Eha Bäckman küsis üle-eelmisel nädalal, miks surnud Juozas endiselt linnaametniku T.V. keissis vaikib.
Nüüd selgitab Ärapäeva juhtivajakirjanik ja toimetuse peatsura, et põhjus on selles, et Juozas on rahvuselt leedulane ega valda seepärast eesti ega inglise keelt.
Ehk toovad viimased päevad enne valimisi siiski valgust sellesse räpasesse afääri? Me igatahes hoolitseme selle eest, et räpasus säiliks veel mõne päeva!
Ärapäev
28. veebr 2011
27. veebr 2011
EESTI LAUL 2011
Kui kätte jõudnud kuues märts,
siis räästast kukub plärts ja plärts.
Siis kasti kukub rahva hääl,
et võimu saaks NAD Toompea pääl’.
Et mees kel iial silm ei pilgu
võiks jälle sõita sinivilgul,
me parim keemik Andrus Ansip,
kelle nööril Laari Martki tantsib.
Teeb rõõmsalt kükke meie Laar,
peaasi, et ei võidaks Savisaar.
Me parempoolseid varivägi toetab –
piraadist Kross, ka Tarand ennast sinna poetab,
ja Helme-pere, rida teisi vabatmehi,
kes võimule on müünud oma kehi.
Peaasi, et saaks pildi peale
ja valimiste järel ametile heale.
Ei ole tähtis RAHVA hääl,
sest ainult ÜKS on jumal Eesti pääl.
Tal nimeks riigiraha taskutopp,
see parim Eesti Laul – oi kui popp!
LYDIA LIIV
siis räästast kukub plärts ja plärts.
Siis kasti kukub rahva hääl,
et võimu saaks NAD Toompea pääl’.
Et mees kel iial silm ei pilgu
võiks jälle sõita sinivilgul,
me parim keemik Andrus Ansip,
kelle nööril Laari Martki tantsib.
Teeb rõõmsalt kükke meie Laar,
peaasi, et ei võidaks Savisaar.
Me parempoolseid varivägi toetab –
piraadist Kross, ka Tarand ennast sinna poetab,
ja Helme-pere, rida teisi vabatmehi,
kes võimule on müünud oma kehi.
Peaasi, et saaks pildi peale
ja valimiste järel ametile heale.
Ei ole tähtis RAHVA hääl,
sest ainult ÜKS on jumal Eesti pääl.
Tal nimeks riigiraha taskutopp,
see parim Eesti Laul – oi kui popp!
LYDIA LIIV
KAKS SUHTUMIST
Kui Keskerakonna esimees Edgar Savisaar läks rahva keskele turule.
ja sõitis tavalises linnaliini bussis
siis peaminister Andrus Ansip veab pensionäre bussiga Stenbocki majja.
ja sõitis tavalises linnaliini bussis
siis peaminister Andrus Ansip veab pensionäre bussiga Stenbocki majja.
21. veebr 2011
ÄRAPÄEVA ÄRASTUS
Kui kõigile on ammu selgeks saanud, et Edgar Savisaare nn Kremlist rahaküsimine on algusest peale olnud üksnes reformierakonna ja tema rahastatavate ajalehtede absurdne väljamõeldis, siis võtab Ärapäev ette ja ainsa ajalehena kajastab Lasnamäe kiriku risti tõstmist lausa reportaažina. Igasugune jälkus peab ju saama
võimalikult jälgilt ka lõpetatud!
võimalikult jälgilt ka lõpetatud!
20. veebr 2011
KUHU JÕUAME SELLISE EESTI INIMESTE VEREKOERAJAHIGA?
Keegi "ajakirjanik" esitas küsimuse Savisaarele. Keegi ajakirjanduslik null. Kas olemegi jõudnud selleni, et nullid küsitlevad tuhandete väärtuses tegijaid, aga tegelikud ajakirjanduslikud tegijad on kõik juba eurode eest üles ostetud (reformierakonna poolt)? Kaugle võib minna eesti ajakirjanduse odavmüügiga? Minu jaoks on see ikkagi väga piinlik, et loen lollusi, mida kogu maailm saab lugeda.
MART
Keskerakonna esimehe ja Tallinna linnapea Edgar Savisaare sõnul on viimastel päevadel aktiviseerunud ajakirjanike huvi tema plaanide kohta pärast valimisi ning samuti Lasnamäe õigeusu kiriku risti pühitsemisele saabuva Venemaa Raudtee juhi Vladimir Jakunini vastu.
«Varasematel kordadel, kui Jakunin on Eestis käinud, pole sellest eriti väljagi tehtud. Kahtlustan, et eesti ajakirjanike seas isegi ei teatud, kes see Jakunin selline on,» kirjutas Savisaar Keskerakonna kodulehel.
«Ma muidugi mõistan, miks tema isiku vastu nüüd äkki sedavõrd suur huvi on tekkinud. Eks ikka selleks, et saaks just nimelt eesti lehtedes näidata, kuidas Savisaar ikka nende venelastega kahtlasel kombel läbi käib,» jätkas ta.
Savisaare sõnul on huvitav jälgida, kaua läheb aega enne, kui ajakirjanikud mõistavad, et «selle tõllaga kaugele ei sõida». «Kogu Postimehe ponnistustest hoolimata ei langenud Keskerakonna toetus kirikuskandaali tõttu kriipsuvõrragi,» märkis ta.
Savisaare hinnangul on see ilmselt osale inimestele pinnuks silmas, et Jakunin üldse söandab Eestisse tulla. «Mis minu arvates on parim tõestus sellele, kui absurdsed olid need möödunud aasta lõpul välja käidud jutud mõjuagentide kohta,» leidis ta.
Kuulujuttude peale tema võimalikust tagasiastumisest Keskerakonna juhi kohalt pärast valimisi, küsis Savisaar, et mis mõtet oleks tal siis riigikogu valimistel Keskerakonna nimekirja eesotsas üldse kandideerida. «Mis mõte mul oleks kogu seda valimiskampaaniat vedada, kui valmistuksin tagasi astuma,» imestas poliitik.
MART
Keskerakonna esimehe ja Tallinna linnapea Edgar Savisaare sõnul on viimastel päevadel aktiviseerunud ajakirjanike huvi tema plaanide kohta pärast valimisi ning samuti Lasnamäe õigeusu kiriku risti pühitsemisele saabuva Venemaa Raudtee juhi Vladimir Jakunini vastu.
«Varasematel kordadel, kui Jakunin on Eestis käinud, pole sellest eriti väljagi tehtud. Kahtlustan, et eesti ajakirjanike seas isegi ei teatud, kes see Jakunin selline on,» kirjutas Savisaar Keskerakonna kodulehel.
«Ma muidugi mõistan, miks tema isiku vastu nüüd äkki sedavõrd suur huvi on tekkinud. Eks ikka selleks, et saaks just nimelt eesti lehtedes näidata, kuidas Savisaar ikka nende venelastega kahtlasel kombel läbi käib,» jätkas ta.
Savisaare sõnul on huvitav jälgida, kaua läheb aega enne, kui ajakirjanikud mõistavad, et «selle tõllaga kaugele ei sõida». «Kogu Postimehe ponnistustest hoolimata ei langenud Keskerakonna toetus kirikuskandaali tõttu kriipsuvõrragi,» märkis ta.
Savisaare hinnangul on see ilmselt osale inimestele pinnuks silmas, et Jakunin üldse söandab Eestisse tulla. «Mis minu arvates on parim tõestus sellele, kui absurdsed olid need möödunud aasta lõpul välja käidud jutud mõjuagentide kohta,» leidis ta.
Kuulujuttude peale tema võimalikust tagasiastumisest Keskerakonna juhi kohalt pärast valimisi, küsis Savisaar, et mis mõtet oleks tal siis riigikogu valimistel Keskerakonna nimekirja eesotsas üldse kandideerida. «Mis mõte mul oleks kogu seda valimiskampaaniat vedada, kui valmistuksin tagasi astuma,» imestas poliitik.
19. veebr 2011
URMAS SEAVER PALJASTAB
Postimehe toimetaja Urmas Seaver on saanud Stenbocki majast küllap isikliku ülesande panna Toomas Vitsut nädala persooniks. Seltskond pole paha - ikkagi Tallinna Ülikooli uus (Rootsi taustaga ja sotsist Kreitzbergile "ära teinud") rektor Tiit Land, armas naabritüdruk Lenna Kuurmaa ja pakasega võitlev spordimees Indrek Kelk. Paraku alljärgnev kommentaar osutab taas kord, et Eesti suurima ajalehe veergudel on vabalt võimalik otsekoheselt valetada, äärmiselt hämada ja täiesti süüdimatult spekuleerida. Kui meie allikakaitse seadus vähegi töötaks, siis peaks justiitsminister Rein Lang tõusma nüüd oma tagajalgadele (kui need tal on olemas) ja küsida toimetuselt, millel põhinevad seosed Arco Vara äritegevuse ja Toomas Vitsuti vahel, ka perioodist, kui T. V. polnud linnaametnikki? Kui kaua võib avalikkuses ajakirjaniku nime taha varjudes räigelt valetada ja vassida???
VELLO AHJULABIDAS
Tallinna linnavolikogu pikaaegse esimehe Toomas Vitsuti lõhkeaineäri vastu on ajakirjandusel igati õigus huvi tunda. Vitsuti esimene reaktsioon pärast äri ilmsiks tulekut oli napisõnalisus vaheldumisi ajakirjanike süüdistamisega kiuslikkuses.
Vitsut on Eesti suurima linna, Eesti pealinna volikogu esimees, ja kui temaga on seotud lõhkeaineäri, mille niidid viivad Liibüasse, on normaalne, et ajakirjandus aru pärib.
Peale selle jõudis ajakirjandusse ka info, et äriga olid seotud tuntud kinnisvarafirma Arco Vara tippjuhid, kes samal ajal pidasid linnaga ridamisi läbirääkimisi ehitusõiguste üle. Oma maine nimel oleks Vitsut pidanud kogu teema üksipulgi lahti rääkima, mitte ajakirjanikke süüdistama.
VELLO AHJULABIDAS
Tallinna linnavolikogu pikaaegse esimehe Toomas Vitsuti lõhkeaineäri vastu on ajakirjandusel igati õigus huvi tunda. Vitsuti esimene reaktsioon pärast äri ilmsiks tulekut oli napisõnalisus vaheldumisi ajakirjanike süüdistamisega kiuslikkuses.
Vitsut on Eesti suurima linna, Eesti pealinna volikogu esimees, ja kui temaga on seotud lõhkeaineäri, mille niidid viivad Liibüasse, on normaalne, et ajakirjandus aru pärib.
