Tallinna Ülikooli Kirjastuselt ilmus raamat „Jalutuskäigud Lotmaniga“. Mõeldud on Juri Lotmanit, mitte tema poegi Mihhaili või Aleskseid, kes võib-olla on praegu Eesti inimestele pareminigi tuntud.
Juri Lotman igatahes on maailmas tuntuim Eestis elanud ja töötanud humanitaar XX sajandil. Ta suri 1993. aastal Tartus, kus ta aastakümneid ülikoolis õpetas ja mille tema rajatud koolkond, Tartu-Moskva semiootikakoolkond, viis maailmakaardile. Õieti võib öelda, et pärast Lotmanit pole Tartu ülikoolis enam mitte ühtegi silmapaistvat oma koolkonda.
Kui tavaliselt käiakse välja, kui tohutult palju jäi teadlasest maha publikatsioone, siis Juri Lotmani puhul pole see oluline (ehkki neid oli tõesti palju). Juri Lotman tegi meile oma tööga klaarselgeks, et kui teadus areneb, siis ei arene ta mitte publikatsioonilt publikatsioonile, vaid avastuselt avastusele. Mõne niinimetatud teadlase trükiste müriaad ei suuda varjata, et tal pole olnud mitte ühtegi uut ideed. Aga Juri Lotman ei avaldanud mitte ainustki kirjatööd, kus poleks sisaldunud midagi uut. Ta mõtles – ta avastas – ta avaldas. Tõeline Teadlane!
Kuid Juri Lotman polnud mitte ainult teadlane. Kui neid rolle üldse tohib lahutada, siis – ta oli veel ka Õpetaja. Ta muretses hariduse taseme pärast ja meenutas alatasa Belinski sõnu, et mõni inimene omandab kõrgharidust ainult selleks, et varjata oma alghariduse puudust. Nüüd, kus tänased lehed arendavad diskussiooni, mis otsast Eesti haridussüsteemi parandama hakata, võiksid arutlejad sissejuhatuseks läbi lugeda Lotmani raamatu.
Siit on õppida muudki. Me loeme kodulehelt „Talendid koju“: „Käesoleval [s.t 2010.] aastal käivitas Eesti Kaubandus-Tööstuskoda projekti, millega soovitakse kodumaale tagasi tööle tuua andekaid noori, kes on läinud välismaale õppima või tööle.“ Vist Eesti Päevalehes kurtis seepeale üks välismaal õppiv noormees, et tuleks küll, aga kodus ei oota ees küllalt head tingimused.
Ilmselt ajas too noormees segi üleskutse sisu. Mitte igat noort ei oodata tagasi, vaid ainult andekat. Teised jäägu sinna, kus nad on, muidugi läheks neil raskeks kodus uuesti jalgu alla saada. Eesti kutsub ainult andekaid – igaüks ärgu pressigu. Ja ma mõtlen seda tõsiselt, lugedes Juri Lotmani. Tõeline talent maksab oma andekuse kinni andumusega, mitte rahaga, mitte mugavusega. Juri Lotmanilt loeme: „Need, kes on nõus võtma endale vägagi suurt lisakoormat, mis ei too kaasa mingeid otseseid materiaalseid hüvesid, ongi need teadusele andunud inimesed“ (lk 170). Andumus ei küsi hüvitisest, anne ei saa jätta ilmnemata, kui ta on siiras. Ja: „Ebasiiras anne on niisama kasutu kui andetu siirus. Esimene on kõlblusetu, teine jõuetu“ (lk 176).
Siia juurde räägib ta sügava lugupidamisega oma õpetajast, hiilgavast filoloogist Boriss Eichenbaumist, kes oma teadlasekutsumuse ühendas ebatavalise iseloomukindlusega. „[Tuhande üheksasaja...] Neljakümnendate aastate lõpul, viiekümnendail aastail tabas teda mitu rasket saatuselööki: sõja viimastel päevadel hukkus rindel tema poeg – andekas noor helilooja, kelles nähti uut Šostakovitšit, lahkus jäädavalt tema naine... Sellele järgnes pikk solvavate ja ebaobjektiivsete rünnakute jada ajakirjanduses“ (lk 147), algas tagakiusamiskampaania, vaesuse tõttu pidi Boriss Eichenbaum maha müüma oma raamatukogu. Aga andeka inimese meelekindlus jääda oma ande vääriliseks ka suurimas kitsikuses – seda võiks temalt õppida, soovitab Juri Lotman.
Andekus tuleb kinni maksta andumusega. Eneseohverduseta andekus on labane – пошлость, öeldakse tabavalt vene keeles. Ja muidugi oli Juri Lotman siin teadlasena ka ise tohutu eeskuju. Minu kirjandusõppejõud Jaak Põldmäe, Juri Lotmani kolleeg, pillas kord: „Juri Lotman on teadusesse mitu autot matnud, samal ajal kui teised on sealt mitu autot võtnud.“
Erineval viisil kordas Juri Lotman ka mõttetera, et tõelisel õpetajal on õpilasteks sputnikud, mitte sateliidid. „Sputnikud“ tähendab vene keeles „teekaaslased“ – ja see on midagi muud kui satelliidid, mis lihtsalt mingi suurema planeedi ümber tiirutavad, kandmata eneses iseseisvat mõtet.
See raamat ei pane meid küsima: mis on elu mõte? See paneb küsima: mis on minu mõte?
LINNAR PRIIMÄGI,
kultuuripsühholoog
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar