Eelarvevaidlus riigikogus/oktoober 2008

Mehed on kogunenud ühise tuttava juurde, et tähistada sõbra uude korterisse kolimist. Korteriomanik on eriti uhke oma uue ostu, uue voodi üle ja näitab seda külalistele.
Voodi on tõesti suur, sinna mahuks kasvõi kolmekesi magama.
“On ju vägev?” küsib ta uhkustundega.
Kõik sõbrad noogutavad tunnustavalt.
”On jah suur voodi. Ma ise ostsin ka hiljuti uue voodi ja see on isegi veidi suurem. No mitte küll palju, aga mingi kümme senti on küll laiem,” lausub üks sõpradest.
“Suur jah, aga ega minu oma on vist ka laiem,” lausub teine sõber ja üritab kätega korteriperemehe voodi laiust mõõta.
“Jah, mul on laiem jah, mingi paarkümmend senti on suurem.”
Nüüd hakkab peremehe nägu juba hapuks muutuma ja tema esialgne õhin oma uuest ostust üle minema. Oli ta ju arvanud, et tema voodi saab kõikide teiste omadest vägevam olema. Mitte ainult, et voodi oleks pehmem ja uuem, vaid just eelkõige selle tõttu, et tema voodi oleks suurem kui ühelgi teisel tema tuttaval või sõbral. Nüüd, tuleb välja, on aga tervelt juba kahel ta sõbral olemas uhkem ase.
Kolmas sõber vaatab ka voodit ja kallutab isegi pea viltu.
“No teate, teil kõigil võivad ju vägevad voodid olla, aga minu oma on veelgi suurem. No minu omasse mahub kasvõi viiekesi magama! Või isegi kuuekesi, niimoodi mõõtma pole ma hakanud.”
See jutt tundub juba uskumatu ja kõik vangutavad pead.
“Aga minu voodi on nii suur, et see ei mahuks siia tuppa äragi!” hüüab neljas sõber.
“Ma pidin ühe toaseina maha lõhkuma, kui tahtsin selle endale koju tassida. Nii suur voodi on.”
Kõik on kohkunult vait, nii suurest voodist pole mitte keegi varem kuulnud. Nii suurt voodit ei saa olemaski olla!
Kes vaatab maha, kes lakke. Üks sõpradest hakkab nina nokkima.
Korteriomanik põrnitseb kurbade silmadega oma uut voodit, mis korraga paistab nii tühine, väike ja justkui kokkuvajunud. Selle madrats tundub õhuke ja kõva, jalad madalad ja laiust poleks nagu ollagi. Hea kui sinna vähemalt üksi magama mahuks, kahele või kolmele ei tundu seal enam sugugi ruumi jätkuvat.
Vaikus hakkab juba pikaks kiskuma ja kõigil on piinlik, et niiviisi tühiselt kiideldes sai peremehe tuju ja üldse kogu pidu rikutud.
Korteriomanik vaatab veel kord hindavalt oma voodit.
“Aga mul on veel suurem!” teatab ta lõpuks ja paneb käed tähtsalt puusa.

TIIT KLAOS