Peale selle jõudis ajakirjandusse ka info, et äriga olid seotud tuntud kinnisvarafirma Arco Vara tippjuhid, kes samal ajal pidasid linnaga ridamisi läbirääkimisi ehitusõiguste üle. Oma maine nimel oleks Vitsut pidanud kogu teema üksipulgi lahti rääkima, mitte ajakirjanikke süüdistama.
18. veebr 2011
JAANLINNU PÜÜDJAD SUURES HÄDAS
Saivar Susioru räpakas
Nagu osutab tänane Äripäev, on selle mehed tõsises hädas, et Toomas Vitsuti kohta kokkuvaletatud väited võivad jääda valitsussõbraliku KaPo ja prokuratuuri poolt üldse menetlemata, kuna „õige“ aeg on lihtsalt möödas. Toimetaja Hundimäe kirjutise pealkirigi on suure kiiru ja kirega jäänud totakaks. Hämmastust tekitab see raisakotkalik lähenemine, et püüame välja kaevata kaugest minevikust olematuid asju, sh ajast enne eelmisigi Riigikogu valimisi ja inimeste kohta, kes polnud siis poliitilistel otsustuskohatdel, et nüüd kuidagi neile ja valitsust häirivale ainsale ausale opositsioonierakonnale oma paremat jalga taha panna, eriti veel siis, kui kogu see võigas komplott on kokku luuletatud valitsussõbralike ajakirjanike ja valelike ametkondade abiga.
Rõõmustav on muidugi see, et koos selle sopaga tahetakse ka Reformierakonna põhirahastajalt Arco Varalt jalad alt lõigata. Loomulikult ei tule siis Kalevipoeg koju ega maksa Ansipi võetud miljardilaenusid pärast valimisi enam kinni. Miks on üldse Reformierakonnal vaja valimisvõitu? Ikka selleks, et lunastada aastakümnetega kogunenud koormavat võlakoormat, ja seda kas või Eesti rahva taskuid edasi tühjendades. Toomas Vitsuti vastu suunatud räpane kampaania osutab aga selgemalt kui miski muu, kuivõrd korrumpeerunud on meie võim, kuivõrd alatult kasutatakse avalikku ressurssi valimistel häälte saamsieks ning kuivõrd palju on Eestis selliseid valijaid, kes üldse mitte millestki aru ei saa.
VELLO AHJULABIDAS
Nagu osutab tänane Äripäev, on selle mehed tõsises hädas, et Toomas Vitsuti kohta kokkuvaletatud väited võivad jääda valitsussõbraliku KaPo ja prokuratuuri poolt üldse menetlemata, kuna „õige“ aeg on lihtsalt möödas. Toimetaja Hundimäe kirjutise pealkirigi on suure kiiru ja kirega jäänud totakaks. Hämmastust tekitab see raisakotkalik lähenemine, et püüame välja kaevata kaugest minevikust olematuid asju, sh ajast enne eelmisigi Riigikogu valimisi ja inimeste kohta, kes polnud siis poliitilistel otsustuskohatdel, et nüüd kuidagi neile ja valitsust häirivale ainsale ausale opositsioonierakonnale oma paremat jalga taha panna, eriti veel siis, kui kogu see võigas komplott on kokku luuletatud valitsussõbralike ajakirjanike ja valelike ametkondade abiga.
Rõõmustav on muidugi see, et koos selle sopaga tahetakse ka Reformierakonna põhirahastajalt Arco Varalt jalad alt lõigata. Loomulikult ei tule siis Kalevipoeg koju ega maksa Ansipi võetud miljardilaenusid pärast valimisi enam kinni. Miks on üldse Reformierakonnal vaja valimisvõitu? Ikka selleks, et lunastada aastakümnetega kogunenud koormavat võlakoormat, ja seda kas või Eesti rahva taskuid edasi tühjendades. Toomas Vitsuti vastu suunatud räpane kampaania osutab aga selgemalt kui miski muu, kuivõrd korrumpeerunud on meie võim, kuivõrd alatult kasutatakse avalikku ressurssi valimistel häälte saamsieks ning kuivõrd palju on Eestis selliseid valijaid, kes üldse mitte millestki aru ei saa.
VELLO AHJULABIDAS
17. veebr 2011
TOOMAS VITSUTIT KIMBUTATAKSE EDGAR SAVISAARE ASEMEL
Viimaste päevade ajalehed osutavad, et Edgar Savisaare patu "venelastega" suhtlemise eest peab nüüd meie Ansipi juhitava diktatuuri jaoks lunastama linnavolikogu esimees Toomas Vitsut. Kõik senised publikatsioonid tema väidetavate äritehingute teemadel pärineksid nagu 1001 öö muinasjutust. Midagi nii absurdset ja otsekoheselt vassivat ning valelikku pole ühegi Eesti poliitiku vastu üles keerutatud vähemasti 1990. aastatest alates. Ühelgi ausal Eesti valijal ei teki kahtlust, et meie manipuleeritav ajakirjandus tahab sellega kätte maksta selle eest, et Edgar Savisaart ei õnnestunud tembeldada mõjuagendiks. Nüüd on ka "uuriv" ametkond ehk Eesti KaPukad võtnud selle "keissi" oma töökavva, sest valimised ju lähenevad ja oma mõnusat eelarvet tuleb kaitsta. Kuhu Eesti on jõudnud, kas oleme teragi paremad Venemaast või mõnest Araabia riigist, kus riiklikku ressurssi raisatakse, kasutades seda oponentide avalikuks tagakiusamiseks. Sest Ansip ja reformierakond pole veel sugugi kindlad oma võidu(suuruses), hoolimata neist miljardeist, mida riigieelarvest on kasutatud inimeste ajupesuks? Või õieti teavad, et see "võit" osutub märksa väiksemaks, kui nad loodavad.
VELLO AHJULABIDAS
VELLO AHJULABIDAS
16. veebr 2011
LINNAISA T.V. PLASTIKUÄRI, VOL 2.
Kas Balkan Star või T. V. erajaht?
Kinnitust on leidnud kahtlustused lõhkeaineärist kusagil seal, sest kampa kuulub ju tuntud Kruppi ehk Saksamaa Ruhri tööstuspiirkonna suurtükitöösturite perekonna (Hitleri sõprade) osalus. Seda sosistati meile ka Tel Avivist, Mossadile lähedalseisvalt „sõbralt“. Üles jäävad aga siiski kiuslikud küsimusd, miks ärimehed Pihlakas ja Uitmõte ostsid paljude miljonite kroonide eest roostes laeva Baltic Star, ja müüsid selle enne põhjaminekut maha Kruppi suguvõsale ühe krooniga. Kas nad tahtsid teha linnaisadele ilusa jõulukingi, aga hindasid oma võimeid üle ja laev oli juba liiga roostes? Kes on üldse Inno? Kas hoopis keskerakonnale kunagi lähedal seisnud Inno Tähismaa? Mis on Japro? Kas mingi uus edukas lauamäng? Miks ikkagi T.V. vaikib, ehkki on meie poolt niivõrd haisva solgiga üle valatud? Võib-olla ootab appi Muammar Gaddafi poega koos paraja pommiga!? (Kolleegid, hankige kuuliveste!) Kus see laev nüüd on? Kas seda üldse on olnud? Või on tegu Lendava Hollandlasega? Ärapäev jätkab oma uurivat ajakirjandust, sorides sopa sügavaimates kihtides, sest valimisteni tuleb seda jama kindlasti välja venitada. Ikkagi, meile on ju makstud, ja Bonnieri (pange nime tähele!) preemia ootab, ja seda pole mitte vähe vaesele Eesti kirjatsurale. Aga miks vaikib endiselt surnud Juozas? Küll me veel neile parasiitidele näitame!
Eha Bäckman
Ärapäev-Eri
15. veebr 2011
MASSO SALVAB MÜLLERSONI
Soomes ja USA-s mõnda aega marineeritud ja täna valitsushäälekandjat Diplomaatia juhtiv politoloog Iivi-Anna Masso ründab teisipäeva, 15. veebruari paber-Postimehes teravalt üht vähest Eesti rahvusvahelise kaaluga ja kindlasti selles mõttes märksa kaalukamat politoloogi kui Masso, professor Rein Müllersoni:
Neid on ka akadeemiliste mõtlejate seas, kellest «mõistlikku pragmatismi» «rumala idealismiga» vastandava argumendi on väga selgelt sõnadesse seadnud Keskerakonna saadikukandidaat Rein Müllerson.
Müllerson süüdistas eestlasi juba paar aastat tagasi ideoloogilises demokraatiaihaluses, venevihas ja ühekülgses ajalootõlgenduses. Ta kirjutas, et «Eesti välispoliitikal on viimane aeg loobuda ideoloogilistest silmaklappidest ning asuda pragmaatiliselt järgima oma riiklikke huve», ja küsis, kas meil poleks aeg hakata käituma «vastutustundliku täiskasvanuna». Oma seisukoha toetuseks tsiteeris ta filosoof Carl Schmitti, kelle kunagi natsionaalsotsialismi toetanud antihumanism võlub praegu nii parem- kui vasakäärmuslasi.
Nüüd on samad argumendid taas esile tõstetud. Peegeldades ka mõne ärimehe seisukohti, vastandab Müllerson inimõigustest rääkimise meie majanduslikule õitsengule.
Aga mida see niinimetatud vastutustundlik poliitika sisuliselt tähendaks? Kui Eesti loobuks pragmaatilistel kaalutlustel riikliku järjepidevuse ideest ja eitaks omaenda okupatsiooni, lükkaks ta ise ümber oma olemasolu tähtsaimad alused. Eesti riikliku olemasolu kindlus on aga siin kõige muu, ka majandustegevuse eelduseks.
Venemaaga viisavabaduse nõudmine ELi tingimuste vastaselt oleks problemaatiline nii poliitiliselt kui ka praktiliselt. Inimõigusi eirates aga kirjutaksime alla topeltstandardile, mille kohaselt õiguste saavutamine oli vajalik meile, aga pole enam oluline teistele. Mida muud tähendaks demokraatlike väärtuste «ideoloogilistest silmaklappidest» loobumine?
Samas tundub pragmaatika ja väidetava idealismi vastandamine üha kunstlikum. Äri tegemist Venemaal segab rohkem kohalik korruptsioon kui poliitikute liigne demokraatialembus ärimeeste kodumail.
Masso kasutab taas kord nn stalinistlikke meetodeid, väites ilma selgete viideteta professor Müllersoni väidetavalt minevikus esitatud süüdistustele eesti rahva vastu. Tegelikult on ju I-A. Masso viimastel aastatel ise tegelnud kõigis oma artiklites eesti rahva reaalsete huvide riivamisega, selle asemel et aidata meid välja viia sellest sügavast isolatsioonist, millesse oleme Euroopa Liidus sattunud oma suhete kontekstis Venemaaga. Eesti võib jääda viimase mohikaanlasena rippuma õigustühiste nõudmiste külge, rääkides vihaselt riikidevahelistes suhetes nn inimõiguste kaitsmisest teises riigis ehk siis teise riigi siseasjadesse sekkudes. Sellega oleme just Venemaale parimaidd partnerid, sest nende teatud taseme poliitikuil on tavaks süüdistada Eestit siinsete venelaste inimõiguste rikkumises. Mingisuguse veto seadmine aga EL-i ja Venemaa vahelise viisavabaduse kehtestamisele oleks hukatuslik Eesti positsioonile EL-is ja võrduks Ungari eilse avaldusega, et vilistatakse ajakirjandusvabadusele kui osale EL-i väärtusstandardeist.
