PEATAGE VENE KOOLIDE EESTISTAMINE!

Loe tänasest Delfist

21. sajandil võiks lõpuks ometi aru saada, et kellegi ümber rahvastamine koolihariduse teel ei ole mõeldav. Reaktsioonilise tsaari Aleksander III tulekuga 1881 tabas Eestit venestamise laine.

Külakoolides hakati nüüd õpetust jagama vene keeles, ainsaina jäid eestikeelseiks piiblilugu, teatud osa lugemisest ja laulmine. Filmis „Kevade“ kõlavad Tõnissoni sõnad Lembitust kui ordurüütlite taganemise nägijast ja oma väehulkade mobiliseerijast ei olnud ajalooliselt mõeldavad.
Kas aga eestlastest said tänu sellele venelased? Ei sugugi, venestamisel õnnestus üksnes eestlust mobiliseerida ja selle tulemusena said võimalikuks 1905. aasta rahvuslik revolutsioon, 1918. ja 1991. aasta iseseisvumised. Ajaloos on kõik oma loogilises ahelas.

Oleks ka väga narr arvata, et venelastest saavad pealesunnitud eestikeelse koolihariduse teel kohe eestlased. Vastupidi, see tekitab neis trotsi, täpselt samamoodi nagu Paunvere kihelkonnakooli õpilastele tekitas 1896. aastal trotsi vene keel. Palun väga – olgu neile iga päev 2 tundi eesti keelt, motiveeritagu igati keelekümbluslaagrites osalemist. Sellest piisab.

Mõnikord paistab, et praegused valitsejad õhutavad teadlikult naiivset rahvuslikku viha, mis vähem kooliharidust saanud inimestes kergelt lõkkele lööb. Nii oli säilmete koristamine 2007. aasta aprillis rohkelt küsimusi tekitav asi. Esiteks saab ümbermatmine toimuda vaid omaste nõusolekul. Kas see nõusolek saadi? Teiseks on samasse trollipeatusse ja selle lähedusse tõenäoliselt maetud Kaarli kiriku kunagisi õpetajaid. Kas nende surnukehadel sobib trollidel vurada? Tähendab, Nõukogude okupantide surnukehad on pühad, neile ei sobi tehnitsistlik keskkond. Aga inimesed, kes oma rahvast truult on teeninud, võivad olla küll raskete masinate tallata. Ka meie Vabadussamba ehitusel leiti Nõukogude okupandi kondid. Kas nüüd tuleb klaasrist koos leitud skeletiga teisaldada sõjaväekalmistule?

Edgar Savisaare hiljutine rahajuhtum on samuti hästi käsitletav postkolonialistlikus diskursuses. Mida eestlane kardab? Laias laastus Venemaad ja venelast. Ta võib olla küll suur vene kultuuri austaja, kuid hirm venelase ees on alateadlik, tuleneb põlvkondadest ja n-ö verest. Tunnen ühte isikut, kes levitab Facebookis sõnumit, et „kesikutest ei saa eales inimesi“. Ta projitseerib oma veneluse-hirmu isikutesse, keda nimetab „kesikuteks“. Selliste naiivikute meeles on Edgar Savisaar nagu hübriidnähtus: keelelt oma, aga kuulub põlispõldude-oikumeenist väljaspoole. Ka keskaegse inimese jaoks elasid soojast külaringist väljaspool koerapealised ja kõhujalgsed olendid. See mõtteviis jätkus ka hiljem, kui Euroopa kultuur teatas, et üks tema areaalist väljaspool asetsev ala on Mikroneesia – päkapikkude riik. Igal juhul võõras, mitte oma.

Nõnda olen minagi näinud aastate jooksul kritiseerimisväärset nii Keskerakonnas kui selle venesõbralikus poliitikas. Aga näha, et rahvusfundamentalistid (loe: fašistid) koonduvad ja Savisaare vihkamisest on tehtud rahvuslik sport. Ei ole midagi hullemat natsilõustast, kes tatti pritsides tänitab: „Oled kesik vä? Sust ei saa iialgi inimest, mine koos venelaste ja penskaritega Lasnamäele.“ Just sellepärast suhtun ma üliskeptiliselt kaitsepolitsei raportisse ja pooldavalt keskerakondlikku tõekomisjoni. Kaitsepolitseis töötab väga intelligentseid inimesi, aga antud juhul polnud neil kõige parem päev.

Meie üritame venelasi ümber rahvastada, aga tegelikult on kohalikel venelastel missioon meid päästa. Selleks õpivad nad hoolsasti eesti keelt ja paljud neist oskavad seda hästi. Ajalooline mälu ei tohi olla lühike. Loomulikult mäletame vene keelt kõnelevaid 1941. aasta staliniste, kes põletasid ja tapsid. Aga miks ei mäletata Peeter I ukaasi, mis pärast Uusikaupunki rahu sätestas Eestimaa ja Liivimaa alalt pärit ohvitseridele topeltpalga? Nad olid sakslased, seega Peetri arvates haritud. Aga siiski meie mehed, kelle juured sügaval Maarjamaa mullas.

Kas selle ajaloolise fakti valguses sobib Narva Peeter I mälestusmärk? Sobib küll. Kaudselt aitas Vene tsaaririik kaasa eesti rahvuskultuuri arenemisele. Õpetatud Eesti Selts, mis hoolimata selles valitsenud saksa keelest uuris hoolsalt meie laule ja lugusid, tegutses riigi igakülgsel toetusel. Vene kultuuril on eesti kultuurile olnud läbi aegade nii positiivseid kui negatiivseid mõjusid, nagu ka vastupidi.

