Eesti riik on kümmekond aastat lebanud e-riigi loorbereil. Paljud meie arvamusliidrid on juhtinud tähelepanu sellele, et innovatsioon riiklikul tasemel on soikunud. Ehkki elame just praegu innovatsiooniaastat, siis küsigem, missuguse uudse lahenduse või reformiga võiksime tänavu kiidelda!? Vaevalt võiks selleks pidada paralleeldemokraatia loomist nn mõttekodade baasil. Milliste põhimõtteliste uuenduste üle hakkaks rahvas hääletama 27. detsembril, nagu sai kevadel lubatud?!
Tegelikkuses näeme peamiselt vaid rahade lineaarset kärpimist, ka nende institutsioonide puhul, mis võiksid tuua arengukiirenduse, mida soikunud Eesti majandus nii kibedasti vajaks. Kummaline, et ka haridus- ja teadussfääri sunnitakse kokku hoidma, ehkki just nendest sõltub see, kas üldse ja millal Eesti tänasest majandusaugust välja ronida suudab. Sotsiaalsed töökohad on kahtlemata vajalikud, et vähendada eeloleval talvel ärakülmuvate asotsiaalide koguhulka, kuid riik peaks siiski eelkõige hoolitsema oma avangardi eest, kellel on potentsiaali ja (veel ka) soovi Eesti taas rajale aidata.
Oktoobri viimasel nädalal esitles TTÜ tarkvaraprofessor Kuldar Taveter raamatut, mille on välja andnud Massachusettsi tehnikaülikool, mille võiks ilma süümepiinadeta asetada objektiivses reitingus ettepoole kõigist nn klassikalistest ülikoolidest, sest just sealsete teadlaste töödel põhineb viimaste aastakümnete revolutsioon tehnoloogias ja teadusliku maailmavaate võidukäik vaimupimeduse üle. Professor Taveter koos oma partneriga Melbourne’ist on teosega ületanud selle kõrge künnise, mis muudab teadlase isikliku idee uueks sõnaks globaases teaduses. Kas või intelligentse kodu vormis, kus inimene ja tehisintellekt toimivad teineteist täiendavate loomulike partneritena.
Mõeldes täna Eesti e-riigi viimase aja kurvale saatusele loodan veel, et siinsedki otsustajad üritavad ükskord välja tulla oma konservatiivsest kärpimisloogikast, et hakata looma alust uuele kasvule just nende innovatiivsete ideede varal, mida Eesti teadlased on juba esitanud või kohe valmis looma. Paraku, nende hingetoru koomale tõmmates suretame viimsegi lootuse, et tänast nukrat seisu üldse kunagi ületaksime.
02.11.2009
26.10.2009
Ühes Keskerakonnaga võitis mõistus
Oleme viimasel ajal näinud läbipõlenud inimesi, piinavat nälga ja vaevatud nägusid. See ongi masu. Ja Savisaar on näidanud, et ta hoolib inimestest, lihtsa rahva mured lähevad talle korda.
Nüüd päris ajaleht Kesknädal minult enne valimisi, mida ma arvan praegusest linnavalitsusest ja linnapeast, kas sama seltskond võiks veel neli aastat jätkata? Oma vastuses jäin kriitiliseks, sest mulle tulid korrapealt meelde mõningad Edgar Savisaarega seonduvad küsitavused, tema imelikud väljaütlemised ja tavaloogikasse mitte mahtuvad teod. Kuid Eesti poliitilist maastikku ja tipp-poliitikuid tuleks vaadata perspektiivis, näha nii häid kui halbu külgi – seda nimetataksegi kriitiliseks analüüsiks. Elu on pidevas muutumises: kord on üks poliitik muinasluule uurija, kes geniaalselt leiab isegi kindakirjadest enne ajaloo koidikut toimunud kosmilise katastroofi jälgi. Teisel ajal on tal vastupidine roll: temast on saanud pururikaste jõmmide kasusid jäägitult kaitsev riigiisa, kellelt soliidsed Eesti kindralid ei taha isegi aumärke vastu võtta. Just selline on paljude poliitikute saatus.
Pärast valimisi aga paistab Keskerakonna pale hoopis uues valguses. Rahvas on praegusest valitsusest totaalselt tüdinenud – seda näitas Tarandi võit eurovalimistel. Kuid Tarand pettis valijate ootusi ja läks meie musta pesuga Euroopasse ärplema, kaevates Euroopa onudele Savisaare, “meie Berlusconi” peale – on reegel, et rahvad ei taha oma sisetülisid võõraste ette tuua.
Nüüd võitis siis ülivõimsalt Keskerakond – suurima ülekaaluga iseseisvusaegstel valimistel üldse. Seda isegi hoolimata sellest, et kogu ajakirjandus töötas nende vastu. Nii ei saanud näiteks Toomas Vitsut end ajalehes rünnakute eest kaitsta isegi oma raha eest. Ja kõigest hoolimata tegi Keskerakond ära.
Mis juhtuks, kui ka 2011. aasta parlamendivalimised kujunevad protestivalimisteks ja Keskerakonda saadab riigi tasandil samasugune edu? See tekitaks suure segaduse ministeeriumide ja muude riigiametite palgaliste nupukeste seas. Ma mõtlen noori ametnikke, kelle elu on siiani kujunenud ühe kindla malli järgi: kõigepealt, veel väga noores eas, astutakse “valgesse” korporatsiooni või seltsi. Seal tegelevad sinuga vanemad seltsikaaslased, edutavad ülespoole. Siis astub selline hüpiknukk juba “valgesse” parteisse. Valgest läheb asjalik karjerist ikka valgesse. Õllelauas, kusagil omasuguste seas ei tee nad muud, kui kiruvad Savisaart. Kui võitis president Rüütel, siis tahtsid needsamad traatnukud Eestist emigreeruda. Kui nüüd võitis Savisaar, siis kõlas juba ettepanekuid end Tallinnast fiktiivselt välja registreerida, et oma maksuraha mitte linnavalitsuse kätte jätta. Vingumokad ei ole kunagi rahul, aga rahvale kätt ette panna ei saa.
