänud deus ex machina hoolde, kuni Lääne suured, eelkõige USA, vaatavad, milliseks rahvusvaheline olukord kujuneb.
Kutse Pariisi
Oktoobri keskel vahendas Eesti saatkond Pariisis mulle kutse Berliini müüri varisemise 20 aasta meenutuskonverentsile, mis pidi toimuma 27. oktoobril UNESCO peakorteris Pariisis. Konverentsi põhikorraldajaks pidi olema Saksamaa suursaatkond Pariisis.
Hakkasin juba korraldama oma sõnavõtu mõtteid, teades, et pikalt rääkida pole võimalik. Kindlasti oleksin maininud Balti teed kui rahumeelse iseseisvumise poliitilist programmi ning Balti ketti kui selle programmi üht mõjuvaimat välist avaldust, aga oleksin vihjanud ka baltlaste hirmudele ja kahtlustele, et meid määratakse jälle ooterežiimile, kui see oleks olnud sobiv hind Saksamaade ühendamise eest. Järjekordses ooterežiimil istumises oleks võinud kaduma minna koguni mittetunnustamispoliitika lohutuski, kuigi me tookord seda eriti ei osanud karta.
Berliini müüri läbipääsud Ida-Berliinist Lääne-Berliini avati 9. novembril 1989, väidetavalt ühe DDR-i parteiladvikusse kuuluva tegelase korraldusest valesti arusaamise (või tahtliku valearusaamise) tõttu. Aasta pärast olid Saksamaad ühinenud.
On isegi natuke kummaline, et Pariisi meenutuskonverents jäi sel korral ära. Nädal pärast nõusoleku andmist sain teate, et korraldajatel pole õnnestunud Kesk-Euroopast leida piisaval hulgal asjatundlikke kõnelejad. Just sel ajal olid päevakorral Tšehhi Vabariigi kõhklused Euroopa Liidu Lissaboni leppe ratifitseerimisega seoses: Tšehhi Vabariik nõudis endale eriklauslit, et tal ei tule karta kahjunõudeid sõja järel Tšehhoslovakkiast välja saadetud kolme miljoni sudeedisakslase mahajäänud varade eest. Võib arvata, et potentsiaalset tšehhi kõnelejat oleksid erutanud teisedki teemad peale rõõmu Berliini müüri varisemise üle.
1989. ja 1990. ei olnud sugugi nii ühemõtteliselt demokraatia, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse edenemise aastad kui me tookord tahtsime loota. Missuguseid kokkuleppeid Lääs oleks soostunud Nõukogude Liiduga tegema Lääne-Euroopa põhiprobleemi – Saksamaade ühinemise – nimel, sellest me loeme võib-olla järgmistes poliitikute ja diplomaatide mälestuste köidetes.
Aga Eestiski olid kujutlused iseseisvusega seatud piiridest veel segased. Igatahes on veider, et äsja taasiseseisvunud Eesti välisminister Lennart Meri kutsus 1991. aasta sügisel USA presidenti George Bush seniori Kamtšatka kalarikastele jõgedele safarile.
Balti kett Stuttgarter Zeitungis
Augustis oli “Kesknädalas” väike sõbralik arusaamatuste klaarimine minu ja Trivimi Velliste vahel Balti keti idee autorsuse ja keti korraldamise küsimuses (“Kesknädal” 29. juuli ja 19. august). Mul on hea meel Trivimi Velliste mööndusest, et Balti keti oleks Rahvarinne korraldanud ka ilma teiste organisatsioonide toeta, kuigi raskusi oleks ehk olnud rohkem. Teiste organisatsioonide – kõige vähem Muinsuskaitse Seltsi – välistamine Balti keti organiseerimisest polnud kindlasti Rahvarindes mõtteski. Vastupidi, koostöö toimis kõigi ühiseks eduks ja Baltimaade rahvaste iseseisvuspüüdluste edendamiseks.
On päris uhke tunne, et saksa ajakirjaniku Hannes Gamillschegi leheküljepikkune meenutuskirjutis Balti ketist ilmus 18. juulil “Stuttgarter Zeitungi” rubriigis “20 aastat müüri varisemisest”. Artikli pealkirja “Die wunderbare Stunde vor der Freiheit” (“Imeväärne tund enne vabadust”) on Gamillscheg võtnud intervjuust minuga, aga tegelikult kuulub see lause poolakale Adam Michnikule (“Kõige ilusam hetk on tund enne vabadust”).
Gamillschegi artiklis saavad teiste hulgas sõna Marju Lauristin, Peeter Tulviste, Trivimi Velliste. Artiklis on väiksemaid vääritimõistmisi, aga üldtoon on minu meelest õige. Muuseas nimetab Gamillscheg Balti inimketti teise nimega “Balti teeks” ja avaldab tunnustust 1989. aasta mais peetud Baltimaade rahvarinnete “Balti Assamblee” (“Baltische Versammlung”) iseseisvusnõudele.
