Eestis pole probleemiks tsensuur, vaid enesetsensuur?

Kui ajakirjaniku ja lugeja vahele astub tsensor...
EPL

Kas demokraatlik ühiskond suudab taluda tsensuuri? Üheparteilistest oligarhiatest tulnud ühiskonnad kalduvad vahel uskuma, et suudab. Kuid nad eksivad sügavalt.
Parimal juhul lahenevad sellised intsidendid kriisidena, kus võim pingutab meediavastaste aktsioonidega üle ja meedia ise muutub kainemaks, kuid omavaheline mõistmine ei süvene. Halvimal juhul kuritarvitab riik oma võimu ja tavaline lugeja jääb informatsioonist ilma.
Kuid internetiajastu on andnud varem harjumatu sõnavabaduse ka tavalisele kodanikule. Nõukogude meedias ta loomulikult midagi arvata ei tohtinud, ilmuda võis vaid ühele parteile ideoloogiliselt sobivat juttu. Ka vabas ajakirjanduses otsustab ajakirjanik, mida pidada avaldamisväärseks ja mida mitte. Vaba foorum on seevastu igaühe jaoks lahti, kuid paraku enamasti anonüümne.
Praegu on küll juba tööl nooremate ajakirjanike põlvkond, kes ei tea, mida tähendab tsensor tagatoas. Poliitikud esindavad aga sageli põlvkonda, kes kasvas tsensuuri sõltlasena. Ajakirjaniku ja poliitiku tõlgendus sõnavabadusest ongi sageli vastuolus.
Tavakodaniku vabadus kipub aga ikka veel segama nii meediat kui ka võimu.
Arvamuste kaleidoskoop
Vahel tekib küll mulje, et keegi kasutab anonüümsust ära kuritahtlike eesmärkide saavutamiseks. Mõnikord on kirjutatud ka asju, mis ei vasta tõele, kuid jätavad külge igavese pleki. Vahel tahaks lausa kisendada: pange see suu kinni! Kuid parem ei kisa, sest kui juba suu kinni panna, leiad sa ühel päeval endagi suu suletute hulgast.
“Interneti peldikuseinteks” nimetatav meediavorm on ilmselgelt tulnud selleks, et jääda. Internetikommentaarid ja blogosfäär püsivad enamikus siiski asjalikul tasemel, ehkki me küll vahel ise ei suuda aru saada teist pidi arvamise vajalikkusest.
Demokraatia ongi igapäevane sõda, kus igaüks peab oma nime eest hea seisma ja saama võimaluse laimu ümber lükata. Kommentaariumides on see võimalus olemas. Nüüd on kodanikul ka vahetu väljund ennast kaitsta. Ja igaüks ei võta ehk enam iga laimavat väidet puhta kullana.
Keskmine ärimees satub avalikkuse meelevalda suhteliselt harva. Poliitik hooajati, kas siis, kui ise esile tükib või kui keegi tahab temast lahti saada. Ajakirjanikku materdatakse iga päev. Enamasti ta lepib sellega ega hakka kohtuuksi kulutama.
Kui internetiportaalidele pannakse kohustus toimetada netikommentaare, tuleks panna ka raadiojaamadele kohustus toimetada otse-eetris kõlavaid arvamusi. Inimene tänavalt enam vabalt sõna ei saaks. Ja kus jookseb piir blogi ja portaali vahel?
Meenutaks George Orwelli raamatut “1984”, mille peategelane töötas ametnikuna, kes pidi
tagantjärele toimetama minevikus ilmunud ajalehenumbreid.
Orwell küll ei aimanud ette, et 2008. aastal üritatakse seda tööd tegema sundida võrguväljaannete toimetusi.
Valedega tuleb võidelda, kuid tsensuur pole selleks õige vahend. Mida tähendaks anonüümsete internetikommentaaride keelustamine? Inimesed kaotaksid võimaluse arvamust avaldada või neid sunnitaks seda tegema tsenseeritud keskkonnas. Kehtestuks just tsensuur, mis on põhiseadusega keelatud.
Kui meedias kehtestub tsensuur, leiab lahkarvamus teise tee. Parim näide on grafiti. Sõnavabaduse piiratus sundis otsima protestiks muid teid. Seintele loosungite kirjutamine oli kõige süütum, kuigi riivab silma. Grafiti võib sisaldada roppusi, kuid ka kunstilisel tasemel asju. Kui roppused ilmuksid meedias, siis ehk ei soditaks neid enam seintele, vaid sinna koliks hoopis intelligentsus...
Tulutu võitlus
Seni üritab enamik võime grafitiga võidelda. Kuid ilma kaamerata igas nurgataguses on see võitlus tulutu. Keegi meist ei taha olla igas punktis jälgitav. Ka internetiga võitlemine meenutab Don Quijote’i võitlust tuuleveskitega. Kui just ei asutata Hiina stiilis internetipolitseid, mis laenaks oskusi Talibani voorusteministeeriumilt, ei ole võimalik kehtestada ka normi, mille järgi meedia peaks foorumeid toimetama.
Vaba foorum on tegelikult seni sõnavabadusele kõige ohutum kaitse. Kui sundida arvajad ennast elektrooniliselt tuvastama, komistaksime ikka identiteedivargustele. Registreerimise kohustus ei paku samuti veavaba filtrit. Ja tsensuurivaba kommentaariumi ründavad poliitikud ei ole veel suutnud pakkuda vahendit, kuidas tagada sõnavabadus ja säilitada võimalus kuritahtlikkust välja juurida.
Solvavaid avaldusi võib aga kirjutada ka tuvastatav inimene ja tagajärjeks on solvatu ja solvaja vahelised kohtuasjad, mis pealegi lõpevad sageli solvatava kahjuks. Küsida tuleks hoopis: miks keegi peab laimamist oma kutsumuseks?
HEIKI SUURKASK

