Ilmub neljapäeval, 11.02.2010

„Tallinna maatriks“

Inimese kultuursust kui mentaliteeti mõõdab „Tallinna maatriks“, mis tuvastab väärtushinnangud kultuuris.



Mentaliteet võib selle maatriksi kohaselt olla kas kahe-, kolme- või neljamõõtmeline (-suunaline).

Kahemõõtmelise mentaliteedi variandid:

AB – väärtustab kõrgelt nii oma kui ka võõrast (kosmopolitism),
CD – alavääristab nii oma kui ka võõrast (nihilism),
AC – väärtustab kõrgelt enda oma ning alavääristab võõrast (natsionalism),
BD – hindab võõrast enda omast kõrgemaks (alaväärsus),
AD – ei orienteeru oma kultuuris (kultuuritus),
BC – ei orienteeru võõras kultuuris (harimatus).

Kahemõõtmeline mentaliteet kultuurset eurooplast ei iseloomusta.

Kolmemõõtmeline mentaliteet realiseerub variantides:

ABC – hoolib ainult omast, võõras on ükskõik,
ABD – hoolib ainult võõrast, oma on ükskõik,
BCD – alavääristab oma, leidmata pidet võõrastki,
ACD – omast ei hooli, võõrast peab alaväärtuslikuks.

Ka kolmemõõtmeline mentaliteet ei iseloomusta kultuurset eurooplast.

Kultuursele eurooplasele on tunnuslik neljamõõtmeline mentaliteet:

ABCD – suudab eristada kõrget ja madalat, väärtuslikku ning alaväärtuslikku nii
omas kui ka võõras.

„Tallinna maatriksi“ tähestiku järjekorras peaks kulgema ka eurooplase kultuurikasvatuse (paideia) marsruut:

A – tundma õppida, mis oma kultuuris on head,
→ B – tundma õppida, mida head on võõras kultuuris,
→ C – tundma õppida, millised on võõra kultuuri puudused,
→ D – tundma õppida, millised on oma kultuuri puudused.

Eurooplase sõna

It is only by the cultivation of the habit of intellectual criticism that we shall be able to rise superior to race-prejudices. Goethe—you will not misunderstand what I say—was a German of the Germans. He loved his country—no man more so. Its people were dear to him; and he led them. Yet, when the iron hoof of Napoleon trampled upon vineyard and cornfield, his lips were silent. 'How can one write songs of hatred without hating?' he said to Eckermann, 'and how could I, to whom culture and barbarism are alone of importance, hate a nation which is among the most cultivated of the earth and to which I owe so great a part of my own cultivation?' This note, sounded in the modern world by Goethe first, will become, I think, the starting point for the cosmopolitanism of the future.

„Üksnes kultiveerides vaimse kriitika harjumust, saame tõusta kõrgemale tõulisest eelarvamustest. Goethe – ära mõista mind valesti – oli sakslaste sakslane. Ta armastas oma isamaad – rohkem kui keegi teine. Ta pidas oma rahvast kalliks, oli selle juht. Aga kui Napoleoni raudne kand üle viinamägede ja viljapõldude trampis, vaikisid tema huuled. „Kuidas saab kirjutada vihavärsse ilma vihkamata,“ ütles ta Eckermannile, „ ja kuidas saaksin mina, kellele on tähtis vaid kultuur või barbaarsus, vihata üht maailma kultiveerituimat rahvust, kellele ma võlgnen suure osa omaenda kultuurist?“ Sellest mõttest, mille nüüdismaailmas esimesena lausus Goethe, saab minu meelest maailmakodanike ühenduse kujunemise lähtekoht.“

Oscar Wilde, „Kriitik kui kunstnik“ (The Critic as Artist, 1888)

Meie Euroopa VI: Filosoofia

Haritud eurooplase filosoofilise üldhariduse miinimum piirdugu 12 olulise nimega:

1. Platon,
2. Aristoteles,
3. Aquino Thomas,
4. Meister Eckhart,
5. Descartes,
6. Spinoza,
7. Kant,
8. Hegel,
9. Marx,
10. Nietzsche,
11. Camus,
12. Undo Uus.

Aine valdamise taset võiks hinnata nii nagu keeleoskust:

1 – suudab ära tunda,
2 – suudab aru saada,
3 – suudab rääkida (rohkem kui üks lause),
4 – suudab lugeda,
5 – suudab kirjutada (rohkem kui üks lause).


LINNAR PRIIMÄGI


Varem koostatud:

Meie Euroopa I: Ajalugu (leidub siinsamas blogis).
Meie Euroopa II: Keel (Eesti Päevaleht 27.01.2010).
Meie Euroopa III: Kirjandus (Eesti Päevaleht 27.01.2010).
Meie Euroopa IV: Kujutavkunst (siinsamas).
Meie Euroopa V: Filmikunst (siinsamas).