AARNE RUBEN

Ajalugu ilma memodeta

Mis on „memo”, selle ühemõttelist definitsiooni pole. Võime vaid kokku leppida, et memo on kirjalik raport olukorrast memo kirjutamise eel. Isiklikust kirjast eristab eristab teda tõsiasi, et memo on töödokument asjaajamiseks. Ametlik kiri jällegi peab sisaldama rekvisiite, palveid ja, mis kõige tähtsam, ootust vastusele. Nõukogude (termo)tuuma-uuringute esimene juht, akadeemik Igor Kurtšatov (1903-1960) sõna memo ei kasutanud. Tema nimetas vastavaid pabereid – ma translitereerin – „pisjdokumentideks”. Suurema osa asjadest korraldas ta aga suuliselt, kas näost näkku või valitsusside telefoni kaudu. Episoodist, mis tuleb kõne alla järgnevalt, ei ole minu teades ainsatki memot.
Kell oli õhtul seitse, kui ümmarguse laua taga ühe peadirektori kabinetis istus 6 meest. Kantseleipersonal oli lahkunud, sest tööpäev oli läbi. Üks kuuest oli Toomas Hendrik Ilves, praegune Eesti Vabariigi president. Teine olin mina, tollal Tartu Ülikooli Raamatukogu direktor. Ülejäänud jäägu saladuseks. „Õhtukorras” oli ainult üks küsimus: mida on vaja selleks, et Toomas Hendrik Ilves oleks uus välisminister. Oli vaja ta pehmeks või ära rääkida.
Aasta oli 1996, aastaajaks hilissügis. Tiit Vähi juhitud valitsuse välisminister Siim Kallas oli otsustanud minna mujale, kuid koht oli vaja täita kiiresti ja mitte ainult seepärast, et seda kohta juba himustati. Välisministri määramatu ajutisus tähendab rahvusvahelistes suhetes täiendava julgeolekugarantii puudumist. See oli kõigile kuuele ümber laua selge nagu aabitsatõde, mida ta ongi.
Oli näha, kuidas Toomas Hendrik Ilves kõhkleb ja üldse rääkis ta umbkaudu kolme tunni kestes kõige vähem. Ei mingit pihtimist seeüle, kui kahju on jätta maha suursaadiku alaline residents Washingtonis ja akreditsioon Kanadasse ning Mehhikosse. Küsimus seisnes selles, kui kaua püsib Tiit Vähi valitsus ja kui siduvad on tema valitsuse prioriteedid järgmistele valitsustele ning täidesaatvale võimule tervikuna (või ka ametkonniti). Polnud saladus, et Tiit Vähi oli ja on esmajoones majandusmees valdkonnas, mida nõukogude ajal nimetati väliskaubanduseks. Kuidas see toimib, seda on eestlasel kõige kergem lugeda Soome ajaloost perioodil 1956-1992. Märksa raskem on kirjeldada Tiit Vähi poliitilist liini, sest see ei kulgenud vaakumis. Üks põhjusi Toomas Hendrik Ilvesel kõhelda oli oht jääda EV presidendi ja peaministri kui haamri ja alasi vahele ehk kahe tule alla. Suursaadik saab olla solist, välisminister ei tohi olla.
Veel üks põhjusi oli tõsiasi, et valitsuse liige kas kuulub koalitsioonis esindatud erakonda või on poliitiliselt imaginaarne ja sellisena ebamugav partner. Olla sotsiaaldemokraat tähendab asuda tsentrist vasakul. Kuuluda sinna pole mingi patt, ent ei tohi unustada, kuidas sotsiaaldemokraatia ise on olemuselt kompromiss või ambivalents ehk segausklikkus, sest sa võid olla kord sotsialist, kord jällegi demokraat – kuidas kunagi.
Tol õhtul me nii sügavale ei läinud. Meie asi oli aidata Toomas Hendrik Ilves mõnest kõhklusest üle ja kui me lõpetasime, siis valitses teadmine, et ta on nõus enda soovitamisega välisministri kohale. Läks, nagu me olime kokku leppinud.
On midagi, mida me ei tea. Me ei tea, mida õpetas Lennart Meri Arnold Rüütlile ja mida Arnold Rüütel omakorda Toomas Hendrik Ilvesele. Kõik kolm on eriomasel viisil andnud mõista, kuidas just nemad võivad aidata iseseisvust päästa. Kaudselt on niisugusesse mõistaandmisse kodeeritud hoiatus nende eest, kes võiksid meid reeta. Hakata olema president hirmust – mismoodi peaks presidendikandidaadiga vestlev suursaadik sellest oma päritolumaale kirjutama? Kui ta kirjutab tõtt, peaks tema päritolumaa aitama sellest hirmust jagu saama, ent ühtlasi selgitama, millest võib säärane hirm olla tingitud.
Võib-olla sellest, et pole selge, kelle president sa oled, sest valitakse küll sind, aga aetakse oma asja.

PEETER OLESK
Tähtvere mõisas 30. jaanuaril 2011

ARUKA INIMESE INTERVJUU

Tänases Eesti Päevalehes on tehtud pikk ja väga asjatundlik intervjuu politoloog Juhan Kivirähkiga.

Tahaksin siiski küsida, miks ei julge politoloog lahata Savisaare nn rahaküsimise politoloogilist tausta ehk seda, kuidas sai selline süüdistus "mõjuagendiks" ristimisega ilmuda sõltumatus ajakirjanduses. Miks ei kontrollitud eelnevalt kogu nn "jälgimise" põhjuseid ja miks vaikiti maha see, et raha pole kunagi kavatsetudki Venemaalt tuua, vaid kiriku ehitamiseks kasutatakse Eestis teenitud kasumit!? Kui loobuksime ükskord valetamisest Savisaare keissis, siis küllap kogu afäär saaks hoopis erineva värvingu. Kui see pole olematu pori pildumine suure opositsioonipartei juhi pihta, siis mis see on!? Wikileaksi paljastused osutavad, kust tuul puhub ja kes kogu selle mängu kinni maksab.
ANTS MÄND

Kui Savisaar on Hugo Chavez, kes siis on T. H. Ilves, kas Richard Nixon või Langley agent?