Kummalisel kombel just Masso kirjutised rikuvad (teadlikult) Eesti suhteid Euroopa Liiduga, selle asemel, et aidata Eesti riigil kaitsta tema elulisi huve nii Euroopas kui ka meile ülitähtsais suhetes idanaabriga.
Neid on ka akadeemiliste mõtlejate seas, kellest «mõistlikku pragmatismi» «rumala idealismiga» vastandava argumendi on väga selgelt sõnadesse seadnud Keskerakonna saadikukandidaat Rein Müllerson.
Müllerson süüdistas eestlasi juba paar aastat tagasi ideoloogilises demokraatiaihaluses, venevihas ja ühekülgses ajalootõlgenduses. Ta kirjutas, et «Eesti välispoliitikal on viimane aeg loobuda ideoloogilistest silmaklappidest ning asuda pragmaatiliselt järgima oma riiklikke huve», ja küsis, kas meil poleks aeg hakata käituma «vastutustundliku täiskasvanuna». Oma seisukoha toetuseks tsiteeris ta filosoof Carl Schmitti, kelle kunagi natsionaalsotsialismi toetanud antihumanism võlub praegu nii parem- kui vasakäärmuslasi.
Nüüd on samad argumendid taas esile tõstetud. Peegeldades ka mõne ärimehe seisukohti, vastandab Müllerson inimõigustest rääkimise meie majanduslikule õitsengule.
Aga mida see niinimetatud vastutustundlik poliitika sisuliselt tähendaks? Kui Eesti loobuks pragmaatilistel kaalutlustel riikliku järjepidevuse ideest ja eitaks omaenda okupatsiooni, lükkaks ta ise ümber oma olemasolu tähtsaimad alused. Eesti riikliku olemasolu kindlus on aga siin kõige muu, ka majandustegevuse eelduseks.
Venemaaga viisavabaduse nõudmine ELi tingimuste vastaselt oleks problemaatiline nii poliitiliselt kui ka praktiliselt. Inimõigusi eirates aga kirjutaksime alla topeltstandardile, mille kohaselt õiguste saavutamine oli vajalik meile, aga pole enam oluline teistele. Mida muud tähendaks demokraatlike väärtuste «ideoloogilistest silmaklappidest» loobumine?
Samas tundub pragmaatika ja väidetava idealismi vastandamine üha kunstlikum. Äri tegemist Venemaal segab rohkem kohalik korruptsioon kui poliitikute liigne demokraatialembus ärimeeste kodumail.
Masso kasutab taas kord nn stalinistlikke meetodeid, väites ilma selgete viideteta professor Müllersoni väidetavalt minevikus esitatud süüdistustele eesti rahva vastu. Tegelikult on ju I-A. Masso viimastel aastatel ise tegelnud kõigis oma artiklites eesti rahva reaalsete huvide riivamisega, selle asemel et aidata meid välja viia sellest sügavast isolatsioonist, millesse oleme Euroopa Liidus sattunud oma suhete kontekstis Venemaaga. Eesti võib jääda viimase mohikaanlasena rippuma õigustühiste nõudmiste külge, rääkides vihaselt riikidevahelistes suhetes nn inimõiguste kaitsmisest teises riigis ehk siis teise riigi siseasjadesse sekkudes. Sellega oleme just Venemaale parimaidd partnerid, sest nende teatud taseme poliitikuil on tavaks süüdistada Eestit siinsete venelaste inimõiguste rikkumises. Mingisuguse veto seadmine aga EL-i ja Venemaa vahelise viisavabaduse kehtestamisele oleks hukatuslik Eesti positsioonile EL-is ja võrduks Ungari eilse avaldusega, et vilistatakse ajakirjandusvabadusele kui osale EL-i väärtusstandardeist.
Kummalisel kombel just Masso kirjutised rikuvad (teadlikult) Eesti suhteid Euroopa Liiduga, selle asemel, et aidata Eesti riigil kaitsta tema elulisi huve nii Euroopas kui ka meile ülitähtsais suhetes idanaabriga.
13. veebr 2011
POLIITIKUTE VÄLIMÄÄRAJA
Lugege Ott Lume Poliitikute liigimäärajat ja püüdke oma potentsiaalne kandidaat paigutada sellesse jaotusse.
Oleks tore, kui kommentaatorid tooksid oma arvamused välja konkreetsetele poliitikutele viidates. Sellise üldise jutuna ei anna seesugune teoretiseering absoluutselt mitte midagi.
Ja kuhu paigutakse selle põhjal Res Publica loojana alustanud, peasekretärina jätkanud ja nüüd suhtekorraldusse põgenenud Ott Lume enda?
H. Lepp
Saimegi esimese konkreetse kommentaari:
Tiit 13.02.2011 16:38
Ansip - shaakal Mowgli filmist
Savisaar - vana haige ninasarvik
Laar - kampsunis okaapi
Strandberg - rohekonn jõusöödahoidlas
Mixer - "Nu pogodi" korvpallijänes ja rott ühes isikus
Toots - rasvane kameeleon
Ülejäänud loomaaed jätkab samas vaimus. isiklikult ei vali neist ühtegi, sest nad on ennast igati täis ropsinud.
Oleks tore, kui kommentaatorid tooksid oma arvamused välja konkreetsetele poliitikutele viidates. Sellise üldise jutuna ei anna seesugune teoretiseering absoluutselt mitte midagi.
Ja kuhu paigutakse selle põhjal Res Publica loojana alustanud, peasekretärina jätkanud ja nüüd suhtekorraldusse põgenenud Ott Lume enda?
H. Lepp
Saimegi esimese konkreetse kommentaari:
Tiit 13.02.2011 16:38
Ansip - shaakal Mowgli filmist
Savisaar - vana haige ninasarvik
Laar - kampsunis okaapi
Strandberg - rohekonn jõusöödahoidlas
Mixer - "Nu pogodi" korvpallijänes ja rott ühes isikus
Toots - rasvane kameeleon
Ülejäänud loomaaed jätkab samas vaimus. isiklikult ei vali neist ühtegi, sest nad on ennast igati täis ropsinud.
10. veebr 2011
Tallinna linnaisa T.V. võib hankida islami terroristidele plastiklõhkeainet, kinnitab surnud Juozas.
Pildil Juozase hangitud asitõendid
Nagu teada, on Tallinna linnaisa T.V. tihti käinud Euroopas, Ameerikas ja küllap Egiptuses. Pole ju mingi saladus, et linnarahva raha eest on tore reisida, väidetavalt küll näiteks kultuurisuhteid arendades või „Rohelist Tallinnat“ propageerides. Meie toimetuse poole pöördus aga paari aasta eest üks pealinna teenekaimaid pakendikogujaid Juozas, kes paljastaski meile esmalt selle, kuidas T.V-l on tihti portfellis kaasas mingi plastiknõu, mille ta heidab suure kaarega kogumiskonteinerisse.
Esmapilgul võiks arvata, et tegu on kas auto klaasipuhastusvedeliku või jäätõrjevahendiga, kuid see on ilmselt silmapete ja maskeering. Juozas olevat korjanud tema järelt neid pakendeid ja nuusutanud plastikut, valanud sinna isegi kölni vett, et neid puhastada, ning on tundnud seejärel endiselt teravat, võiks öelda – veelgi ebameeldivat kemikaali lehka. Kui ta seejärel sealt alkoholi maitses, tekitas see Juozase maos tõelise plahvatuse. See viiski tema mõtted kõigepealt sellele, et nõnda kaotab T.V. oma kuritegeliku tegevuse jälgi, heites plastiklõhkeaine konteinerid vargsi prügikasti, kui on nende sisu toimetanud, kuhu vaja.
Tegelikult aga vahendab ta nõnda ülemaailmsele terrorivõrgustikule eriti efektiivselt maskeerituna plastik- ja vedellõhkeainet. Tellijate hulgas olevat Hamas, Al-Qaida, aga ka Doku Amarov. Lõhkeaine vahendajaks olevat aga ei keegi muu kui Liibüa diktaatori Muammar Gaddafi poeg ise, kellega T.V-d olevat korduvalt nähtud Monte Carlos, Las Vegases ja isegi Vilniuses. Viimases nägi teda just Juozas, sest Vilnius on Juozase sünnilinn, kus ta on varasemail aastail pudelite kogumisega tegeldes kohanud paljusid teisigi maailmanimesid. Või neile väga sarnaseid.
Loomulikult lõime alguses kahtlema kogu selles jutus, sest me poleks tahtnud uskuda, et linna, mis pakub tööd töötuile lume lükkamisel või pargiteede puhastamisel, võiks juhtida ülemaailmse terrorivõrgustiku liige. Ent Juozas tõi aasta tagasi ühel päeval meie toimetusse mitu plastikanumat, mis tõesti haisesid võikalt, ja seda ka ilma alkoholita. Tegime neist pilti ja veendusime selles, et kui ka Juozas valetab, siis teeb ta seda hästi.
Kahjuks suri ta hiljaaegu kemikaalimürgistusse. Ega ometi T.V. taara kasutamisest!? Asusime asja lähemalt uurima ja küsisime ka T.V-lt, miks ta sellise kriminaalse asjaga tegeleb, miks aitab ta nõnda ülemaailmset terrorivõrgustikku, tarnides sellele plastiklõhkeainet või jumal teab mida. Esialgu oli ta sõnatu, aga seejärel väitis kangekaelselt, et täidab nõnda pakendiringluse seadust. Eks ole, hea on peita ennast seadusetähe taha, kui endal on juba näpud sahtli vahel! Uurisime ka tema viimaseid reise ja veendusime, et sageli on need kulgenud Brüsselise, aga ka Londonisse ja Stockholmi, kus muide eelmisel aastal elati terroriõhkkonnas. Seejärel keeldus ta meile edasi vastamast ja arvas, et võiksime ise minna tuhnima pakendijäätmeid. Sellest muidugi loobusime, sest uuriv ajakirjanik ei tohi seada oma elu ohtu ega rikkuda ka uurimisorganite jaoks mõeldud tõendusmaterjale. Kui küsisime, kust tuli üldse raha plastiku hankimsieks, kinnitas ta, et kõik on ostetud vaid oma palgast. Niisiis, Tallinna maksumaksja rahastab nõnda ka globaalset terrorismi!