Keskerakonna võidu puhul algab riigiaparaadis puhastus, omaette eetiline revolutsioon. Haridus hakkab maksma. Põhjust on väriseda neil kümnetel nõunikel, kes kogu elu kirjutavad oma CV-sse “kõrgharidus lõpetamisel”. Ühtäkki saavad nad aru, kui vähe on tegelikult võimu poliitilisel ringkäendusel, õllelaua teklitega sõpradel ja ebaakadeemilisusel. Kultuuriministeeriumigi tulevad tagasi Raivo Palmaru ajad. Palmaru on meediadoktor, kes likvideeris selle korra, mis valitses tema eelkäijate ajal – mil nõunikuks sai kord isegi keegi esmakursuslasest tütarlaps.
Põhjust on tunda ebamugavalt niihästi Euroopa ainsal keskharidusega kantseleijuhil (uuri Kadriorust!) kui ka Euroopa ainsal kultuurilehe keskharidusega peatoimetajal. Tõepoolest, mina ootan Palmarut ja akadeemilisust!
Eesti on väga keskhariduse-keskne maa, kui vaadata poliitilisi kulissidetaguseid. See mõjutab meie konkurentsivõimet pidevalt. Teine asi, mis Eestis haruldast on, on see lõputu linna ja riigi vastandamine. Saame aru, et Ansip ja Savisaar ei saa muud teha, kui jageleda piirikraavide pärast. Andres ja Pearu, see ongi just eestlase arhetüüp. Savisaar (all-linn) on pahane, et riik ei toeta linna euroraha-projekte. Ansip on pahane, et Savisaar lööb lärmi pensionide pärast, mida Reformierakond justkui langetavat.Aga see on tüüpiline poliitiku jutt. Ega siis pensionide vähendamine ei toimugi kohe. See võib toimuda järk-järgult, hiilivalt. Esiteks loodetakse, et küll kannatama harjunud vanem põlvkond kannatab kõik välja, ka järjekordse nende elatustaseme kärpimise! Teiseks loodetakse valitsuse toetajatele meedias — küll need selgeks teevad, et teisiti pole võimalik. Ja kui see ei õnnestu, siis vähemalt seda, et pensionide kärpimises pole süüdi parempoolne vähemusvalitsus, vaid endised kommunistid, Savisaar, halvad ilmad, Moskva pikk käsi, islami terroristid või veel keegi muu.
AARNE RUBEN
Nüüd päris ajaleht Kesknädal minult enne valimisi, mida ma arvan praegusest linnavalitsusest ja linnapeast, kas sama seltskond võiks veel neli aastat jätkata? Oma vastuses jäin kriitiliseks, sest mulle tulid korrapealt meelde mõningad Edgar Savisaarega seonduvad küsitavused, tema imelikud väljaütlemised ja tavaloogikasse mitte mahtuvad teod. Kuid Eesti poliitilist maastikku ja tipp-poliitikuid tuleks vaadata perspektiivis, näha nii häid kui halbu külgi – seda nimetataksegi kriitiliseks analüüsiks. Elu on pidevas muutumises: kord on üks poliitik muinasluule uurija, kes geniaalselt leiab isegi kindakirjadest enne ajaloo koidikut toimunud kosmilise katastroofi jälgi. Teisel ajal on tal vastupidine roll: temast on saanud pururikaste jõmmide kasusid jäägitult kaitsev riigiisa, kellelt soliidsed Eesti kindralid ei taha isegi aumärke vastu võtta. Just selline on paljude poliitikute saatus.
Pärast valimisi aga paistab Keskerakonna pale hoopis uues valguses. Rahvas on praegusest valitsusest totaalselt tüdinenud – seda näitas Tarandi võit eurovalimistel. Kuid Tarand pettis valijate ootusi ja läks meie musta pesuga Euroopasse ärplema, kaevates Euroopa onudele Savisaare, “meie Berlusconi” peale – on reegel, et rahvad ei taha oma sisetülisid võõraste ette tuua.
Nüüd võitis siis ülivõimsalt Keskerakond – suurima ülekaaluga iseseisvusaegstel valimistel üldse. Seda isegi hoolimata sellest, et kogu ajakirjandus töötas nende vastu. Nii ei saanud näiteks Toomas Vitsut end ajalehes rünnakute eest kaitsta isegi oma raha eest. Ja kõigest hoolimata tegi Keskerakond ära.
Mis juhtuks, kui ka 2011. aasta parlamendivalimised kujunevad protestivalimisteks ja Keskerakonda saadab riigi tasandil samasugune edu? See tekitaks suure segaduse ministeeriumide ja muude riigiametite palgaliste nupukeste seas. Ma mõtlen noori ametnikke, kelle elu on siiani kujunenud ühe kindla malli järgi: kõigepealt, veel väga noores eas, astutakse “valgesse” korporatsiooni või seltsi. Seal tegelevad sinuga vanemad seltsikaaslased, edutavad ülespoole. Siis astub selline hüpiknukk juba “valgesse” parteisse. Valgest läheb asjalik karjerist ikka valgesse. Õllelauas, kusagil omasuguste seas ei tee nad muud, kui kiruvad Savisaart. Kui võitis president Rüütel, siis tahtsid needsamad traatnukud Eestist emigreeruda. Kui nüüd võitis Savisaar, siis kõlas juba ettepanekuid end Tallinnast fiktiivselt välja registreerida, et oma maksuraha mitte linnavalitsuse kätte jätta. Vingumokad ei ole kunagi rahul, aga rahvale kätt ette panna ei saa.
Keskerakonna võidu puhul algab riigiaparaadis puhastus, omaette eetiline revolutsioon. Haridus hakkab maksma. Põhjust on väriseda neil kümnetel nõunikel, kes kogu elu kirjutavad oma CV-sse “kõrgharidus lõpetamisel”. Ühtäkki saavad nad aru, kui vähe on tegelikult võimu poliitilisel ringkäendusel, õllelaua teklitega sõpradel ja ebaakadeemilisusel. Kultuuriministeeriumigi tulevad tagasi Raivo Palmaru ajad. Palmaru on meediadoktor, kes likvideeris selle korra, mis valitses tema eelkäijate ajal – mil nõunikuks sai kord isegi keegi esmakursuslasest tütarlaps.