Lugege tänasest Postimehest

Lugenud järjekordseid nn paljastusi Wikileaksilt, mida Postimees serveerib sobivas reformierakonna-sõbralikus soustis, siis hakkab üha enam tunduma, et Eesti Vabariiki pole kunagi juhitud Tallinnast, vaid kas Moskvast või Washingtonist. Muidugi on arusaadav Argo Ideoni ülesanne survestada president Ilvest mitte taanduma Savisaare-vastasusest ja kleepima teda otsekui Superattackiga kokku reformierakonnaga, et president annaks valitsuse moodustamise õiguse Ansipile ka sel juhul, kui reformierakond valimistel jääb kas või kolmandaks, aga siiski, millest kogu see sapp ja etteheited ainsatele tegelikult Eesti-meelsetele poliitikutele nagu Savisaar või Rüütel? See ei saa ju olla ratsionaalne analüüs, see on ilmne propaganda, mille eesmärgiks pole kunagi olnud Eesti huvid, vaid pigem soov teenida kedagi teist, kellel on siin nn globaalsed huvid. Eesti on USA jaoks sanitaarkordoni võti ning selle riigi (sise)poliitika on Washingtonile tähtsam kui mingi tobe raketikilp Ida-Euroopas. Just sanitaarkordoni kaudu toimub nii agentide infiltreerimine kui ka mitmesugused programmid vastase kompimiseks, nii propagandistlikult kui sõjaliselt. Täna võiks öelda, et Eesti on USA 51. (või siiski 52., ärge unustage Puerto Ricot!) osariik ja kubernerid valitakse teatavasti teispool Suurt Lompi.

ANALÜÜTIK

VITSUTI ALGATUS LEIDIS BRÜSSELIS TOETUST

Tallinna linnavolikogu esimehe Toomas Vitsuti ettepanek Euroopa kultuuripealinnade sidumiseks koostöövõrgustikku on pälvinud Brüsseli kõrgete ametnike toetuse.
Euroopa Liidu Regiooni Komitee (CoR) president Mercedes Bresso hindab kõrgelt Vitsuti ideed sünergia tekitamiseks kultuuripealinnade vahel ja kutsub selle elluviimiseks appi Euroopa vabatahtlikke.
„Õnnitlen Tallinna volikogu esimeest ja CoR aktiivset liiget Toomas Vitsutit idee puhul moodustada endistest, praegustest ja tulevastest Euroopa kultuuripealinnadest võrgustik, et esile tõsta eri regioonide kultuurilise mitmekülgsuse ilu ning õppida üksteiselt,“ oli Bresso sõnum Euroopa vabatahtlike aasta puhul, mille ta läkitas Tallinnasse Skype’i vahendusel.
Linnavolikogu esimees käis idee esmalt välja viimatisel Tallinna visioonikonverentsil ning tutvustas seda ka sügisel Tallinna külastanud Bressole. Vitsuti ettepaneku eeskujuks sai tema algatusel edukalt käivitunud üle-eestiline kultuurilinnade võrgustik, millega on liitunud 19 linna.

Ebaõiglus ei seisa kotis

Esimese hea valimistava "autahvli" tippu tõusis IRL (3)
26. jaanuar 2011 | 17:27
Täna esimest korda avaldatud hea valimistava \"autahvli\" tippu tõusis Isamaa ja Res Publica Liit oma otsusega rakendada kampaania-aktivistidena ministeeriumide ja maavalitsuste palgal olevaid nõunikke. Tabeli esimesed neli juhtumit on kõik seotud maksumaksjate raha kasutamisega erakondlike kampaaniate tegemiseks.
Esimesel nädalal hinnati juhtumeid, mida valvuritel on senises kampaanias palutud kommenteerida või mis on neile silma jäänud. Hindajateks olid hea valimistava valvurid Agu Uudelepp, Daniel Vaarik, Ivi Proos, Juhan Kivirähk, Liisa Sveningsson Past, Marek Reinaas, Mari-Liis Jakobson, Sergei Metlev, Sulev Valner ja Veiko Spolitis. Hindeid anti viiepunktisel skaalal, hinnates, kui kaugel konkreetne näide heast valimistavast on.

Teateid hea valimistava vastu eksimisest, aga ka selle silmapaistvalt heast järgimisest oodatakse e-posti aadressil info@ngo.ee või siinsamas kommentaarivormis.

Hea valimistava "autahvel" 4. nädalal
7. koht: viimase hetke nimekirjavahetused (Robert Antropov Reformierakonnast IRL-i, Dagmar Mattiisen rohelistest Rahvaliitu, aga ka erakonnaliikmed, kes kandideerivad üksikuna) - 2,5
6. koht: mitmete kohalike ja Euroopa Parlamendi liikmetest poliitikute keerutamine vastuseks küsimusele, kas nad valituks osutumise korral asuvad Riigikogusse tööle - 3
5. koht: Keskerakonna bussireklaamid Reformierakonna värvides (nt "Meie armastame hinnatõusu!") - 3,3
4. koht: Edgar Savisaare miljon krooni maksnud jõulutervitused linnaelanikele - 4
3. koht: Deniss Boroditši allkirjaga kutsed perepäevale lasteaialaste riidekappides - 4,1
2. koht: Tallinna linnaosavanemate poseerimine linna raha eest korraldatava ja reklaamitava tervisepäeva plakatitel - 4,2
1. IRL-i kampaania-aktivistide võtmine riigi palgale ministeeriumide ja maavalitsuste nõunikena - 4,4
Kuigi sarnaseid võtteid kasutavad kõik erakonnad, kellel selleks võimalus, ei tähenda see valimistava valvurite hinnangul, et sellesse võiks suhtuda leplikult. Valvurid ei hinda tõenäoliseks erakonna enda selgitusi, et töö ajal ajavad nõunikud ministeeriumi või maavalitsuse asju ning kampaaniategevuste korraldamine käib üksnes töövälisel ajal. "Ma arvan, et nendel valimistel on erakordselt suur oht, et erakonnad kasutavad avalikku ressurssi valimiskampaania tegemisel," kommenteeris reklaamispetsialist Marek Reinaas. "Erakondade rahakotid on tühjemad kui viimastel aastatel, kuid soovid ja unistused vaat et suuremadki. Sellise dilemma puhul võetakse appi nii erakondlikud töökohad kui ka labaselt riigi või omavalitsuse raha"

