Eesti Päevalehe toimetaja Raimo Poom julges 18. novembril kirjutada: „Kindralleitnant Ants Laaneotsa sõnul vajab rahvas psühholoogilist kaitset, et vastu panna mõjutusorganisatsioonidele ja vaenulikule propagandale.“ Kindral ütles nimelt ühel vastuvõtul: „Vastase ja igasuguste lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut.”
Päevalehe kommentaariveerul järgnes sellele artiklile kirglik mõttevahetus, milles tõsteti esile kindralleitnandi rahvusmeelsust, otsustavust, kõrgeid isikuomadusi ja tehti maatasa „poisike“ Poom, kes julges juhtida tähelepanu sellele, et ehk kuningal pole piisavalt rõivaid seljas või et kaitseväelastel pole ehk moraalset (ega legaalset) õigust tegelda päevapoliitikaga, rääkimata sekkumisest põhiseaduslike sanktsioonide üle otsustamisse. Lisaks võttis peagi sõna Laidoneri mainet kaitsva ühenduse esimees, keda ei huvitanud üldse muu kui see, et Poom julges kahtlustada Pätsi ja Laidoneri omaaegsete otsuste isamaalikkust. Jälle tore ajakirjanduslik seebiooper.
Kas Laaneotsa fraas tähendab nüüd mingi „hunta“ sündi, nagu kirjutas Poom, vaevalt küll, kuid ühe, pealegi välismaise kommentaatori otsene süüdistamine järelmeid nõudvate üleskutsetega vastata „klassikalise rünnakuga“ ületab iga mõtleva ja seadustundliku eurooplase taluvuspiiri, muidugi vaid sellise eurooplase, kes üldse midagi jagab inimõigustest ja sõnavabadusest. Kahjuks mitte kõigile Eesti arvamusliidreile pole sedagi paraku antud, küllap tagasihoidlikust Euroopa-kogemusest.
Eriti hirmutav on siiski üldistav väljend „lotilad“, millega märgistatakse ebamäärast hulka inimesi, kes on kuidagi julgenud kritiseerida Eestis rakendatud majandus- ja sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Kindral ei määratle ju oma hinnangus neid kõiki „vaenulikeks soomlasteks“, nagu mõni kommenteerijaist üritas väita, vaid lihtsalt „lotilateks“. Isegi Bäckmanit ja Lotilat ei saa paraku paigutada ühele pulgale, rääkimata sellest, et nende kirjutiste peale üliärritunud või lausa hüsteeriline reageerimine üksnes süvendab huvi meeste kirjutiste vastu.
Kahtlemata ei esinda kumbki neist soomlastest erapooletut tõde, mõlemad lähtuvad oma hinnanguis millestki muust, eneseimetlusest või „sotsiaalsest tellimusest“, kuid nende avaldustes on paraku märkusi, mis vääriksid tähelepanu ka siinpool Soome lahte, kuid mis visatakse „koos lapsega pesuveest välja“ ega saa seetõttu tähelepanu. Üha rohkem tundub mulle, et see pole vaid nende ebaadekvaatsete kritiseerijate totakas eksitus, vaid teadlik tegevus, ja seda toimetuse poolt. Võib-olla isegi toimetaja teadlik tegevus, et vaigistada võimalikku omamaist teravat ühiskonnakriitikat. Sõimame „sommil“ Lotilal näo täis, anname allapoole vööd vastulöögi (vajadusel suurtükiga) ja tõdeme, et tegelikke probleeme meie ühiskonnakorralduses koos sellega enam polegi. Kes ütles: „Pole inimesi, pole probleeme!?“ Lotilad seina äärde ja olemegi lahendanud oma riigis eksisteerivad objektiivsed vastuolud ja maha vaikida ka kellegi võimumehe väärad otsused. Kas pole Lotila jt võõramaiste klounkriitikute ülepingutatud sõimu avaldamise eesmärgiks justnimelt asjaliku, konkreetse ja rahvale tegelikku huvi pakkuva diskussiooni blameerimine ja diskrediteerimine!?
1 kommentaar:
Postita kommentaar