Küsisime kommentaari ka tuntud Karla Kaanelt, terrorismiteoreetikult Militaaruuringute Keskusest, kelle meelest pole normaalse Euroopa Liidu normaalses liikmesriigis sugugi normaalne, kui tuntud poliitik tegeleb plastikukaubandusega, hoolimata sellestki, kas selles hoitakse lõhkeainet või mitte. Või kui seda lõhkeainet hoopis kasutatakse naftapuuraukude rajamisel. Sest ka nafta on moslemiterrorismi ohtlik relv. Nõnda on T.V-st saanud terroristliku islamimaailma mõjuagent. Ta möönab, et kui plastikut üldse välja vedada, siis ikka meile sõbralikesse riikidesse, näiteks USA-sse, kus see tehakse kahjutuks juba lennujaamas.
Meie ajaleht Ärapäev püstitabki nüüd tõsise küsimuse, kelle poolt manipuleeritav on õieti T.V., kes taara hankimiseks on kasutanud nii suures mahus maksumaksja raha. Kas selline ohtlik plastikuäri sobib ikka kokku meie liberaal-demokraatliku maa ja tänase valitsuse rahumeelse kursiga?! Ja kui see tegevus peaks ka olema suhteliselt rahumeelse iseloomuga ja järgiks pakendiringluse korda, siis miks siiski Juozas pidi surema vaesusse, püüdes jõuda T.V. suure saladuse jälile?! Ja miks tema lesele pole T. V. maksnud vähemasti pandipakendite eest saadud rahast toetust?
Eelseisvate valimiste eel heidab kogu see lugu pika-pika varju T.V-le, kes on seni püüdnud esineda plekitu poliitiku ja ausa linnaisana. Me kinnitame, et jätkame selle varju uurimist, ja seda vähemasti valimisteni, sest see aitab näidata ka paljude T.V. sugulaste, tuttavate ja töökaaslaste porist palet. Ja see ongi meie eesmärk!
PEAPIILUJA
9. veebr 2011
Mõtisklused Lotmaniga
Tallinna Ülikooli Kirjastuselt ilmus raamat „Jalutuskäigud Lotmaniga“. Mõeldud on Juri Lotmanit, mitte tema poegi Mihhaili või Aleskseid, kes võib-olla on praegu Eesti inimestele pareminigi tuntud.
Juri Lotman igatahes on maailmas tuntuim Eestis elanud ja töötanud humanitaar XX sajandil. Ta suri 1993. aastal Tartus, kus ta aastakümneid ülikoolis õpetas ja mille tema rajatud koolkond, Tartu-Moskva semiootikakoolkond, viis maailmakaardile. Õieti võib öelda, et pärast Lotmanit pole Tartu ülikoolis enam mitte ühtegi silmapaistvat oma koolkonda.
Kui tavaliselt käiakse välja, kui tohutult palju jäi teadlasest maha publikatsioone, siis Juri Lotmani puhul pole see oluline (ehkki neid oli tõesti palju). Juri Lotman tegi meile oma tööga klaarselgeks, et kui teadus areneb, siis ei arene ta mitte publikatsioonilt publikatsioonile, vaid avastuselt avastusele. Mõne niinimetatud teadlase trükiste müriaad ei suuda varjata, et tal pole olnud mitte ühtegi uut ideed. Aga Juri Lotman ei avaldanud mitte ainustki kirjatööd, kus poleks sisaldunud midagi uut. Ta mõtles – ta avastas – ta avaldas. Tõeline Teadlane!
Kuid Juri Lotman polnud mitte ainult teadlane. Kui neid rolle üldse tohib lahutada, siis – ta oli veel ka Õpetaja. Ta muretses hariduse taseme pärast ja meenutas alatasa Belinski sõnu, et mõni inimene omandab kõrgharidust ainult selleks, et varjata oma alghariduse puudust. Nüüd, kus tänased lehed arendavad diskussiooni, mis otsast Eesti haridussüsteemi parandama hakata, võiksid arutlejad sissejuhatuseks läbi lugeda Lotmani raamatu.
Siit on õppida muudki. Me loeme kodulehelt „Talendid koju“: „Käesoleval [s.t 2010.] aastal käivitas Eesti Kaubandus-Tööstuskoda projekti, millega soovitakse kodumaale tagasi tööle tuua andekaid noori, kes on läinud välismaale õppima või tööle.“ Vist Eesti Päevalehes kurtis seepeale üks välismaal õppiv noormees, et tuleks küll, aga kodus ei oota ees küllalt head tingimused.
Ilmselt ajas too noormees segi üleskutse sisu. Mitte igat noort ei oodata tagasi, vaid ainult andekat. Teised jäägu sinna, kus nad on, muidugi läheks neil raskeks kodus uuesti jalgu alla saada. Eesti kutsub ainult andekaid – igaüks ärgu pressigu. Ja ma mõtlen seda tõsiselt, lugedes Juri Lotmani. Tõeline talent maksab oma andekuse kinni andumusega, mitte rahaga, mitte mugavusega. Juri Lotmanilt loeme: „Need, kes on nõus võtma endale vägagi suurt lisakoormat, mis ei too kaasa mingeid otseseid materiaalseid hüvesid, ongi need teadusele andunud inimesed“ (lk 170). Andumus ei küsi hüvitisest, anne ei saa jätta ilmnemata, kui ta on siiras. Ja: „Ebasiiras anne on niisama kasutu kui andetu siirus. Esimene on kõlblusetu, teine jõuetu“ (lk 176).
Siia juurde räägib ta sügava lugupidamisega oma õpetajast, hiilgavast filoloogist Boriss Eichenbaumist, kes oma teadlasekutsumuse ühendas ebatavalise iseloomukindlusega. „[Tuhande üheksasaja...] Neljakümnendate aastate lõpul, viiekümnendail aastail tabas teda mitu rasket saatuselööki: sõja viimastel päevadel hukkus rindel tema poeg – andekas noor helilooja, kelles nähti uut Šostakovitšit, lahkus jäädavalt tema naine... Sellele järgnes pikk solvavate ja ebaobjektiivsete rünnakute jada ajakirjanduses“ (lk 147), algas tagakiusamiskampaania, vaesuse tõttu pidi Boriss Eichenbaum maha müüma oma raamatukogu. Aga andeka inimese meelekindlus jääda oma ande vääriliseks ka suurimas kitsikuses – seda võiks temalt õppida, soovitab Juri Lotman.
Andekus tuleb kinni maksta andumusega. Eneseohverduseta andekus on labane – пошлость, öeldakse tabavalt vene keeles. Ja muidugi oli Juri Lotman siin teadlasena ka ise tohutu eeskuju. Minu kirjandusõppejõud Jaak Põldmäe, Juri Lotmani kolleeg, pillas kord: „Juri Lotman on teadusesse mitu autot matnud, samal ajal kui teised on sealt mitu autot võtnud.“
Erineval viisil kordas Juri Lotman ka mõttetera, et tõelisel õpetajal on õpilasteks sputnikud, mitte sateliidid. „Sputnikud“ tähendab vene keeles „teekaaslased“ – ja see on midagi muud kui satelliidid, mis lihtsalt mingi suurema planeedi ümber tiirutavad, kandmata eneses iseseisvat mõtet.
See raamat ei pane meid küsima: mis on elu mõte? See paneb küsima: mis on minu mõte?
LINNAR PRIIMÄGI,
kultuuripsühholoog
Imagoloog küsib
Kaugemat või lähemat tulevikku silmas pidades küsiksin ma esiteks iseendalt, teiseks keskerakondlastelt ja kolmandaks reformaritelt: KES ON TEIE MEELEST KÕIGE REFORMIERAKONDLIKUM KESKERAKONDLANE? Ja vastupidises järjekorras küsiksin: KES ON TEIE MEELEST KÕIGE KESKERAKONDLIKUM REFORMIERAKONDLANE? Kui nood selguksid, siis teeksin ettepaneku nad ühise laua taha istutada. Mõni sild on Eestile praegu Narva sillast ja Saaremaa sillast tähtsam.
Tallinn, Eesti kultuuripealinn
Ehkki rahvas, nagu selgub tallinlaste juhuküsitlusest, pole seda märganud, on Tallinn siiski – siiski! – tänavu kogu Euroopa pealinn. Kultuuripealinn.
Seda rolli võib mõista mitmeti. Ürituste kava kokkupannud sihtasutus näeb selles võimalust Tallinna külalistele ette kanda võimalikult värvikas eeskava. Piltlikult öeldes: 365 päeva Hansapäevi või Vanalinna päevi või muid kultuuripäevi. Aga 365 päeva saavad otsa – ja mis siis meile jääb? Hansapäevi, Vanalinna päevi ja muid kultuuripäevi toimub mujalgi Euroopas. Mis teeb eriliseks Tallinna sel aastal, kus tal on sajandi šanss ennast sajaks või rohkemaks aastaks kinnistada Euroopa kutuuripilti?
Aastast 2007 alates on Tallinna Linnavolikogu esimehe Toomas Vitsuti eestvedamisel Eesti Vabariigi pealinnast ehitatud mitte ainult Euroopa, vaid ka Eesti kultuuripealinna. Euroopa kultuuriaasta siirdub juba 1. jaanuaril 2012 Portugali ja Sloveeniasse. Aga Eesti jääb. Vaat, see praegune Tallinna kultuuriaasta on siiski andnud võimaluse midagi olulist ja jäävat ära teha kogu Eesti huvides.
Nimelt on Toomas Vitsuti patronaaži all moodustatud Euroopa kultuurilinnade liit Eestis. Juba ülemöödunud aasta Tallinna päeval, 15. mail 2009, kirjutasid raekojas sellise kultuuriliidu moodustamise aktile pidulikult alla üheksa linna: Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva, Rakvere, Viljandi, Paide, Haapsalu, ja Võru. Kümnendana liitus 8. augustil 2009 Põlva, 12. veebruaril 2010 ühinesid Elva, Otepää ja Valga. Ning viimaks mullusel Tallinna päeval ka Jõhvi, Narva-Jõesuu, Sillamäe, Tõrva, Suure-Jaani ja Türi.
Sellel võrgustikul on mitu suurt eesmärki, kuid peamine neist on imagoloogiline, kuvandiloomeline. Iga linn on püüdnud üles leida midagi temale ainuomast, mingi pilttunnuse ja niisuguse mõtte või tunnuslause, mida ei ole mitte ühelgi teisel Eesti ega Euroopa linnal. Iga linn võrgustikus on esitanud endale küsimuse: mille poolest me oleme Euroopas ainulaadsed? Ja uskuge mind, see leidmisrõõm on olnud tohutu suur. Me ei kujuta ettegi, kui unikaalsed, kui silmapaistvad on Eesti linnad Euroopa kultuuri üldpildis. Haapsalu kui keiserlik kuurort oma promenaadide ja Tšaikovski pingiga, Rakvere kui alternatiivkultuuri pealinn oma maailma ainukese punklaulupeo, maailma ainukese meeste tantsupeo ja juba kultusobjektiks kujunenud tarva kujuga, Tõrva oma suveöise müstilise loitsufestivaliga „Tuld ja tõrva“... Me istume oma kultuuri nagu aardekirstu otsas. Nüüd, Tallinna kultuuripealinna aastal, on aeg see varamu valla teha kogu maailmale, eelkõige nendele, kes saabuvad Tallinna kultuuripealinna külalistena ning on kuulnud, et Eestis leidub mujalgi paeluvat ja kordumatut.