SAVISAAR JA TEISED - PSÜHHOANALÜÜTILINE ETÜÜD

Huvipakkuv kirjutis kirjanik Kalle Käsperilt Õhtulehes


Ahtlo Lobjakas on kirjutanud mitu head artiklit sellest, kuidas Savisaare juhtum on seadnud ohtu meie demokraatia. Kapo ärakasutamine opositsiooni mahasurumiseks ja presidendi ähvardused käituda kujul, mis kuidagi pole kooskõlas konstitutsiooniga, näitavad kogu lugu meile hoopis teises valguses. Eesti pole tänu nendele kahele artiklile enam must-valge.
Mina tahaksin sama kaasust analüüsida teisest, psühholoogilisest vaatevinklist.

Meie noorema põlve poliitikute ja sama vana ajakirjanduse suhtumises Savisaaresse on midagi, mis oleks väga rõõmustanud Freudi. Meie ees on klassikaline Oidipuse kompleks, kus poeg alateadlikult vihkab isa ja üritab teda hävitada. Kulmineerub see hoiak muidugi Mart Laari mõrtsukaliku naudinguga sooritatud püstolilaskudes Savisaare pildi pihta, mida nooremad Õhtulehe lugejad ehk isegi ei tea, sest seda juhtumit ajakirjandus meenutada ei armasta, nagu ka katseid ameeriklastele maha müüa Eesti Energiat. Kas kujutaksite Tallinna Vee taustal ette, missugune oleks siis praegu elektri hind?

Valimiseelne operatsioon

Ühtegi teist Eesti poliitikut ei vihata nii nagu Savisaart.
Aga kuidas olekski võimalik veel kedagi niimoodi vihata? Viha on tugev tunne, see ei saa olla suunatud väikesele objektile. Võib äärmisel juhul vihata sääski en gros, tervikuna, kuid ühte konkreetset sääske...?
Inimeste maailmas on asi enam-vähem samamoodi – vihata saab üksnes isiksust. Isikut, kes söandab käituda teisiti kui enamus, kelle vigadestki kumab läbi midagi rohkemat kui paljas rumalus.

Kas te suudate kogu hingest vihata mõnda teist meie poliitikut, näiteks peaministrit? Või neid nannipunne, kes esimese häiresignaali peale põgenesid Tallinna koalitsioonist?

Mida nad – sotsdemid – sellega võitsid? Kas nad mõtlevad nüüd naasta endisesse olekusse, paremradikaalide šestjorka’ks?

Savisaar poleks kunagi niimoodi käitunud

Selle põgenemise tagant paistab kõige tavalisem hirm – ja just see on teine psühholoogiline aspekt, millest ma tahaksin rääkida.
Kampaania, mis praegu algatati, pole ju lihtsalt ühe poliitiku ebakorrektse käitumise paljastamine – see on, nagu on selge kõigile, valimiseelne operatsioon. Operatsioon, mille eesmärgiks on tekitada taas meie ühiskonnas erilaadne hirmuõhkkond – et keegi jumala eest ei julgeks hääletada Savisaare partei poolt.

Esimest korda kohtasin ma sellist psühholoogilist terrorit viimaste presidendivalimiste aegu. Kõik, mida ajalehed tollal kirjutasid, tagus ühte punkti – et valijamehed mingi hinna eest ei julgeks hääletada Arnold Rüütli poolt. See oleks justkui kohatu tegu, mida iga aus inimene pidi häbenema.
Ma pole kunagi elanud Austrias, Prantsusmaal ega Hollandis, kuid eemalt vaadates on mul tunne, et seal üritatakse samuti tekitada mõne poliitiku suhtes sellist õhkkonda. Et mis küll saab kodumaast, kui äkki tuleb võimule Le Pen, Haider või Wilders?

Kuid need mehed ei ilmunud ju tühjusest, nad kõik esindavad üht probleemi, mis ühiskonnas eksisteerib ja millest poliitkorrektne (või nagu sõnavõistluse kõige andekam osaline ütles – silmakirjalik) avalik arvamus eelistab vaikida, jaanalinnu kombel pead liivasse peites.
Nendega üritatakse seostada üht suurt minevikuviga, mis ei tohi enam kunagi korduda – natsismi, kuid minu arvates on sellises hirmuõhkkonna loomises rohkem natsismi algeid, kui nende omalaadi donkihhotede võitluses.

Savisaar tõi vabaduse

On veel üks, kolmas aspekt, mida me ei tohi unustada, aga mis on meil ometigi meelest läinud.

Kuidas ka keegi ei suhtuks Savisaaresse kui Keskerakonna liidrisse, on võimatu eitada tema teeneid iseseisvuse sünnis. Kui ma peaksin nimetama kolme inimese nime, kes tegid kõige rohkem ära selleks, et tänased noormehed ja neiud saaksid asutada kahe tunniga äriühingu, siis minna internetti ja sõimata nägu täis esimesel autoril, kelle mõtted neile ei meeldi, õhtul aga mängida pokkerit või lällata striptiisiklubis, siis need oleksid Gorbatšov, Jeltsin ja Savisaar.

Gorbatšov, sest tema andis kogu nõukogude rahvale, meie sealhulgas, vabaduse.
Jeltsin, sest tema kinkis suure žestiga ja ilma oma kaasmaalastele tagatisi nõudmata meile iseseisvuse.
Ja Savisaar, sest tema, meeldib see kellelegi või mitte, oli siinse iseseisvusliikumise liider.
Nii et kui me tõesti tahame lapseeast välja kasvada ja vaadata maailma kainelt ja erapooletult, siis oleks teatud annus tänulikkust ja aupaklikkust teretulnud iga sellise noore mehe või naise sõnavõtus, kes teeb juttu Savisaarest

TEMA ARMASTAB OMA RAHVAST, SEST TA ON SELLE KÕIK SAANUD OMA RAHVALT

Nüüd trügib see seikleja poliitikasse, reformierakonna sooja parlamendipessa. Veksli selleks lunastas ta esmaspäeval väites, et on koos Edgar Savisaarega mitmel koosolekul tukkunud. Ei olnudki vaja tuulutada oma rahapunga, piisas vaid totakast väitest, nagu valdaks Savisaart narkolepsia. Huvitav, kes Randperele seda sõna ette sosistas, sest tema hariduse juures oleks nii keerulise sõna iseseisev väljamõtlemine tõeline eneseületamine.

