Heategija par excellence või Eesti Ostap Bender

Juba kolmandat kuud ilutseb Eesti Päevalehe Ärilehe veebiportaali esiküljel novembrikuine „uudis“ selle kohta, et Anders Tsahkna aitab Hiiule uut vanadekodu rajada. Andres Reimer kirjeldab seda, kuidas pisike Pärnumaa vanuritekeskus PJV Hooldusravi SA on saanud Euroopa Liidult üle 1,6 miljoni euro toetust, et rajada Hiiu lastehaigla endise hoone baasil seniseid hooldekodusid suurusjärgu võrra ületava vanadekodukompleksi. Kuna nende ammu räämas hoonete renoveerimine pole naljaasi, tuleks selleks kulutada vähemalt 2,4 miljonit eurot ja puudujääv osa soovitakse saada Kredexi abiga, selgitab artikli kirjutaja. Edasi läheb aga palju põnevamaks. Selgub, et Kredexis ajab uue vanadekodu rahaasju Anders Tsahkna, endine Tallinna abilinanpea ning sotsiaalministri Hanno Pevkuri nõunik, kelle nüüdne positsioon jääb selles uudises nagu ka ajakirjanduses kuni tänaseni täielikuks saladuseks. Tema lihtsalt aitavat (mis volitustega?) Pärnumaa kolkast tulnud vanadekodu rajajail hankida Kredexist puudujäävat summat. Lihtsalt selleks, et aidata maainimestel Tallinna bürokraatiast läbi murda. Tegemist niisiis heategevusega par excellence, ja seda kahekordselt: kõigepealt omaaksupüüdmatu abiga võitlemaks Tallinna bürokraatiahüdraga ning teiseks kinnitustega, et „vanadekodu direktoriks ei kavatse ma hakata“. Seejärel kaob Tsahkna nimi selelst sõnumist. Küll aga loeme kuu aega hiljem Ehitusuudistest, et lastehaigla ümberehitus on umbes 140 000 euro võrra kallimaks läinud ning selle tagajaks osutub Tsahkna asemel tema endine tööandja, nüüdne sotsiaalminister Hanno Pevkur, kes tagab kõnealusele Pärnumaa pisihooldekodude operaatorile Euroopa Regionaalarengu Fondist 1,6 miljoni euro saamise. Avatavasse keskusesse on planeeritud 150 kohta, millest 85 rahastab Haigekassa hooldusravi tarvis ja maksujõulised 65 eraklienti veetmaks meeldivaid vanaduspäevi moodas hooldekodus. Erakonnakaaslase Tsahkna nimi on sellest teatest nüüd kadunud. Küll aga juhib sõnumit kommenteerinud inimene tähelepanu sellele, et samal krundil asus aastaid tuberkuloosidispanser ning võib vaid aimata, mida kõike on seal pinnasesse sadestunud. See on muidugi teisejärguline asi tänapäeva „tehnika“ juures.
Küll aga paneb sügavalt hämmastama see, kui palju on Eesti Päevaleht eelmisel vähemalt 10 aastal kirjutanud sellesama Anders Tsahkna ettevõtmistest, neid on kümneid ja kümneid ning kõik seotud hämarate tehingutega avaliku võimu koridorides. Nüüd aga Ärilehes heategijana – raha väljatõmbajana Kredexist, küllap vana sõbra Hanno Pevkuri heasoovlikult toetusel ja ilma igasuguse „omakasupüüdlikkuseta“, positsioneeritud tegelasena. Millega siis Anders Tsahkna, tänase Eesti paljude meelest üks silmapaistvamaid Ostap Bendereid on seni meile enanst tutvustanud? Kui me pole muidugi haugi mäluga, vaid oskame kasutada interneti arhiive. Jättes siinkohal isegi kõrvale Kroonika-jutud tema eraelulistest vallutustest, mis muidugi tema džentelmenlikkust kuidagi ei rõhuta. Viimati oli Tsahkna ajakirjanduse suurendusklaasi all jaanauris 2010, kui prokuratuur uuris tema tegevust e-tervise nõukogus, ikka ja jälle raha liikumise pärast avalikust sfäärist erasfääri, mis on olnud Tsahkna üks vaieldamatu suurimaid illusionistlikke erioskusi. Kuhu asi aasta tagasi jõudis? Keegi ei tea, ei prokuratuur ega ka Päevaleht. huvi tekkis, aga kadus ka sama kiiresti.