Põhjust on tunda ebamugavalt niihästi Euroopa ainsal keskharidusega kantseleijuhil (uuri Kadriorust!) kui ka Euroopa ainsal kultuurilehe keskharidusega peatoimetajal. Tõepoolest, mina ootan Palmarut ja akadeemilisust!
Eesti on väga keskhariduse-keskne maa, kui vaadata poliitilisi kulissidetaguseid. See mõjutab meie konkurentsivõimet pidevalt. Teine asi, mis Eestis haruldast on, on see lõputu linna ja riigi vastandamine. Saame aru, et Ansip ja Savisaar ei saa muud teha, kui jageleda piirikraavide pärast. Andres ja Pearu, see ongi just eestlase arhetüüp. Savisaar (all-linn) on pahane, et riik ei toeta linna euroraha-projekte. Ansip on pahane, et Savisaar lööb lärmi pensionide pärast, mida Reformierakond justkui langetavat.Aga see on tüüpiline poliitiku jutt. Ega siis pensionide vähendamine ei toimugi kohe. See võib toimuda järk-järgult, hiilivalt. Esiteks loodetakse, et küll kannatama harjunud vanem põlvkond kannatab kõik välja, ka järjekordse nende elatustaseme kärpimise! Teiseks loodetakse valitsuse toetajatele meedias — küll need selgeks teevad, et teisiti pole võimalik. Ja kui see ei õnnestu, siis vähemalt seda, et pensionide kärpimises pole süüdi parempoolne vähemusvalitsus, vaid endised kommunistid, Savisaar, halvad ilmad, Moskva pikk käsi, islami terroristid või veel keegi muu.
AARNE RUBEN
13.10.2009
Meediapeksu nädal
Nädal algas halva üllatusega: ajaleht kirjutas, kuidas üks Tallinna ametnik tegi töötelefonilt ühe valimiskampaaniaga seotud kõne. Mind puudutas see otseselt, sest reklaami oli tehtud mulle kui Keskerakonna esinumbrile Tallinna kesklinna valimisringkonnas. Ent rünnakuga ametniku vastu lugu ei piirdunud. Leht jätkas rünnakutega minu vastu veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Minu vastulauset ära ei trükitud. Hullemgi veel – kui püüdsin oma raha eest avaldada reklaampinnal tasulist teadet, keelduti ka sellest. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb Agu Sihvka kombel alustada päris algusest.
Vol 1. Kuidas linnaametnik ühe telefonikõnega eksis
Reede pärastlõunal püüdis üht telefonikõnet võtta linnavolikogu nõunik, kes on mu erakonnakaaslane ja nõustunud mind valimiskampaanias toetama. Mobiilinumber ei vastanud, aga mõne aja pärast helistati tagasi. Aeti juttu valimistest, teine pool oli sõbralik ja huviline. Esmaspäeval teatas Eesti Päevaleht: Tallinna ametnik teeb töötelefoniga valimisreklaami.Kurioosum on selles, et kasutan valimiskampaania tegemiseks Keskerakonna büroo ruume, kuhu olen Elionilt tellinud ka eraldi telefoniliinid. Kes on soostunud mu kampaanias kaasa lööma, valijaid mobiliseerima ja neile infot jagama, teevad seda töövälisel ajal erakonna büroos. Nüüd patustas üks ametnik mugavuse ja liiga pragmaatilise kalkuleerimise tõttu - et kui helistada mobiilinumbrile, siis on seda mõistlik teha samuti mobiililt. Linnarahva raha meeletut kulutamist mõistagi polnud, kuid rünnaku alustamiseks ajakirjanduses on vaja vähe, piisab ka provokatsioonist. Nagu ajakirjanikud lehes siiralt üles tunnistavad: EPL helistas ise volikogu nõunikule, "püüdes jätta pensionäri muljet".Pole vist mõtet lisada, et minu käest lehetoimetus seejuures kommentaari ei küsinud, kuigi minu nimi esineb loos neli korda ja lisaks on selle juures märklauana ka minu pilt.
Vol 2. Kuidas leht rünnatavale sõna ei anna
Järgmisel päeval tuli duubel 2: EPL kirjutas jälle Vitsutist, nimetades loos korduvalt nime, aga kõnealuse enda suust mitte sõnagi. Uudiste küljel avaldatud jutukese lõpus oli hoopis lause, et Vitsutilt ei õnnestunud kommentaari saada. Võibolla oleks pidanud vaatama sellest valest mööda – loo juures avaldatud uhket veerandküljelist fotot, ja sellise valimisreklaami eest tänulik olema?Aga vale see väide oli, sest leht oli eelmisel päeval mu kommentaari saanud. Toimetaja proovis end õigustada, et avaldas vastuse online’is, aga üldteada hea ajakirjandustava kohaselt peab rünnatav end lahinguväljal kaitsta saama. (Paraku – enne valimisi langeb Eesti peale ikka valikuline moraali- või mälukaotus.) Minule jäi võimalus küsida ajakirjanduskohtu sõltumatut hinnangut ehk pöörduda Avaliku Sõna Nõukogu poole. Sellest veidi hiljem. Et see pöördumine polnud aga ennatlik samm, seda kinnitas järgmise päeva EPL ise. Nimelt tuli seal juba kolmandat päeva järjest arutusele Vitsuti „süüasi“. Algas sõltumatute ekspertide ärakuulamine.