See taust on tähtis, et mõista Trivimi Velliste järjekordselt väljendatud de jure argumentatsiooni ning selle seost Endel Uiga arvamusega. Gamillscheg vihjab, et rahvuslik üksmeel lõppes ja lahkhelid algasid sellest punktist, kus tuli otsustada, kuidas iseseisvus saavutada. Gamillschegi järgi oli Rahvarinde seisukoht: tuleb kasutada nõukogulikke struktuure ja Ülemnõukogus saavutatud antikommunistlikule enamusele toetudes Nõukogude Liidust välja astuda.
Kuidas oleks selle hetke saabumisel ilma Eesti Komiteeta sõnastatud iseseisvusotsus, seda me täpselt ei tea (midagi võib arvata 20. augusti arutelude ja Leedu eeskuju põhjal), aga Nõukogude süsteemi struktuuride kasutamise osas vastab Gamillschegi väide tõele.
Gamillscheg refereerib intervjuud Vellistega ulatuslikult (kaks järgnevat lõiku).
“Niiviisi oleksime okupatsiooni tagantjärele legaliseerinud,” on selle vastu Velliste, kelle pagulusest mõjutatud rahvuslik Muinsuskaitse Selts asus vastupidisele seisukohale. “Me ei saanud Nõukogude Liidust välja astuda, kuna me polnud sinna kunagi astunud. Me olime okupeeritud.” Velliste tõlgenduses pole Balti riigid “mitte kunagi lakanud olemast”. Seetõttu alustasid Velliste ja tema abilised “Eesti kodanike” (jutumärgid Gamillschegilt) registreerimist. Paljud kõhklesid. “Ma ei saanud garanteerida, et iseseisvusvõitlus ei lõpe veresaunaga, ma sain vaid ütelda: mul on põhimõtted,” paneb Velliste asjad paika. Kodanikud valisid “Eesti Kongressi” (jutumärgid Gamillschegilt), Ülemnõukogu vastuparlamendi.
Velliste jaoks ei ole 20. augusti 1991 iseseisvuskuulutus vabariigi sünnitund. --- Tema jaoks on selleks 5. oktoober kaks aastat hiljem [peaks olema: aasta hiljem] kui esimeste valimiste järel parlament kokku tuli.
Vellistel on niisiis oma isiklik argumenteeritud iseseisvumise kuupäev, nagu mõnel on selleks Vene vägede väljaviimise lõpp 1994. aastal. (Seegi leiab artiklis mainimist.) Igaühel võivad olla oma rõhuasetused.
Aga meil on nüüd ka veel üks paljudest kinnitustest, et kui Rahvarinde kindlaks põhimõtteks oli veresauna vältimine, siis oli ka põhimõttelisemaid põhimõtteid (ja mitte ainult Vellistel).
Toomas Hendrik Ilves 1988.– 1990. aastast.
President T. H. Ilves on mõneski kohas väljendanud oma iroonilisevõitu suhtumist meile nii tähtsasse mittetunnustamispoliitikasse. See oli poole sajandiga muutunud harva esitatavaks teisejärguliseks rituaaliks, millest praktilisi tagajärgi enam ei oodatud.
Intervjuus ajakirjale Diplomaatia (“Kui saabusid loomeliitude pleenumi materjalid, siis ma sain aru, et tulen Eestisse” – Diplomaatia, juuni/juuli 2008) on need kahtlused esitatud kontsentraadina, mis hästi läheb kokku Endel Uiga väidetega.
Intervjuu Ilvesega käsitleb aega, mil ta töötas “Vaba Euroopa” raadios Eesti toimetuse juhatajana. Noil aastatel kuulis ta Lääne poliitanalüütikutelt, poliitikutelt ja oma ülemustelt “Vabas Euroopas”, et “baltlased peavad ära lõpetama oma idiootlikud iseseisvuspüüdlused”.
Siin on väike valik tsitaate tollest intervjuust ilma pikema kontekstita (soovitan lugeda intervjuud ja taustaks ka Toomas Hendrik Ilvese raamatut “Eesti jõudmine”).
“... te peate jääma NSV Liidu koosseisu.”
“... ärge ometi hakake destabiliseerima Nõukogude Liitu.”
“Strobe Talbott --- kirjutas aastal 1989, et tuleb loobuda “aegunud mittetunnustamispoliitikast...””
“Prantsusmaa välisminister Roland Dumas ütles, et Prantsusmaa ei saa kuidagi toetada Balti riikide iseseisvust, sest niikuinii muutuvad nad siis Saksa kolooniateks.”
“Ükskord kutsuti Vaba Euroopa Eesti, Läti ja Leedu toimetuste juhatajad välja, mulle anti üks paber ja öeldi, et loe see läbi ja anna tagasi. Paberil oli kirjas uus pealiin: Eesti toimetus ei propageeri iseseisvust, vaid toetab alternatiivassotsiatsioonivorme NSV Liidu koosseisus.”