Linnu ja nende esindusüritusi tutvustamaks on Tallinna volikogu koostanud ja trükkinud võrgustiku kaardilehviku, mis eesti, inglise ja vene keeles tutvustab Euroopale iga linna sümbolit, tunnuslauset ja tunnuslikku kultuuriüritust.
See kaardikomplekt dokumenteerib üht tõsiasja – Euroopa kultuuripealinnana on Tallinn hakkama saanud millegi niisugusega, mida pole suutnud seni mitte ükski Eesti kultuuriministeerium. Me oleme loonud Eesti Vabariigi kultuurilise ning imagoloogilise infrastruktuuri, kooskõlastatud kuvandipildi ja kultuurikalendri
.
Me oleme loonud midagi, mis jääb kestma ka pärast 1. jaanuari 2012, kui Tallinn ei ole enam Euroopa kultuuripealinn. Siis jääb meid kodumaal ja muus maailmas esindama hästi toimiv Euroopa kultuurilinnade liit Eestis.
Muide, see liit ühendab rõõmuga ka neid Eesti linnu, kes veel ei ole temaga ühinenud. Tere tulemast Tallinna, tere tulemast Euroopa kultuurilinnade liitu Eestis!
www.eesti2011.ee
LINNAR PRIIMÄGI,
kultuurinõunik
Seda rolli võib mõista mitmeti. Ürituste kava kokkupannud sihtasutus näeb selles võimalust Tallinna külalistele ette kanda võimalikult värvikas eeskava. Piltlikult öeldes: 365 päeva Hansapäevi või Vanalinna päevi või muid kultuuripäevi. Aga 365 päeva saavad otsa – ja mis siis meile jääb? Hansapäevi, Vanalinna päevi ja muid kultuuripäevi toimub mujalgi Euroopas. Mis teeb eriliseks Tallinna sel aastal, kus tal on sajandi šanss ennast sajaks või rohkemaks aastaks kinnistada Euroopa kutuuripilti?
Aastast 2007 alates on Tallinna Linnavolikogu esimehe Toomas Vitsuti eestvedamisel Eesti Vabariigi pealinnast ehitatud mitte ainult Euroopa, vaid ka Eesti kultuuripealinna. Euroopa kultuuriaasta siirdub juba 1. jaanuaril 2012 Portugali ja Sloveeniasse. Aga Eesti jääb. Vaat, see praegune Tallinna kultuuriaasta on siiski andnud võimaluse midagi olulist ja jäävat ära teha kogu Eesti huvides.
Nimelt on Toomas Vitsuti patronaaži all moodustatud Euroopa kultuurilinnade liit Eestis. Juba ülemöödunud aasta Tallinna päeval, 15. mail 2009, kirjutasid raekojas sellise kultuuriliidu moodustamise aktile pidulikult alla üheksa linna: Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva, Rakvere, Viljandi, Paide, Haapsalu, ja Võru. Kümnendana liitus 8. augustil 2009 Põlva, 12. veebruaril 2010 ühinesid Elva, Otepää ja Valga. Ning viimaks mullusel Tallinna päeval ka Jõhvi, Narva-Jõesuu, Sillamäe, Tõrva, Suure-Jaani ja Türi.
Sellel võrgustikul on mitu suurt eesmärki, kuid peamine neist on imagoloogiline, kuvandiloomeline. Iga linn on püüdnud üles leida midagi temale ainuomast, mingi pilttunnuse ja niisuguse mõtte või tunnuslause, mida ei ole mitte ühelgi teisel Eesti ega Euroopa linnal. Iga linn võrgustikus on esitanud endale küsimuse: mille poolest me oleme Euroopas ainulaadsed? Ja uskuge mind, see leidmisrõõm on olnud tohutu suur. Me ei kujuta ettegi, kui unikaalsed, kui silmapaistvad on Eesti linnad Euroopa kultuuri üldpildis. Haapsalu kui keiserlik kuurort oma promenaadide ja Tšaikovski pingiga, Rakvere kui alternatiivkultuuri pealinn oma maailma ainukese punklaulupeo, maailma ainukese meeste tantsupeo ja juba kultusobjektiks kujunenud tarva kujuga, Tõrva oma suveöise müstilise loitsufestivaliga „Tuld ja tõrva“... Me istume oma kultuuri nagu aardekirstu otsas. Nüüd, Tallinna kultuuripealinna aastal, on aeg see varamu valla teha kogu maailmale, eelkõige nendele, kes saabuvad Tallinna kultuuripealinna külalistena ning on kuulnud, et Eestis leidub mujalgi paeluvat ja kordumatut.
Linnu ja nende esindusüritusi tutvustamaks on Tallinna volikogu koostanud ja trükkinud võrgustiku kaardilehviku, mis eesti, inglise ja vene keeles tutvustab Euroopale iga linna sümbolit, tunnuslauset ja tunnuslikku kultuuriüritust.
See kaardikomplekt dokumenteerib üht tõsiasja – Euroopa kultuuripealinnana on Tallinn hakkama saanud millegi niisugusega, mida pole suutnud seni mitte ükski Eesti kultuuriministeerium. Me oleme loonud Eesti Vabariigi kultuurilise ning imagoloogilise infrastruktuuri, kooskõlastatud kuvandipildi ja kultuurikalendri
.
Me oleme loonud midagi, mis jääb kestma ka pärast 1. jaanuari 2012, kui Tallinn ei ole enam Euroopa kultuuripealinn. Siis jääb meid kodumaal ja muus maailmas esindama hästi toimiv Euroopa kultuurilinnade liit Eestis.
Muide, see liit ühendab rõõmuga ka neid Eesti linnu, kes veel ei ole temaga ühinenud. Tere tulemast Tallinna, tere tulemast Euroopa kultuurilinnade liitu Eestis!
www.eesti2011.ee
LINNAR PRIIMÄGI,
kultuurinõunik
KINGSEPP JÄNES
Lugege Olev Remsu avameelset artiklit meie kultuurielust Eesti Päevalehest
Ikka arvame, et kingsepp teeb kingi headusest, et laste jalad ei külmetaks, tegelikult aga teeb ta neid ahnusest, ihkab tõusta etemale elujärjele. Ja kellel on midagi selle vastu, et kingsepp paremini elaks? Kingsepa-näide on umbes kaks ja poolsada aastat vana, selle mõtles välja liberaalsele turumajandusteooriale alusepanija Adam Smith, seesama, kes oma teoses „Rahvaste rikkus” meie kultuuripärandisse nähtamatu käe lisas. Tänasel päeval ei ole toksiv kingsepp enam tootva ühiskonna esinumber. Kuid kummardagem klassikat, jäägem kingsepa juurde. Mis siis, kui see kingsepp ütleks, et tema armastab üle kõige Shakespeare’i ja Bachi? Tekiks kerge kahtlus, eks ole. Ega ta ometi teeskle? Noh, võtame tuure maha, kingsepp kuulutab, et talle meeldib Neeme Järvi, mis sest, et ta omakeskis tunnistab, kuradi raisk, mida too vend vehib seal tokiga pillimeeste ees, ise ei puhu, ei tao ega sae! Kingsepp tajub, et Neeme Järvist peetakse lugu, nõnda saab teda valjusti austades osa sellest lugupidamisest endalegi napsata. Olla ilma kultuurita, tähendab täna olla daam ilma meigita. Ükski mees ega naine ei või seda endale lubada, kõige vähem ühiskonna tippu pürgiv avalikku elu elav inimene.
Eestimaa, kultuurimaa
Kingsepast ja tema motiividest ei armasta meie liberaalid-reformarid rääkida. Küll jumalik jäse kõik paika paneb! Teooria läheb kaugemalegi, ütleb, et mida vähem valitsus sekkub, seda parem, ning kõige etem, kui jätaks hoopis sekkumata. Siin aga seistakse praktikas lõhkise küna ees, siit võiks ju järeldada, et valitsust pole vajagi. Aga kes see tahab võimust ja hiilgusest loobuda? Noh, valitsust on selleks vaja, et olla valitsuse auväärne liige. Meie kingsepluse liberalismi lipulaev Reformierakond läheb peatsetele valimistele vastu programmiga „Eesti Põhjamaade tiigriks”, mille kultuuriosa kannab pealkirja „Eestimaa, kultuurimaa”. Võimas poeetika, ladus väljendus, täpne sõnastus, isegi komadega pole komistatud. Koma aga näitab kultuuri, on ju? Programmiosa sisu on üllatavalt kontrastne. Üldised, mitte millekski kohustavad sõnakõlksud vastanduvad ootamatult konkreetsete lubadustega. Koole varustatakse Orffi instrumentaariumide, plokkflöötide, 6-keelsete väikekannelde ja akustiliste kitarridega. Oot, kas mõni varustaja on erakonna kassasse annetanud piisava summa, nii-öelda maailmavaate toetuseks? Tänan, et lubatakse valmis ehitada Eesti Rahva Muuseum ja Tallinna muusikakool, samuti hea, et tahetakse toetada setosid, kihnlasi, võrokesi, Peipsi-venelasi ja kõiki teisi.
Oma liistude juurde jäänud kingsepp köhataks siin khm-khm. Või koguni turtsataks – minu maksuraha eest küll mitte, las nähtamatu käsi ajab selle asja joonde! Milleks meile raamatukogud, kultuuriajakirjad, muinsuskaitse ja kõik muu? Las teenivad endale ise! Võetagu eeskuju maailma tippudest, Metropolitan Operast ja Los Angeles Lakersist, neile ei visata münte, vaid miljardeid. Ju leidub neid, kellele nemad pisara silma toovad. Las tõestavad ellujäämisega, et neid on ühiskonnale vaja. Ja kingsepal on üldjoontes õigus. Madalaid makse ülistava Reformierakonna programmikoostajate poolt olnuks aus kultuuriosa sissejuhatusse lisada meie rahvuse, keele ja kultuuri austamise juurde täpsustus – muidu oleme läbi ja lõhki majandusliku liberalismi poolt, ainult kultuur on erandiks, siinkohal oleme me rahvuslased ja sotsialistid. Nii toetamegi rahvuslikku filmikunsti, loomeinkubaatoreid, õpilaste tasuta pääsu riigimuuseumidesse ja kõike muud, mis sest, et kingsepp imestaks – kellele neid vaja?