Vol 3. Kuidas heauskne professor sisse mässiti
Kolmandal päeval jätkus mäng ühte väravasse. Endiselt eirates „süüalust“ hankis EPL sõltumatu eksperdi, Helsingi ülikooli politoloogiaprofessori arvamuse – mõistagi ühemõtteliselt tauniva. Seejuures aga jäid n-ö tehnilised nüansid tähelepanuta. Nt see, et professoriga võivad ju vestelda teisedki. Ja saada teada, kuidas tema küsitlemine aset leidis. Mees, kes harjunud põhjanaabritele poliitika taustu avama, oli nüüd vägagi häiritud ja pidi tunnistama, et Eesti ajakirjanike telefoni-küsimustele ei tasu vastata – võid astuda millegi ebameeldiva sisse. Aga samas on ka raske midagi kahtlustada, kui esitatakse vaid üldisi valimisteemalisi küsimusi ja palutakse Soome tavasid kirjeldada, tõdeb ta. Muuhulgas ütleb professor nende tavade kohta: „Soomes tähendab hyvä journalismi kindlasti ka teise poole ärakuulamist.“ Selle kohta muidugi lehest midagi lugeda ei olnud. „Loo tausta mulle ei selgitatud ja enne avaldamist seda läbi lugeda ka ei saanud,“ võttis soomlane, kes end nüüd sinisilmseks ja heaukseks nimetab, ilmse manipuleerimis-juhtumi kokku.
Vol 4. Kuidas leht õpetab enesekaitset Oota järge!
TOOMAS VITSUT
Vol 1. Kuidas linnaametnik ühe telefonikõnega eksis
Reede pärastlõunal püüdis üht telefonikõnet võtta linnavolikogu nõunik, kes on mu erakonnakaaslane ja nõustunud mind valimiskampaanias toetama. Mobiilinumber ei vastanud, aga mõne aja pärast helistati tagasi. Aeti juttu valimistest, teine pool oli sõbralik ja huviline. Esmaspäeval teatas Eesti Päevaleht: Tallinna ametnik teeb töötelefoniga valimisreklaami.Kurioosum on selles, et kasutan valimiskampaania tegemiseks Keskerakonna büroo ruume, kuhu olen Elionilt tellinud ka eraldi telefoniliinid. Kes on soostunud mu kampaanias kaasa lööma, valijaid mobiliseerima ja neile infot jagama, teevad seda töövälisel ajal erakonna büroos. Nüüd patustas üks ametnik mugavuse ja liiga pragmaatilise kalkuleerimise tõttu - et kui helistada mobiilinumbrile, siis on seda mõistlik teha samuti mobiililt. Linnarahva raha meeletut kulutamist mõistagi polnud, kuid rünnaku alustamiseks ajakirjanduses on vaja vähe, piisab ka provokatsioonist. Nagu ajakirjanikud lehes siiralt üles tunnistavad: EPL helistas ise volikogu nõunikule, "püüdes jätta pensionäri muljet".Pole vist mõtet lisada, et minu käest lehetoimetus seejuures kommentaari ei küsinud, kuigi minu nimi esineb loos neli korda ja lisaks on selle juures märklauana ka minu pilt.
Vol 2. Kuidas leht rünnatavale sõna ei anna
Järgmisel päeval tuli duubel 2: EPL kirjutas jälle Vitsutist, nimetades loos korduvalt nime, aga kõnealuse enda suust mitte sõnagi. Uudiste küljel avaldatud jutukese lõpus oli hoopis lause, et Vitsutilt ei õnnestunud kommentaari saada. Võibolla oleks pidanud vaatama sellest valest mööda – loo juures avaldatud uhket veerandküljelist fotot, ja sellise valimisreklaami eest tänulik olema?Aga vale see väide oli, sest leht oli eelmisel päeval mu kommentaari saanud. Toimetaja proovis end õigustada, et avaldas vastuse online’is, aga üldteada hea ajakirjandustava kohaselt peab rünnatav end lahinguväljal kaitsta saama. (Paraku – enne valimisi langeb Eesti peale ikka valikuline moraali- või mälukaotus.) Minule jäi võimalus küsida ajakirjanduskohtu sõltumatut hinnangut ehk pöörduda Avaliku Sõna Nõukogu poole. Sellest veidi hiljem. Et see pöördumine polnud aga ennatlik samm, seda kinnitas järgmise päeva EPL ise. Nimelt tuli seal juba kolmandat päeva järjest arutusele Vitsuti „süüasi“. Algas sõltumatute ekspertide ärakuulamine.
Vol 3. Kuidas heauskne professor sisse mässiti
Kolmandal päeval jätkus mäng ühte väravasse. Endiselt eirates „süüalust“ hankis EPL sõltumatu eksperdi, Helsingi ülikooli politoloogiaprofessori arvamuse – mõistagi ühemõtteliselt tauniva. Seejuures aga jäid n-ö tehnilised nüansid tähelepanuta. Nt see, et professoriga võivad ju vestelda teisedki. Ja saada teada, kuidas tema küsitlemine aset leidis. Mees, kes harjunud põhjanaabritele poliitika taustu avama, oli nüüd vägagi häiritud ja pidi tunnistama, et Eesti ajakirjanike telefoni-küsimustele ei tasu vastata – võid astuda millegi ebameeldiva sisse. Aga samas on ka raske midagi kahtlustada, kui esitatakse vaid üldisi valimisteemalisi küsimusi ja palutakse Soome tavasid kirjeldada, tõdeb ta. Muuhulgas ütleb professor nende tavade kohta: „Soomes tähendab hyvä journalismi kindlasti ka teise poole ärakuulamist.“ Selle kohta muidugi lehest midagi lugeda ei olnud. „Loo tausta mulle ei selgitatud ja enne avaldamist seda läbi lugeda ka ei saanud,“ võttis soomlane, kes end nüüd sinisilmseks ja heaukseks nimetab, ilmse manipuleerimis-juhtumi kokku.
Vol 4. Kuidas leht õpetab enesekaitset Oota järge!
TOOMAS VITSUT
11.10.2009
Vastik nõiakompleks
Mäletate veel muinasjuttu Lumivalgukesest ja 7 pöialpoisist? Ja kurjast nõiast, kes pidevalt vaatas peeglisse ning päris tollelt, kas ta on ikka kauneim kogu maailmas. Kui ühel päeval teatas peegel, et nõid pole enam kauneim, siis lõi ta peegli puruks ja otsustas Lumivalgukese ära mürgitada.