Selles pole midagi imelikku, sest Tsahkna on ka varasematest kahtlustustest ja süüdistustest välja vingerdanud otse suurmeisterliku paindlikkusega ja heade sõprade küünarnukkide toel. Alles 2009. aastal oli ta ajalehtedes seoses mahhinatsioonidega Tallinna vähikliiniku ümber. Kahtlustus mõjuvõimuga kauplemises. KAPO kuulas üle aga laskis selle suure puraka taas vabasse vette lahti. Ei mingit järelkaja ei seadusesilmalt ega ka meedialt. Õng visati küll välja, aga pärast väljatõmbamist polnud selle otsas isegi vihmaussikest.
2008. aasta detsembris peeti Tsahkna autoroolist kinni 0,48 promillises joobes. Mis järgnes? Tsahkna kahetses ja lubas teha 100 ühiskondlikult kasuliku töö tundi sotsiaalsüsteemi ja HIV-abivajajate tarvis. Kas tegi, ei kinnita keegi, ka mitte toonane tööandja, Tallinna linnavalitsus, ega huvitu järelmeist ka ajaleht ega Kärt Anvelt, kes asja algul üles võtsid. Ilmselt rahuldas neid Tsahkna „siiras patukahetsus“ ja kinnitused eelmsiel õhtul joodud veinikesest. Tore kristlik ühiskond meil on, et usutakse ka neid, kellele ei tohiks teha sellistes asjades mingeid mööndusi!
Kui läheme veel mõne aasta võrra tagasi, leiame aastast 2004 üsna ägedaks kujunenud konflikti kahe abilinnapea – Anders Tsahkna ja Toomas Vitsuti – vahel, mille sisuks oli linna omanduses olnud Diagnostikakeskuse erastamine ja mis paisus meedia tähelepanu köitnud avalikuks sõnavahetuseks. Naguhiljem selgus, kavatses Tsahkna kasumis TDE-d osavalt erastama, ostes selle sisuliselt endaga seotud äriühingule, kasutades selle avalikus oamduses olnud keskuse teenitud kasumiga. Ehkki meedia tulistas toona võrdselt mõlemat abilinnapead, selgus peagi, mis oli tegelikult kogu tehingu taga ning keskus võeti tagasi linna omandusse. Tsahkna aga sellest „solvununa“ lahkus linnavalitsusest, kuid kaugeltki mitte erakonnast. Tema suundus siis teostama ulmelist projekti ehk rajama uhiuut ja luksuslikku 450 kohaga Ida-Tallinna (era)keskhaiglat Lasnamäe tühermaale. Keskhaigla tollane juhatuse esimees ja ikka sama erakonnaga tihedalt seotud Meelis Roosimägi kiitis plaani takka, kuid ka see afäär susises peagi olematusse, sest Tsahkna oli sattunud linnavalitsuses juba sellisesse „soosingusse“, et keegi ei tahtnud temaga enam mingit tegemist teha ning peagi kadus ka protežee Roosimägi haiglajuhi kohalt.
Me võiksime ajaloos jätkata veel ja veel, kuid kas ka juba eelnimetatud juhtumid ei tõesta, et Anders Tsahkna on avaliku sektori jaoks üsna lõhkeohtlik miin, kelle sattumine mis tahes avalikku ametisse toob peagi kaasa suurt segadust, ajakirjanduslikke ja kriminaalseid uurimisi, aga ka utoopilisi projekte, mida maksaksid maksumaksjad, aga millel tema enda jaoks on vägagi selgelt pragmaatiline taust – võimalus teenida suuresti riskimata palju raha. Seda kummalisem on aga endiselt see, et juba kolmandat kuud eksponeerib suur päevaleht teda oma Ärilehe veebiküljel kui üht Eesti suurimat heategijat, vanurite hooldekodu rajajat. Paraku taas maksumaksjate rahaga...

VELLO VILJANDI