Tallinn 2012... Memorandum

Linnar Priimägi

• 1918. aastast on Tallinn Eesti Vabariigi pealinn.
• 1980. aastast on Tallinn olümpialinn.
• 2011. aastast on Tallinn Euroopa kultuuripealinn.


I. Lähtekohad

Aastaga 2011 on möödas riigikogu valimised, paigas on vabariigi president ja Tallinn on saanud Euroopa kultuuripealinnaks.

Mõtelgem, milliseid tulemusi soovib Tallinn endale vahepealsest kultuuripealinna-aastast.

Tallinna tuleviku seisukohalt on põhiline küsimus: kuidas säilitada Euroopa kultuuripealinna maine ka pärast ürituste-aasta 2011 lõppu?

Aastal 2011 tulevad eurooplased Tallinna. Aga mis moel tuleb aastal 2011 Euroopa Tallinnast? Milliste tulevikku kanduvate üle-euroopaliste algatuste sünnikoht võiks olla Tallinn 2011?

See oleks Tallinna arengu perspektiivkava, mis saab tõuke Euroopa kultuuripealinna aastast 2011.

Tallinn ei peaks etendama mitte „kaliifi üheks päevaks“, vaid kasutama aastase üle-euroopalise staatuse ära oma edasise kultuurilise arengu kiirendajana ning mõtestajana. 2011 ärgu olgu meile mitte finišitähis, vaid stardipakk. Euroopa kultuuripealinnaks saada pole Tallinnale eesmärk, vaid vahend, et muutuda arvestatavaks kaasarääkijaks Euroopa kultuuripoliitikas. Vähemaga lepiks vaid kultuurimoonakas.


II. Enesemääratlus

Tallinlaste strateegiline ülesanne aastal 2011 ei ole mitte esineda eurooplastele, vaid esineda eurooplastena.


Kui Tallinn valmistub saama Euroopa kultuuripealinnaks, siis on kohane kõigepealt küsida: mille pealinnaks me valmistume saama? Mis see „Euroopa kultuur“ tegelikult on, milles me tahame aasta otsa etendada peaosa?

See küsimus on praegu Euroopas üliaktuaalne. Ilmneb, et nii esimene Lissaboni lepe kui ka praegu lansseeritav „Lissabon 2“ räägivad vajadusest tõsta Euroopa konkurentsivõimet, täiesti mööda minnes Euroopa inimressursi kultuuripsühholoogilisest eripärast. Euroopa ei saa vastanduda Ameerika Ühendriikidele või tõusvale Aasiale ainult majanduslikult, ei saa nendega võistelda pelgalt tsivilisatsiooni arengu kiiruse vallas, jättes tähelepanuta oma kultuuripsühholoogilise substraadi, küsimuse eurooplase isedusest (identsusest) ja selle kooskõlastatavusest eurooplaste rahvuslike enesekujutlustega. Meie maailmajaol on traditsioonilisi väärtusi, mille püsivus on nüüd, suuresti tänu Euroopa Liidu laiendusele, teravalt päevakorda tõusnud. Prantsusmaa pidas mullu vajalikuks algatada praegugi kestva üleriigilise mõttevahetuse „prantsluse“ mõiste sisu üle (vt Eesti Päevaleht 27.01.2010). Ja tallinlane Toomas Paul sedastab: „Varsti on niikuinii Euroopa muhameedlik“ (Delfi 09.01.2010). Kas majandushuvid saavad üles kaaluda religioossed veendumused? (Meenutagem, et XVII sajandi veneetslased, tasakaalustamaks hollandlaste pealetungi maailmakaubanduses, forsseerisid koostööd juutide ja muhamedlastega loosungi all: Siamo Venziani, poi cristiani! – „Eelkõige oleme veneetslased, alles teises järjekorras kristlased!“)

Millised on Euroopa kultuuri rahvuslikud sise- ja välispiirid? – See teema vääriks rahvusvahelist konverentsi, Tallinna visioonikonverentsi, ja võib-olla isegi mingit „Tallinna deklaratsiooni“ Lissaboni lepete kultuurilisana.

