MASSO SALVAB MÜLLERSONI

Soomes ja USA-s mõnda aega marineeritud ja täna valitsushäälekandjat Diplomaatia juhtiv politoloog Iivi-Anna Masso ründab teisipäeva, 15. veebruari paber-Postimehes teravalt üht vähest Eesti rahvusvahelise kaaluga ja kindlasti selles mõttes märksa kaalukamat politoloogi kui Masso, professor Rein Müllersoni:

Neid on ka akadeemiliste mõtlejate seas, kellest «mõistlikku pragmatismi» «rumala idealismiga» vastandava argumendi on väga selgelt sõnadesse seadnud Keskerakonna saadikukandidaat Rein Müllerson.

Müllerson süüdistas eestlasi juba paar aastat tagasi ideoloogilises demokraatiaihaluses, venevihas ja ühekülgses ajalootõlgenduses. Ta kirjutas, et «Eesti välispoliitikal on viimane aeg loobuda ideoloogilistest silmaklappidest ning asuda pragmaatiliselt järgima oma riiklikke huve», ja küsis, kas meil poleks aeg hakata käituma «vastutustundliku täiskasvanuna». Oma seisukoha toetuseks tsiteeris ta filosoof Carl Schmitti, kelle kunagi natsionaal­sotsialismi toetanud antihumanism võlub praegu nii parem- kui vasakäärmuslasi.

Nüüd on samad argumendid taas esile tõstetud. Peegeldades ka mõne ärimehe seisukohti, vastandab Müllerson inimõigustest rääkimise meie majanduslikule õitsengule.

Aga mida see niinimetatud vastutustundlik poliitika sisuliselt tähendaks? Kui Eesti loobuks pragmaatilistel kaalutlustel riikliku järjepidevuse ideest ja eitaks omaenda okupatsiooni, lükkaks ta ise ümber oma olemasolu tähtsaimad alused. Eesti riikliku olemasolu kindlus on aga siin kõige muu, ka majandustegevuse eelduseks.

Venemaaga viisavabaduse nõudmine ELi tingimuste vastaselt oleks problemaatiline nii poliitiliselt kui ka praktiliselt. Inimõigusi eirates aga kirjutaksime alla topeltstandardile, mille kohaselt õiguste saavutamine oli vajalik meile, aga pole enam oluline teistele. Mida muud tähendaks demokraatlike väärtuste «ideoloogilistest silmaklappidest» loobumine?

Samas tundub pragmaatika ja väidetava idealismi vastandamine üha kunstlikum. Äri tegemist Venemaal segab rohkem kohalik korruptsioon kui poliitikute liigne demokraatialembus ärimeeste kodumail.

Masso kasutab taas kord nn stalinistlikke meetodeid, väites ilma selgete viideteta professor Müllersoni väidetavalt minevikus esitatud süüdistustele eesti rahva vastu. Tegelikult on ju I-A. Masso viimastel aastatel ise tegelnud kõigis oma artiklites eesti rahva reaalsete huvide riivamisega, selle asemel et aidata meid välja viia sellest sügavast isolatsioonist, millesse oleme Euroopa Liidus sattunud oma suhete kontekstis Venemaaga. Eesti võib jääda viimase mohikaanlasena rippuma õigustühiste nõudmiste külge, rääkides vihaselt riikidevahelistes suhetes nn inimõiguste kaitsmisest teises riigis ehk siis teise riigi siseasjadesse sekkudes. Sellega oleme just Venemaale parimaidd partnerid, sest nende teatud taseme poliitikuil on tavaks süüdistada Eestit siinsete venelaste inimõiguste rikkumises. Mingisuguse veto seadmine aga EL-i ja Venemaa vahelise viisavabaduse kehtestamisele oleks hukatuslik Eesti positsioonile EL-is ja võrduks Ungari eilse avaldusega, et vilistatakse ajakirjandusvabadusele kui osale EL-i väärtusstandardeist.

Kummalisel kombel just Masso kirjutised rikuvad (teadlikult) Eesti suhteid Euroopa Liiduga, selle asemel, et aidata Eesti riigil kaitsta tema elulisi huve nii Euroopas kui ka meile ülitähtsais suhetes idanaabriga.