Mingem nüüd konkreetseks. Liberalismi juhtoinal USA-l pole kultuuriministeeriumi, meil aga juhib kultuuriministeeriumi väike jänki. Vabandust, tahtsin öelda, et reformierakondlane Laine Jänes. Tema hiljutise tüli kohta ka Ameerikas dirigeeriva Neeme Järviga võiks öelda – just nõnda pididki asjad majanduslikku liberalismi järgides minema. Esialgne kavatsus oli puhta silmakirjatsemine, riigikunsti poputamine. Märgime veel peaminister Andrus Ansipi mürgise repliigi Neeme Järvi honoraride kohta, ja tõdeme, et seegi on ideoloogiliselt puhas, just nõnda peabki mõtlema nähtamatu käe pooldaja. Hea, et see üle huulte lipsas. Kuuldu on tõesem kui programmi õõnes kultuuripeatükk. Ei saa olla ühteaegu majandusliku liberalismi ja riigi rahastatud profikultuuri toetaja. Loen Reformierakonna kandidaatide nimekirja, leian sealt kultuuriinimesi, kelle vastu tunnen sügavat austust, ent ometi pean tõdema – nad on valel pool barrikaadi.
Ikka arvame, et kingsepp teeb kingi headusest, et laste jalad ei külmetaks, tegelikult aga teeb ta neid ahnusest, ihkab tõusta etemale elujärjele. Ja kellel on midagi selle vastu, et kingsepp paremini elaks? Kingsepa-näide on umbes kaks ja poolsada aastat vana, selle mõtles välja liberaalsele turumajandusteooriale alusepanija Adam Smith, seesama, kes oma teoses „Rahvaste rikkus” meie kultuuripärandisse nähtamatu käe lisas. Tänasel päeval ei ole toksiv kingsepp enam tootva ühiskonna esinumber. Kuid kummardagem klassikat, jäägem kingsepa juurde. Mis siis, kui see kingsepp ütleks, et tema armastab üle kõige Shakespeare’i ja Bachi? Tekiks kerge kahtlus, eks ole. Ega ta ometi teeskle? Noh, võtame tuure maha, kingsepp kuulutab, et talle meeldib Neeme Järvi, mis sest, et ta omakeskis tunnistab, kuradi raisk, mida too vend vehib seal tokiga pillimeeste ees, ise ei puhu, ei tao ega sae! Kingsepp tajub, et Neeme Järvist peetakse lugu, nõnda saab teda valjusti austades osa sellest lugupidamisest endalegi napsata. Olla ilma kultuurita, tähendab täna olla daam ilma meigita. Ükski mees ega naine ei või seda endale lubada, kõige vähem ühiskonna tippu pürgiv avalikku elu elav inimene.
Eestimaa, kultuurimaa
Kingsepast ja tema motiividest ei armasta meie liberaalid-reformarid rääkida. Küll jumalik jäse kõik paika paneb! Teooria läheb kaugemalegi, ütleb, et mida vähem valitsus sekkub, seda parem, ning kõige etem, kui jätaks hoopis sekkumata. Siin aga seistakse praktikas lõhkise küna ees, siit võiks ju järeldada, et valitsust pole vajagi. Aga kes see tahab võimust ja hiilgusest loobuda? Noh, valitsust on selleks vaja, et olla valitsuse auväärne liige. Meie kingsepluse liberalismi lipulaev Reformierakond läheb peatsetele valimistele vastu programmiga „Eesti Põhjamaade tiigriks”, mille kultuuriosa kannab pealkirja „Eestimaa, kultuurimaa”. Võimas poeetika, ladus väljendus, täpne sõnastus, isegi komadega pole komistatud. Koma aga näitab kultuuri, on ju? Programmiosa sisu on üllatavalt kontrastne. Üldised, mitte millekski kohustavad sõnakõlksud vastanduvad ootamatult konkreetsete lubadustega. Koole varustatakse Orffi instrumentaariumide, plokkflöötide, 6-keelsete väikekannelde ja akustiliste kitarridega. Oot, kas mõni varustaja on erakonna kassasse annetanud piisava summa, nii-öelda maailmavaate toetuseks? Tänan, et lubatakse valmis ehitada Eesti Rahva Muuseum ja Tallinna muusikakool, samuti hea, et tahetakse toetada setosid, kihnlasi, võrokesi, Peipsi-venelasi ja kõiki teisi.
Oma liistude juurde jäänud kingsepp köhataks siin khm-khm. Või koguni turtsataks – minu maksuraha eest küll mitte, las nähtamatu käsi ajab selle asja joonde! Milleks meile raamatukogud, kultuuriajakirjad, muinsuskaitse ja kõik muu? Las teenivad endale ise! Võetagu eeskuju maailma tippudest, Metropolitan Operast ja Los Angeles Lakersist, neile ei visata münte, vaid miljardeid. Ju leidub neid, kellele nemad pisara silma toovad. Las tõestavad ellujäämisega, et neid on ühiskonnale vaja. Ja kingsepal on üldjoontes õigus. Madalaid makse ülistava Reformierakonna programmikoostajate poolt olnuks aus kultuuriosa sissejuhatusse lisada meie rahvuse, keele ja kultuuri austamise juurde täpsustus – muidu oleme läbi ja lõhki majandusliku liberalismi poolt, ainult kultuur on erandiks, siinkohal oleme me rahvuslased ja sotsialistid. Nii toetamegi rahvuslikku filmikunsti, loomeinkubaatoreid, õpilaste tasuta pääsu riigimuuseumidesse ja kõike muud, mis sest, et kingsepp imestaks – kellele neid vaja?
Mingem nüüd konkreetseks. Liberalismi juhtoinal USA-l pole kultuuriministeeriumi, meil aga juhib kultuuriministeeriumi väike jänki. Vabandust, tahtsin öelda, et reformierakondlane Laine Jänes. Tema hiljutise tüli kohta ka Ameerikas dirigeeriva Neeme Järviga võiks öelda – just nõnda pididki asjad majanduslikku liberalismi järgides minema. Esialgne kavatsus oli puhta silmakirjatsemine, riigikunsti poputamine. Märgime veel peaminister Andrus Ansipi mürgise repliigi Neeme Järvi honoraride kohta, ja tõdeme, et seegi on ideoloogiliselt puhas, just nõnda peabki mõtlema nähtamatu käe pooldaja. Hea, et see üle huulte lipsas. Kuuldu on tõesem kui programmi õõnes kultuuripeatükk. Ei saa olla ühteaegu majandusliku liberalismi ja riigi rahastatud profikultuuri toetaja. Loen Reformierakonna kandidaatide nimekirja, leian sealt kultuuriinimesi, kelle vastu tunnen sügavat austust, ent ometi pean tõdema – nad on valel pool barrikaadi.
8. veebr 2011
Rahvusringhäälingu uudised on korrektsed
LOE ERR uudistest
Tallinna lauluväljakul täna toimuval tööbörsil otsiti töötajaid nii sotsiaalsetele ametikohtadele kui ka eraettevõtetesse.
Tallinna botaanikaaia esindaja Nelli Orissaar rääkis ERRi uudisteportaalile, et nad otsivad aia-, oskus- ja valvetöölisi. Selliseid ametikohti on neil kokku pakkuda paarkümmend, kuid need on hooajalised, märkis ta.
"Huvi paistab olevat ikka," lausus Orissaar. "Kandidaate pole aega lugeda olnud, aga kuskil 30 ringis on ankeete juba täidetud".
Kadrioru park kavatseb kokku värvata sada inimest ja selle esindaja sõnul oli avalduse täitnuid juba samuti umbes 30.
Inglismaale tööd pakkuva Stuff Consulting OÜ esindaja Ave Neermann ütles, et tegemist on vanurite kodus hooldamisega, selleks peab aga oskama inglise keelt. "Seda me ka testime. Me ei eelda perfektset oskust, aga inimene peab saama lihtsast kõnekeelest aru," kirjeldas Neermann nõudmisi.
Tööotsijate huvi Inglismaal töötamise vastu on tema sõnul suur.
Tööd otsiv Risto nentis, et eelistaks töötada ehituses, kuid selles valdkonnas tööbörsil ameteid ei pakuta. Seepärast täitis ta täna avalduse autobussikoondise puhastustööliseks kandideerimiseks.
Tallinna linn pakkus ettevõtlusameti korraldatud tööbörsil sotsiaalseid töökohti heakorratöödele, transpordiettevõtetesse ning sotsiaalvaldkonda.
7. veebr 2011
Toomas Vitsut paneb asjad paika!
Toomas Vitsuti tänane artikkel Äripäevas on tegelikult kõige asjalikum ja võimsam sõnum tulevaste valimiste eel. Just maksuvahemiku üle arutlemine peaks olema tänane põhiteema valimiskampaanias - igasugu skandaalsete arutluste asemel. Miks valijad ei suuda mõelda konstruktiivselt ja pragmaatiliselt? Ometi on meil ÜKS kandidaat, kes seda suudab!
V.V.
Mõne poliitiku arvates saab makse alandada seni, kuni riigikassas jätkub veel raha peaministrile palga maksmiseks. Kuigi milleks siis sedagi relikti hoida, kui järjest väheneva maksukoormuse tulemusena lõpetab riik de facto eksisteerimise, küsib keskerakondlane ja Tallinna volikogu esimees Toomas Vitsut.
Sellise perspektiivi vältimiseks tuleb loobuda maksude lõputu vähendamise ideoloogiast ja tunnistada, et puuduvad tabud mistahes maksu muutmiseks. Lõpuks tuleb maksupoliitilised valikud teha majandusliku efektiivsuse ja iseseisvale riigile vajalike kulude vahel.
Maksuvaidlustes on jäänud tahaplaanile tervikliku instrumendi ehk maksusüsteemi võimaluste kasutamine majandustegevuse ühe peamise eesmärgi – üldise heaolu suurendamiseks. Äärmusse kaldumine (kõik võib ohverdada efektiivsuse nimel!) ei taga jätkusuutlikku keskkonda, kui puudub mõistlik kokkulepe heaolu jagamiseks. Järelikult on vaja leida kompromiss, mis motiveeriks ettevõtjaid, kuid oleks ka piisav sotsiaalse tasakaalu loomiseks.
Diskussioon peaks toimuma mitte üksikute maksude muutmise üle, vaid süsteemi üle tervikuna, arvestades sh nii efektiivsust kui mõju nn heaoluteenustele: sotsiaalkindlustusele, tervishoiule, haridusele ja kultuurile. Riigi majandusel tervikuna võib ju ülihästi minna, aga see ei pruugi enamuse heaolu positiivselt mõjutada. Teisalt võidakse rasketel aegadel maksude kruvimisega lasta maksumaksja „verest tühjaks“ või planeerida heaoluteenustele riigieelarvest ebamõistlikult suur osa (vahetult enne majanduskriisi kasvatati riigieelarve kulutusi unistuste täitmiseks lausa 25%).