Kommentaariks:
Suurkase arvamus esindab taas kord seda hetkekeskset ajakirjandust, mis näeb ainsa ja õigena hetke, milles elatakse. Kahtlemata pole anonüümse kommenteerimise põhjus mingis jätkuvas nõukogudeaja tsensuuri hirmus või sellest tingitud eelarvamustes.
Nõukogude ajakirjanduses oli kahtlemata olemas tsensuur, kuid vähemasti 1970.-80. aastatel hõlmas see suhteliselt kitsast temaatikat ja fakte. Tegelikku ajakirjanduse sisu suunamist teostasid tollased vastutavad toimetajad ja peatoimetajad, kes püüdsid olla võimalikult võimule lojaalsed. Sisuliselt oli see siis juba enestsensuur.
Jah, täna pole kuskil kodeeritud tsensuurisätteid (ehkki riiklikud ja sõjasaladused on endiselt olemas, samuti muud seadusega tagatud konfidentsiaalsed andmed, nagu omal ajal tsensuurikoodeksiteski), kuid toimetuste ideoloogiline manipuleerimine ja sageli ka omavoli autorite teoste suhtes on püsinud, ainult omandades nüüd niiöelda teised värvid. Ent täpselt samuti kallutatakse ajakirjandust teatud (parempoolsete)ideoloogiliste mallide suhtes, õigustatakse valitsevaid erakondi opositsioonis olevate asemel, lansseeritakse pidevalt materjale teatud poliitikute suhtes, kes on negatiivselt stigmatiseeritud jne.
Mille poolest erineb selline "tsensuur" nõukogude omast!? Et seda teostatakse omariikluse tingimustes, muudab selle märksa patoloogilisemaks probleemiks, ja seda väidetavalt demokraatlikus riigis. Nii kaua, kuni osa meie ajakirjandusväljaanded ei püüagi ühiskonda ja selles valitsevaid arvamusi ning seisukohti tasakaalustatult ja igakülgselt kajastada, vaid lähtuvad maailmavaatelistest doktriinidest ja ka erakondlikest huvidest, jääb anonüümne kommenteerimine oluliseks võimaluseks anda ka sõnavabadusele reaalne võimalus. Viga pole siis niivõrd kommenteerijais, vaid ajakirjanduses ja ühiskonnas, mis ei kujuta endast veel piisavlt pluralistlikku ühiskonda. Anonüümses aitab tasalülitada pead tõstvat enesetsensuuri, ja üksnes seepärast on selle jätkumine vältimatu, et saaksime üldse kõnelda demokraatlikust ühiskonnast.
HUVITAJA