“... hoiak polnud positiivne. --- Kõik, mida tol ajal meile öeldi, pole lehtedesse võib-olla jõudnud, aga neid asju mäletatakse ikkagi – ning see võib olla veel palju hullem kui välja öeldud vastuolud” – selline on kokkuvõte.
“Alternatiivassotsiatsioon” ehk teise sõnaga liiduleping oli nähtavasti lahendus, mis oleks 1989. aastal olnud vastuvõetav nii Gorbatšovile kui ka Läänele. Kuid 1989. aasta kevadel võtsid Baltimaade rahvarinded avalikult kursi täielikule poliitilisele iseseisvusele. See kuulutati välja Tallinnas 13.–14. mail Eesti, Läti ja Leedu rahvarinnete Balti Assambleel.
Kui iseseisvumise suund Lääne välispoliitikale tol hetkel ei sobinud, siis tuleb ainult tunnustada USA välispoliitiliste manipulaatorite osavust: käremeelsemaid rahvuslikke meeleolusid, tärkavat rivaalitsemist ja de jure argumendi esikohale seadjaid loodeti nähtavasti kasutada selleks, et Eestis (ja ka Lätis) mõjutada massilist rahvaliikumist ning suunata valitav alternatiivparlament toimima USA-st modereeritud viisil.
Kas ja millisel määral see nii oli, sellest vaikivad teadjad nii kaua kui võimalik: kes oli väljaspool siseringi, see ei tea, ja kes oli sees, see ei räägi. Vaevalt usutav, et Eesti Komitee juhte mõjutati iseseisvust otseselt eitades, see oleks olnud liiga masendavas vastuolus Eesti Kongressi deklareeritud eesmärkidega. Aga igatahes satuvad kokkupandud puslepildis mingisugusegi loogika valgusse Eesti Komitee mitmed iseseisvumisprotsessi pidurdused (eriti vastuseis iseseisvusreferendumile ja püüd koostöös kommunistidega Rahvarinde üleminekuvalitsus kukutada).
Muidugi pole kahtlust, et Eesti Kongressi delegaatide valdav enamik uskus siiralt oma üllast missiooni, vähemalt nii kaua, kuni kerkisid kõhklused Kongressi efektiivsuses.
Baltimaade poliitika oli efektiivne
Mina pole kaugeltki ainus, kelle jaoks üleminekuaastate pilt ei lähe kokku ametlikuks deklareeritud ajalooga. Ajaloolised tähtpäevad panevad inimesi kõnelema-kirjutama avameelsemalt ja seetõttu võib juba 2014. aastal pilt olla selgem kui praegu. Kuigi vahepeal ilmub kindlasti veelgi õigustusajalugusid, ilmub ka Balti protsessist isiklikult vähem huvitatud poliitikute neutraalsemaid mälestusi.
Mõnikord on juba kahtluse alla pandud Baltimaade poliitilise aktiivsuse ajaloolise rolli tähtsus ning väidetud, et Baltimaad oleksid Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel iseseisvuse saanud nagunii. See oleks pole vigadeta.
Baltimaade iseseisvumispoliitikal ja Molotovi-Ribbentropi salapakti paljastamisel oli Nõukogude Liidu lagundamisel kindel osa, ka Vene Föderatsiooni iseseisvuskuulutuse katalüsaatorina. Seda esiteks.
Teiseks kinnitas Baltimaade iseseisvumine enne teisi liiduvabariike Eesti, Läti ja Leedu eristaatust Lääne silmis. Seda on teiste hulgas rõhutanud ka Eesti sõber Paul Goble. Edumaa polnud üksnes neli kuud ajavõitu, vaid edumaa oli eelkõige psühholoogiline. Just 20. august andis lääneriikidele võimaluse Balti riikidega diplomaatiliste sidemete taastamiseks, mitte nende loomiseks, nagu teiste endiste liiduvabariikide puhul. Seetõttu on just 20. august Eesti riigi järjepidevuse kinnitus.
P. S. Endel Uiga on seda teksti lugenud ja kinnitab e-kirjas, et jagab neid seisukohti ning peab artikli ilmumist väga vajalikuks.
MATI HINT
02.11.2009
E-riigist intelligentseks riigiks
Eesti riik on kümmekond aastat lebanud e-riigi loorbereil. Paljud meie arvamusliidrid on juhtinud tähelepanu sellele, et innovatsioon riiklikul tasemel on soikunud. Ehkki elame just praegu innovatsiooniaastat, siis küsigem, missuguse uudse lahenduse või reformiga võiksime tänavu kiidelda!? Vaevalt võiks selleks pidada paralleeldemokraatia loomist nn mõttekodade baasil. Milliste põhimõtteliste uuenduste üle hakkaks rahvas hääletama 27. detsembril, nagu sai kevadel lubatud?!