Milline on ja milline võiks olla tänapäeva eurooplase mentaliteet, seda aitaks mõõta „Tallinna maatriks“ (vt siinsamas blogis).


III. Haridus kultuurimõõdikuna

Euroopa kultuuripealinn 2011 Tallinn võiks olla just see paik, kus Euroopa helgeimad pead arutavad euroopaliku kultuuri- ning haridusstandardi üle.

Paraku ei haaku selle võimalusega mitte kuidagi praegu Eestis ponnistatav haridusreform. Tuleb nõustuda nende praktikutest pedagoogidega, kes prioriteetseks peavad hariduse sisu ja selle seostust kasvatuslike ülesannetega, mitte ministeriaalset statistikat.

Samuti kaitseb kaitseminister Jaak Aaviksoo, omaaegne Tartu Ülikooli rektor, meie rahvusliku kõrgharidusstandardiga konfliktset „Bologna süsteemi“ argumentidega, et see „peaks tagama diplomite võrreldavuse, aga samuti aitama kaasa üliõpilaste suuremale liikuvusele“ (Õpetajate Leht 13.11.2009). Just nagu oleksid kõrghariduse eesmärgiks „võrreldavus“ ja „liikuvus“! Minister leiab, et akadeemiline haridus teeb inimesest kehva „sekretäri ja remondimehe, sotsiaaltöötaja ja huvikonsultandi“ tuleviku Euroopas – milline kahju!

Tallinlased, kes valmistuvad saama Euroopa kultuuripealinlasteks, võiksid korra peatuda mõttel, mil määral nad on kultuursed eurooplased. (Juhan Parts arvas omal ajal peaministrina, et Eesti liitus Euroopa kultuuriga 2004. aastal!) Olla kultuurne eurooplane tähendab olla integreeritud Euroopa kultuuriruumi, vallata selle kohta mingeid aluslikke teadmisi, mis suunaksid vaimuelu ja väärtusotsinguid.

Jaak Aaviksoo on õigesti meenutanud, et rahvuslik isedus seisneb mälus, mis talletab keelt, olulisi sündmusi ning ajaloolisi nimesid (Eesti Päevaleht: Riigi Kaitse 23.12.2010). Eurooplase isedus seisneb sellessamas. Näidisena esitatud programm „Meie Euroopa“ visandab haritud tallinlase euroopaliku baasilise teadmuse (mälusisu) eri kultuurivaldkondades. Ühtlasi peaks see andma igaühele võimaluse enesehinnanguks, mil määral ollakse Euroopa kultuuri kandja Eestis:

• Meie Euroopa I: Ajalugu (siinsamas blogis).
• Meie Euroopa II: Keel (Eesti Päevaleht 27.01.2010).
• Meie Euroopa III: Kirjandus (Eesti Päevaleht 27.01.2010).
• Meie Euroopa IV: Kujutavkunst (siinsamas).
• Meie Euroopa V: Filmikunst (siinsamas).
• Meie Euroopa VI: Filosoofia(siinsamas).


IV. Tallinna kui sotsiaalse keskkonna kvaliteet

Maailm võib küsida: kas Euroopa kultuuripealinna Tallinna asustavadki üldse eurooplased? Meil peaks olema põhjust vastata jaatavalt. Tallinn on hansalinn ja sadamalinn, kus alati on räägitud korraga mitmeid maailma keeli, elanud paljude rahvaste esindajad (tõsiasi, millega on vastatud ka ETV saates „Vandekohus“ 25.01.2010 püstitatud küsimusele „Kas Eesti vajab venekeelset meediat?“).

