Tõe pidurdamine

Nagu esimeses trükis ajalehes ”Eesti Ekspress” (19. juunil), nii ka siinsamas (”Tõde on raske varjata” AT 12:22 21. juunil ), lõpeb peatoimetaja Priit Hôbemäe artikkel ”Vabadussammas upub saladuste sohu” väga selge palve vôi nõudmisega: ”Peatage see arutu raiskamine, mille arvelt tuleb maksumaksjale vähemalt 100 miljonit krooni!”.
Midagi saab kinni pidada näiteks kraanikeeramisega, kuid ka siibri sulgemise, piduri vôi riiviga. Vabadussamba puhul jääb siiber ära – ehkki ta on olemas. Kraani ei keera kinni isegi mitte teine negatiivne eelarve. Poliitiline pidur ei tööta, sest koalitsioon Toompeal kaitseb end jäägitult. On ainult riiv, muinsuskaitseteenistus ja linnaplaneerimine. See riiv jaksab pidurdada üksnes Vabadussamba avamise tähtaega ja sedagi, tundub mulle, pigemini obstruktiivselt kui preventiivselt.
Preventiivne pidur oleks pidanud hakkama tööle varakult, öeldes kohe ära: nende ja nende eeltööde puududes vôi ka arvestamata jätmisel kogu ala Jaani ja Kaarli kiriku vahel ümber pöörama ei hakata. ”Varakult” tähendab siinkohal hiljemalt suvel 1994, kui oli selge, et nõukogude väed viiakse Eesti NSV territooriumilt välja. Tookord môeldi teiste kategooriatega, mis on mõistetav, sest Mart Laari juhitud koalitsioon oli juba lagunemas ja jôudude jaotus omavalitsuste tasemel poleks koalitsiooni Riigikogus kaitsnud. Septembri lõpul toimus aga ”Estonia” katastroof. Lein ja sisemine ängistus said määravamaks kui ”piiritu” vabanemine.
Tahan öelda, et kergem on kirjutada ”Peatage ...” kui ”Peatame ...”. ”Peatage” tähendab ”Teie ...”, jättes lahtiseks, kes on see ”Teie”. ”Peatame” tähendab kohustuse vôtmist ka enesele, sest pole ”meid”, kui seal puudub ”mina”.
Kuna preventiivne pidur ei toimi, saab otsustada, et seoses raskustega samba rajamisel nihkub avamise kuupäev hilisemaks. See ei oleks raiskamise peatamine, sest asja venimisel paisuvad kulutused talle paratamatult. Tegemist oleks ohverdustega parima lahenduse säästmiseks.
Õigustatud tähtpäev saaks jääda ajavahemikku tänavusest hilissügisest kuni 2. veebruarini 2010. Kui môelda nõnda, siis vôib arvata, et emotsioonide kütkes oleksid kaotajad justkui kõik. Miks me aga arvame, et Vabadussamba püstitamisest vôidavad ainult ühed ja seda ilma kaotusteta?
Otsustades ajakirjanduses ilmunu järgi on tõde see, et samba ja teda ümbritseva ala rajamine harmoniseeritud ansamblina on graafikust väljas. Ehkki ka seda tõde on püütud pidurdada, ei pane teda enam seisma. Seisma ei pane ka samba ja kogu kompleksi kallinemist. Seisma saab panna arutut tormamist ja nihutada avamine jaanipäevaks 2009. Selle hinnaks võib olla tõdemus, et kaitseminister Jaak Aaviksoo sööb sônu. Kuid ma eelistaksin, et ta sööks omi sônu, mitte võõraid. Võõraste sõnade sööja on lapuline.
21. juunil 2008 Tähtveres

PEETER OLESK