Kõikidele osapooltele kindluse andmiseks võiks poliitilise kokkuleppega sisse seada optimaalse maksukoormuse vahemiku ehk ülemise ja alumise maksupiiri. Maksud muutuksid kindlas vahemikus, välistades drastilised pöörded, mis võivad kaasneda poliitiliste muudatustega. Paratamatult tuleb makse majandustsükli faasi vm olulise asjaolu tõttu vahel muuta, aga ootuspärastes piirides.
Maksualampiiriga määrataks heaoluteenuste tasemele sisuliselt baas, mida ei kärbita. Samas nende mahu suurenemine sõltub majanduslikust efektiivsusest, sest teenuste lagi on maksukoormuse ülemmäär. Seatud lagi annab ettevõtjatele märku maksukeskkonna stabiilsusest. Ühtlasi annab aktsepteeritud vahemik süsteemile piisava paindlikkuse muutustele reageerimiseks. Teenuste mahu või valiku suurendamine ja vähendamine toimub kokkulepitud vahemiku piires. Ehk siis näiteks tasuta haridust saab laiendada kas majanduskasvust tekkivatest vahenditest või uue maksu rakendamisest, kui see mahub kokkulepitud piiresse.
Kui mõnda maksu soovitakse tõsta, tuleb suure tõenäosusega mõnd teist maksu langetada. Näiteks kui rakendatakse progresseeruvat üksikisiku tulumaksu, muudetakse sotsiaalmaks regresseeruvaks ja/või seatakse sellele lagi. Mingil määral on sedalaadi reguleerimine toiminud ka seni: kasumimaksude vähendamise hind oli tööjõumaksude tõstmine ebamõistlikule tasemele. Need pole aga olnud kaalutletud valikud ning seepärast tekitanud pigem uusi probleeme kui neid lahendanud.
Keerukamaid küsimusi sellise kokkuleppe saavutamisel on aktsepteeritava maksuvahemiku kindlaksmääramine, ehk: milline maksupoliitika on piisavalt efektiivne ja missuguse maksukoormuse juures luuakse piisaval tasemel heaoluteenuseid? Ehk näitab seda maksukoormuse osatähtsus SKPst, mis Eestis on viimase kolme aasta jooksul kõikunud 32,2–36,4% vahel ja jäänud EL keskmisest (39%) madalamaks ka majanduskriisi raskeimal ajal. See võikski olla kokkulepitud suurima ja väikseima maksukoormuse vahemik, kuna hõlmab nii buumi- kui kriisiaastaid. Kuna meie peamised konkurendid ja sihtturud asuvad Euroopas, tuleb ka konkurentsivõimet võrrelda selle piirkonnaga.
Koos lõputu maksuvähendusega kaoks lõpuks ka Eesti riik. Iseseisvuse säilimise seisukohalt ei pea ma reaalseks alandada makse teatud piirist allapoole, aga võimalik pole ka tõsta makse kõrgusele, mis kahjustaks meie riigi konkurentsivõimet. Seepärast soovitan kokku leppida üldise maksukoormuse vahemikus
V.V.
Mõne poliitiku arvates saab makse alandada seni, kuni riigikassas jätkub veel raha peaministrile palga maksmiseks. Kuigi milleks siis sedagi relikti hoida, kui järjest väheneva maksukoormuse tulemusena lõpetab riik de facto eksisteerimise, küsib keskerakondlane ja Tallinna volikogu esimees Toomas Vitsut.
Sellise perspektiivi vältimiseks tuleb loobuda maksude lõputu vähendamise ideoloogiast ja tunnistada, et puuduvad tabud mistahes maksu muutmiseks. Lõpuks tuleb maksupoliitilised valikud teha majandusliku efektiivsuse ja iseseisvale riigile vajalike kulude vahel.
Maksuvaidlustes on jäänud tahaplaanile tervikliku instrumendi ehk maksusüsteemi võimaluste kasutamine majandustegevuse ühe peamise eesmärgi – üldise heaolu suurendamiseks. Äärmusse kaldumine (kõik võib ohverdada efektiivsuse nimel!) ei taga jätkusuutlikku keskkonda, kui puudub mõistlik kokkulepe heaolu jagamiseks. Järelikult on vaja leida kompromiss, mis motiveeriks ettevõtjaid, kuid oleks ka piisav sotsiaalse tasakaalu loomiseks.
Diskussioon peaks toimuma mitte üksikute maksude muutmise üle, vaid süsteemi üle tervikuna, arvestades sh nii efektiivsust kui mõju nn heaoluteenustele: sotsiaalkindlustusele, tervishoiule, haridusele ja kultuurile. Riigi majandusel tervikuna võib ju ülihästi minna, aga see ei pruugi enamuse heaolu positiivselt mõjutada. Teisalt võidakse rasketel aegadel maksude kruvimisega lasta maksumaksja „verest tühjaks“ või planeerida heaoluteenustele riigieelarvest ebamõistlikult suur osa (vahetult enne majanduskriisi kasvatati riigieelarve kulutusi unistuste täitmiseks lausa 25%).
Kõikidele osapooltele kindluse andmiseks võiks poliitilise kokkuleppega sisse seada optimaalse maksukoormuse vahemiku ehk ülemise ja alumise maksupiiri. Maksud muutuksid kindlas vahemikus, välistades drastilised pöörded, mis võivad kaasneda poliitiliste muudatustega. Paratamatult tuleb makse majandustsükli faasi vm olulise asjaolu tõttu vahel muuta, aga ootuspärastes piirides.
Maksualampiiriga määrataks heaoluteenuste tasemele sisuliselt baas, mida ei kärbita. Samas nende mahu suurenemine sõltub majanduslikust efektiivsusest, sest teenuste lagi on maksukoormuse ülemmäär. Seatud lagi annab ettevõtjatele märku maksukeskkonna stabiilsusest. Ühtlasi annab aktsepteeritud vahemik süsteemile piisava paindlikkuse muutustele reageerimiseks. Teenuste mahu või valiku suurendamine ja vähendamine toimub kokkulepitud vahemiku piires. Ehk siis näiteks tasuta haridust saab laiendada kas majanduskasvust tekkivatest vahenditest või uue maksu rakendamisest, kui see mahub kokkulepitud piiresse.
Kui mõnda maksu soovitakse tõsta, tuleb suure tõenäosusega mõnd teist maksu langetada. Näiteks kui rakendatakse progresseeruvat üksikisiku tulumaksu, muudetakse sotsiaalmaks regresseeruvaks ja/või seatakse sellele lagi. Mingil määral on sedalaadi reguleerimine toiminud ka seni: kasumimaksude vähendamise hind oli tööjõumaksude tõstmine ebamõistlikule tasemele. Need pole aga olnud kaalutletud valikud ning seepärast tekitanud pigem uusi probleeme kui neid lahendanud.
Keerukamaid küsimusi sellise kokkuleppe saavutamisel on aktsepteeritava maksuvahemiku kindlaksmääramine, ehk: milline maksupoliitika on piisavalt efektiivne ja missuguse maksukoormuse juures luuakse piisaval tasemel heaoluteenuseid? Ehk näitab seda maksukoormuse osatähtsus SKPst, mis Eestis on viimase kolme aasta jooksul kõikunud 32,2–36,4% vahel ja jäänud EL keskmisest (39%) madalamaks ka majanduskriisi raskeimal ajal. See võikski olla kokkulepitud suurima ja väikseima maksukoormuse vahemik, kuna hõlmab nii buumi- kui kriisiaastaid. Kuna meie peamised konkurendid ja sihtturud asuvad Euroopas, tuleb ka konkurentsivõimet võrrelda selle piirkonnaga.
Koos lõputu maksuvähendusega kaoks lõpuks ka Eesti riik. Iseseisvuse säilimise seisukohalt ei pea ma reaalseks alandada makse teatud piirist allapoole, aga võimalik pole ka tõsta makse kõrgusele, mis kahjustaks meie riigi konkurentsivõimet. Seepärast soovitan kokku leppida üldise maksukoormuse vahemikus
2. veebr 2011
Heategija par excellence või Eesti Ostap Bender
Juba kolmandat kuud ilutseb Eesti Päevalehe Ärilehe veebiportaali esiküljel novembrikuine „uudis“ selle kohta, et Anders Tsahkna aitab Hiiule uut vanadekodu rajada. Andres Reimer kirjeldab seda, kuidas pisike Pärnumaa vanuritekeskus PJV Hooldusravi SA on saanud Euroopa Liidult üle 1,6 miljoni euro toetust, et rajada Hiiu lastehaigla endise hoone baasil seniseid hooldekodusid suurusjärgu võrra ületava vanadekodukompleksi. Kuna nende ammu räämas hoonete renoveerimine pole naljaasi, tuleks selleks kulutada vähemalt 2,4 miljonit eurot ja puudujääv osa soovitakse saada Kredexi abiga, selgitab artikli kirjutaja. Edasi läheb aga palju põnevamaks. Selgub, et Kredexis ajab uue vanadekodu rahaasju Anders Tsahkna, endine Tallinna abilinanpea ning sotsiaalministri Hanno Pevkuri nõunik, kelle nüüdne positsioon jääb selles uudises nagu ka ajakirjanduses kuni tänaseni täielikuks saladuseks. Tema lihtsalt aitavat (mis volitustega?) Pärnumaa kolkast tulnud vanadekodu rajajail hankida Kredexist puudujäävat summat. Lihtsalt selleks, et aidata maainimestel Tallinna bürokraatiast läbi murda. Tegemist niisiis heategevusega par excellence, ja seda kahekordselt: kõigepealt omaaksupüüdmatu abiga võitlemaks Tallinna bürokraatiahüdraga ning teiseks kinnitustega, et „vanadekodu direktoriks ei kavatse ma hakata“. Seejärel kaob Tsahkna nimi selelst sõnumist. Küll aga loeme kuu aega hiljem Ehitusuudistest, et lastehaigla ümberehitus on umbes 140 000 euro võrra kallimaks läinud ning selle tagajaks osutub Tsahkna asemel tema endine tööandja, nüüdne sotsiaalminister Hanno Pevkur, kes tagab kõnealusele Pärnumaa pisihooldekodude operaatorile Euroopa Regionaalarengu Fondist 1,6 miljoni euro saamise. Avatavasse keskusesse on planeeritud 150 kohta, millest 85 rahastab Haigekassa hooldusravi tarvis ja maksujõulised 65 eraklienti veetmaks meeldivaid vanaduspäevi moodas hooldekodus. Erakonnakaaslase Tsahkna nimi on sellest teatest nüüd kadunud. Küll aga juhib sõnumit kommenteerinud inimene tähelepanu sellele, et samal krundil asus aastaid tuberkuloosidispanser ning võib vaid aimata, mida kõike on seal pinnasesse sadestunud. See on muidugi teisejärguline asi tänapäeva „tehnika“ juures.