Elu Viimsis kui filmis
kirjutas Paavo Kangur , lisatud 10 oktoober 2006
Poplaulja VALDO RANDPEREst on saanud tubli ärimees ja tema abikaasast, varieteetantsijast Irene Otsingust edukas harrastusratsutaja.
Valdo Randpere (48) elu meenutab filmi. Maja tenniseväljakuga Viimsis, kaunis abikaasa ja kaks toredat last. Koer ja hobune. Valge häärberi ees Volvo linnamaastur ja töökoht IBMis. Selle filmi võtted võiksid toimuda ka San Francisco eeslinnas või kuskil New Jerseys. Siin on midagi american dream’i stiilipuhtast realiseerumisest. Lool on põnev proloog — seikluslikud 80ndad, kus Randpere muutus oma Läände pagemisega poolmüütiliseks tegelaseks tollases Tallinnas, mis oli liikumas jumal teab kuhu.
Vahele võib puistata kaadreid suvisest Eesti üliõpilasmaleva elust 80ndate Saaremaal, hurmavast lõkkeõhtust kadakate vahel, kuid ka Stockholmi tänavatelt ja kabinettidest. Kuid meid huvitab tänapäev.
Randperet ümbritsevad naised ei ole kunagi tavalised. Filmi avakaadritel võiks Valdo abikaasa Irene ratsutada oma raudjal kimmelil hunnitul heinamaal. Osavalt ületavad naine ja hobu ettejäävaid takistusi. Samal ajal askeldab Valdo traktori seljas oma tagaaias, rajades sinna tenniseväljakut.

Toomas Vitsut: Vene kaart Eesti poliitilises mängus

Eesti poliitikud ja ajakirjanikud käituvad Vene küsimuses sageli nagu sõltlased alkoholiga – kui pudel laual, siis on kindel, et juuakse end purju. Võib tunduda uskumatu, et Vene kaart on poliitmängudes endiselt trump, millega saab Eesti ühiskonda ikka veel manipuleerida, sest selle laudalöömine hävitab kaalutleva meele.

Pole vaja pikalt seletada, kus on sellise nähtuse juured. Tasub siiski järele mõelda, kas paranoilisel kahtlustamisel ja koos sellega küdeval hirmul on ratsionaalset põhjendust või kasutatakse seda praegu juba teadlikult manipulatsioonideks. On ju hästi teada, et sellisel eesmärgil on hirmu õhutamine väga tõhus abivahend. Ka marurahvuslust saab toita pideva hirmutamisega, mis võib vaigistada isegi eestlase tasakaaluka ja ratsionaalse poole.

Nii lihtne on konstrueerida vastandusi: kui pole «nende» vastu, siis oled järelikult käsilane; suhtled venelastega nagu kõigi inimestega – oled unustanud, mida halba meile ajaloo vältel on tehtud; kui püüad leida probleemidele rahumeelseid lahendusi, siis oled valel poolel; õigustad mõnes konkreetses kaasuses venelast – oledki reetur! Kartes saada külge selliseid silte, loobuvad paljud kergekäeliselt arutlemast.

Tegelikult oleks kõigi Eesti elanike ja riigi tuleviku huvides vältida hirmutamist ja saada vabaks hirmust. Ebakindlus tuleb kasuks vaid provokaatoritele ning kujutab endast reaalset julgeolekuriski.

Riigil on oma suveräänsed huvid, mida on vaja pidevalt teostada ja mis ei ole võrdsustatavad kahtlustest toituva marurahvuslusega. Eesti huvid on nii idas kui läänes, sõltumata sellest, kas meile üks või teine pool meeldib. Vene-vastasus ei saa olla ühe suveräänse riigi eesmärk. Samamoodi nagu ei saa nn sõbralike riikide protežeerimine iga hinna eest olla meie huvides.

Kõikidel riikidel, nii meil kui ka meie liitlastel on oma suveräänsed majanduslikud, poliitilised ja julgeolekuga seotud huvid, mille eest seistakse sageli ka vahendeid valimata. Meie partnerite huvid on seotud muu hulgas Venemaaga, olgu siis tegu gaasitoru, sõjalaevade või raudteeühendusega. Ja oma plaane teostavad nad järjekindlalt.

Tundub, et ainult Eesti riigis pole sellest aru saadud. Isegi lätlased, keda mõnele meeldib näägutada nende finantssaamatuse pärast, on suutnud oma Vene-suhteid korraldada: president Zatlers tegi hiljuti Moskvasse eduka visiidi, mida paljud hindavad kui külma sõja lõppu Riia ja Moskva suhetes. Vaatamata sellele, et Venemaa riigitüüri juures on eriteenistustest pärit inimesed, ei ole see fakt tõrjunud nendega suhtlemast teisigi meie liitlasi.

Või peaksime sekkuma teise riigi siseasjadesse ja dikteerima, keda meie soovime näha nende riiki juhtimas?! Kui riiklikud huvid seda nõuavad, on läbi ajaloo aetud asju piltlikult öeldes kas või vanakuradi vanaema endaga (teatavasti ka nt lääneriigid Hitleriga II maailmasõja eelse viimase tunnini). Eestil puuduvad aga isegi oma naaberriigi Venemaaga praktiliselt igasugused kontaktid riiklikul tasandil, rääkimata siis mõnest mõlemapoolselt kasulikust ettevõtmisest.