Ometi teadvustas 2007. aasta pronksiöö Tallinna Euroopale kui rahvuslike konfliktide rindelinna. Millised hirmud valdavad siinseid mitte-eestlasi aastal 2010 rohkem kui eestlasi? Milleks neid hirme annab pöörata? Nentigem koos Hardo Pajulaga: „Kõige suurem oht Eestile on töötuse suurenemine ja kanaliseerimine üha suuremaks poliitiliseks rahulolematuseks ja omakorda selle kanaliseerimine…“ (Eesti Päevaleht 10.02.2010).

Perspektiiv saada Euroopa kultuuripealinnaks asetas senised luhtunud riiklikud integratsioonikavad uude valgusse – Tallinna volikogu esimees Toomas Vitsut avaldas juba sama aasta oktoobris programmilise üleskutse: „Lõimugem eurooplastena!“ (Delfi 22.10.2007).

See püstitab terve rea järgmisi küsimusi, nt: milline oleks Vene Kultuurikeskuse soovitav roll Euroopa kultuuripealinnas 2011?


V. Euroopa kultuurilinnad Eestis

„Tallinn 2011“ brändi tugevus sõltub Eesti senise brändingu tulemusest. Peab tõdema, et kaubamärk „Welcome to Estonia“, hoolimata sellele tehtud tohututest kulutustest, on jäänud tõhutuks ega ole läbimõeldult seostatud kaubamärgiga „Tallinn 2011“. (Mida küll teevad tallinlastest Eesti eurosaadikud Brüsselis?)





Nõrga, EAS-i järjekordsest rahasüstist hoolimata ikka endiselt häguse „Welcome“-brändi kõrvale on nüüd Tallinna Linnavolikogu esimehe Toomas Vitsuti eestvõttel ellu kutsutud uus ja perspektiivikam. Tallinna päeval, 15.05.2009 kirjutasid üheksa linna volikogu esimehed või linnapead raekojas alla leppele moodustada suhtevõrgustik „Euroopa kultuurilinnad Eestis 2011“. Tallinna kutsel olid esmaliitujateks Haapsalu, Narva, Paide, Pärnu, Rakvere, Tartu, Viljandi ja Võru.


"Euroopa Kultuurilinnad Eestis 2011" asutamine Tallinna raekojas 15.05.2009

Neile lisandus 08.08.2009 Põlva ja 12.02.2010 veel Valga, Elva ning Otepää.


Põlva 08.08.2009


Linnajuhtide kohtumine Võrus 12.02.2010

Ühinemise eesmärgiks on tõsta Eesti linnad kultuurikeskustena suuremasse formaati, panna nad iseennast vaatama mitte kitsalt kohalike tegijatena, vaid julgustama neid iseseisvalt esinema Euroopa kultuurilaval. Eesti avaneb Euroopale Tallinna kaudu. Ka kultuuris tuleks juurutada põhimõtet: Think globally, act locally!

Võrgustiku linnade koordineeritud koostöö tõotab tulla nii kultuuriline, logistiline kui ka imagoloogiline. Iga liitunud linn võiks aastal 2011 Tallinna päeva ürituste sarjas rikastada kultuuripealinna programmi. Iga linn võiks olla mitte ainult omaette kultuurikoldeks, vaid ka suunajaks järgmisesse Euroopa kultuurilinna Eestis. Ainult nii suudame siin luua piisava kultuurilise vastukaalu Eesti rahvusvahelist logistilist positsiooni lõhkuvatele tsentrifugaaljõududele. Ühiselt tugevamatena suudame oma Euroopa sõprus- ja partnerlinnades rajada kindlaid sillapäid, levitamaks kultuurihuvi Eesti vastu ja tasandamaks eurooplaste tulekut just Eestisse ajal, kus maailm hakkab majanduslangusest üle saama ja reisihuvilisena jälle maakaarti uurima.

Rajamisel on optimaalne Eesti kultuurilogistiline struktuur, mis jääkski püsima. Selle ülesande, millega ei ole toime tulnud kultuuriministeerium, lahendavad linnad Tallinna algatusel.