Tegelikkuses näeme peamiselt vaid rahade lineaarset kärpimist, ka nende institutsioonide puhul, mis võiksid tuua arengukiirenduse, mida soikunud Eesti majandus nii kibedasti vajaks. Kummaline, et ka haridus- ja teadussfääri sunnitakse kokku hoidma, ehkki just nendest sõltub see, kas üldse ja millal Eesti tänasest majandusaugust välja ronida suudab. Sotsiaalsed töökohad on kahtlemata vajalikud, et vähendada eeloleval talvel ärakülmuvate asotsiaalide koguhulka, kuid riik peaks siiski eelkõige hoolitsema oma avangardi eest, kellel on potentsiaali ja (veel ka) soovi Eesti taas rajale aidata.
Oktoobri viimasel nädalal esitles TTÜ tarkvaraprofessor Kuldar Taveter raamatut, mille on välja andnud Massachusettsi tehnikaülikool, mille võiks ilma süümepiinadeta asetada objektiivses reitingus ettepoole kõigist nn klassikalistest ülikoolidest, sest just sealsete teadlaste töödel põhineb viimaste aastakümnete revolutsioon tehnoloogias ja teadusliku maailmavaate võidukäik vaimupimeduse üle. Professor Taveter koos oma partneriga Melbourne’ist on teosega ületanud selle kõrge künnise, mis muudab teadlase isikliku idee uueks sõnaks globaases teaduses. Kas või intelligentse kodu vormis, kus inimene ja tehisintellekt toimivad teineteist täiendavate loomulike partneritena.
Mõeldes täna Eesti e-riigi viimase aja kurvale saatusele loodan veel, et siinsedki otsustajad üritavad ükskord välja tulla oma konservatiivsest kärpimisloogikast, et hakata looma alust uuele kasvule just nende innovatiivsete ideede varal, mida Eesti teadlased on juba esitanud või kohe valmis looma. Paraku, nende hingetoru koomale tõmmates suretame viimsegi lootuse, et tänast nukrat seisu üldse kunagi ületaksime.
Tegelikkuses näeme peamiselt vaid rahade lineaarset kärpimist, ka nende institutsioonide puhul, mis võiksid tuua arengukiirenduse, mida soikunud Eesti majandus nii kibedasti vajaks. Kummaline, et ka haridus- ja teadussfääri sunnitakse kokku hoidma, ehkki just nendest sõltub see, kas üldse ja millal Eesti tänasest majandusaugust välja ronida suudab. Sotsiaalsed töökohad on kahtlemata vajalikud, et vähendada eeloleval talvel ärakülmuvate asotsiaalide koguhulka, kuid riik peaks siiski eelkõige hoolitsema oma avangardi eest, kellel on potentsiaali ja (veel ka) soovi Eesti taas rajale aidata.
Oktoobri viimasel nädalal esitles TTÜ tarkvaraprofessor Kuldar Taveter raamatut, mille on välja andnud Massachusettsi tehnikaülikool, mille võiks ilma süümepiinadeta asetada objektiivses reitingus ettepoole kõigist nn klassikalistest ülikoolidest, sest just sealsete teadlaste töödel põhineb viimaste aastakümnete revolutsioon tehnoloogias ja teadusliku maailmavaate võidukäik vaimupimeduse üle. Professor Taveter koos oma partneriga Melbourne’ist on teosega ületanud selle kõrge künnise, mis muudab teadlase isikliku idee uueks sõnaks globaases teaduses. Kas või intelligentse kodu vormis, kus inimene ja tehisintellekt toimivad teineteist täiendavate loomulike partneritena.
Mõeldes täna Eesti e-riigi viimase aja kurvale saatusele loodan veel, et siinsedki otsustajad üritavad ükskord välja tulla oma konservatiivsest kärpimisloogikast, et hakata looma alust uuele kasvule just nende innovatiivsete ideede varal, mida Eesti teadlased on juba esitanud või kohe valmis looma. Paraku, nende hingetoru koomale tõmmates suretame viimsegi lootuse, et tänast nukrat seisu üldse kunagi ületaksime.
26.10.2009
Ühes Keskerakonnaga võitis mõistus
Oleme viimasel ajal näinud läbipõlenud inimesi, piinavat nälga ja vaevatud nägusid. See ongi masu. Ja Savisaar on näidanud, et ta hoolib inimestest, lihtsa rahva mured lähevad talle korda.
Nüüd päris ajaleht Kesknädal minult enne valimisi, mida ma arvan praegusest linnavalitsusest ja linnapeast, kas sama seltskond võiks veel neli aastat jätkata? Oma vastuses jäin kriitiliseks, sest mulle tulid korrapealt meelde mõningad Edgar Savisaarega seonduvad küsitavused, tema imelikud väljaütlemised ja tavaloogikasse mitte mahtuvad teod. Kuid Eesti poliitilist maastikku ja tipp-poliitikuid tuleks vaadata perspektiivis, näha nii häid kui halbu külgi – seda nimetataksegi kriitiliseks analüüsiks. Elu on pidevas muutumises: kord on üks poliitik muinasluule uurija, kes geniaalselt leiab isegi kindakirjadest enne ajaloo koidikut toimunud kosmilise katastroofi jälgi. Teisel ajal on tal vastupidine roll: temast on saanud pururikaste jõmmide kasusid jäägitult kaitsev riigiisa, kellelt soliidsed Eesti kindralid ei taha isegi aumärke vastu võtta. Just selline on paljude poliitikute saatus.
