Kuhu kartul sai?

Andrus Ansip istub laua otsas ja ohkab. Viimased päevad on väga rasked olnud. Ühed raskeimad ta elus. Ta silmad on sügavale koobastesse vajunud ja nende all on tumedad rõngad. Ta muidu ilusasti sätitud tukk on sassis ja näib, et ta pole endal mitu päeva habet ajanud.
Aga selleks polegi aega olnud!
Uus säästueelarve on oodanud koostamist ja see on röövinud kõik ta viimased päevad ja nii mõnedki ööd. Pole olnud isegi aega selleks, et riputada üles üks vana perekonnafoto, mille jaoks on juba ammu kabinetis sobiv koht välja valitud ja mis aitaks natukenegi helgemat meeleolu tema muidu nii ametlikku kabinetti tuua. Pilt on juba isegi raamitud, kuid seisab nüüd nurgas ja ootab paremaid aegu.
Ansip võtab kausist viimase kommi ja pistab selle endale põske.
„Jääb siis nii või?“ küsib ta ja jääb teistele laua ääres istujatele otsa vaatama.
Kõik on kohal, pole ühtegi vaba tooli.
Ministrid hakkavad nihelema. Küsimus pole üldse mugav, eks sai ju igaühe rahakotti õhemaks lihvitud.
„Praegusel raskel ajal on nii, et kõige õigem on meenutada Eesti taasiseseisvumise algusaegu, kus me kõik olime parema tuleviku nimel valmis kasvõi kartulikoori sööma,“ on Ivari Padar esimene ja paneb peale vastamist käed risti kõhule.
Maret Maripuu kuulab teda pea viltu ja pomiseb omaette:
„Kartul? Kui me kartulikoori sööme, kes siis kartuli endale saab?“
Keegi ei märka aga ta poolel häälel öeldud sõnu ja lisaks on juba ka teistel nii mõndagi öelda. Algus on ju tehtud.
„Kaitsekulutuste kärpimine on lausa kuritegu,“ ütleb Aaviksoo ja kougib kusagilt välja seatapupussi mõõtu välja andva noa ja paneb selle kolksuga lauale.
„Iga pere peab olema meie riigis kaitstud. Mõelge kasvõi selle peale, kui teile peaks tee peal karu vastu tulema. Ah?! Te ju ei taha seda? Või tahate?“
Kõigil hakkab ta juttu kuulates kõhe. Suure noa ja sõna „karu“ kuulmine tekitab lausa õudu.
„Kultuuri kallale minemine on samuti liiast,“ lisab Laine Jänes.
„Suvel on Eestisse Madonnat oodata. Äkki peaks talle mingi toetuse määrama?“ ja ta vaatab abikutsuvalt sõbranna Maripuu poole, sest ta teab, et teised hakkavad, nagu tavaliselt, ta ideesid maha tegema.
Seekord aga Maret ei kuula teda, vaid näib olevat aina rohkem oma mõtetesse vajunud.
„Kartul... kartul.... “ sosistab too.
„Mida te kurdate! Minu koht tahetakse, näiteks, üldse ära kaotada,“ hüüab Urve Palo pahaselt.
„Kui minul pole ministeeriumi, siis see ei tähenda seda, et mina tööd ei tee. Iga päev teen...“
Palo põsed hakkavad seda öeldes õhetama nagu väikesel lapsel. Ta tahab veel midagi öelda. Öelda midagi „paha Laari“ kohta, kes tahab ministeeriume ära kaotama hakata ja kes üritab ta käest viimase leiva röövida, kuid need sõnad kaovad juba teiste jutu sisse.
„Enne kui hakata kärpima, peab mõtlema tulude suurendamine peale!“ hüüab Juhan Parts ja tõstab sulepea tähtsalt püsti.
„Omal ajal, kui mina veel riigikontrolörina töötasin, oli see iga töötaja põhiprintsiip. Keegi ei lahkunud enne kontorist, kui ta polnud vähemalt korra päeva jooksul selle peale mõelnud. Võiks isegi öelda, et kui selle peale poleks mõelnud, siis poleks õhtul majast väljagi lastud. Jah, kallid härrased. Siin on palju mille peale mõelda.“
Toas on tekkinud tõeline lärm. Kõigil on midagi öelda.
Ansip üritab vahepeal korda luua, isegi kolistab tühja kommikausiga, kuid see on lootusetu. Lisaks on ta selleks liiga väsinud.
Ainuke, kes on säilitanud rahu on Padar, kes istub endiselt käed risti kõhul ja muheleb talle nii iseloomulik moel.
„Armsad kolleegid. Ega siis keegi ei võta teilt midagi päriselt ära. See kõik on ajutine. Praegu on lihtsalt kokkuhoidmise aeg. On kokku hoidmise aeg. Rahandusministrina võin kinnitada, et kui tulevad paremad ajad, siis saate te kõik oma rahad tagasi.“
Padar laseb pilgu üle kõigi teiste ministrite joosta ja kuigi ta suunurgad naeravad, ta süda nutab.
Jah, tõesti. Kellelgi pole siin ruumis lihtne. Kõigil on raske ja raske on ka temal, aga kas seda ka teised mõistavad, ei tea.
„Aga ikkagi, kui meie sööme kartulikoori, kes siis sööb kartuli?“ sositab Maripuu veel korra, kuid jääb siis vait ja tõstab üle pika aja pilgu üles.
Ka kõik teised ruumis olijad vaikivad ja on üllatusest tummad.
Ruumi on ootamatult sisenenud Jüri Pihl.
Pihl seisab uksel, ta nägu on surmtõsine ja seal ei liigu ükski lihas. Seejärel marsib ta otsustaval sammul kõigist mööda otse Ansipi suunas.
Keegi ei julge teha ühtegi häält. Partsi käsi seisab liikumatult õhus, pliiats endiselt püsti. Maripuu põskedel olevad pisarad tunduvad olevad jäätunud ja on peatunud seal, kuhu nad oma teekonnal parasjagu jõudsid. Padar on lõpetanud hingamise.
Pihl jääb seisma alles Ansipi selga taga olles. Ta võtab kaenla alt kellegi foto ja lööb selle jämeda naelaga seina peale kinni.
„Mis toimub...?“ kogeleb Ansip ja tõuseb püsti.
Ta astub mõne sammu Pihlile lähemale ja jääb fotot uurima.
Pildil on Lavrenti Beria.
„Miks sa selle siia panid?“ küsib Ansip ja näitab näpuga pildile poole.
Ta tunneb, et ta käed on hakanud värisema ja väriseb ka ta hääl.
„Sellepärast, et meeldib,“ ütleb Pihl süngel häälel ja võtab vabaks jäänud toolil istet.

TIIT KLAOS