KINGSEPP JÄNES

Lugege Olev Remsu avameelset artiklit meie kultuurielust Eesti Päevalehest


Ikka arvame, et kingsepp teeb kingi headusest, et laste jalad ei külmetaks, tegelikult aga teeb ta neid ahnusest, ihkab tõusta etemale elujärjele. Ja kellel on midagi selle vastu, et kingsepp paremini elaks? Kingsepa-näide on umbes kaks ja poolsada aastat vana, selle mõtles välja liberaalsele turumajandusteooriale alusepanija Adam Smith, seesama, kes oma teoses „Rahvaste rikkus” meie kultuuripärandisse nähtamatu käe lisas. Tänasel päeval ei ole toksiv kingsepp enam tootva ühiskonna esinumber. Kuid kummardagem klassikat, jäägem kingsepa juurde. Mis siis, kui see kingsepp ütleks, et tema armastab üle kõige Shakespeare’i ja Bachi? Tekiks kerge kahtlus, eks ole. Ega ta ometi teeskle? Noh, võtame tuure maha, kingsepp kuulutab, et talle meeldib Neeme Järvi, mis sest, et ta omakeskis tunnistab, kuradi raisk, mida too vend vehib seal tokiga pillimeeste ees, ise ei puhu, ei tao ega sae! Kingsepp tajub, et Neeme Järvist peetakse lugu, nõnda saab teda valjusti austades osa sellest lugupidamisest endalegi napsata. Olla ilma kultuurita, tähendab täna olla daam ilma meigita. Ükski mees ega naine ei või seda endale lubada, kõige vähem ühiskonna tippu pürgiv avalikku elu elav inimene.

Eestimaa, kultuurimaa

Kingsepast ja tema motiividest ei armasta meie liberaalid-reformarid rääkida. Küll jumalik jäse kõik paika paneb! Teooria läheb kaugemalegi, ütleb, et mida vähem valitsus sekkub, seda parem, ning kõige etem, kui jätaks hoopis sekkumata. Siin aga seistakse praktikas lõhkise küna ees, siit võiks ju järeldada, et valitsust pole vajagi. Aga kes see tahab võimust ja hiilgusest loobuda? Noh, valitsust on selleks vaja, et olla valitsuse auväärne liige. Meie kingsepluse liberalismi lipulaev Reformierakond läheb peatsetele valimistele vastu programmiga „Eesti Põhjamaade tiigriks”, mille kultuuriosa kannab pealkirja „Eestimaa, kultuurimaa”. Võimas poeetika, ladus väljendus, täpne sõnastus, isegi komadega pole komistatud. Koma aga näitab kultuuri, on ju? Programmiosa sisu on üllatavalt kontrastne. Üldised, mitte millekski kohustavad sõnakõlksud vastanduvad ootamatult konkreetsete lubadustega. Koole varustatakse Orffi instrumentaariumide, plokkflöötide, 6-keelsete väikekannelde ja akustiliste kitarridega. Oot, kas mõni varustaja on erakonna kassasse annetanud piisava summa, nii-öelda maailmavaate toetuseks? Tänan, et lubatakse valmis ehitada Eesti Rahva Muuseum ja Tallinna muusikakool, samuti hea, et tahetakse toetada setosid, kihnlasi, võrokesi, Peipsi-venelasi ja kõiki teisi.

Oma liistude juurde jäänud kingsepp köhataks siin khm-khm. Või koguni turtsataks – minu maksuraha eest küll mitte, las nähtamatu käsi ajab selle asja joonde! Milleks meile raamatukogud, kultuuriajakirjad, muinsuskaitse ja kõik muu? Las teenivad endale ise! Võetagu eeskuju maailma tippudest, Metropolitan Operast ja Los Angeles Lakersist, neile ei visata münte, vaid miljardeid. Ju leidub neid, kellele nemad pisara silma toovad. Las tõestavad ellujäämisega, et neid on ühiskonnale vaja. Ja kingsepal on üldjoontes õigus. Madalaid makse ülistava Reformierakonna programmikoostajate poolt olnuks aus kultuuriosa sissejuhatusse lisada meie rahvuse, keele ja kultuuri austamise juurde täpsustus – muidu oleme läbi ja lõhki majandusliku liberalismi poolt, ainult kultuur on erandiks, siinkohal oleme me rahvuslased ja sotsialistid. Nii toetamegi rahvuslikku filmikunsti, loomeinkubaatoreid, õpilaste tasuta pääsu riigimuuseumidesse ja kõike muud, mis sest, et kingsepp imestaks – kellele neid vaja?

Mingem nüüd konkreetseks. Liberalismi juhtoinal USA-l pole kultuuriministeeriumi, meil aga juhib kultuuriministeeriumi väike jänki. Vabandust, tahtsin öelda, et reformierakondlane Laine Jänes. Tema hiljutise tüli kohta ka Ameerikas dirigeeriva Neeme Järviga võiks öelda – just nõnda pididki asjad majanduslikku liberalismi järgides minema. Esialgne kavatsus oli puhta silmakirjatsemine, riigikunsti poputamine. Märgime veel peaminister Andrus Ansipi mürgise repliigi Neeme Järvi honoraride kohta, ja tõdeme, et seegi on ideoloogiliselt puhas, just nõnda peabki mõtlema nähtamatu käe pooldaja. Hea, et see üle huulte lipsas. Kuuldu on tõesem kui programmi õõnes kultuuripeatükk. Ei saa olla ühteaegu majandusliku liberalismi ja riigi rahastatud profikultuuri toetaja. Loen Reformierakonna kandidaatide nimekirja, leian sealt kultuuriinimesi, kelle vastu tunnen sügavat austust, ent ometi pean tõdema – nad on valel pool barrikaadi.