Hamleti lavastamine Eesti kolkakülas

Maikuus koguneb Ühtse Eesti suurkogu Rocca al Mare hallis. Kuuldavasti on sellele juba 6500 piletit müüdud. Ei oska öelda, mis põhjusel keegi tahaks sellist algselt labast etendust vaadata, igatahes mina mitte. Mitte mingi raha eest! Olen näinud piisavalt NLKP, EKP ja ELKNÜ kongresse ning samavõrd väidetavalt iseseisva  Eesti üsna sarnaseid piinlikke lavastusi parteikongressidel ja riigiüritustel. Olgugi et väidetavalt on seekord tegu „teatri“lavastusega, tekib küsimus, kuidas saaks nii kunstivälisel teemal üldse teha mingit arvestatavat kunstiprojekti. Kunst on ju alati püüdnud olla kõrgemal banaalsest argipoliitikast ja isegi stagnaajal ei sekkutud poliitilisse kemplusse. Kust on tulnud nn tõsiste teatritegijate algatus madaldada teatrikunsti kõrgeid pürgimusi argireaalsuse tasandile ja sisuliselt sekkumiseks võimuvõitlusse!? Kas on tõesti tegemist järjekordse „Hamleti“ lavastamisega Alamkolka külas, mille kohaks seekord kolkalinn Tallinn, Eesti!?


NO99 näol on sisuliselt tegemist kommertsteatriga, ehkki teatavate parteiliste jõudude ülalpidamisel, sisuliselt kunstipärase tsirkusega, mille äriprojekte iseloomustab ärritav aplomb, a la habemega naine või rääkivad ahvid. Ent paistab, et Eesti avalikkus ei võta seekord seda kui järjekordset raha teenimise eesmärgil korraldatud labast performanece’i. Paljud tuhanded lähevad üritusele Tallinnas (ja kuuldavasti edaspidi teisteski Eesti linnades), et saada mingit tõsisemat, võiks isegi öelda – objektiivset – elamust ja leida tõde tänase Eesti elu ja poliitilise süsteemi toimivuse kohta. Mis peaks olema sellise ootuse elementaarseks eelduseks? Vähemasti see, et kogu selle etenduse taga oleksid elementaarselt ja avalikult inimesed, kes üldse midagi teavad Eesti poliitika arengust viimase paari aastakümne jooksul. Kes nad võiksid olla? Ja kui nad on olemas,  miks neid siis varjatakse? Ehk tunneme nende endisi tegusid liigagi hästi?

Kahjuks pole avalikustatud seltskonnas ühtki sellist inimest, kellelt võiks oodata vähimatki asjatundlikkust poliitikas. Seni oma elu eksalteerivate teatriprojektidega sisustanud inimestel ei saa olla mitte mingisugust tunnetust ega arusaamist sellest, kuidas demokraatia ja selle mehhanismina toimiv poliitiline süsteem on seni Eestis toiminud või mida üldse tähendab demokraatia Euroopa tsivilisatsioonis. Neil võib olla vaid hämar ettekujutus sellest mingil primitiivsel, banaalsel ja sageli lihtsalt ülimalt subjektiivsel moel. Näiteks tädi Maali tasemel. Kas me tõesti tahaksime saada objektiivset teavet oma riigi juhtimise ja selle toimimise kohta sellistelt profaanidelt, kelle jaoks Ühtne Eesti on vaid järjekordne profiiti tagav egotripp!? Ja  miks küll?

Viimatised intervjuud selle „teatri“ korraldajatega osutavad, et nad püüavad luua mingit kahetist, ebareaalset maailma, kus nende väidetav kriitika Eesti poliitika toimimise kohta kasvab lihtsameelseile osalejaile mõistmatul kujul üle mingi uue „parteilise“ ideaali loomiseks. See on tegelik ja ülimalt reaalne oht, see on Eesti „Kolmanda Reichi taastamine“ ajaloo uuel arenguspiraalil. Olgugi et Semper ja Ojasoo isiklikult ei pruugi muutuda Adolf Hitleriks ja Eva Brauniks, ehkki välimuselt sobivad nad selleks väga hästi, avavad nad oma tegevusega varem või hiljem Pandora laeka, kust lähikuudel nende toel ronivad välja kõige monstroossemad „uuendajad“, “rahvasõbrad“, „Eesti elu uueks loojad“ jne. N099 tõmbub ehk seejärel delikaatselt kõrvale, kui raha käes, kuid see Golem ei suuda enam kuidagi takistada enda loodud „kiskjate“ vallapäästmist.


Kui me räägime viimasel ajal palju sellest, et kultuuriintelligents on tagasi tõmbunud Eesti ühiskonna arengute kujundamisest ja vajaksime ehk uut kultuurirahva ühisesinemist, siis Ühtse Eesti lavastus tapab lõplikult selle võimaluse, sest sekkub poliitikasse selliste Iillegaalsete vahenditega, mis on selgelt kunstivälised ja võtavad ära tulevikus igasuguse võimaluse kultuurirahval arvestataval ja aktsepteeritaval kombel sekkuda riigis tehtavaisse poliitilistesse otsustesse. Ühtne Eesti vahetab eesti kultuuri lihtsalt oma poliitiliseks peenrahaks ja võib olla see ongi ettevõtmise põhiline eesmärk!?
MART ÕIS