Ônnitleti mindki kooliaasta alguse puhul. Kuna see algus langeb kokku sügise tulekuga, siis vôtsin ônnitlused vastu, sest mulle meeldib ”sügis, suve surm” (Puškin). Vähem meeldib mulle vaadata üle, kuhu me siis oma iseseisvusega oleme välja jôudnud.
Ühtpidi on see küsimus filosoofiline, teistpidi puhtpraktiline. Ma ei arva, et vastuvôetus Euroopa Liitu oli probleemideta ideaal. Ta oli poliitiline inerts, mis, nagu teada, mingil ajahetkel raugeb. Kui ühtne on Euroopa Liit, see on segane edaspidigi ja niikaua, kuni jääb lahtiseks, mil määral kuulub Euroopasse Venemaa. Hetkel ja ma olen isegi romantik, kui pakun, et see hetk kestab vähemalt 10 aastat, määravad Euroopa terviklikkuse Georgia Nôukogude Liidu aegsed piirid ja Venemaa vahekorrad Kesk-Aasiaga. Lihtsameelne oli kujutleda, et Nôukogude Liit kui kurjuse impeerium lagunes 1991 nagu doominomajake. Nôukogude Liit laguneb aeglaselt ega mitte sugugi eksponentsiaalselt.
Meisse puutub see mitmel viisil, kaasa arvatud küsimus, millal tuleb Venemaa Muhu väinadesse tagasi. Omalt poolt olen algusest peale arvanud, et tuleb teha kôik, mis vôimalik, et ta tuleks tagasi vôimalikult hiljem, sest seda, et ta tagasi ei tuleks, me takistada ei saa. ”See siin/ on elu viimne kaitseliin”, nagu kirjutas troostitult vähihaige August Sang talve tulekul 1968. Kuid me ei tohi elada hirmul. Me peame nägema protsesse laiemalt ja järelikult môistma, kuidas Venemaa vôib olla Euroopa lôhkuja. Venemaa on tahtnud nôrka Kaukaasiat, kus praegu on tugev üksnes Azerbadžiaan. Môeldav, et too riik ongi järgmine rünnakualune. Venemaa on tahtnud nôrka Balkanit ja tôepoolest – Balkan ei ole tugev.
Ent stopp! Rumalus oleks Venemaad demoniseerida. Siit küsimus: miks me tunneme Venemaad ainult jupiti ning rahuldume sellega? Eesti iseseisvus sôltub olukorrast Venemaal kôige otsesemalt. Korduvalt on mulle väidetud, et Venemaa on tugev ainult ajutiselt. Kas see ajutisus on pikem kui Eesti iseseisvus?
Mul pole riiulis ôpikut, kus leiduks vastus. Saan vastata omast peast. Gruusia terviklikkust Gruusia NSV piires taastada ei saa. Eesti Vabariigi terviklikkust praegustes piirides saab kaitsta. Muu seas rôhutades mistahes foorumil: Venemaa restruktureerib Nôukogude Liitu oma kasuks.
Tähtveres 2. septembril 2008
PEETER OLESK
2. sept 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Kas Euroopa ja NATO silmis ikka on Eesti piir Tartu rahulepingu järgne piir? Kui jah, siis ...? Ühesõnaga see ei ole piir. Kas poleks olnud targem Eesti terviklikkuse kaitsmiseks sõlmida piirileping, tol puhul olnuks me ju paremini kaitstud ka nt Ida-Virumaal konfliktide provotseerimise ja nende kaasmaalaste kaitseks ärakasutamise eest. Siis olnuks Eesti sõjalise ründamise puhul olukord selge. Täna aga on propaganda ja vaidlemisruumi, ja nõnda pidurdaks üldaktsepteeritud piiri puudumine Eesti abistamist täiendavalt. Tuleb arvestada, et kõik riigid kaitsevad ainult ja ainult omaenda kaudseid või otseseid huve. Seda nõuavad neilt juba nende valijad, majandushuvidest rääkimata. Ka Eesti võiks lähtuda oma rahva huvidest. Jutt sellest, et piirilepingu ratifitseerimise seadusesse tuli lisada preambula, et Tartu rahuleping ei muutuks kehtetuks, on pehmelt öeldes õiguslikult küündimatu. Kahju küll, kui poliitilised huvid õigusteadlasi pimestavad.
Jah, pahatihti unustame, kuivõrd veniv mõiste on rahvusvaheline õigus, kui seda tahetakse oma suva järgi interpreteerida. Isegi president Medvedev toetus ju Lõuna-Osseetia ja Abhaasia nn iseseisvust tunnustades hulgale rahvusvahelise õiguse aktidele.
Kahtlemata oleks selles mõttes igal juhul parem, kui meil oleks Venemaaga kahepoolne piirileping, mis oleks mõnevõrra selgem garantii kui kunagine Tartu rahuleping, mida Venemaa ei hakka kunagi tunnustama.
Postita kommentaar