Eesti ime

Nagu te kõik teate, oli eile pühapäev. Puhkepäev, mille Jumal andis inimestele hingetõmbamiseks. Kes oleks võinud arvata, et sellisel rahulikul päeva, kus isegi tuul ei puhu, võib minuga juhtuda tõeline ime!
Olin üksi kodus, seisin, avatud õllepurk käes, keset tuba ja sügasin läbi pikkade aluspükste augu oma karvast reit, kui korraga kuulsin koputust. Alguses mõtlesin, et võib olla tuleb kobistamine naabrite juurest, nemad teevad vahel lärmi, kuid siis sain aru, et hääl tuleb ikka minu ukse tagant, keegi tõesti koputab uksele.
Läksin torisedes ukse juurde, avasin selle – ja mis ma näen! Ukse taga seisab sirge seljaga mees, ülikond seljas. Toomas Hendrik Ilves.
Ma tardusin soolasambaks. Eesti Vabariigi president minu korteri ukse taga ja mina seisan katkised aluspüksid jalas, õllepurk käes!
„Vabandage,“ pomises Toomas H. Ilves. „Mu auto suri teie maja ees välja ja mul oleks abi vaja. Kui te lubaksite oma telefoni kasutada, ma teeksin ühe kõne, kutsuksin kedagi.“
Seisin liikumatult ja vahtisin tardunult talle otsa.
Toomas Hendrik Ilves, Eesti Vabariigi president minu uksel...
„Kui ma tohiksin teie telefoni kasutada, siis ma teeksin tõesti ühe väikese kõne...“ kordas ta mõne hetke pärast, sest talle oli vist jäänud mulje, et ma polnud hästi kuulnud.
Seisime niimoodi liikumatult vastamisi, veel ligi minuti, ja alles siis sain ma lõplikult aru, milline õnnistus oli langenud minu tagasihoidlikule kodule. Haarasin Toomas H. Ilvesel järsu liigutusega käest ja tõmbasin ta sisse.
„Tulge kaasa!“ hüüdsin ma talle.
Tundsin, et mu hääl väriseb erutusest ja värisema kippusid ka käed-jalad.
Rebisin ta esikusse, vedasin elutuppa ja aina kordasin omaette:
„(No kes oleks võinud arvata, et selline jumala õnnistus minu koju tuleb!) Ärge hakake jalanõusid ära võtma, tulge-tulge edasi! (No kes oleks võinud seda imet uskuda!) Tulge edasi, tulge ometigi edasi!“
Toomas H. Ilves vaatas küll mureliku näoga ukse poole, kuid ma ei lasknud end häirida ja kiskusin ta endaga.
Lõpuks jõudsime elutuppa ja jäime akna alla seisma. Märkasin, et osa õlut oli purgist maha loksunud ja vaibale loigu tekitanud.
Toomas H. Ilves vaatas kord loiku, kord välisukse poole.
„Vaadake!“ hüüdsin ma talle ja tegin käega hoogsa liigutuse akna suunas.
„Vaadake! On ju ilus?!“
„On küll...“ kogeles Ilves. „Kas ma tohiksin nüüd hetkeks telefoni...“ jätkas ta ettevaatlikult, kuid ma ei lasknud tal lauset lõpetada.
„Vaadake ometigi aknast välja. Näete, see ongi Eestimaa. On ju ilus?“
„On küll...“ kordas ta oma vana vastust ja jälle ma märkasin, et ta piilub välisukse poole.
„Jah, Eestimaa on ilus! Ilus on Eestimaa!“ hüüdsin ma, rind täis uhkust, võtsin viimase sõõmu ja panin õllepurgi aknalauale.
Ilves üritas juhust kasutada, et oma kätt mu haardest vabastada, kuid ma ei lasknud lahti! Võtsin hoopis riiulilt rusikasuuruse kivi ja pistsin selle talle pihku.
„Võtke! Võtke! Katsuge, see on eesti kivi! Raekoja platsilt tõin.“
„Mul oleks vaja helistadaaaa...“ hakkas Ilves venitama ja ta nägu läks aina hapumaks. Kuid ma ei lasknud ennast sellest häirida.
„No katsuge julgemalt! Pigistage kohe seda kivi. On ju kõva?“
„On....“ venitas Ilves.
„Muidugi on kõva! Eesti kivi peabki kõva olema!“ hüüdsin ma rõõmsalt ja lasin tal lõpuks käest lahti.
Naersin kohe rõõmust, et selline õnn minu õuele tuli. Et Eesti Vabariigi president oli mulle, minu tagasihoidlikku koju, külla tulnud.
„Ah, küll ma olen õnnelik. Ma olen üks õnnelik eesti mees!“ hüüan ma nüüdki ja tunnen hinges tõelist vabadust.
Toomas H. Ilves hoidis ujedalt kivi pihus ja hakkas välisukse poole nihkuma...

TIIT KLAOS