Eesti linnadele oleks aasta 2011 teretulnud ettekääne asuda mõtlema, millisena nad paistavad Euroopa perspektiivist vaadatuna. Kas nad eristuvad piisavalt üksteisest, kas nad eristuvad piisavalt muudest Euroopa linnadest – eelkõige nendestki, kellega on sõlmitud suhted munitsipaaltasemel? Tallinn tutvustas oma partnerlinnu juba viimatisel volikogu aastavahetuskaardil.



Valmimas on kõikide Eesti kultuurilinnade koostöösuhete koondkaart. Me ei ole üksi!

Liitunud linnade põhiküsimus on: kuidas üheskoos esindada Eesti kultuuri, olles sealjuures omavahel kõik erinevad, igaüks ka iseseisvalt silmapaistev? Selle küsimuse lahendus põhineb kultuurilooliste erinevuste arvestusel ja kultuuridominantide regionaalsel jaotusel (nagu oli võimalust osutada juba konverentsil "Ida-Virumaa turismiressurss ning selle kasutamine" Ontika mõisas 01.12.2000). Niisugust tööd on võrgustikus Euroopa kultuurilinnad Eestis ka alustatud (nõupidamised Paides 03.06.2009 ja Võrus 12.02.2010; kavandatud koolitused).

Aeg on korraldada oma imagoloogilise varu revisjon. Tallinna iseloomustab kõige markantsemalt kordumatu siluett (mille tornilisusega on lausa kisendavas vastuolus 2003. aastal toonase linnadisaineri Aavo Ermeli kujundatud ja siiani käibiv lame ja raske „brikett“-logo –



– kui palju peenem vaimsem ja tunnuslikum on selle kõrval 2005. aasta konkursile esitatud siluettlogo „Tallinn – kõlab hästi / sounds good“).



Meie valduses on tõeline maailma-uunikum, Bengt Notke „Surmatants“ – üldse Eesti kõige väärtuslikum kunstiteos.



See teos on kaugelt tähtsam ja väärtuslikum kui Leonardo da Vincile omistatav nn Lucania portree, mida rahvas käis 05.-12.02.2010 massiliselt imestamas Kadrioru kunstimuuseumis.

Meil on „Tallinna oratoorium“, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärve ideederikas hümniline kõnekoor Rein Rannapi muusika saatel – samuti ainulaadne oopus. Tallinna ajalugu seovad Euroopa ajaloo ja kultuuriga nimed Abu Abdallah Muhammad Idrisi, Valdemar II, Mauritius, Peeter I...

2002. aastast alates tähistatav Tallinna päev on iga aasta 15. mail andnud mingi impulsi linna arengule: meenutagem, et esimesel korral otsustati Tallinna Ülikooli asutamine (teostus 2005), viimati aga vormistati Euroopa kultuurilinnade ühendus Eestis.

Võrgustik Euroopa kultuurilinnad Eestis 2011 ühendab tugeva, keskmise ja nõrga imagoloogilise dominandiga linnu. Tugevaks võib peale Tallinna lugeda Tartu, Pärnu, Viljandi (kus 19.04.2007 peeti koguni visioonikonverents „Eestlane Euroopas ja viljandimaalane Eestis täna ning 10 aasta pärast“!). Olemasolevate eelduste väljaarendusega peaksid veel tegelema Haapsalu, Narva, Paide, Rakvere. Pead tuleks tööle panna Elva, Võru, Valga, Põlva linnas ning Otepääl: mis on tunnuslik visuaal, konkreetse denotaadiga märk, mis aitaks nende asumit ainuliselt identifitseerida Euroopa üldpildis (nagu Tartut ülikool või Rakveret „Tarvas“)? Kui säärast märki ei ole, siis tuleks see luua!

Alustada ei ole mitte kunagi hilja – isegi kui kultuuripealinna-aasta ei suuda muud kui avada meie silmad asjadele, mis oleks võinud juba tehtud olla. Kuid alustada tuleb – varem või hiljem.