Ühisosatu Eesti

Viimasel ajal on hakatud üha häälekamalt kõnelema „avatud ühiskonnast“. Ent sellest tavalisest, „labasevõitu“ ühiskonnast ei kiputa enam eriti üldse rääkima, veel vähem sellepärast muret tundma. Too „tavaline“ ühiskond tundub tänase establishment’i jaoks olevat mingi (sotsialistliku) mineviku igand, mis viib meid tagasi aega, kui kehtisid kõigi jaoks ühised normid, arusaamad, tõekspidamised, väärtushinnangud. Kui ühiskonnas kehtis veel mingi ühiskondlik ÜHISosa. Täna elame ühisosatus ühiskonnas, mille tõttu on paradoksaalselt üha rohkem juttu „avatud ühiskonnast“, „kodanikuühiskonnast“ jne. Kuhu, mis suunas ja kelle jaoks ühiskond peaks olema avatud? Kas seejärel on enam üldse tegemist ÜHISkonnaga? Paljud avatud ühiskonnast kõnelejad ja kirjutajad vastandavad selle institutsionaalsele ühiskonnale, kus valitsevad võimuvertikaal ja kõikvõimas finantsoligarhia. Avatud ühiskond olevat sellele „suletud ühiskonnale“ reaalseks vastukaaluks, kus igal kodanikul ja nende vabatahtlikel ühendustel oleks senisest enam otsustusõigust ja mõju nende oma elukeskkonnale.
Ei veena mind need läänelikust filosoofiast laenatud ilusad põhjendused, vähemasti mitte tänases Eesti Vabariigis, kus oleme veel väga kaugel läänelikust, euroopalikust mõtlemisest, kus oma ühiskonda pidevalt lagundame, muutes selle alternatiivitute vaidluste, lepitamatute sotsiaalsete vastuolude, veriste poliitvõitluste ning piinlike seadusandlike arusaamatuste kummaliseks virvarriks.
Kuidas saaks avada midagi, mida pole tegelikult kunagi olnudki?! Ühiskonna avamine eeldaks siiski ühiskonna elementaarset valmisolekut, teatavat küpsusastet, võimet tulla toime riigi ja rahva ees seisvate põhiülesannete üldiselt aktsepteeritava ja konstruktiivse lahendamisega. Toimivast ühiskonnast kõnelemine eeldab vähemasti ühtset ja tasakaalustatud arusaama oma riigi ajaloost ja kohast maailmas, meie rahvuskehandi moodustumise algpõhjustest ja selle liikumapanevaist jõududest, aga samuti KÕIKIDE siinsete elanike põhiõiguste ja -vabaduste kõigutamatut austamist, ühiskonna väljakujunenud struktuuri ja ühiskondliku arengu üldisi konsensuslikke eesmärke.
Elementaarne analüüs osutab paraku, et meie ühiskond pole üheski eelmainitud punktis ühisosaline, vastupidi, eristumine, vastasseisud ja leppimatus pigem süvenevad, ja seda mitte sugugi traditsiooniliselt läänelikus demokraatias (konstruktiivselt) vastanduvate jõudude nagu tööandjad ja töövõtjad, parempoolsed ja vasakpoolsed, intelligents ja kapital vahel. Meil pole olemuslikku üksmeelt ka nimetatud jõudude enda sees või õieti pole need jõud tänaseni välja kujunenud, ei mõju usutavalt ega toimi funktsionaalselt.
Eesti on selgelt vastandunud rahvuslikul põhimõttel, nii et isegi deklaratiivsed ühisosaotsijad loobusid äsja selle probleemiga tegelemast. Poliitikas vastanduvad kaks suurt ja leppimatut jõudu, see vastasseis läbib kõiki elualasid, tuues kaasa krampe, näiteks kultuuripealinna ümber toimuv või seadustesse absurdsete paranduste sissepeksmine. Haridussüsteemi raputavad palavikulised reformid, mis on hämardanud rahval ettekujutuse hariduse tegelikest eesmärkidest ning taandanud ühiskondliku debati küsimusele, mitu gümnaasiumi jääb alles ühte maakonda (?)
Majanduspropagandistlikud kampaaniad nagu eurole üleminek seavad kahtluse alla humanistlikud põhiväärtused – inimeste õiguse elule – ja nullivad kodanike õigustatud ootused, olgu või pensionikindlustuses. Parempoolsete valijate pärast kisklevad erakonnad on ajanud ummikusse haldusreformi, mille tagajärjel ebavõrdsus piirkonniti vaid süveneb, selle asemel et lõpuks kujuneks välja ühtne ja ühisosaline Eesti. Jne.
Kas tõesti keegi arvab, et reaalsel ühisosal põhinevat ühiskonda võib asendada riikliku sümboolika ja rahvusliku eufooria „ühismeelsusega“? Ja kas see on piisav eeldus loomaks avatud ühiskonda?

MART UMMELAS