Pärast valimisi aga paistab Keskerakonna pale hoopis uues valguses. Rahvas on praegusest valitsusest totaalselt tüdinenud – seda näitas Tarandi võit eurovalimistel. Kuid Tarand pettis valijate ootusi ja läks meie musta pesuga Euroopasse ärplema, kaevates Euroopa onudele Savisaare, “meie Berlusconi” peale – on reegel, et rahvad ei taha oma sisetülisid võõraste ette tuua.
Nüüd võitis siis ülivõimsalt Keskerakond – suurima ülekaaluga iseseisvusaegstel valimistel üldse. Seda isegi hoolimata sellest, et kogu ajakirjandus töötas nende vastu. Nii ei saanud näiteks Toomas Vitsut end ajalehes rünnakute eest kaitsta isegi oma raha eest. Ja kõigest hoolimata tegi Keskerakond ära.
Mis juhtuks, kui ka 2011. aasta parlamendivalimised kujunevad protestivalimisteks ja Keskerakonda saadab riigi tasandil samasugune edu? See tekitaks suure segaduse ministeeriumide ja muude riigiametite palgaliste nupukeste seas. Ma mõtlen noori ametnikke, kelle elu on siiani kujunenud ühe kindla malli järgi: kõigepealt, veel väga noores eas, astutakse “valgesse” korporatsiooni või seltsi. Seal tegelevad sinuga vanemad seltsikaaslased, edutavad ülespoole. Siis astub selline hüpiknukk juba “valgesse” parteisse. Valgest läheb asjalik karjerist ikka valgesse. Õllelauas, kusagil omasuguste seas ei tee nad muud, kui kiruvad Savisaart. Kui võitis president Rüütel, siis tahtsid needsamad traatnukud Eestist emigreeruda. Kui nüüd võitis Savisaar, siis kõlas juba ettepanekuid end Tallinnast fiktiivselt välja registreerida, et oma maksuraha mitte linnavalitsuse kätte jätta. Vingumokad ei ole kunagi rahul, aga rahvale kätt ette panna ei saa.
Keskerakonna võidu puhul algab riigiaparaadis puhastus, omaette eetiline revolutsioon. Haridus hakkab maksma. Põhjust on väriseda neil kümnetel nõunikel, kes kogu elu kirjutavad oma CV-sse “kõrgharidus lõpetamisel”. Ühtäkki saavad nad aru, kui vähe on tegelikult võimu poliitilisel ringkäendusel, õllelaua teklitega sõpradel ja ebaakadeemilisusel. Kultuuriministeeriumigi tulevad tagasi Raivo Palmaru ajad. Palmaru on meediadoktor, kes likvideeris selle korra, mis valitses tema eelkäijate ajal – mil nõunikuks sai kord isegi keegi esmakursuslasest tütarlaps.
Põhjust on tunda ebamugavalt niihästi Euroopa ainsal keskharidusega kantseleijuhil (uuri Kadriorust!) kui ka Euroopa ainsal kultuurilehe keskharidusega peatoimetajal. Tõepoolest, mina ootan Palmarut ja akadeemilisust!
Eesti on väga keskhariduse-keskne maa, kui vaadata poliitilisi kulissidetaguseid. See mõjutab meie konkurentsivõimet pidevalt. Teine asi, mis Eestis haruldast on, on see lõputu linna ja riigi vastandamine. Saame aru, et Ansip ja Savisaar ei saa muud teha, kui jageleda piirikraavide pärast. Andres ja Pearu, see ongi just eestlase arhetüüp. Savisaar (all-linn) on pahane, et riik ei toeta linna euroraha-projekte. Ansip on pahane, et Savisaar lööb lärmi pensionide pärast, mida Reformierakond justkui langetavat.Aga see on tüüpiline poliitiku jutt. Ega siis pensionide vähendamine ei toimugi kohe. See võib toimuda järk-järgult, hiilivalt. Esiteks loodetakse, et küll kannatama harjunud vanem põlvkond kannatab kõik välja, ka järjekordse nende elatustaseme kärpimise! Teiseks loodetakse valitsuse toetajatele meedias — küll need selgeks teevad, et teisiti pole võimalik. Ja kui see ei õnnestu, siis vähemalt seda, et pensionide kärpimises pole süüdi parempoolne vähemusvalitsus, vaid endised kommunistid, Savisaar, halvad ilmad, Moskva pikk käsi, islami terroristid või veel keegi muu.
