Tõde ei seisa kotis

Edgar on täis s...tud. Tubli, Vahur!*
Ei oleks ju mingit mõtet hakata kirjutamisele aega raiskama Vahur Kersna pärast. Tema loobumine konfereerimisest spordigalal on ta enda probleem.
Mahtusid ju linnapeaga sel õhtul ühele lavale ära Tõnu Kaljuste, Lenna Kuurmaa ja isegi Laine Jänes. Nemad ei protesteerinud Edgar Savisaare maailmavaate vastu. Gerd Kanter on pärast olümpiavõitu korduvalt Tallinna linnapealt nii õnnitlusi kui ka aunimetusi vastu võtnud. Pole ta sellest halvemaks ega paremaks muutunud. Küll aga pole need käepigistused kordagi meie teleekraanidele jõudnud – ei olümpiakangelaste vastuvõtul Raekojas augustis ega detsembris samas toimunud Tallinna parima sportlase tiitli üleandmisel, kus polnud kohal ainsatki uudistekaamerat. Nii, et kersnategemine on moes juba ammu. Vähemalt meedias.
Ei ole mõtet kirjutama hakata ka selleks, et Savisaart kaitsta. Tema ongi nii ehitatud, et mida rohkem sõimu ja valet välja tulistatakse, seda kindlamaks ja tugevamaks ta muutub. Kui Kersna oleks soovinud, et Savisaare reiting langema hakkaks, oleks tulnud teda hoopis kiita. Mängijad aga nii kanged pole, et pöördvõrdelisuse printsiibist aru saada.
Kallutatud jõud meedias
Olen ilmselt ainus inimene Eestis, kes tahaks lugejatele, kes ETV otseülekannet ei näinud ega saalis istunud, ERRi hästi organiseeritud 2008. spordiaasta galaõhtut kiita. Tahaks tunnustust avaldada produtsent Marko Kaljuveerile ja öelda häid sõnu saate režissööri Margus Miili aadressil. Tahaks jagada muljeid uskumatult originaalsest valguslahendusest, mida Estonia kontserdisaalis varem nähtud pole. Võiks rääkida ka õnnestunud lavakujundusest ja toredatest saatejuhtidest. Sooviksin, et lugejad saaksid teada, kui ilusaid sõnu ja soove meie spordi-
iidolitele öeldi, tahaksin, et Gerd Kanteri ja Jüri Jaansoni tänusõnu kuldse Kristjani vastvõtmisel kusagilt lugeda saaks.
Kõigest sellest jäid ilma laupäevase Postimehe ja Õhtulehe lugejad.
Need massitiraažis ilmuvad lehed pühendasid olümpiakangelastele vaid mõne hõreda rea. Seevastu kaeti Kersnaga Õhtulehes kaks lehekülge ja Postimehes ilmunud lugu kandideerib kindlasti Pulitzeri auhinnale parima kiituse eest parimale sõimajale.
Ma ei kirjutaks, kui ei ilmneks tõsiasi, mis Eestis üha rohkem silma paistab. See on diskussiooni puudumine, see on ärapanemine, nagu viimane Kersna keiss – see on ühtedele võimaluse andmine, see on poliitiline üheülbalisus, et mitte öelda korruptsioon ajakirjanike hulgas.
Kahju, et kapo seda ei uuri – oleks palju põnevat materjali.
Toon ühe näite probleemidest raadiosaatega, mida Eesti ajakirjandus praktiliselt puudutanud pole, kuigi asjasse on segatud Ajakirjanike Liidu esimees ja Rahvusringhääling.
On seal niisugune saade nagu "Rahva teenrid". Selles olid kunagi saatejuhid Mart Ummelas, Peeter Ernits, Rein Veidemann. Enam ei ole, sest kellelegi nad ei meeldinud ning neist saadi lahti. Asjast kirjutas rabava artikli Maalehes Peeter Ernits retoorilise pealkirjaga – "Kellele kuulub Tõe monopol?".