Jälgides tänast Eesti elu ja osa eestlaste (aga ka mitte-eestlaste) hoiakuid üksteise suhtes, aga samuti aegajalt siin ilmnevaid tõrjuvaid või lausa vaenulikke hoiakuid teisest rahvusest või rassist inimeste vastu, kellega koos peame elama, meenub mulle just see vana muinasjutt. Ksenofoobsed inimesed käituvad tegelikult samuti kui too kuri nõid peegliga, kuid kelle enesepettus lõpeb ikka ükskord ära ja vallandunud viha hävitab nõia endagi.
Meedias kirjutatakse viimasel ajal palju sellest, et eelolevail valimistel saavad ühed või teised erakonnad rohkem toetust kas eestlastelt või venelastelt. Mind huvitaks see, kuidas küsitlusfirmad on selliste tulemusteni jõudnud. Teatavasti Eesti Vabariigi ametlikes isikudokumentides ei mainita kusagil rahvust, ka rahvaloenduste puhul on sellele küsimusele vastamine olnud täiesti vabatahtlik. Tekib õigustatud küsimus, miks tahetakse endiselt tõmmata kunstlikku piiri siin legaalselt elavate inimeste vahele, eristades neid selle puhtemotsionaalse ja tegelikult ähmase tunnuse alusel?
Väideldes kavandatud keeleseaduse muudatuse üle avaldasin juba siis arvamust, et rahvus ja keel on meile kaasa antud meie enda tahtest sõltumatult, kuid keegi teine ei saa meie eest täiseas otsustada, mis rahvusesse me tahame kuuluda. Kahtlustan, et väga paljud need, kes esinevad „võitlevate eestlastena“ ja vaenavad teistest rahvustest inimesi, on ise segase identiteediga ning püüavad sel kombel kuidagi tõsta oma kõikuvat eneseusku.
Paraku toob selline suhtumine kahju mitte neile, kelle peal ennast välja elatakse (peegeldatakse) või keda soovitakse sellel „iludusvõistlusel“ hoopis kõrvaldada. Nagu nõiagi puhul on rahvuslike (samuti usuliste, kultuuriliste jms) ületamatute piiride tõmbamine ühes tänapäevases riigis ja ühiskonnas igal juhul hukatuslik, ja nimelt piiritõmbajaile endale.
Mõistetavalt on võõravaenul oma ajaloolised juured, sest oleme sajandeid pidanud elama maal, millest pidevalt üle marsitakse, käsitledes kohalikku rahvast kas paganate või fašistidena. Loomulikult on see meis tekitanud viha ja sünnitanud stereotüüpe. Ent 18 aastat pärast iseseisvuse taastamist oleks juba kord aeg aru saada, et toonase viha ülekandmine tänasesse avatud piiridega Euroopasse ja maailma on mitte üksnes naeruväärne nagu kurja nõia saatus, vaid ka ohtlik, sest see sünnitab just teistes rahvastes, kellega kokku puutume, meistki kõverpeegli pildi. Oleme paaril viimasel aastal seda võinud kogeda, kui kunagine konsensus siin elavate rahvaste vahel, mis tugines ühistele põhiväärtustele – vabadus, demokraatia, üksteise vastastikune austamine – purunes rumalate poliitiliste vastasseisude ja mineviku luukambritest välja kaevatud vaenude põrgutules. Nüüd, mõni päev enne valimisi, tundub kohati, et osa poliitikuid on otsustanud sama sõjakirve taas välja kaevata.
Ehk peaksime siiski olema targemad kui too nõid ja mitte sattuma raevu, kui peeglis paistab ka teisi kenasid nägusid või kui peeglisse vaatamise asemel vaadatakse teineteisele otse silma ja öeldakse „Tere tulemast!“?!
Jälgides tänast Eesti elu ja osa eestlaste (aga ka mitte-eestlaste) hoiakuid üksteise suhtes, aga samuti aegajalt siin ilmnevaid tõrjuvaid või lausa vaenulikke hoiakuid teisest rahvusest või rassist inimeste vastu, kellega koos peame elama, meenub mulle just see vana muinasjutt. Ksenofoobsed inimesed käituvad tegelikult samuti kui too kuri nõid peegliga, kuid kelle enesepettus lõpeb ikka ükskord ära ja vallandunud viha hävitab nõia endagi.
Meedias kirjutatakse viimasel ajal palju sellest, et eelolevail valimistel saavad ühed või teised erakonnad rohkem toetust kas eestlastelt või venelastelt. Mind huvitaks see, kuidas küsitlusfirmad on selliste tulemusteni jõudnud. Teatavasti Eesti Vabariigi ametlikes isikudokumentides ei mainita kusagil rahvust, ka rahvaloenduste puhul on sellele küsimusele vastamine olnud täiesti vabatahtlik. Tekib õigustatud küsimus, miks tahetakse endiselt tõmmata kunstlikku piiri siin legaalselt elavate inimeste vahele, eristades neid selle puhtemotsionaalse ja tegelikult ähmase tunnuse alusel?
Väideldes kavandatud keeleseaduse muudatuse üle avaldasin juba siis arvamust, et rahvus ja keel on meile kaasa antud meie enda tahtest sõltumatult, kuid keegi teine ei saa meie eest täiseas otsustada, mis rahvusesse me tahame kuuluda. Kahtlustan, et väga paljud need, kes esinevad „võitlevate eestlastena“ ja vaenavad teistest rahvustest inimesi, on ise segase identiteediga ning püüavad sel kombel kuidagi tõsta oma kõikuvat eneseusku.
Paraku toob selline suhtumine kahju mitte neile, kelle peal ennast välja elatakse (peegeldatakse) või keda soovitakse sellel „iludusvõistlusel“ hoopis kõrvaldada. Nagu nõiagi puhul on rahvuslike (samuti usuliste, kultuuriliste jms) ületamatute piiride tõmbamine ühes tänapäevases riigis ja ühiskonnas igal juhul hukatuslik, ja nimelt piiritõmbajaile endale.
