Haugid valimas ja kameeleonid kandideerimas

Iga valimiskampaania ajal algab meediaarutelu teemal "Mida siis parteid meile seekord lubavad" ja "Milliste lubaduste poolt peaks valija hääletama". Samal ajal saab kindlasti mõnest punasest poliitikust sinine ja kollasest roheline ehk ikka leiab mõni üsna erakondlikus tipus istuv tegelane, et tegelikult on ta juba seitse aastat hoopis vales seltskonnas ja kohe, veel enne valimisi tuleb vahetada parteid (tegelikult muidugi selleks, et saada vastu parem nimekirja-positsioon).
Täpselt nii, nagu me viimastel päevadel kogu aeg kuuleme ja näeme. Ometi ei juhtu nende ülejooksikutega seda, mis juhtuma peaks - valimistel nad ei põrugi täielikult, kuigi peaksid. Kas tõesti on valijail haugi mälu, nagu Eestis küüniliselt räägitakse!? Samuti ei tee kedagi nähtavalt närviliseks see valimiseelne "valgustustöö", mis peaks valimissõnumitest justkui mingeid peidetud aardeid avastama. Aga kas siis keegi normaalse mõistuse ja mäluga inimestest teeb mingeid otsuseid valimislubaduste põhjal? Mulle tundub, et normaalse kodaniku jaoks on ammu enne valimisi selge, keda valida - nii erakonna kui selle üksikliikmete pikaajalise tegevuse põhjal. Sestap ei usalda ma mingil juhul ülejooksikuid, nagu ka tundmatuid, aga seejuures suuresõnalisi uusi tulijaid. Ja kõige vähem usaldaksin ma meie ajakirjanduse "soovitusi". Nende kohta tahaks lausa valjul häälel hüüda: "Inimesed, olge valvsad!"