Meil puudub tegelikult ka igasugune informatsioon, mis toimub sealsetes võimukoridorides, sest siinsed nn Venemaa-eksperdid suudavad ainult tagantjärele tänitada, aga mitte adekvaatset teavet pakkuda, rääkimata prognoosist ja analüüsist. Eesti riigijuhid käituvad aga nagu aadlipreilid, kes kipuvad minestama, kuuldes, et keegi Venemaa juhtkonnast on olnud seotud KGB või FSBga. (Teatavasti oli ja on endisi julgeolekumehi ka demokraatlike riikide, sh USA tüüri juures.)

Tundub, et Eesti roll suhetes Venemaaga on olla kuri koer, kes ketist lahti lastakse, kui jälle on vaja pureleda. Kas see on aga meie riigi huvides? Sageli jääbki arusaamatuks, kelle asja seoses Venemaaga aetakse – kas Eesti või mõne suurriigi oma. Sirget selga ja külma pead on vaja kõigis riigiasjades, mitte ainult suhetes Venemaaga. Kui juba alatihti end ajaloost juhtida lasta, siis ehk tasub meenutada sedagi, et oleme ennegi täitnud peenraha rolli suurriikide omavahelises kauplemises.

Maailmas toimuvast adekvaatse pildi saamiseks ja riiklike huvide kaitsmiseks ei saa positsioneerida end ainult kas Venemaa poolt või vastu (enamasti küll vastu). Globaalsetes protsessides ei ole meie riigikesel siin Läänemere kaldal praegust poliitikat ajades paraku tõsisemat rolli. Eesti oleks palju mõjukam targa ja terasena kui kurja ja virisejana.

Peaksime väga teraselt jälgima, et mitte kahe veskikivi vahele jääda, kui eile vastandunud riikidest saavad homseks liitlased. Juba täna oleks mõistlik olla suhetes venelaste ja Venemaaga omakasupüüdlikum ning ajada Eesti riigi suveräänset poliitikat, mitte käituda mõne teise riigi lakeina.

Samuti on kohatu mängurite tava kasutada «vene kaarti» sisepoliitiliste arvete klaarimiseks. Hirmu ja rahvustundega manipuleerimine võib tuua küll hetkekasu (nt eestikeelse elektoraadi toetuse mõneks ajaks), kuid oma naabritega tülinorimine või suures osas Eesti elanikes ebakindluse õhutamine ei saa olla riiklikes huvides.

Tõenäoliselt ei hakka riigikogu ja valitsus kunagi koosnema akadeemikutest ja teistest oma ala väljapaistvatest spetsialistidest. Seepärast oleks otstarbekas moodustada sellistest inimestest parlamendi nõukoda, kes aitaks rahvaesindajatel suures maailmas toimuvatest protsessidest aru saada ja Eesti huvides sihte seada. Praegusel moel jätkates on oht jääda väga pikaks ajaks oma köidikutesse siplema.

Kala mädaneb peast

Täna paljastasid kõigi suuremate eestikeelsete ajalehtede peatoimetajad nii iseenda kui oma "tintla" (täitsa tabav nimetus!) silmakirjalikkuse. Merit Kopli ei kujuta OBJEKTIIVSE (!) ajakirjanikutöö seisukohalt ette kandideerimist valimistel. Lea Larin teatas, et ajakirjaniku AKTIIVNE kaasatus poliitikasse ei tule kõne allagi. Midagi sarnast, küll veidi leebemalt, arvas ka Ekspressi Viidik.
Kõik nad on mitmekordsed silmakirjatsejad. Esmalt seetõttu, et ütlused olid reaktsiooniks üksnes Peeter Ernitsa kandideerimisele, aga mitte nt Kaarel Tarandi omale. Teiseks ei pilguta nad silmagi seepeale, et nende juhitavad leheneegrid osalevad poliitikas iga päev - väga aktiivselt, väga subjektiivselt ja üsna halvasti oma eelistusi varjates. Küllap tuleb mõnedel kochidel ka pärast neid valimisi oma palgapäev, nii nagu see on varem olnud nt Urmas Paetiga (sai "hea" töö eest Postimehe uudistejuhina Reformierakonnalt tänuks kõrge ametikoha) ja Toomas Sildamiga, keda premeeris mh hea valimiskampaania (võibolla veel millegi) eest nüüdne president.
LUGEJA

AJAKIRJANDUSVABADUS ON NÜÜD EESTIS TÜHISTATUD!

Lugedes lisatud kirjutist Postimees onlinest tekib igal ausal ja sõltumatul ajakirjanikul küsimus, kas sõltumatus tähendab täna Eestis vaid maoli roomamist valitsuserakondade ees, põhjatut rumalust ja pennide eest müüdavust? Muud järeldust selle mehe etteheidetest oma pea jagu paremale kolleegile, kes on ajakirjanike liidu esimees ja eesti parimaid ajakirjanikke, mitte tundmatu nuputreial, kahjuks teha ei saa. Eesti üht suurimat ajalehte juhib nähtavasti mingi tõeline kahupea, muud ei oska öelda.