Mõistetavalt on võõravaenul oma ajaloolised juured, sest oleme sajandeid pidanud elama maal, millest pidevalt üle marsitakse, käsitledes kohalikku rahvast kas paganate või fašistidena. Loomulikult on see meis tekitanud viha ja sünnitanud stereotüüpe. Ent 18 aastat pärast iseseisvuse taastamist oleks juba kord aeg aru saada, et toonase viha ülekandmine tänasesse avatud piiridega Euroopasse ja maailma on mitte üksnes naeruväärne nagu kurja nõia saatus, vaid ka ohtlik, sest see sünnitab just teistes rahvastes, kellega kokku puutume, meistki kõverpeegli pildi. Oleme paaril viimasel aastal seda võinud kogeda, kui kunagine konsensus siin elavate rahvaste vahel, mis tugines ühistele põhiväärtustele – vabadus, demokraatia, üksteise vastastikune austamine – purunes rumalate poliitiliste vastasseisude ja mineviku luukambritest välja kaevatud vaenude põrgutules. Nüüd, mõni päev enne valimisi, tundub kohati, et osa poliitikuid on otsustanud sama sõjakirve taas välja kaevata.
Ehk peaksime siiski olema targemad kui too nõid ja mitte sattuma raevu, kui peeglis paistab ka teisi kenasid nägusid või kui peeglisse vaatamise asemel vaadatakse teineteisele otse silma ja öeldakse „Tere tulemast!“?!
10.09.2009
Kuidas tagurlik Venemaa eesrindliku Eesti poole vaatas
1994. aastal ilmus Tallinnas eestikeelsena ja Igor Gräzini järelsõnaga Milton Friedmani raamat “Kapitalism ja vabadus” (originaalis 1962). Teatavasti on Mart Laar öelnud, et just sellest raamatust sai ta innustust, kui pööras Eesti 1992. aastal vabaturumajandusse. “Me ei teadnud, et see ei ole võimalik,” on Mart Laar öelnud. Kuid samal ajal ei täitnud toonane valitsus Eesti Komitee 1992. aasta majanduskontseptsiooni, mis ütles: “Majand tegutsegu nii kaua, kuni ta on muutunud taludeks.”
“Kapitalismis ja vabaduses” selgitab Friedman, et riiklikud ettevõtted tuleb privatiseerida oma kodanikele, muidu tulevad välismaised finantshaid ja ostavad need üles. Friedman võtles selle eest, et riik ei looks turuosalistele kunstlikke takistusi. Näiteks ei koorma tootmist või vedu kellegi eelistamisega (nii, et teatud firmad võivad opereerida). Ka oli ta vastu sellele, et riigile tervikuna kasutut majandusharu hoitakse kunstlikult subsideerimisega ülal.
Intervjuus Maalehele 1993. aasta 23. septembril ütles tollane peaminister Mart Laar, et ta ei soovi naaberriikidelt üle võtta majandusmudelit, mis oleks eeldanud põllumajanduse doteerimist. Doteerimine poleks lagundanud olemasolevaid sovhoose ja kolhoose, oleks kunstlikult maha surunud konkurentsi, kuid taganud ühismajanditele endiselt seemnevilja-, sööda-, taimekaitse- ja väetiselimiidid. Olukord oli keeruline ja lõplikke lahendusi probleemile polnudki, asjad vajasid lihtsalt settimist. Kuid toonaste aegade Maaleht on täis põllumeeste appikarjeid valitsusele, pressile ja isegi Euroopasse.
Riiklikku subsideerimist oleks toona tulnud rakendada periooditi. Mitte lõplikult ära kaotada, vaid käiku lasta vastavalt vajadusele. Näiteks oli 1992. aasta suvi põuane ja selle tagajärjed põllumehele rasked. Nii jäid lehmad elatussööda peale ja andsid minimaalselt toodangut. Siis oleks tulnud käiku lasta ka subsiidiumid, eelkõige Riigi Viljasalvele. Kui Eesti vähendas valitsustoetusi, siis Venemaa doteeris teravilja ümbertöötlemist jahuks tervelt 75% ulatuses (vt ML 18. veebruar 1993). Näete nüüd, kui “eesrindlikult” majandas Eesti riik: ta sulges kolhooside (ühistute) pangaarved, doteerimise aga kõrvaldas. Venemaa majandas “tagurlikult”, “sovetlikult”: ta maksis terve tööstusharu kinni. Aga millegipärast ujutas selle “tagurliku” Venemaa odav jahu “eesrindliku” Eesti turu täielikult üle, nii et oma tootjal oli suuri raskusi letti pääsemisega. Nii et Miltoni ideed võivad ju olla ilusad, aga kui riiklikult tähtsad otsustajad on lugenud ainult ühte raamatut, siis on kuri kerge karja tulema.
Mida siis hr. Friedman Eestile konkreetselt soovitas? Tsiteerin Igor Gräzini hiljutist selgitavat kirja mulle. Gräzin kohtus Friedmaniga samal, 1993. aastal USA-s. Ta veendus, et M. Friedman oli Eesti asjal oma kogenud pilku peal hoidnud ning leidis, et “selle asemel, et kolhoosid laiali saata, oleks nad sotsialistliku EL tingimustes olnud vaja siduda suurte kettidega, a la McDonald's, Kraft Foods. Heinz Inc jne. Mis jätnuks maamehele alles tema vabaduse ja vabastanud ta Euroopa orjusest, kus kõik maal toodetu on subsideeritud. Miltoni arvates olnuks Eesti trumbid rohuseeme, või ja kohupiim (vastandina Prantsusmaale), osalt ka juust (millest ta midagi ei teadnud, peale selle, et Põlvas toodeti piimapulbrit ja Võru baasil ka albumiini).
Kaadri osas leidis ta, et Eesti põllumajanduse päästavad eesti töösturid ja vanad kolhooside esimehed. Suurim oht tulevat aga talupoegadest, s.t. neist, kes on tagasi saanud vanad ja jõuetud talud. Nood ei suutvat kunagi toota efektiivselt ja jäävad euro-sõltlastena alati Moskva ja Brüsseli viiendaks kolonniks.”
Nagu näha, toimis Laari valitsus täpselt vastuoksa Milton Friedmani nõuannetele. Maarahva seast kostis siiski ka kainemaid hääli. 14.10.1993 võttis Maalehes sõna Jüri riigimajandi direktor Karl Pajumägi. Ta hoiatas kaitsmata majandusega pimesi Euroopa Ühendusse trügimise eest. Arenenud Euroopa riigid küll ka vähendavad oma põllumajanduslikke subsiidiume, kuid seda tehakse kriipshaaval. “Kujutagem ette, et Saksamaal kaoks riiklik dotatsioon ja hinnad tõuseksid 50%. See oleks katastroof ka valitsuse tasandil.”
