Kas aeg või aed? Või liistud?

Rein Veidemanni ”Aeg maha!” (siinsamas 12. VI, 15:40) on kindlasti hästi soovitud ning õieti ka ilus. Meie kodus Tähtveres tiksubki ühes ruumis, mida me nimetame Eeva-Liisa Manneri (1921-1995) näidendi järgi ”Põletatud oranžiks”, kell, millele on kirjutatud ”Aeg maha”. Kinkis selle mulle detsembris 2003 nüüdne pôllumajandusminister Helir-Valdor Seeder koos oma Janne ja poistega. Kell käib tagurpidi. Enamik meie külalistest ei mõista, kuidas see on võimalik. Mina sealt täpset aega ei vaatagi. Heliri kingitus – asub esikus, seega pole mõeldav mööduda temast märkamatult - tuletab mulle pidevalt meelde hoopiski üht paratamatust ning üht väljapääsu. Paratamatuseks on surm, väljapääsuks temani viiva tee pikendamine. Seda viimast võib õpetada. Üldiselt teeb seda iga arst. Kas iga eeskuju on aga ka ise heas môttes õpetav?
Tähendusliku funktsiooni poolest kuulub ”aeg maha” kokku Voltaire’i soovitusega harida oma aeda ning mõlemad on eos juba väga vana nõuandega kingseppadele jääda oma liistude juurde. Olemise labasemalt poolelt liitub siia mõiste ”suitsupaus”, ent ka ettepanek vôtta veel üks naps. Kõigi nende semantilise välja ühisosaks on ”rutta aeglaselt!”. Suetoniuse järgi armastas seda väljendit Augustus, kes pidi teadma tema kreeka algupära. Ometi lubas Augustus enesele ka selle pôhimôtte rikkumist: Ovidiuse pagendamisega oli tal väga kiire!
Meie päevade küsimus on teistsugune kui Augustuse ajal. Kas me võtame aja maha kõik või teevad seda ainult lihtsameelsed? See ei ole pelgalt retooriline probleem. Hilisemale dr. Jakob Hurdale ôpetas aja mahavõtmist temasse kindlasti heasoovlikult suhtuv akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann. Wiedemann valiti Peterburi TA korraliseks liikmeks 54-aastaselt, 1859 (Baer näiteks 36-selt). Jakob Hurt tahtis väga saada akadeemiliseks filoloogiks ja mitte alles pensionärina. Oma kirjas 12. juulist 1876 seletab Wiedemann talle äärmiselt kannatlikult, kuidas Hurda unistus nõuab oskust katta kulusid ja sedamööda ka aega. Ta ei ütle otse, et aeg tuleb maha võtta, kuid annab mõista, et aeg voolabki pikalt. Kui nii, siis tema mahavôtmine tähendaks tegelikult aja seismapanekut. See pole vôimalik.
Aja mahavõtmist võib tõlgendada ka kui kõrvaleastumist elu kiirteelt. Elamist eeskätt enese heaks. Ain Kaalep oli ligemale 60, kui otsustas, et alates ”homsest” ta enam teistele ei ela. Kas näiteks Jaan Kross võis millalgi öelda samamoodi, ma ei tea. Küll on selge, et liikumine kõrvalteel ei lahenda neid muresid, mis tekivad just kiirteel. Olulisimaks niisugustest pean ma vastust küsimusele, kelle oma see meie riik ôigupoolest on? Jah, me vôime selles asjas isekeskis nõu pidada, aga ma ei usu, et see ümarlauajutt oleks väga siiras.
Kuskilt otsast on Eesti iseseisvus õpetanud meid olema variserid. Ega variser taha vôtta aega maha fundamentaalses môttes. Ta piilub silmanurgast, kui palju mina aega maha võtan. Sel juhul ei jää mul muud üle kui kas olla variserist kiirem või minna mängust üldse välja.
Nojah, aga keegi meist ei ela ainult nekroloogikirjutaja rõõmuks. Ma ei saa võtta aega maha nii, nagu ta kuuluks ainult mulle.
Tähtveres13. juunil 2008

PEETER OLESK