VI. Tallinn 2011

Vaja läheks suuri algatusi.

Muidugi on Tallinn 2011. aastal Euroopa võõrustaja. Kuid oleks vääritu taandada end pelgalt teenindaja rolli, kelle ülim eesmärk on „Euroopa pärisperemeestelt“ kiita saada. Või siis ise karta ning üksteist hirmutada, et nood pärisperemehed teenija vallandavad, võttes talt ära kultuuriaasta korraldamise õiguse... Niisugune suhtumine pole mitte ainult vale, vaid ka alandav!

Turiste võõrustada ning oma rahvast lõbustada saavad teisedki Euroopa ning Eesti linnad. Tallinna roll aastal 2011 peaks seisnema milleski enamas. Euroopa kultuuripealinnana peaks Tallinn Euroopas olema millegi poolest juhtrollis, kultuuriaastal 2011 Euroopas domineerima.

Brändi „Tallinn 2011“ omanik on Tallinna linn, kes selle on andnud Sihtasutuse „Tallinn 2011“ hallata. Tegu ei ole riigi omandiga, mistõttu tundus kummaline ajakirjanduse teatel kultuuriminister Laine Jänese peast vahepeal läbi käinud mõte korraldada riigi poolt alternatiivsed pidustused nime all „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011“, s.t omastada võõras kaubamärk. Uiuks see õnnekombel jäigi. Riik lubas seepeale sildi „Tallinn 2011“ külge panna mitmele üleriigilisele üritusele, nagu noorte laulu- ja tantsupidu. Vahepeal aga tahtis kultuuriministeerium „Tallinn 2011“ ürituste rubriiki kanda oma muudki ametijuhendijärgsed töökohustused. Rääkides laulupeost, muuseumide korrastamisest ja Helsingi raamatumessist 2011, ütles minister: „Kriitikud väidavad, et seda kõike teeks riik niikuinii. See väide ei vasta tõele“ (Postimees 08.01.2010). – Hirmus ülestunnistus! Kultuuriavalikkus avaldas pahameelt (ETV saates „Foorum“ 05.01.2010) ning nüüdseks näib olevat riigivalitsuse, linnavalitsuse ja sihtasutuse vahel saavutatud mingi habras tasakaal.

Sihtasutuse tegevus peaks eelkõige seisnema algatustes. Ei oleks tarvis imiteerida riigi ja linna „Jaga ning valitse“-printsiipi. Sihtasutus võiks ise olla ideeline initsiaator ja koordinaator, mitte lihtsalt summade eraldaja ning templi „Tallinn 2011“ pealelööja. Sihtasutuse ürituste-eelarve tuleks esmajoones sihtkulutada Eesti ja Tallinna kultuuripärandi rikastusele, mitte ühekordsele lõbustusele. Loodetavasti just nõnda see lähebki!

Ka mitte igasugust uudset kultuuritegevust ei tasuks tembeldada Euroopa kultuuripealinna programmi pelgalt uudsuse pärast (mittetallinlase Arvo Pärdi teose esmaettekanne mitte Tallinnas; Brasiilia trummarid Euroopa kultuuri esindajatena). Vaja pole mitte „toredusprojekti“ (regionaalminister Siim Valmar Kiisleri tabav väljend ETV „Terevisioonis“ 11.01.2010), vaid selget ideed, kontseptsiooni, mis Tallinna eristaks kõikidest (just: kõikidest) teistest Euroopa linnadest.

Programmi „Mereäärsed lood“ (Delfi 09.02.2010) nurgakivideks on „meri“ ja „lood“.

Muidugi paikneb Tallinn mere ääres. Aga meri on eestlasi 50 aastat muust maailmast ainult lahutanud, olnud valvatud ja vaenuline, mistõttu ta loomulikult haakub Friedebert Tuglase poeemiga, kirjutatud Toompea vanglas 1908: „Nii külmad ja teravad nagu need rauad, nii mustad ja sügavad nagu need hauad – või nagu meri seal haudade taga!“ Taastatud iseseisvuse neljandal aastal leidis aset sümboolne parvlaeva „Estonia“ hukk Läänemerel – tolle tragöödia mälestusmärk kuulub ka Tallinna linnapilti.