Edasi on tegemist lausa imega Eesti meedias – asja käsitles oma istungil 15. detsembril Rahvusringhäälingu nõukogu. Viimase esimees ütles seal, et pärast Ernitsa, Veidemanni ja Ummelase lahkumist saate tegijate hulgast on saade muutunud ühetaoliseks, kuna puudub diskussioon. Ernits oma artiklis aga kinnitas seda, mida siiani on agaralt eitanud paljud peatoimetajad, tsiteerin Maalehte: "Arutasime Allikmaaga toona asja korduvalt. Rahvusringhäälingu juht tunnistas mulle ausalt, et ka tema on mures "Rahva teenrite" poliitilise kallutatuse pärast."
Kas tuleb tuttav ette – kusagil struktuurides on kallutatud jõud?
Sellele järgnes RHNi murelik istung. Teemaks tegelikult meie ajakirjanduse puhtus, ausus, usaldusväärsus.
Ja ei mingit diskussiooni meie meediaruumis. Ei ainsatki vastukaja. Ei jõudnud see vääritu RHNi istung kuulsa Pulleritsu kõrvu, ei tea sellest midagi muidu hästi informeeritud Eesti Ekspress, ei ole selles ka Õhtulehele skandaaliiva.
Presidendi nõunik puksis Savisaart
Mis siis ikka. Peksame Savisaart. Ilma diskussioonita. See on lihtsam. See on nagu oma teema. Selleks oleks otsekui ühiskondlik kokkulepe sõlmitud. Kasutame ära iga võimaluse. Ja Eesti parima sportlase portree Õhtulehe esiküljel asendub nagu nõiaväel skandalisti laia naeratusega. Rahvas kirub ja kommenteerib. Peaasi, et klikivad.
Tundub, et ühiskondliku leppe sõlmijad on oma eesmärgi saavutanud – Savisaar on s..alabidas, Kersna kivikuningas. Keegi Savisaart ennast ei küsitle, tema sõimamiseks piisab ju tema olemasolust. Aga lugejad ei tea veel kõike. Sest sellest lihtsalt ei kirjuta keegi.
Oli veel ka teine tähtis isik, kes Savisaare osavõtuga spordigalast ei nõustunud ja see oli õhtu lavastaja Jaanus Rohumaa. Jah, presidendi kultuurinõunik Jaanus Rohumaa. Veel mõni tund enne galaetenduse algust nõudis ta Savisaare eemaldamist ja oli valmis loobuma isegi kultuuriministrist, (et saaks seda põhjendada poliitikutevaba õhtuga), peaasi, et Savisaar kellelegi auhinda ei annaks. Nii tuleb välja, et eksisteeris ikkagi väike vandenõu, mitte vaid Kersna üllas sooloesinemine. Oo sport, sa oled poliitika, poliitika, poliitika...
Minu poolt õnnitlused Kersna poliitikukarjääri alguse puhuks. Aga mis puutub televisioonireporteri edasisse karjääri, siis mõtle järele, Vahur, ehk Sul ei kõlba tulevikus ka ETV ekraanil olla, sest tegi ju viimane hiljuti Edgar Savisaarest saate "Tähelaev".
Mõtle – ERR, kelle leiba Sa teenid, pühendab terve tunni inimesele, kelle meelsus Sinu sõnul "heidaks varju puhta ja ausa mängu renomeele" (Õhtuleht 27.12.). Ja ka AKs on Savisaar liiga tihti. Vahur, kui Sul enam ei sobi ETV ekraanil olla, siis mine Toompeale, Sul on seal sõpru ees.
Pealkirja allikaks on vastukaja Priit Pulleritsu artiklile Postimees online´is.
* ÕHTULEHT 29.12.2008

TOOMAS LEPP
(Ajakirjanike Liidu liige, produtsent)