Maagilise mõtlemise levikut täheldatakse just nendel kultuuriloo perioodidel, kus kiirelt areneb tsivilisatsioon, mille uudsused jäävad lihtrahvale arusaamatuks. Juri Mihhailovitš Lotman on sellele fenomenile tähelepanu juhtinud artiklis ”Tehnikaprogress kui kulturoloogiline probleem” (Tehnicheskij progress kak kul’turologicheskaja problema, 1988):
”Ainult sellega [väärtuskujutelmade kiire muutumisega] saab seletada massipsühholoogia uurija jaoks huvitavat, aga seni ikka veel lõpuni selgitamata hüsteerilise hirmu fenomeni, mis haaras Lääne-Euroopat 15. sajandi lõpust 17. sajandi keskpaigani... Kõigepealt tekkis teadusekartus, hirm õpetlase ees; too heiastus hulkade teadvuses kurikavalast nõiast maagina, kelle selja tagant piilub Saatan... Ajaloolased kutsuvad 16. ja 17. sajandit ”saatana kuldajastuks”, ”kuratlikkuse plahvatuseks”. Paanikameeleolude tippaeg langeb ajavahemikku 1575-1625.” (Lotman 1999:103-104,106)
Salapära, mõistetamatus tekitas kahtlust ja sisendas hirmu. Küberneetika keeli: kui sisend oli arusaadav, aga väljund arusaamatu, siis peavad ”mustas kastis” mängus olema mustad jõud.
”Tehnika areng mitte ei nõrgendanud hirmupalangut, vaid kummalisel kombel isegi stimuleeris seda.” (Lotman 1999:110)
Käsitamatusega on seletatav ka rahvalik uskumus, et pangad on kuradist: polnud võimalik aru saada, kuidas saab panka pandud raha iseenesest protsente kasvatada. Seda ei lubanud terve mõistus pidada päris rahaks, tegu võis olla vaid saatana silmamoondusega, näiva rahaga, mis kohe-kohe muutub lepalehtedeks. Niisugust veendumust väljendavad paljude Euroopa rahvaste muinasjutud.
Samas vaimus ütleb Johann Wolfgang von Goethe ”Faustis” (1808) nimitegelane Mephistophelesele, kes tuleb temaga lepingut sõlmima (Goethe 1992):
Mis sina, vaene kurat, üldse anda võid?
Kas sinusugune on iial saanud aimu,
mis on see püüd, mis tõstab inimvaimu?
Kas said need söönuks, kes su roogi sõid?
Sa pakud meile punast kulda,
mis elavhõbedana veereb peost,
või mängu, milles võidule ei tulda...
Paberraha juurutada osutuski sellepärast nii raskeks, et seda ei võtnud mitte keegi tõena. Tuntava hoobi andis inglise pankuri ja majandusteoreetiku John Law’ 1716. aasta katse kustutada katteta paberrahaga Prantsusmaa riigivõlg – üritus, mis lõppes 1720. aasta ränga majanduskriisiga. (Goethe 1973:703-704) Prantsuse vabariigi ajal 1792 väljaantud assignaadid – piltlikult öeldes – joodi kõrtsis kibekiiresti maha – kartusest, et nood võidakse tühistada.
Arvutitehnika areng on toonud kaasa uue hirmu pangaautomaatide ees: Eesti Vabariigis on vanureid nähtud oma pensioniraha automaadist välja võtmas... et see panka viia.
2008. aasta sügisel maailmas puhkenud panganduskriis vallandas uue hirmureaktsiooni nii pangaklientide kui ka pankurite seas, kes pelgasid inimeste maagilise mõtlemise põhist käitumist.
“Eesti Panga asepresident Märten Ross tõdes, et üleilmne rahamaailma turbulents tekitab inimestes ebakindlust ning tekib hea pinnas kuulujuttude levitamiseks. Uudistesaate “Reporter” toimetusse on helistanud mitu nõutut inimest, kes on kuulnud jutte, et Swedbank kukub kohe kokku ning ei tea, mida peale hakata. Swedbank Eesti juht Priit Perens kinnitas, kuulujuttudel ei ole tõepõhja all. Sama meelt on ka Märten Ross. “Mina sellist jama isiklikult veel kuulnud ei ole ja tuleb öelda, et need kuulujutud on kas mingi loll nali või pahatahtlik tegevus,” kommenteeris Ross.” (Postimees.ee 09.10.2008)
”Ainult sellega [väärtuskujutelmade kiire muutumisega] saab seletada massipsühholoogia uurija jaoks huvitavat, aga seni ikka veel lõpuni selgitamata hüsteerilise hirmu fenomeni, mis haaras Lääne-Euroopat 15. sajandi lõpust 17. sajandi keskpaigani... Kõigepealt tekkis teadusekartus, hirm õpetlase ees; too heiastus hulkade teadvuses kurikavalast nõiast maagina, kelle selja tagant piilub Saatan... Ajaloolased kutsuvad 16. ja 17. sajandit ”saatana kuldajastuks”, ”kuratlikkuse plahvatuseks”. Paanikameeleolude tippaeg langeb ajavahemikku 1575-1625.” (Lotman 1999:103-104,106)
Salapära, mõistetamatus tekitas kahtlust ja sisendas hirmu. Küberneetika keeli: kui sisend oli arusaadav, aga väljund arusaamatu, siis peavad ”mustas kastis” mängus olema mustad jõud.