Kuidas taastada mere sõbralik pale ning ühendav jõud Tallinnas (Turus pole probleemi) – see on tohutu kultuuripsühholoogiline ülesanne, mida lahendamaks tuleb kardinaalselt muuta tegelikkust. Avada Tallinn merele tähendaks viia tallinlased Soome lahele, nii nagu Napoli on merele avatud, sest igal tõelisel napollasel on oma lootsik („Napoli kaluripoiss“ on selle linna tunnuslik imagoloogiline kujund). Tallinnas aga kehtestati 2010. aastal paadimaks. Ja - tähelepanuväärne number - selle vastu suudeti koguda ainult 1529 allkirja (Delfi 25.02.2010) - linnas, kus inimesi elab 1. veebruari seisuga 407 049! Kõnekaks osutub ka, et Naissaare muusikapidustusi peetakse mandril.

Samas tuleb tunnistada, et hoolimata viimaste aastate tublist edengust (nt Birgitta festival) on ikka veel täielikult rakendamata Pirita imagoloogiline potentsiaal. Võrreldagu Pirita asumlikku identsust näiteks palju tugevama Nõmme või palju värskema Uue Maailma omaga! Mis rolli etendab Tallinnas Pirita jõgi?

Asumikeskne mõtlemine satub üha selgemasse konflikti senise linnaosade-keskse mõtlemisega (vt nt Pirita halduskogu juhi mõtteid Eesti Päevalehes 30.01.2010), mistõttu paistab perspektiivikas linnavalitsuse kava muuta Tallinn asumikesksemaks (niisugune ettepanek sisaldus juba 2002. aasta mainekujundusprojektis). Kultuuriprogrammi 2011 oluline saadus võikski olla nii turistide kui ka omainimeste marsruutide jõuline laiendus Tallinna ääreasumitesse. Et kultuuriaastat 2011 ei sisustaks vaid 365-päevased Vanalinna päevad.

Ka lugude jutustamise idee („Aastal 2011 jutustatakse Euroopa parimad lood Tallinnas“) näib olevat külvatud kaljusele pinnale. Pajatuskultuur on omaette kultuuriharu, millele on meie sajandil hakatud erilist tähelepanu pöörama. Rahvusvahelise huviväärsuse tõttu võeti kaitse alla nt jutuvestmiskultuur Marrakeši vanalinnas D’jemaa el Fna turuplatsil, mille UNESCO 2001. aastal esimesena kandis uude, inimkonna suulise ja mittemateriaalse kultuuripärandi nimekirja kui unikaalse kultuuriruumi (vt Elias Canetti „Marrakeši hääled“, e.k 1973).

Erinevalt linna klatšikultuurist, mida hoogsalt kultiveerib meie ajakirjandus, on kultuuriväärtuslik pajatustraditsioon ju maakultuuri osa, suuline folkloorne pärimus (millest sai äratust noor Vidri Rein, kuulates pirruvalgel Kotlepi jutte). Maalt linna tuli jutustamistraditsioon urbaniseerumise käigus (mis tormiliselt kulgeb Aafrika ja Ladina-Ameerika riikides, kus suulise rahvapärimuse talletus ongi üks UNESCO prioriteete). Linnalegendid on enamasti rahvusvahelised, mitte nii unikaalsed, ja neid mitte ei pajatata, vaid eteldakse. Aga uute, mingitki huviväärtust evivate mereäärsete lugude fabuleerimise kultuuriruumi ei sünnitata käsu ega üleskutse peale – et hakkame nüüd õige lugusid veeretama! (Juba 2004 pakkus tollane Tallinna volikogu esinaine Maret Maripuu linna tunnuslauseks „Tallinn – ilusate lugude linn” – aga kuhu need lood jäid?) Ja parimaid lugusid ei räägita mitte sel moel, et nad lihtsalt parimaks kuulutatakse.