AARNE RUBEN
Nüüd päris ajaleht Kesknädal minult enne valimisi, mida ma arvan praegusest linnavalitsusest ja linnapeast, kas sama seltskond võiks veel neli aastat jätkata? Oma vastuses jäin kriitiliseks, sest mulle tulid korrapealt meelde mõningad Edgar Savisaarega seonduvad küsitavused, tema imelikud väljaütlemised ja tavaloogikasse mitte mahtuvad teod. Kuid Eesti poliitilist maastikku ja tipp-poliitikuid tuleks vaadata perspektiivis, näha nii häid kui halbu külgi – seda nimetataksegi kriitiliseks analüüsiks. Elu on pidevas muutumises: kord on üks poliitik muinasluule uurija, kes geniaalselt leiab isegi kindakirjadest enne ajaloo koidikut toimunud kosmilise katastroofi jälgi. Teisel ajal on tal vastupidine roll: temast on saanud pururikaste jõmmide kasusid jäägitult kaitsev riigiisa, kellelt soliidsed Eesti kindralid ei taha isegi aumärke vastu võtta. Just selline on paljude poliitikute saatus.
Pärast valimisi aga paistab Keskerakonna pale hoopis uues valguses. Rahvas on praegusest valitsusest totaalselt tüdinenud – seda näitas Tarandi võit eurovalimistel. Kuid Tarand pettis valijate ootusi ja läks meie musta pesuga Euroopasse ärplema, kaevates Euroopa onudele Savisaare, “meie Berlusconi” peale – on reegel, et rahvad ei taha oma sisetülisid võõraste ette tuua.
Nüüd võitis siis ülivõimsalt Keskerakond – suurima ülekaaluga iseseisvusaegstel valimistel üldse. Seda isegi hoolimata sellest, et kogu ajakirjandus töötas nende vastu. Nii ei saanud näiteks Toomas Vitsut end ajalehes rünnakute eest kaitsta isegi oma raha eest. Ja kõigest hoolimata tegi Keskerakond ära.
Mis juhtuks, kui ka 2011. aasta parlamendivalimised kujunevad protestivalimisteks ja Keskerakonda saadab riigi tasandil samasugune edu? See tekitaks suure segaduse ministeeriumide ja muude riigiametite palgaliste nupukeste seas. Ma mõtlen noori ametnikke, kelle elu on siiani kujunenud ühe kindla malli järgi: kõigepealt, veel väga noores eas, astutakse “valgesse” korporatsiooni või seltsi. Seal tegelevad sinuga vanemad seltsikaaslased, edutavad ülespoole. Siis astub selline hüpiknukk juba “valgesse” parteisse. Valgest läheb asjalik karjerist ikka valgesse. Õllelauas, kusagil omasuguste seas ei tee nad muud, kui kiruvad Savisaart. Kui võitis president Rüütel, siis tahtsid needsamad traatnukud Eestist emigreeruda. Kui nüüd võitis Savisaar, siis kõlas juba ettepanekuid end Tallinnast fiktiivselt välja registreerida, et oma maksuraha mitte linnavalitsuse kätte jätta. Vingumokad ei ole kunagi rahul, aga rahvale kätt ette panna ei saa.
Keskerakonna võidu puhul algab riigiaparaadis puhastus, omaette eetiline revolutsioon. Haridus hakkab maksma. Põhjust on väriseda neil kümnetel nõunikel, kes kogu elu kirjutavad oma CV-sse “kõrgharidus lõpetamisel”. Ühtäkki saavad nad aru, kui vähe on tegelikult võimu poliitilisel ringkäendusel, õllelaua teklitega sõpradel ja ebaakadeemilisusel. Kultuuriministeeriumigi tulevad tagasi Raivo Palmaru ajad. Palmaru on meediadoktor, kes likvideeris selle korra, mis valitses tema eelkäijate ajal – mil nõunikuks sai kord isegi keegi esmakursuslasest tütarlaps.
Põhjust on tunda ebamugavalt niihästi Euroopa ainsal keskharidusega kantseleijuhil (uuri Kadriorust!) kui ka Euroopa ainsal kultuurilehe keskharidusega peatoimetajal. Tõepoolest, mina ootan Palmarut ja akadeemilisust!
Eesti on väga keskhariduse-keskne maa, kui vaadata poliitilisi kulissidetaguseid. See mõjutab meie konkurentsivõimet pidevalt. Teine asi, mis Eestis haruldast on, on see lõputu linna ja riigi vastandamine. Saame aru, et Ansip ja Savisaar ei saa muud teha, kui jageleda piirikraavide pärast. Andres ja Pearu, see ongi just eestlase arhetüüp. Savisaar (all-linn) on pahane, et riik ei toeta linna euroraha-projekte. Ansip on pahane, et Savisaar lööb lärmi pensionide pärast, mida Reformierakond justkui langetavat.Aga see on tüüpiline poliitiku jutt. Ega siis pensionide vähendamine ei toimugi kohe. See võib toimuda järk-järgult, hiilivalt. Esiteks loodetakse, et küll kannatama harjunud vanem põlvkond kannatab kõik välja, ka järjekordse nende elatustaseme kärpimise! Teiseks loodetakse valitsuse toetajatele meedias — küll need selgeks teevad, et teisiti pole võimalik. Ja kui see ei õnnestu, siis vähemalt seda, et pensionide kärpimises pole süüdi parempoolne vähemusvalitsus, vaid endised kommunistid, Savisaar, halvad ilmad, Moskva pikk käsi, islami terroristid või veel keegi muu.