Küll aga paneb sügavalt hämmastama see, kui palju on Eesti Päevaleht eelmisel vähemalt 10 aastal kirjutanud sellesama Anders Tsahkna ettevõtmistest, neid on kümneid ja kümneid ning kõik seotud hämarate tehingutega avaliku võimu koridorides. Nüüd aga Ärilehes heategijana – raha väljatõmbajana Kredexist, küllap vana sõbra Hanno Pevkuri heasoovlikult toetusel ja ilma igasuguse „omakasupüüdlikkuseta“, positsioneeritud tegelasena. Millega siis Anders Tsahkna, tänase Eesti paljude meelest üks silmapaistvamaid Ostap Bendereid on seni meile enanst tutvustanud? Kui me pole muidugi haugi mäluga, vaid oskame kasutada interneti arhiive. Jättes siinkohal isegi kõrvale Kroonika-jutud tema eraelulistest vallutustest, mis muidugi tema džentelmenlikkust kuidagi ei rõhuta. Viimati oli Tsahkna ajakirjanduse suurendusklaasi all jaanauris 2010, kui prokuratuur uuris tema tegevust e-tervise nõukogus, ikka ja jälle raha liikumise pärast avalikust sfäärist erasfääri, mis on olnud Tsahkna üks vaieldamatu suurimaid illusionistlikke erioskusi. Kuhu asi aasta tagasi jõudis? Keegi ei tea, ei prokuratuur ega ka Päevaleht. huvi tekkis, aga kadus ka sama kiiresti.
Selles pole midagi imelikku, sest Tsahkna on ka varasematest kahtlustustest ja süüdistustest välja vingerdanud otse suurmeisterliku paindlikkusega ja heade sõprade küünarnukkide toel. Alles 2009. aastal oli ta ajalehtedes seoses mahhinatsioonidega Tallinna vähikliiniku ümber. Kahtlustus mõjuvõimuga kauplemises. KAPO kuulas üle aga laskis selle suure puraka taas vabasse vette lahti. Ei mingit järelkaja ei seadusesilmalt ega ka meedialt. Õng visati küll välja, aga pärast väljatõmbamist polnud selle otsas isegi vihmaussikest.
2008. aasta detsembris peeti Tsahkna autoroolist kinni 0,48 promillises joobes. Mis järgnes? Tsahkna kahetses ja lubas teha 100 ühiskondlikult kasuliku töö tundi sotsiaalsüsteemi ja HIV-abivajajate tarvis. Kas tegi, ei kinnita keegi, ka mitte toonane tööandja, Tallinna linnavalitsus, ega huvitu järelmeist ka ajaleht ega Kärt Anvelt, kes asja algul üles võtsid. Ilmselt rahuldas neid Tsahkna „siiras patukahetsus“ ja kinnitused eelmsiel õhtul joodud veinikesest. Tore kristlik ühiskond meil on, et usutakse ka neid, kellele ei tohiks teha sellistes asjades mingeid mööndusi!
Kui läheme veel mõne aasta võrra tagasi, leiame aastast 2004 üsna ägedaks kujunenud konflikti kahe abilinnapea – Anders Tsahkna ja Toomas Vitsuti – vahel, mille sisuks oli linna omanduses olnud Diagnostikakeskuse erastamine ja mis paisus meedia tähelepanu köitnud avalikuks sõnavahetuseks. Naguhiljem selgus, kavatses Tsahkna kasumis TDE-d osavalt erastama, ostes selle sisuliselt endaga seotud äriühingule, kasutades selle avalikus oamduses olnud keskuse teenitud kasumiga. Ehkki meedia tulistas toona võrdselt mõlemat abilinnapead, selgus peagi, mis oli tegelikult kogu tehingu taga ning keskus võeti tagasi linna omandusse. Tsahkna aga sellest „solvununa“ lahkus linnavalitsusest, kuid kaugeltki mitte erakonnast. Tema suundus siis teostama ulmelist projekti ehk rajama uhiuut ja luksuslikku 450 kohaga Ida-Tallinna (era)keskhaiglat Lasnamäe tühermaale. Keskhaigla tollane juhatuse esimees ja ikka sama erakonnaga tihedalt seotud Meelis Roosimägi kiitis plaani takka, kuid ka see afäär susises peagi olematusse, sest Tsahkna oli sattunud linnavalitsuses juba sellisesse „soosingusse“, et keegi ei tahtnud temaga enam mingit tegemist teha ning peagi kadus ka protežee Roosimägi haiglajuhi kohalt.
Me võiksime ajaloos jätkata veel ja veel, kuid kas ka juba eelnimetatud juhtumid ei tõesta, et Anders Tsahkna on avaliku sektori jaoks üsna lõhkeohtlik miin, kelle sattumine mis tahes avalikku ametisse toob peagi kaasa suurt segadust, ajakirjanduslikke ja kriminaalseid uurimisi, aga ka utoopilisi projekte, mida maksaksid maksumaksjad, aga millel tema enda jaoks on vägagi selgelt pragmaatiline taust – võimalus teenida suuresti riskimata palju raha. Seda kummalisem on aga endiselt see, et juba kolmandat kuud eksponeerib suur päevaleht teda oma Ärilehe veebiküljel kui üht Eesti suurimat heategijat, vanurite hooldekodu rajajat. Paraku taas maksumaksjate rahaga...
VELLO VILJANDI
Küll aga paneb sügavalt hämmastama see, kui palju on Eesti Päevaleht eelmisel vähemalt 10 aastal kirjutanud sellesama Anders Tsahkna ettevõtmistest, neid on kümneid ja kümneid ning kõik seotud hämarate tehingutega avaliku võimu koridorides. Nüüd aga Ärilehes heategijana – raha väljatõmbajana Kredexist, küllap vana sõbra Hanno Pevkuri heasoovlikult toetusel ja ilma igasuguse „omakasupüüdlikkuseta“, positsioneeritud tegelasena. Millega siis Anders Tsahkna, tänase Eesti paljude meelest üks silmapaistvamaid Ostap Bendereid on seni meile enanst tutvustanud? Kui me pole muidugi haugi mäluga, vaid oskame kasutada interneti arhiive. Jättes siinkohal isegi kõrvale Kroonika-jutud tema eraelulistest vallutustest, mis muidugi tema džentelmenlikkust kuidagi ei rõhuta. Viimati oli Tsahkna ajakirjanduse suurendusklaasi all jaanauris 2010, kui prokuratuur uuris tema tegevust e-tervise nõukogus, ikka ja jälle raha liikumise pärast avalikust sfäärist erasfääri, mis on olnud Tsahkna üks vaieldamatu suurimaid illusionistlikke erioskusi. Kuhu asi aasta tagasi jõudis? Keegi ei tea, ei prokuratuur ega ka Päevaleht. huvi tekkis, aga kadus ka sama kiiresti.
Selles pole midagi imelikku, sest Tsahkna on ka varasematest kahtlustustest ja süüdistustest välja vingerdanud otse suurmeisterliku paindlikkusega ja heade sõprade küünarnukkide toel. Alles 2009. aastal oli ta ajalehtedes seoses mahhinatsioonidega Tallinna vähikliiniku ümber. Kahtlustus mõjuvõimuga kauplemises. KAPO kuulas üle aga laskis selle suure puraka taas vabasse vette lahti. Ei mingit järelkaja ei seadusesilmalt ega ka meedialt. Õng visati küll välja, aga pärast väljatõmbamist polnud selle otsas isegi vihmaussikest.
2008. aasta detsembris peeti Tsahkna autoroolist kinni 0,48 promillises joobes. Mis järgnes? Tsahkna kahetses ja lubas teha 100 ühiskondlikult kasuliku töö tundi sotsiaalsüsteemi ja HIV-abivajajate tarvis. Kas tegi, ei kinnita keegi, ka mitte toonane tööandja, Tallinna linnavalitsus, ega huvitu järelmeist ka ajaleht ega Kärt Anvelt, kes asja algul üles võtsid. Ilmselt rahuldas neid Tsahkna „siiras patukahetsus“ ja kinnitused eelmsiel õhtul joodud veinikesest. Tore kristlik ühiskond meil on, et usutakse ka neid, kellele ei tohiks teha sellistes asjades mingeid mööndusi!
Kui läheme veel mõne aasta võrra tagasi, leiame aastast 2004 üsna ägedaks kujunenud konflikti kahe abilinnapea – Anders Tsahkna ja Toomas Vitsuti – vahel, mille sisuks oli linna omanduses olnud Diagnostikakeskuse erastamine ja mis paisus meedia tähelepanu köitnud avalikuks sõnavahetuseks. Naguhiljem selgus, kavatses Tsahkna kasumis TDE-d osavalt erastama, ostes selle sisuliselt endaga seotud äriühingule, kasutades selle avalikus oamduses olnud keskuse teenitud kasumiga. Ehkki meedia tulistas toona võrdselt mõlemat abilinnapead, selgus peagi, mis oli tegelikult kogu tehingu taga ning keskus võeti tagasi linna omandusse. Tsahkna aga sellest „solvununa“ lahkus linnavalitsusest, kuid kaugeltki mitte erakonnast. Tema suundus siis teostama ulmelist projekti ehk rajama uhiuut ja luksuslikku 450 kohaga Ida-Tallinna (era)keskhaiglat Lasnamäe tühermaale. Keskhaigla tollane juhatuse esimees ja ikka sama erakonnaga tihedalt seotud Meelis Roosimägi kiitis plaani takka, kuid ka see afäär susises peagi olematusse, sest Tsahkna oli sattunud linnavalitsuses juba sellisesse „soosingusse“, et keegi ei tahtnud temaga enam mingit tegemist teha ning peagi kadus ka protežee Roosimägi haiglajuhi kohalt.
Me võiksime ajaloos jätkata veel ja veel, kuid kas ka juba eelnimetatud juhtumid ei tõesta, et Anders Tsahkna on avaliku sektori jaoks üsna lõhkeohtlik miin, kelle sattumine mis tahes avalikku ametisse toob peagi kaasa suurt segadust, ajakirjanduslikke ja kriminaalseid uurimisi, aga ka utoopilisi projekte, mida maksaksid maksumaksjad, aga millel tema enda jaoks on vägagi selgelt pragmaatiline taust – võimalus teenida suuresti riskimata palju raha. Seda kummalisem on aga endiselt see, et juba kolmandat kuud eksponeerib suur päevaleht teda oma Ärilehe veebiküljel kui üht Eesti suurimat heategijat, vanurite hooldekodu rajajat. Paraku taas maksumaksjate rahaga...
VELLO VILJANDI
Tellimine:
Postitused (Atom)