Igal genius loci’ga linnal on kahtlemata oma jutustus. Aga see tuleks ära kuulda, välja kuulata, mitte temaatiliselt ette kirjutada. Linn ei räägi mitte kõiki lugusid ühtviisi meelsasti. Ja mis jutte Tallinnas praegu kujundikeeli stiihiliselt räägitakse, on omaette metoodikaga uurimisteema (seda arendas Tallinna Ülikooli reklaami ning imagoloogia üliõpilase Toomas Valsbergi bakalaureusetöö 2006, retsensendiks üks parimaid Tallinna paigavaimu-tundjaid Tiina Mägi; teistsugust meetodit sai tutvustada Võru visioonikonverentsil 17.08.2006). „Euroopa parimad mereäärsed lood sünnivad Tallinnas“ – pia desideria.


VII. Linn ja riik

Kindlasti peaks riigi tasemel, s.t transpordi eest vastutav minister Juhan Parts tegelema kultuuriaasta logistikaga.
- Estonian Air’i seis pole kiita, lennumarsruudid lahknevad meilt ära Helsingisse ja Riiga. (Veebruaris 2010 langes Tallinna lennujaama reisijatearv 5%, teatas Aktuaalne Kaamera 02.03.2010.)
- Kuidas korraldatakse 2011. aastaks rongiühendus Peterburi ja Moskvaga?
- Kas laevaliiklus Tartu ja Pihkva vahel saab käima?
- Mismoodi juhatatakse huvilisi Tallinnasse Valga ja Pärnu kaudu?
- Kas Saaremaa kruiisid jäävad sinna kotti?
- Mismoodi nähakse ette liikumist kahe lähestikuse kultuuripealinna, Tallinna ja Turu vahel – kas residentsiks kujuneb vahepealne Helsingi? Kumma poole on siis Helsingi näoga, kas Turu või Tallinna poole?
- Kuidas korraldatakse liiklus kolme pealinna – Tallinna, Helsingi ja Venemaa Põhjapealinna, Peterburi vahelises kolmnurgas? Nüüdsama (Eesti Päevaleht 15.02.2010) võis lugeda uue kiirrongi käivitusest Helsingi ja Peterburi vahel. Mida see tähendab Tallinnale Euroopa kultuuripealinnana?

Need küsimused ei oota transpordiministri palgapäeva! Tema ainus senine saavutus on Euroopa Komisjoni transpordivoliniku Siim Kallase vastus palvele aidata kaotada Eesti-Vene piirijärjekordi: "Euroopa Liit saab aidata ja aitabki näiteks parklate ehitamisel..." (Postimees 18.02.2010). - Järjekorra kaotamise asemel tehakse niisiis mugavamaks järjekorras viibida!

Siin jääb munitsipaalvõimu suutlikkus midagi ära teha vägagi piiratuks. Seda enam peaks nendele probleemidele lahendusi otsima riik, kelle pealinn on aastal 2011 ühtlasi ka Euroopa kultuuripealinn.

Niisamuti peaks riik tundma piinlikkust, et Eesti pealinnal puudub seda staatust kinnitav seaduslik alus ja Tallinn on ikka veel Harjumaa valla õigustes. (Seda meenutas volikogu esimees Toomas Vitsut Tallinna vapipäeva kõnes 22.12.2009 raekojas; tema mõtet võimendas sotsioloog Juhan Kivirähk „Kuku“ raadios 02.02.2010.) Veel jõuaks!


VIII. Kokkuvõtteks

Programmi „Tallinn 2011“ perspektiivis on õige loosung: „Iga eurooplane tallinlaseks!“

Programmi „Tallinn 2012...“ perspektiivis on õige loosung: „Iga tallinlane eurooplaseks!“