It is only by the cultivation of the habit of intellectual criticism that we shall be able to rise superior to race-prejudices. Goethe—you will not misunderstand what I say—was a German of the Germans. He loved his country—no man more so. Its people were dear to him; and he led them. Yet, when the iron hoof of Napoleon trampled upon vineyard and cornfield, his lips were silent. 'How can one write songs of hatred without hating?' he said to Eckermann, 'and how could I, to whom culture and barbarism are alone of importance, hate a nation which is among the most cultivated of the earth and to which I owe so great a part of my own cultivation?' This note, sounded in the modern world by Goethe first, will become, I think, the starting point for the cosmopolitanism of the future.
„Üksnes kultiveerides vaimse kriitika harjumust, saame tõusta kõrgemale tõulisest eelarvamustest. Goethe – ära mõista mind valesti – oli sakslaste sakslane. Ta armastas oma isamaad – rohkem kui keegi teine. Ta pidas oma rahvast kalliks, oli selle juht. Aga kui Napoleoni raudne kand üle viinamägede ja viljapõldude trampis, vaikisid tema huuled. „Kuidas saab kirjutada vihavärsse ilma vihkamata,“ ütles ta Eckermannile, „ ja kuidas saaksin mina, kellele on tähtis vaid kultuur või barbaarsus, vihata üht maailma kultiveerituimat rahvust, kellele ma võlgnen suure osa omaenda kultuurist?“ Sellest mõttest, mille nüüdismaailmas esimesena lausus Goethe, saab minu meelest maailmakodanike ühenduse kujunemise lähtekoht.“
Oscar Wilde, „Kriitik kui kunstnik“ (The Critic as Artist, 1888)
1 kommentaar:
Euroopa on omadega jõudnud punkti, kus tuleb tõdeda, et revolutsioon sööb oma lapsed. Kui kunagi tappis eurooplane teistel mandritel, siis nüüd oleme märklauaks me ise ja omas kodus.
Irooniline, et oleme samas ise loonud seaduste, ning nüüdseks ka ilmselt juba siirast soovist omada puhast südametunnistust, näol olukorra, kus oleme endalt võtnud võimaluse jõudu kasutada nagu varem. Peamiseks põhjuseks, miks usume ning oleme omaks võtnud inimõigused, võib lugeda Hitleri - eurooplase - kuritegusid Teise maailmasõja ajal. Teisest küljest on aga see seadustekogum meile kaitseks meie endi brutaalsuse eest, et mitte kunagi enam kellegi kallal sellist vägivalda tarvitataks. Kes oskab öelda, milline oleks maailm tänapäeval, kui toonane Saksamaa poleks otsinud «kohta päikese all» ning ära jätnud kõik need koledused, mis toime pandi?
Kinnisesse ringi oleme aga ennast sulgenud ise - revolutsioon sõi oma lapsed ära - ning nüüd on alanud enda lunastamine kunagiste kuritegude eest, sest me ise oleme siirastest südametunnistuspiinadest pidanud moraalselt õigeks anda teistele õigused, et kaitsta neid eelkõige meie endi eest.
Jääb vaid küsimus, kas Euroopale on jäänud veel alles õigus otsustada, kunas see lunastamine lõpuni on jõudnud või kas üldse kunagi jõuabki? Eurooplane on isegi õigustatult teinud ennast tolerantsuse aspektist madalamaks kui muru ning näinud vaeva erinevate ühiskonnagruppide lõimumise nimel. Samas peab ilmselt lähiajal kerkima üles küsimus, mis piirini tohib ning lausa tuleb ennast siiski kehtestada. Tundub, et kui väga kaua vabandada ning tunda ennast teiste ees süüdlasena ka pärast mitut põlvkonda, kes enam otseselt milleski süüdi, või vastupidi, millegi pärast kannatanud pole, siis on teistel kerge hakata kuritarvitama meie vajadust ennast lunastada.
Pean tunnistama, et on olnud olukordi, kus mina isiklikult olen tundnud alaväärsuskompleksi ja isegi kerget hirmu sellepärast, et olen valge eurooplane. Paar aastat tagasi Londoni metroos piletijärjekorras seistes ütlesin paar eestikeelset sõna, mis pealtnäha nagu polnudki kellelegi suunatud, sest mu tuttav ei pidanud neile kuidagi vastama. Seepeale tegi aga minu lähedal seisev mustanahaline mees mulle vihase märkuse, et kas ma tahan talle midagi vihjata. Kuigi mul ei ole midagi mustanahaliste vastu, tekkis mul paratamatult küsimus, kas see mees kärkis minu peale ainult selle pärast, et olen valge tüdruk, ning kas sama saatus oleks mind tabanud ka siis, kui oleksin olnud tema rahvuskaaslane?
Postita kommentaar