”Tehnika areng mitte ei nõrgendanud hirmupalangut, vaid kummalisel kombel isegi stimuleeris seda.” (Lotman 1999:110)
Käsitamatusega on seletatav ka rahvalik uskumus, et pangad on kuradist: polnud võimalik aru saada, kuidas saab panka pandud raha iseenesest protsente kasvatada. Seda ei lubanud terve mõistus pidada päris rahaks, tegu võis olla vaid saatana silmamoondusega, näiva rahaga, mis kohe-kohe muutub lepalehtedeks. Niisugust veendumust väljendavad paljude Euroopa rahvaste muinasjutud.
Samas vaimus ütleb Johann Wolfgang von Goethe ”Faustis” (1808) nimitegelane Mephistophelesele, kes tuleb temaga lepingut sõlmima (Goethe 1992):Mis sina, vaene kurat, üldse anda võid?
Kas sinusugune on iial saanud aimu,
mis on see püüd, mis tõstab inimvaimu?
Kas said need söönuks, kes su roogi sõid?
Sa pakud meile punast kulda,
mis elavhõbedana veereb peost,
või mängu, milles võidule ei tulda...
Paberraha juurutada osutuski sellepärast nii raskeks, et seda ei võtnud mitte keegi tõena. Tuntava hoobi andis inglise pankuri ja majandusteoreetiku John Law’ 1716. aasta katse kustutada katteta paberrahaga Prantsusmaa riigivõlg – üritus, mis lõppes 1720. aasta ränga majanduskriisiga. (Goethe 1973:703-704) Prantsuse vabariigi ajal 1792 väljaantud assignaadid – piltlikult öeldes – joodi kõrtsis kibekiiresti maha – kartusest, et nood võidakse tühistada.Arvutitehnika areng on toonud kaasa uue hirmu pangaautomaatide ees: Eesti Vabariigis on vanureid nähtud oma pensioniraha automaadist välja võtmas... et see panka viia.
2008. aasta sügisel maailmas puhkenud panganduskriis vallandas uue hirmureaktsiooni nii pangaklientide kui ka pankurite seas, kes pelgasid inimeste maagilise mõtlemise põhist käitumist.
“Eesti Panga asepresident Märten Ross tõdes, et üleilmne rahamaailma turbulents tekitab inimestes ebakindlust ning tekib hea pinnas kuulujuttude levitamiseks. Uudistesaate “Reporter” toimetusse on helistanud mitu nõutut inimest, kes on kuulnud jutte, et Swedbank kukub kohe kokku ning ei tea, mida peale hakata. Swedbank Eesti juht Priit Perens kinnitas, kuulujuttudel ei ole tõepõhja all. Sama meelt on ka Märten Ross. “Mina sellist jama isiklikult veel kuulnud ei ole ja tuleb öelda, et need kuulujutud on kas mingi loll nali või pahatahtlik tegevus,” kommenteeris Ross.” (Postimees.ee 09.10.2008)
Maagilise mõtlemise levikut võis täheldada Ida-Euroopa ühiskondades juba 1990. aastatel, kui pärast sotsialismileeri kokkuvarisemist siirduti kapitalismi. Turundus polnud mitte midagi muud kui teatavate maagiliste tegevuste sooritus – ilmus hulk turundusmaagia õpikuid, reklaami tehti pimesi ja huupi, tundmata ”musta kasti”, s.t. tegelikku reklaamipsühholoogiat. 2000. aastate pangalaenubuum oli omamoodi "leping kuradiga". Samast psühholoogiast toitus kasiinode edu. Nüüdne raha psühholoogiline "lepalehestumine" mitte ei tühista, vaid just õhutab maagilist mõtlemist ja vastavat käitumist.
VIITED
Lotman 1999 = Juri Lotman: Semiosfäärist. Tallinn (Vagabund) 1999. (Tlk. Kajar Pruul.)
Goethe 1992 = Johann Wolfgang von Goethe: Faust (Lavastuse tekst. Käsikiri. Tlk. Linnar Priimägi.)
Goethe 1973 = Johann Wolfgang Goethe: Faust. Urfaust, Faust I und II, Paralipomena, Goethe über “Faust”. Berlin, Weimar (Aufbau-Verlag) 1973.
LINNAR PRIIMÄGI, kultuuripsühholoog
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar