MART RAUKAS, filosoof: "Minu jutust oli Õhtuleht täna [22.04.2010] ainult poole alles jätnud."
Me võlgneme kreeklastele teleoloogia idee. Teleoloogia tähendab asjade taipamist eesmärgist lähtuvalt - tagajärjest vaadatuna. Nii näiteks võib ühel hetkel selguda, et mõnele mehele oli pikk kasv antud selleks, et demonstreerida kui sügavaid kummardusi on võimalik sooritada. Ehk siis, et teatud riikide jaoks oli taasiseseisvumine enda vabatahtlikult orjaks müümise ning teiste rõhumise vahend.
Mis on see telos, see keskne riiklik hüve, mille ümber Eesti riigis kõik tiirleb ja mille suunal tegutsemist mõnikord ka Eesti asja ajamiseks nimetatakse?
Kui ma seitse aastat tagasi EPL-is oma arvamusartikkli „Sõjasulased“ avaldasin oli põhjuseks veendumus, et me loobume järsult teatud olulistest hüvedest, mida iseseisvunud riigiks olemine peaks võimaldama - vaevalt võis meie lähiajaloost leida häbiväärsemat akti, kui see viis kuidas tollase välisministri kiire allkirjaga Eesti riik sõjasulase alandavasse staatusesse määrati: Meie president sai sellest teada hommikulehti lugedes ning väliskomisjooni esimees laiutas jahmunult käsi. „Ühes demokraatlikus riigis ei peagi rahvas selliseid asju otsustama“ - oli allkirja andja napp kommentaar tehtud teole.
Nüüd istub too tegelane hea palga peal Brüsselis ja ulatab parteimeedia vahendusel oma punased saapad rahvale suudlemiseks. Ja nad teevadki seda! Suudlevad saapaid ja hoiavad oma suu lukus asjades, millest ehk koguni karjuma peaks. Niipalju on selle rahva arusaam õigetest valikutest edasi arenenud.
Kuid see areneb veelgi, kuivõrd niinimetatud eliit rikastab inimeste arusaama selle kohta, mis ühele riigile tõeliselt hea ja õige: Postimehe hiljuti korraldatud arvamusliidrite lõunasöögi meediakajastustest on mulle mällu sööbinud kummastavad kaadrid sellest, kuidas üks arvamusliider soovitab Eestile paari põlvkonna võimalikult kiiret eest ärakadumist. Järgnev pilt toob eetrisse ülemeelikusse meeleolusse langenud loodusteaduse akadeemiku, kes ei jõua oma kõnes ära kiita kui hästi Eesti riik on õnnestunud. „Kujutlege“ – lisab ta võrdluseks juurde, „isegi sellised nagu Kreeka tahavad ju riik olla!“ Milline absurd! – mõtlen endamisi.
Eestis ei ole sellist aatemeest nagu on Mikis Theodorakis, kes paari kuu pärast oma 85 aasta juubelit tähistab ning keda mõnikord ka suurimaks elavaks kreeklaseks ja vabaduse laulikuks on nimetatud. Kui kreeklased aastal 1974 neile USA poolt kaelale upitatud sõjaväehunta maha suutsid raputada, mis seitsme terroriaasta jooksul 8000 kreeka kodaniku maha tappis, olid kreeklaste valikud ja arusaamad hädade põhjustest selged: Tol ajal võis märgata seintele maalitud nõudmist: „Välja NATO-st!“ sama sagedasti kui kuulda Kreeka tänavatel Mikis Theodorakise hunta poolt keelatud vabaduse laule.
Mis on demokraatliku riigi hüve tunnuseks? Kuidas seda otsustada? Kas paljude kodanike õigus kaasa rääkida oma riigi välispoliitika küsimustes või on parem see riik, kus välispoliitika on muudetud ennast „ekspertideks“ kutsuva kitsa grupi võõrandamatuks privileegiks, kes tervemõistuslikust ja õiglustunnet põlastavad?
Eesti avalik arvamus ja valitsev meedia näib toetavat seda viimast varianti.
Nii ongi rahvale jäetud välispoliitikast osasaamiseks üksnes zhanrivalik: kas kuulata meedias piiramatult õrreruumi omava punaharjalise riiukuke idasuunalist kisa või jälgida välispoliitikat puudutavaid igavaid saateid - enamasti on seal esindatud vaid ühe klubi seltskond ja alternatiivsete arvamuste kaitsmiseks pole platsile lubatud isegi vastasmeeskonna väravavahti.
Olen mõtelnud, et ehk väärivad mõned rahvad riikliku suveräänsust rohkem kui teised, sest nende riikluses realiseerub sotsiaalne hüve märksa kaunimates vormides, isegi kui see ilu sünnib läbi võitluste ja raskuste – ka see on asi, väärtus, mida teleoloogia meile õpetab. See helleenlik asjade tagantjärgedest nägemise tarkus avab meie silmad üllatavatele detailidele ning paneb i-dele täpid peale.
Vaata! – hüüdis mu sõber tribüüni poole osutades. „Kas see vurle väike nahksoni-„kebka“, ei sobi tema kogu olekuga märksa paremini kokku kui vana ja väärika institutsiooni ametiraha? Tõepoolest, nii see on – vastasin ma pilku ära pöörates. Miks peab see Eesti asi küll selline olema?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar