Kõnelevad silmad?

Mart Raukas, filosoof

Eesti meedias on jutt silmadest muutunud teemaks, mis kütab kirgi ja mille alusel langetatakse otsuseid.

Hiljutises Maalehes leiame koha, kus ekspeaminister Tiit Vähi selgitab, kuidas ära tunda suuri valetajaid: osa inimesi valetab siis, kui silm läheb suureks ja ümmarguseks, teised aga siis, kui silm üldse ei liigu. Ekspeaminister pole kaugeltki esimene, kes silmade teema Eesti meedias üles võtab – pigem tuleb teda pidada tuure koguva trendi järgijaks.

Mõni aeg tagasi juhtusin sirvima juuksurisalongi ootenurka laotatud ajakirju. Tavapärane kollane ajaviide – enamasti täidetud olmepsühholoogia ja reklaamidega. Ühes nendest köitis minu tähelepanu kirjatükk paljulubava pealkirjaga „Mida need silmad meile räägivad?“ Autor oli välja valinud kümmekond silmapaari ning otsustanud nende võrdlemise kaudu jõuda omanike hingemustrini. Vaatan neid väljarebitud silmi ja veendun, et kogu see jutt kõnelevatest silmadest on üks järjekordne olmepsühholoogilisse kõnepruuki pakendatud loba. Ehk – kui mõttekalt räägitakse silmadest kui hinge peeglist, siis on seal alati vaikimisi eeldus, et silma vaadates oleme me heitnud pilgu esmalt näkku.

Miks mitte alustadagi just näost, küsides: mis on hingemuster, millest see või too NÄGU meile nii avatult räägib?


Kõneleb nägu!

Elava inimese nägu on alati liikumises, vastandudes kummalisele liikumatusele, mida me surnu puhul võõristame ja mõnikord võime aimata inimese näost enne tema surma – ehk näost, milles mõte või tunne ei liigu.

Kõnelevad silmad? Mõttetus! Kõnelemine on ju tegevus, oma vaimu avamine teisele. Kui öeldakse, et silmad on hinge peegel, siis unustatakse enamasti, et silmal lahus inimese näost on tähendus pelgalt anatoomilises mõttes.

Kas pole alati nõnda, et suletud silma ei saa me näha mujal kui üksnes näos? Ja igaüks kes mõistab, et silma avamine pole sama tegevus, mis selle väljarebimine või katteta jätmine, näeb kohemaid, et sama loogika kehtib ka uuriva ja maailmale avatud pilgu suhtes. Lahutage ühe väikeriigi peaministri silmad näost, mis neid silmi raamivad – ja te ei saa aru, kellest ma räägin! Kui ma aga lisan, et mõtlen meile teleekraanilt nii tuttavat nägu, mille miimika liikumatus meid ehmatuse ja piinlikkusega täidab, siis taipame kohe, kellest jutt.


Nägu strateegilises meedias

Propagandasõja olukorras, kus käiku läheb kõik, mis vähegi kommunikatiivset eesmärki teenib, pole näo ründamine strateegilises meedias niivõrd aja kokkuhoiu kuivõrd rünnaku intentsiivse küsimus. Hitleri-partei Hindenburgi-vastane valimispropagandaplakat kujutab kümmekonna natsionaalsotsialisti portreed ning täpselt sama arvu vastaskanditaatide omi, manitsedes: “Vaata neid päid, ja Sa tead kuhu kuulud Sina!”

Hiljutine propagandasõda Gruusia sündmuste taustal meenutas seda plakatit, kui Venemaa meediakanalid kasutasid oskuslikult ära BBC videoklippe lipsu söövast ja kabuhirmus mööda tänavaid põgenevast Saakašvilist.

Need episoodid asetati oskuslikult kontrasti kaadritegaVenemaa liidrite rõhutatult maskuliinsest ja rahulikust esinemisest. Punase lipsu sinise vastu vahetanud Gruusia president võib küll ise soovida, et piinlik vahejuhtum unustataks, kuid pildid värisevast temast jäid hästi mällu, mistõttu võit meediasõja antud rindelõigus läheb kindlalt venelaste kontosse.

Meenutame kontrastiks, milline oli Gruusia liidrit hellitava Eesti meedia katse vastata briti-vene virtuoosele maksahaagile. Kui ma õigesti mäletan, siis “Reporteri” saates ülistas üks blond naisajakirjanik pikalt Gruusia presidendi suurt humanisti nina ja tegi maha Venemaa peaministri suud ja silmi...

Miks ei õpita Aristoteleselt, kes talle omistatavas „Füsiognoomikas“ ütleb ju selgelt, et rumalus on järeldada midagi näo üksikutest joontest. Tuleb uurida näo liikumist ja selle kaudu demonstreerida karakteri iseloomulikku miimikat. Alles siis tuleb karakter ilmsiks. Kui meie strateegiline meedia soovib jätkuvalt harjutada kätt füsiognoomiliste võtete vallas, tuleks vältida algelist olmepsühholoogiat. Sotsioloogia koolinippe tuleks täiendada Aleksander Suure õpetaja tarkusega ning läbida imagoloog Linnar Priimäe juures klassitsismi ja propagandatehnikate alane koolitus. Lõpliku lihvi karakteri maalimise alal peaks aga saama suurmeistritelt Herodotoselt ja Plutarchoselt.

Ajalugu räägib, et Peloponnesose sõja lõpus olevat spartalane Lysandros õpetanud ateenlasi taas nägema helleni humanismile omaseid väärtusi. Astudes sissepiiratud Ateena rahva ette, seistes samal tribüünil, millelt suur Perikles oli kõnelenud, pöörab Sparta väejuht oma palge surmaotsust ootavate inimeste poole ning võtab aeglaselt sõjakiivri peast. Jahmatuse, seejärel aga imetlusega vaatab rahvahulk vaikimisi Lysandrose mehist ja õiglast nägu, mida raamivad pikad juuksed ja spartalikult vanamoodsa lõikega habe. Näib nagu oleksid jumalad ise saatnud nende ette mõne muistse vägilase, meelde tuletama aegu, mil Ateena polisele midagi tähendasid sõnad „õiglus“, „au“, „mõõdukus“. Lunastusena jõuavad nüüd nende kõrvu Lysandrose sõnad: “Ateena kodanikud – elage! Teie kuulsusrikas ajalugu on teid päästnud.”

Juuksur hüüab mind lõpuks tooli ja ma ulatan hingemustrist rääkiva artikli daamile, kes on äsja saanud uhke soengu: „Ma näen, et te hoolite oma peast. Palun lugege seda juttu! Paneb otsustama näo järgi. Mõtlemapanev tekst.”