AARNE RUBEN
13.10.2009
Meediapeksu nädal
Nädal algas halva üllatusega: ajaleht kirjutas, kuidas üks Tallinna ametnik tegi töötelefonilt ühe valimiskampaaniaga seotud kõne. Mind puudutas see otseselt, sest reklaami oli tehtud mulle kui Keskerakonna esinumbrile Tallinna kesklinna valimisringkonnas. Ent rünnakuga ametniku vastu lugu ei piirdunud. Leht jätkas rünnakutega minu vastu veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Minu vastulauset ära ei trükitud. Hullemgi veel – kui püüdsin oma raha eest avaldada reklaampinnal tasulist teadet, keelduti ka sellest. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb Agu Sihvka kombel alustada päris algusest.
Vol 1. Kuidas linnaametnik ühe telefonikõnega eksis
Reede pärastlõunal püüdis üht telefonikõnet võtta linnavolikogu nõunik, kes on mu erakonnakaaslane ja nõustunud mind valimiskampaanias toetama. Mobiilinumber ei vastanud, aga mõne aja pärast helistati tagasi. Aeti juttu valimistest, teine pool oli sõbralik ja huviline. Esmaspäeval teatas Eesti Päevaleht: Tallinna ametnik teeb töötelefoniga valimisreklaami.Kurioosum on selles, et kasutan valimiskampaania tegemiseks Keskerakonna büroo ruume, kuhu olen Elionilt tellinud ka eraldi telefoniliinid. Kes on soostunud mu kampaanias kaasa lööma, valijaid mobiliseerima ja neile infot jagama, teevad seda töövälisel ajal erakonna büroos. Nüüd patustas üks ametnik mugavuse ja liiga pragmaatilise kalkuleerimise tõttu - et kui helistada mobiilinumbrile, siis on seda mõistlik teha samuti mobiililt. Linnarahva raha meeletut kulutamist mõistagi polnud, kuid rünnaku alustamiseks ajakirjanduses on vaja vähe, piisab ka provokatsioonist. Nagu ajakirjanikud lehes siiralt üles tunnistavad: EPL helistas ise volikogu nõunikule, "püüdes jätta pensionäri muljet".Pole vist mõtet lisada, et minu käest lehetoimetus seejuures kommentaari ei küsinud, kuigi minu nimi esineb loos neli korda ja lisaks on selle juures märklauana ka minu pilt.
Vol 2. Kuidas leht rünnatavale sõna ei anna
Järgmisel päeval tuli duubel 2: EPL kirjutas jälle Vitsutist, nimetades loos korduvalt nime, aga kõnealuse enda suust mitte sõnagi. Uudiste küljel avaldatud jutukese lõpus oli hoopis lause, et Vitsutilt ei õnnestunud kommentaari saada. Võibolla oleks pidanud vaatama sellest valest mööda – loo juures avaldatud uhket veerandküljelist fotot, ja sellise valimisreklaami eest tänulik olema?Aga vale see väide oli, sest leht oli eelmisel päeval mu kommentaari saanud. Toimetaja proovis end õigustada, et avaldas vastuse online’is, aga üldteada hea ajakirjandustava kohaselt peab rünnatav end lahinguväljal kaitsta saama. (Paraku – enne valimisi langeb Eesti peale ikka valikuline moraali- või mälukaotus.) Minule jäi võimalus küsida ajakirjanduskohtu sõltumatut hinnangut ehk pöörduda Avaliku Sõna Nõukogu poole. Sellest veidi hiljem. Et see pöördumine polnud aga ennatlik samm, seda kinnitas järgmise päeva EPL ise. Nimelt tuli seal juba kolmandat päeva järjest arutusele Vitsuti „süüasi“. Algas sõltumatute ekspertide ärakuulamine.
Vol 3. Kuidas heauskne professor sisse mässiti
Kolmandal päeval jätkus mäng ühte väravasse. Endiselt eirates „süüalust“ hankis EPL sõltumatu eksperdi, Helsingi ülikooli politoloogiaprofessori arvamuse – mõistagi ühemõtteliselt tauniva. Seejuures aga jäid n-ö tehnilised nüansid tähelepanuta. Nt see, et professoriga võivad ju vestelda teisedki. Ja saada teada, kuidas tema küsitlemine aset leidis. Mees, kes harjunud põhjanaabritele poliitika taustu avama, oli nüüd vägagi häiritud ja pidi tunnistama, et Eesti ajakirjanike telefoni-küsimustele ei tasu vastata – võid astuda millegi ebameeldiva sisse. Aga samas on ka raske midagi kahtlustada, kui esitatakse vaid üldisi valimisteemalisi küsimusi ja palutakse Soome tavasid kirjeldada, tõdeb ta. Muuhulgas ütleb professor nende tavade kohta: „Soomes tähendab hyvä journalismi kindlasti ka teise poole ärakuulamist.“ Selle kohta muidugi lehest midagi lugeda ei olnud. „Loo tausta mulle ei selgitatud ja enne avaldamist seda läbi lugeda ka ei saanud,“ võttis soomlane, kes end nüüd sinisilmseks ja heaukseks nimetab, ilmse manipuleerimis-juhtumi kokku.