See aga oli Eestis just juhtunud.
Mälu värskendamiseks oleks ka kasulik meenutada, kuidas käitus ärastamisperioodil Keskerakond. Ja mida kõneles tänase päeva üks populaarsemaid poliitikuid Edgar Savisaar? 7. detsembril 1992 rääkis Savisaar Riigikogus järgmist:
“Olukord maal, eriti Kagu-Eestis on võrratult raskem, kui meie siin Toompeal ette kujutame. Mulle jäi niisugune mulje, et mitte 30%, vaid julgelt pool põllumaad jäi sel sügisel üles kündmata. Ühtedel ei olnud raha, et kütust osta, teistel tuli talv liiga ruttu peale, kolmandad teadsid, et nende aeg on läbi ega hakanud enam vaeva nägema. /---/
Obstruktiivne omandi- ja maareform (selle võttis Riigikogu vastu 1991.a. suvel, kui võimul oli Savisaare valitsus – A.R.) oli ühiskonnale peale surutud – see ei arvestanud majanduslikke realiteete ega Euroopa kogemusi. /---/ Te võite rääkida mis tahes, aga maainimest te ei veena, sest maainimesed mäletavad hästi, kuidas neile 1991. aasta suvel öeldi: see maa, mida te täna harite, hakkab homme tõenäoliselt kuuluma kellelegi teisele.”
Riigikogu Keskfraktsioon esitas küsimuse, kuidas mõtleb valitsus läbi viia mõningaid toetusprogramme eesti põllumehele, mida juba hulk aega on kavandatud – kuna pole ju enam neid, kes toetusprogrammidest võidaksid. Ühismajandid on likvideeritud ja eraettevõtjal pole tehnikat. Keskfraktsioon nurises, et mõnedele suurtootmise tegelastele makstakse endiselt kinni kasutatavad ressursid, ehkki Isamaa ja EMKE koalitsioonilepingus oli kirjas kohene dotatsioonide kaotamine. Keskerakond nägi ka maamaksus surnud ringi: kodanik maksab 250 krooni hektarilt, aga oma toodetud piima ega teravilja ta müüa ei saa, sest töötlev tööstus on talle eelnevagi eest võlgu. 18. märtsil 1993 ütles valitsusjuht Laar Maalehele, et tema arvates peaks Eesti põllumees hakkama saama ka ilma krediitita. “Seda tingimusel, et makstaks ära võlad, mis põllumajandusel saada. See on ju paljuski töötlevate ettevõtete võlg.” Aga kuidas saab valitsus pankrottiminejat sundida? On ju öeldud, et surm ka ei võta sealt, kus midagi pole. Nii et surnud ring igal pool.
Nende aastate annaalidesse süvenedes jääb mulje, nagu oleks Eesti valitsus hetkeks käpad püsti tõstnud. Olen kõnelenud mõnede inimestega, kes pisikeste mutrikestena nende aastate õnnetuse juures seisid. Olen küsinud, miks jätkas Isamaa juhitud valitsus “suurte põllumajandusressursside finantseerimist ja sotsiaalset infrastruktuuri maal” (Keskfraktsiooni sõnastus). Miks siiski jätkati näiteks ETKVL-i tugistruktuuride ja mõnede põllumajanduslike autobaaside toetamist, aga lasti laguneda kõik laudad? Ühtegi suuremat lauta ei ole ju sellest ajast tänaseni tegutsemas?
Sellele on alati üks vastus: “Surve Isamaale maaparteide poolt oli ju siiski tugev.”
1992.-1993. aastal toimunu on hoiatavaks näiteks ka tänasele päevale, kuidas majandada ei tohiks.
AARNE RUBEN
“Kapitalismis ja vabaduses” selgitab Friedman, et riiklikud ettevõtted tuleb privatiseerida oma kodanikele, muidu tulevad välismaised finantshaid ja ostavad need üles. Friedman võtles selle eest, et riik ei looks turuosalistele kunstlikke takistusi. Näiteks ei koorma tootmist või vedu kellegi eelistamisega (nii, et teatud firmad võivad opereerida). Ka oli ta vastu sellele, et riigile tervikuna kasutut majandusharu hoitakse kunstlikult subsideerimisega ülal.
Intervjuus Maalehele 1993. aasta 23. septembril ütles tollane peaminister Mart Laar, et ta ei soovi naaberriikidelt üle võtta majandusmudelit, mis oleks eeldanud põllumajanduse doteerimist. Doteerimine poleks lagundanud olemasolevaid sovhoose ja kolhoose, oleks kunstlikult maha surunud konkurentsi, kuid taganud ühismajanditele endiselt seemnevilja-, sööda-, taimekaitse- ja väetiselimiidid. Olukord oli keeruline ja lõplikke lahendusi probleemile polnudki, asjad vajasid lihtsalt settimist. Kuid toonaste aegade Maaleht on täis põllumeeste appikarjeid valitsusele, pressile ja isegi Euroopasse.
Riiklikku subsideerimist oleks toona tulnud rakendada periooditi. Mitte lõplikult ära kaotada, vaid käiku lasta vastavalt vajadusele. Näiteks oli 1992. aasta suvi põuane ja selle tagajärjed põllumehele rasked. Nii jäid lehmad elatussööda peale ja andsid minimaalselt toodangut. Siis oleks tulnud käiku lasta ka subsiidiumid, eelkõige Riigi Viljasalvele. Kui Eesti vähendas valitsustoetusi, siis Venemaa doteeris teravilja ümbertöötlemist jahuks tervelt 75% ulatuses (vt ML 18. veebruar 1993). Näete nüüd, kui “eesrindlikult” majandas Eesti riik: ta sulges kolhooside (ühistute) pangaarved, doteerimise aga kõrvaldas. Venemaa majandas “tagurlikult”, “sovetlikult”: ta maksis terve tööstusharu kinni. Aga millegipärast ujutas selle “tagurliku” Venemaa odav jahu “eesrindliku” Eesti turu täielikult üle, nii et oma tootjal oli suuri raskusi letti pääsemisega. Nii et Miltoni ideed võivad ju olla ilusad, aga kui riiklikult tähtsad otsustajad on lugenud ainult ühte raamatut, siis on kuri kerge karja tulema.
