Võsareportaaž

„Tere armsad vaatajad. Täna oleme tulnud kaameraga siia Kuldnoka tänavale, ilusa kollase maja ette, kus kuuldavasti pidi narkolabor asuma“ alustab Võsapets saadet ja köhatab seejärel hääle puhtaks.
„Egas midagi. Liigume aga kaameraga edasi ja vaatame, mis jälkusi me seekord paljastada suudame.“
Saatejuht ja kaameramees liiguvad majauksele lähemale ja minnes kõigub kaamera kergelt kaasa.
„Nii, olemegi ukse taga.“
Tirr-tirr (uksekell)
Ukse avab keskealine meesterahvas, kes jääb ootamatutele külalistele nõutult otsa vaatama.
„Kes te olete...?“ püüab ta küsida, kuid Võsapets sekkub aktiivselt.
„Tere õhtust härra. Me kuulsime, et siin majas pidi narkolabor asuma.“
„Kes seda ütles?“ kogeleb mees segaduses.
„Naabrid ütlesid,“ valetab Võsapets kähku.
Kaamera suunatakse korraks ühe suvalise naabermaja poole, mille aknad on osaliselt laudadega kinni löödud ja kust kostub joodikute hõikeid.
„Väga hea, liigume kaameraga edasi“ teatab saatejuht tähtsalt ja surub jala ukse vahele.
Korteriperemees on üllatusest tumm ja taandub maja sisemusse.
„Nüüd siis saamegi lähemalt näha, mis ilgusi see pealtnäha kena maja siin Kuldnoka tänaval tegelikult peidab. Nagu me kõik peremehe ilmest võisime aru saada, on tal nii mõndagi varjata,“ jutustab saatejuht ja kaamera püüab õnnetu mehikese fookusesse.
„Kas te elate siin üksi või on teil siin kusagil ka mõni silmarõõm peidus?“
Mikrofon surutakse mehele nina alla. Mikrofon on jäme nagu lapse pea.
„Naine on ka...“ kogeleb mees ja kohendab prille.
„Ah et naine on ka? Seda on küll rõõm kuulda. Kuid rõõm pole mitte näha, et te olete endale püksi sirtsutanud.“
„Ei ole!“ muutub mees korraga enesekindlamaks.
„Eks selle katsume kohe järgi.“
Võsapets üritab korteriperemehe kubemest haarata ning lindistuse vappumisest on aru saada, et kaameramees naerab.
„Mida te nüüd niimoodi põgenete mu eest? Kas teil on midagi varjata või polegi teid mõni meesterahvas enne niimoodi alt katsunud?“
„Ei ole jah!“ teatab mees nüüd peaaegu meeleheitlikult ja põgeneb elutuppa.
„Hea küll siis, liigume kaameraga jälle edasi ja vaatame järele, mida võib varjata näiteks see suletud uks.“
Võsapets teeb käega kutsuva liigutuse ja kaameramees järgneb talle.
„Nii, siin ongi üks uks, ja nagu ma praegu aru saan, on see uks suletud.“
Kop-kop-kop (Võsapets koputab uksele)
„Kinni on!“ kostab ukse tagant naisterahva hääl.
„Uks on kinni pandud ja ilmselt just siin ja praegu tegeletaksegi narkootikumide valmistamisega,“ sosistab Võsapets mikrofoni. Valgus paistab talle näkku nii, et silmade alla tekivad pikad, tumedad ja salapärased varjud.
„Peab jõudu kasutama!“ jätkab Võsapets sosinal ja müksab ust õlaga.
„Kinni on!“ hüüab naishääl uuesti.
„Lükkame siis tugevamini.“
Võsapetsi tagant sirutub välja abistav kaameramehe käsi ja varsti saadaksegi ust kinni hoidnud riivist jagu.
Kaamera suunatakse ukseavast sisse, selgub, et tegemist on WC-ga ja potil istub naisterahvas.
„Ahaa! Tegemist polnud küll narkolaboriga, kuid mingit selgust me ikkagi saime.“
„Minge minema!!“ kriiskab naine ja katab kätega näo.
Kaamera vappub taas ja kuulda on allasurutud itsitamist.
„Me saime selgust, et siin majas tegelevad sirtsutamisega ka teised pereliikmed. Aga läheme nüüd jälle edasi ja vaatame, mida me veel leiame.“
„Minge minema! Minge ometigi minema!!!“ kostab jätkuvalt naise kriiskamist.
Kaamera eemaldub.
„Nii. Oleme nüüd köögis. Vaatame nüüd siia ukse taha, mis meil siin on...“
Võsapets hoiab ühe käega mikrofoni ja teisega avab ukse kraanikausi all.
„Seda oligi arvata – prügikast. Nii, mis me siit siis leiame....“
Võsapets hakkab prügi sees sobrama.
„Väga vastik on see küll, aga ega Piiblis ka pole öeldud, et inimese elu peab lihtne olema. Vaata, võta seda nüüd lähemalt.“
Kaamera võtab lähemalt.
„Munakoored!“ teatab Võsapets võidukalt nagu oleks kulda leidnud.
„Me leidsime siit prügikastist, õigemini lausa prügikotist, munakoored. Ja mitte ainult! Nagu me näha võime on siin ka paar leivakoorukest ja üks tühi konservikarp.“
Seejärel ajab saatejuht endal selja sirgu ja pühib käed vastu püksisäärt puhtaks.
„Nagu me täna taas kord näha võisime, leidub igasuguseid veidrikke kasvõi oma naabrite hulgas ja neid ei peagi kuhugi kaugele otsima minema. Nagu rahvasuugi ütleb – enne kui sõidate Pariisi, käige Nuustakul ära. Mina pole muidugi see kes hakkaks näpuga näitama, mis on õige või mis on vale, ja see, mis on loo moraal, jääb ikkagi eelkõige televaataja enda otsustada.“
Kaamera laskub allapoole ja filmib veel mõne sekundi vältel põrandat. Põrand on puhas ja lausa läigib.
„Minge ometigi minema! Minge minema!!!“ kostavad naise kriisked.
„Ära nuta... me saame vähemalt telekasse, “ lohutab meeshääl. „Ise ütlesid, et oled unistanud...“
Hääled kaovad ja kaamerapilt kustub. Lindistuse lõpp.

TIIT KLAOS