Poliitlühinägelikkus ruulib

http://poliitika.postimees.ee/?id=375257

Viidik: ajakirjanik peaks olema nii sõltumatu kui üldse võimalik
Raul Sulbi
Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik leidis ajakirjanike kandideerimist valimistel kommenteerides, et kuigi ühest küljest on see kodanike põhiseaduslik õigus, peaks ajakirjanikud teisalt olema nii sõltumatud kui üldse võimalik.
«See on keerukas küsimus ja konkreetselt kandideeriva Peeter Ernitsa küsimuses pole ma meie töösuhte osas kaugeleulatuvaid otsuseid teinud,» sõnas Viidik Postimees.ee’le.
«Isiklikult ja ametieetika seisukohalt peaks olema ajakirjanik nii sõltumatu kui üldse võimalik, eriti poliitikaajakirjanik,» rõhutas ta.
«Olgu, ühest küljest on tänu su ajakirjanduslikule tegevusele ja arvamusartiklitele su vaated ühiskonnaasjadele hästi teada, aga kui väljaanne ikka on sõltumatu (meil on ju ka parteiajakirjandust olemas, seal on see igati aktsepteeritav) ja seal mõjukas ajakirjanik mingit poliitilist vaadet või kildkonda esindab, siis kallutab see paratamatult väljaannet,» leidis Viidik.
«Minu professionaalne ja isiklik seisukoht on, et poliitikaajakirjanik ja uuriv ajakirjanik ei tohiks end siduda ühegi poliitilise rühmitusega ega ka ühegi mõjugrupiga,» rõhutas Maalehe peatoimetaja.
«Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarandi kandideerimise puhul on see eelkõige tema ja tema tööandja vaheline küsimus,» sõnas Viidik. «Mina esindan Ekspress Gruppi, meie ei tolereeri seda, aga ma ei taha teiste kohta arvamust avaldada.»
«Ja võibolla Kaarel Tarand ei esinda ka klassikalist poliitika- või uurivat ajakirjandust selles mõttes,» arutles Viidik.
Mitmed ajakirjanikud nagu Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand, Tegelikkuse Keskuse peatoimetaja Juku-Kalle Raid ja Maalehe peatoimetaja asetäitja Peeter Ernits, aga näiteks ka Kanal 2 saatejuhid ja ajakirjanikud Üllar Luup, Heiki Valner, Peep Taimla ja Peeter Võsa kandideerivad seekordsetel riigikogu valimistel.

Haugid valimas ja kameeleonid kandideerimas

Iga valimiskampaania ajal algab meediaarutelu teemal "Mida siis parteid meile seekord lubavad" ja "Milliste lubaduste poolt peaks valija hääletama". Samal ajal saab kindlasti mõnest punasest poliitikust sinine ja kollasest roheline ehk ikka leiab mõni üsna erakondlikus tipus istuv tegelane, et tegelikult on ta juba seitse aastat hoopis vales seltskonnas ja kohe, veel enne valimisi tuleb vahetada parteid (tegelikult muidugi selleks, et saada vastu parem nimekirja-positsioon).
Täpselt nii, nagu me viimastel päevadel kogu aeg kuuleme ja näeme. Ometi ei juhtu nende ülejooksikutega seda, mis juhtuma peaks - valimistel nad ei põrugi täielikult, kuigi peaksid. Kas tõesti on valijail haugi mälu, nagu Eestis küüniliselt räägitakse!? Samuti ei tee kedagi nähtavalt närviliseks see valimiseelne "valgustustöö", mis peaks valimissõnumitest justkui mingeid peidetud aardeid avastama. Aga kas siis keegi normaalse mõistuse ja mäluga inimestest teeb mingeid otsuseid valimislubaduste põhjal? Mulle tundub, et normaalse kodaniku jaoks on ammu enne valimisi selge, keda valida - nii erakonna kui selle üksikliikmete pikaajalise tegevuse põhjal. Sestap ei usalda ma mingil juhul ülejooksikuid, nagu ka tundmatuid, aga seejuures suuresõnalisi uusi tulijaid. Ja kõige vähem usaldaksin ma meie ajakirjanduse "soovitusi". Nende kohta tahaks lausa valjul häälel hüüda: "Inimesed, olge valvsad!"

POSTIMEES TEEB KESKERAKONNALE VALIMISPROPAGANDAT

Lugege tänast Postimeest! Oleks tegu nagu Kesknädalaga, ehkki teisipäev. Keskerakonna valimisnimekirjast kirjutatakse nii- http://www.postimees.ee/?id=373983 ja teistpidi http://www.postimees.ee/?id=373993 ja kolmatpidi http://www.postimees.ee/?id=373800.
Kauni pildi rikub ära ainult mürgine proua Masso, kes on tõelises EKP KK propagandaosakonna salvavas stiilis asunud ründama kõiki viimaseidki veel ajalehtedesse pääsenud sõltumatuid kommentaatoreid. Hävitada tuleb kõik, kellel võiks kahtlustada küljes olevat keskerakondlikku haisu. Hauast on välja kaevatud Kesknädalas ilmunud Soome dotsendi laip, mille avaldamise eest oleks Masso valmis Kesknädala ja Keskerakonna saatma otseteed Siberisse. Ometi ei vaevunud toona ükski teine Eesti väljaanne vähegi erapooletult kajastamast selle vastiku dotsendi raamatu sisu. Ilmusid ainult kommentaarid, aga mitte ridagi teksti. Milleks meile allikad, kui parteikomitee annab juhtnöörid?! Piisab proua Massost, kes hävitab tallod ja saared ning kupatab ka Keskerakonna oma lennukal nõialuual otse poliitpõrgusse. Demokraatiast pole enam Eestis lõhnagi.
Postimees, miks rikkusite Keskerakonna reklaaminumbri proua Masso kohutava sisinaga?
VAATLEJA

Eesti Päevalehe reporter hõljub Eesti kohal

http://www.epl.ee/artikkel/591061
Eesti kohal hõljus Raimo Poom
Lugenud Eesti Päevalehest eelnimetatud kirjatükki, mõtlesin, et miks Salme kultuurikeskuses ei antud hämarolekus inimestele esmast arstiabi ega viidud näiteks Tallinna kainestusmajja ennast selgeks magama.
(Keskerakonna salakaval plaan vabaneda vastaserakonna valijaist?)
EPL-i reporterile oleksid need võimalused ära kulunud! Ent loodetavasti jäi ta ellu ja hõljub edasi Eesti kohal.
VAATLEJA

Rahvusringhäälingu kuulajad on teravmeelsed

http://uudised.err.ee/index.php?06222570

Kommentaator Endel lisab oma nimekirja reformierakonna esimesest 30-st:

Endel 16.01.2011 09:18
Undruk Unzip
Adolf Kauge-Himmler
Peit Kontus
Peep Aru-Purjus
Narmas Poeet
Igor Pori
Lauri Hani
Reinhold Kreutzwald-Langebrunn
Kristen Michalkov
Urmas Kruusike
Kalev Lillo-Lollo
Meelis Mälbergchen
Valdemar Randpere-American
Täävi Näruriie
Kristiina Ojuland-Uperpall-Jõhvi
Kalle Jents-Jänks
Urmas Klaas-Läbipaistmatu
Laine Jänes-Küülik
Hanno Pevkurovadze
Arto-Arto Aas-Aas
Kaja Kallas-Tütreke
John Tamkivi von Kuressaar
Remo Holsmer-Toonesepp
Urve Tiidus von Kuressaar
Dennis Kõiv-Kitseke
Marichen vön Pori-Maripuu
Kalle Palling-Pulling
Aivar Häbelik-Düsleksik
Raivo Jutupliiats du Lac
Terje Trei???

