Põgenemine iseseisvuse eest

Mees mu vastas hakkas tegema tööd aastal umbes 1991. Ta on vanemohvitser. Niisiis isik, kes teab, mida tähendab NATO lepingu artikkel nr. 5. Sellegipoolest tunnistas ta, et on kandnud oma tuttavale USAs üle summa, mis oleks eest vôtta, kui ta oma perega peab Eestist lahkuma, sest nôukogude vôim Vene Föderatsiooni kujul on tulnud tagasi.
Ma ei öelnud talle, et tegid ôigesti. Ka mitte seda, et oleks mul nii palju raha, teeksin samuti. Vastasin, et Venemaa siia niipea ei tule, sest ta on seotud Kaukaasia ja Kesk-Aasiaga ning Siberiga.
Läheks pikale esitada kôik vastavad argumendid juba siin. Olulisem on, et noor mees môtles iseseisvuslasena nagu transiitreisija kohvri otsas lennujaamas, kus sôidu algus lükatakse edasi umbmääraselt. Selle noore mehe iseseisvus kehtib Eestis. Kui ta siit jalga laseb, siis järelikult on pagulus talle parem kui vastupanu iseseisvuses. Ta on pôgeneja. Möönan, kuid ta ei saa pôgeneda iseenda eest.
Noid pôgenejaid on mitut sorti. Ühed ei taha uut okupatsiooni, teised tunnevad end juba praegu ülearustena. On mullegi kirjutatud, et hoia end, sind läheb veel tarvis. Kaua peab teenima tagavarapolgus ja kes sellele küsimusele vastab?
Ma ei arva, et pôgenemine iseseisvuse eest on väljapääs. Arvan seda, et iseseisvus, mis sunnib enda eest pôgenema, on vale. Viga lasti läbi siis, kui hakati eeldama, et iseseisvus on ennekôike aeg. Iseseisvus on ennekôike koht. Eesti siin.
Tähtveres 31. VIII 2008
PEETER OLESK