Mida siis hr. Friedman Eestile konkreetselt soovitas? Tsiteerin Igor Gräzini hiljutist selgitavat kirja mulle. Gräzin kohtus Friedmaniga samal, 1993. aastal USA-s. Ta veendus, et M. Friedman oli Eesti asjal oma kogenud pilku peal hoidnud ning leidis, et “selle asemel, et kolhoosid laiali saata, oleks nad sotsialistliku EL tingimustes olnud vaja siduda suurte kettidega, a la McDonald's, Kraft Foods. Heinz Inc jne. Mis jätnuks maamehele alles tema vabaduse ja vabastanud ta Euroopa orjusest, kus kõik maal toodetu on subsideeritud. Miltoni arvates olnuks Eesti trumbid rohuseeme, või ja kohupiim (vastandina Prantsusmaale), osalt ka juust (millest ta midagi ei teadnud, peale selle, et Põlvas toodeti piimapulbrit ja Võru baasil ka albumiini).
Kaadri osas leidis ta, et Eesti põllumajanduse päästavad eesti töösturid ja vanad kolhooside esimehed. Suurim oht tulevat aga talupoegadest, s.t. neist, kes on tagasi saanud vanad ja jõuetud talud. Nood ei suutvat kunagi toota efektiivselt ja jäävad euro-sõltlastena alati Moskva ja Brüsseli viiendaks kolonniks.”
Nagu näha, toimis Laari valitsus täpselt vastuoksa Milton Friedmani nõuannetele. Maarahva seast kostis siiski ka kainemaid hääli. 14.10.1993 võttis Maalehes sõna Jüri riigimajandi direktor Karl Pajumägi. Ta hoiatas kaitsmata majandusega pimesi Euroopa Ühendusse trügimise eest. Arenenud Euroopa riigid küll ka vähendavad oma põllumajanduslikke subsiidiume, kuid seda tehakse kriipshaaval. “Kujutagem ette, et Saksamaal kaoks riiklik dotatsioon ja hinnad tõuseksid 50%. See oleks katastroof ka valitsuse tasandil.”
See aga oli Eestis just juhtunud.
Mälu värskendamiseks oleks ka kasulik meenutada, kuidas käitus ärastamisperioodil Keskerakond. Ja mida kõneles tänase päeva üks populaarsemaid poliitikuid Edgar Savisaar? 7. detsembril 1992 rääkis Savisaar Riigikogus järgmist:
“Olukord maal, eriti Kagu-Eestis on võrratult raskem, kui meie siin Toompeal ette kujutame. Mulle jäi niisugune mulje, et mitte 30%, vaid julgelt pool põllumaad jäi sel sügisel üles kündmata. Ühtedel ei olnud raha, et kütust osta, teistel tuli talv liiga ruttu peale, kolmandad teadsid, et nende aeg on läbi ega hakanud enam vaeva nägema. /---/
Obstruktiivne omandi- ja maareform (selle võttis Riigikogu vastu 1991.a. suvel, kui võimul oli Savisaare valitsus – A.R.) oli ühiskonnale peale surutud – see ei arvestanud majanduslikke realiteete ega Euroopa kogemusi. /---/ Te võite rääkida mis tahes, aga maainimest te ei veena, sest maainimesed mäletavad hästi, kuidas neile 1991. aasta suvel öeldi: see maa, mida te täna harite, hakkab homme tõenäoliselt kuuluma kellelegi teisele.”
Riigikogu Keskfraktsioon esitas küsimuse, kuidas mõtleb valitsus läbi viia mõningaid toetusprogramme eesti põllumehele, mida juba hulk aega on kavandatud – kuna pole ju enam neid, kes toetusprogrammidest võidaksid. Ühismajandid on likvideeritud ja eraettevõtjal pole tehnikat. Keskfraktsioon nurises, et mõnedele suurtootmise tegelastele makstakse endiselt kinni kasutatavad ressursid, ehkki Isamaa ja EMKE koalitsioonilepingus oli kirjas kohene dotatsioonide kaotamine. Keskerakond nägi ka maamaksus surnud ringi: kodanik maksab 250 krooni hektarilt, aga oma toodetud piima ega teravilja ta müüa ei saa, sest töötlev tööstus on talle eelnevagi eest võlgu. 18. märtsil 1993 ütles valitsusjuht Laar Maalehele, et tema arvates peaks Eesti põllumees hakkama saama ka ilma krediitita. “Seda tingimusel, et makstaks ära võlad, mis põllumajandusel saada. See on ju paljuski töötlevate ettevõtete võlg.” Aga kuidas saab valitsus pankrottiminejat sundida? On ju öeldud, et surm ka ei võta sealt, kus midagi pole. Nii et surnud ring igal pool.
Nende aastate annaalidesse süvenedes jääb mulje, nagu oleks Eesti valitsus hetkeks käpad püsti tõstnud. Olen kõnelenud mõnede inimestega, kes pisikeste mutrikestena nende aastate õnnetuse juures seisid. Olen küsinud, miks jätkas Isamaa juhitud valitsus “suurte põllumajandusressursside finantseerimist ja sotsiaalset infrastruktuuri maal” (Keskfraktsiooni sõnastus). Miks siiski jätkati näiteks ETKVL-i tugistruktuuride ja mõnede põllumajanduslike autobaaside toetamist, aga lasti laguneda kõik laudad? Ühtegi suuremat lauta ei ole ju sellest ajast tänaseni tegutsemas?
Sellele on alati üks vastus: “Surve Isamaale maaparteide poolt oli ju siiski tugev.”
1992.-1993. aastal toimunu on hoiatavaks näiteks ka tänasele päevale, kuidas majandada ei tohiks.
AARNE RUBEN
Telli:
Postitused (Atom)