Ajakirjanikud kapist väljas

Eesti ajakirjandus on osanud oma positsiooni varem osavamalt varjata kui nüüd. Eriti ilmne on reformierakondlik koogutamine enne valimisi. Viimases "Pealtnägijas" võttis Mihkel Kärmas objektiivselt hinnates täiesti arusaamatul ajendil lahkamiseks Jüri Jaansoni tublid spordisaavutused. Miks ometi nüüd, kui tema karjäär spordis lõppes juba mitu kuud tagasi?! Aga sellepärast, et Jaanson on reformistide kandidaat eelolevatel valimistel.
Postimees püüab luua Maret Maripuule just enne valimisi hea ema ja pereküsimuste asjatundja kuvandit. Kristiina Ojuland on senisest veelgi suurem Vene-küsimuste ekspert, Ansipist saab Euroopa esiviisikusse kuuluv suusasportlane ja Ligist maailma parim rahandusminister - vähemalt Eesti meedias.
Ja isegi kui mõni tõeline ekspert päris nii ei väljendu, oskavad meie ajakirjanikud ta mõtte just vajalikus suunas käänata (see on ka viide eelnenud Vaatleja arvamusele).
LUGEJA

Kommunikatsioonispetsialist on võrku püütud

ETV "Kahekõne saates" 13. jaanuaril vastas Raul Rebane endisele Tartu prokurörile, nüüdsele "erapooletule ajakirjanikule" Janar Filippovile, kes asendab Uhhuduurile siirdunud Priit Kuuske selles saates küsitlejana. Ilmselt mitte juhuslikult ja veel vähem juhuslikult just enne lähenevaid Riigikogu valimisi. Saade oli selgelt initsieeritud endise tuntud erapooletu ja üsna ausa kommunikatsioonispetsialisti kuvandi muutmiseks ja tema meelitamiseks valitsusmeelsesse seltskonda, millele viitasid ka kõik "prokuröri" kavalalt komponeeritud küsimused.
Tsiteerime 13.01. Postimees online:

"Kommunikatsiooniekspert Raul Rebase hinnangul on seekordsed valimisloosungid täiesti mõistlikud ja normaalsed, samas kinnitas ta, et strateegiline valimiskampaania on juba lõppenud.
«Reformierakonnal on normaalne loosung, kinnitavad enesekindlust, Keskerakond ähvardab ja nii edasi, need on mõistlikud ja normaalsed loosungid,» selgitas Rebane ETV saates «Kahekõne».
«On loomulik, et loosungid lähevad lühemaks,» nentis ta.
«Strateegiline valimiskampaania on tegelikult läbi, nüüd algab taktikaline kampaania, baassõnumid on kõik juba öeldud,» rõhutas ta.
«Hästi suure tähtsusega oli sotside 16. oktoobri positsioonimuudatus, septembrikuine Andrus Ansipi radikaalne seisukoht koostööst Edgar Savisaarega ja siis Vene raha skandaal detsembris,» loetles Rebane.
Vene taha skandaal pole Rebase sõnul seetõttu sugugi läbi saanud, et meedia seda vähem kajastama on hakanud. «Kontaktid ja kajastamise maht ei tähenda mõju, vene raha skandaal pole tegelikult vaibunud, inimestele on see oluline,» uskus ta.
«Mingi mobilisatsioon toimub valimistel seetõttu mõlemalt poolt ja see võib väga kõrge valimistest osaluse protsendi kaasa tuua,» leidis ta.
«Savisaar töötab väga hästi sihtgrupi suunas, aga väga raske on tal seekord suurt võitu saavutada. Kuskil on ta jälle teinud vea, sest juba 20 aastat pole ta peaminister olnud,» tõdes kommunikatsiooniekspert Raul Rebane."

Mida need ütlused kokkuvõttes tähendavad? Kommunikatsioonispetsialist, kes varem püüdis olla objektiivne ka allikate ja faktide suhtes, on lihtsameelselt omaks võtnud koalitsiooniparteide poliitilise rünnakuga seotud ideoloogia keskerakonna juhi vastu, milles kasutatakse "meisterlikult" ära ka riigi õiguskaitseorganeid. Tekib küsimus, kas Eestis on veel selliseid ausaid ja professionaalseid kommunikatsioonispetsialiste, kes suudaksid läbi poliitilise udu näha tõde, hoida laimu ja poliitilist pori lahus tegelikest motiividest ja tõelistest tegudest, võimu jõhkralt väärtarvitavaid manipulatsioone valijaskonna tegelike huvide kaitsmisest? Kahjuks Raul Rebane on selle objektiivsuse minetanud. Filippovilt oleks seda muidugi liiast loota

VAATLEJA

PLATS PUHTAKS ENDISTEST KOMMUNISTIDEST

Marti Aavik tänasel Postimehe juhtkirjaveerul väidab, et Keskerakond korjas üles tšinovnikluse (tsaariaegase) tõrviku Koonderakonnalt. Mina küsin, miks tänane valitsus korjas üles Lenini-Stalini tõrviku NLKP-lt survestades opositsiooni ja käivitades uue vaikiva ajastu.
VAATLEJA