Vol 4. Kuidas leht õpetab enesekaitset Oota järge!
TOOMAS VITSUT
Vol 1. Kuidas linnaametnik ühe telefonikõnega eksis
Reede pärastlõunal püüdis üht telefonikõnet võtta linnavolikogu nõunik, kes on mu erakonnakaaslane ja nõustunud mind valimiskampaanias toetama. Mobiilinumber ei vastanud, aga mõne aja pärast helistati tagasi. Aeti juttu valimistest, teine pool oli sõbralik ja huviline. Esmaspäeval teatas Eesti Päevaleht: Tallinna ametnik teeb töötelefoniga valimisreklaami.Kurioosum on selles, et kasutan valimiskampaania tegemiseks Keskerakonna büroo ruume, kuhu olen Elionilt tellinud ka eraldi telefoniliinid. Kes on soostunud mu kampaanias kaasa lööma, valijaid mobiliseerima ja neile infot jagama, teevad seda töövälisel ajal erakonna büroos. Nüüd patustas üks ametnik mugavuse ja liiga pragmaatilise kalkuleerimise tõttu - et kui helistada mobiilinumbrile, siis on seda mõistlik teha samuti mobiililt. Linnarahva raha meeletut kulutamist mõistagi polnud, kuid rünnaku alustamiseks ajakirjanduses on vaja vähe, piisab ka provokatsioonist. Nagu ajakirjanikud lehes siiralt üles tunnistavad: EPL helistas ise volikogu nõunikule, "püüdes jätta pensionäri muljet".Pole vist mõtet lisada, et minu käest lehetoimetus seejuures kommentaari ei küsinud, kuigi minu nimi esineb loos neli korda ja lisaks on selle juures märklauana ka minu pilt.
Vol 2. Kuidas leht rünnatavale sõna ei anna
Järgmisel päeval tuli duubel 2: EPL kirjutas jälle Vitsutist, nimetades loos korduvalt nime, aga kõnealuse enda suust mitte sõnagi. Uudiste küljel avaldatud jutukese lõpus oli hoopis lause, et Vitsutilt ei õnnestunud kommentaari saada. Võibolla oleks pidanud vaatama sellest valest mööda – loo juures avaldatud uhket veerandküljelist fotot, ja sellise valimisreklaami eest tänulik olema?Aga vale see väide oli, sest leht oli eelmisel päeval mu kommentaari saanud. Toimetaja proovis end õigustada, et avaldas vastuse online’is, aga üldteada hea ajakirjandustava kohaselt peab rünnatav end lahinguväljal kaitsta saama. (Paraku – enne valimisi langeb Eesti peale ikka valikuline moraali- või mälukaotus.) Minule jäi võimalus küsida ajakirjanduskohtu sõltumatut hinnangut ehk pöörduda Avaliku Sõna Nõukogu poole. Sellest veidi hiljem. Et see pöördumine polnud aga ennatlik samm, seda kinnitas järgmise päeva EPL ise. Nimelt tuli seal juba kolmandat päeva järjest arutusele Vitsuti „süüasi“. Algas sõltumatute ekspertide ärakuulamine.
Vol 3. Kuidas heauskne professor sisse mässiti
Kolmandal päeval jätkus mäng ühte väravasse. Endiselt eirates „süüalust“ hankis EPL sõltumatu eksperdi, Helsingi ülikooli politoloogiaprofessori arvamuse – mõistagi ühemõtteliselt tauniva. Seejuures aga jäid n-ö tehnilised nüansid tähelepanuta. Nt see, et professoriga võivad ju vestelda teisedki. Ja saada teada, kuidas tema küsitlemine aset leidis. Mees, kes harjunud põhjanaabritele poliitika taustu avama, oli nüüd vägagi häiritud ja pidi tunnistama, et Eesti ajakirjanike telefoni-küsimustele ei tasu vastata – võid astuda millegi ebameeldiva sisse. Aga samas on ka raske midagi kahtlustada, kui esitatakse vaid üldisi valimisteemalisi küsimusi ja palutakse Soome tavasid kirjeldada, tõdeb ta. Muuhulgas ütleb professor nende tavade kohta: „Soomes tähendab hyvä journalismi kindlasti ka teise poole ärakuulamist.“ Selle kohta muidugi lehest midagi lugeda ei olnud. „Loo tausta mulle ei selgitatud ja enne avaldamist seda läbi lugeda ka ei saanud,“ võttis soomlane, kes end nüüd sinisilmseks ja heaukseks nimetab, ilmse manipuleerimis-juhtumi kokku.
Vol 4. Kuidas leht õpetab enesekaitset Oota järge!
TOOMAS VITSUT
Telli:
Postitused (Atom)
