RÄÄGIKSIME SUUD PUHTAKS!

Eesti Riigikogu valimiste eel kordub nelja aasta tagune stsenaarium – pronkssõduri kõrvaldamine. Seekord pole enam elutut asja, mille võib rahumeeli punase kraanaga üles tõsta ja linna taha kupatada. Seekord on ette võetud Edgar Savisaare, keskerakonna ja tegelikult meie lähimineviku tasalülitamine punasetriibulise ja 50 tähega kraana abil. Meie meedia kaebleb pidevalt sellepärast, missugune Venemaa mõjuagent on Savisaar ja kuidas keskerakond esindab Moskva huve. Mingeid vettpidavaid tõendeid selle kohta pole, seepärast lastakse käiku võltsingud ja demagoogia, kuni selleni, et Maria teatri siiatulekut seostatakse Venemaa Raudteede ja FSB-ga jne. jne. Lihtsameelne lugeja ja kuulaja neelab ju alla mis tahes vale, peaasi, et see kinnitaks senist propagandamudelit. Isegi Tuuli Kochile anti tuntud Rootsi meediagrupi auhind, et sellega kinnistada tema „hästi informeeritud allikaist“ saadud teabe põhjal kokkukirjutatud lauspropagandat.

Ei ole kellelegi saladuseks, mis toimub taas Eesti pinnal – võitlus kahe suurriigi mõju vahel, ainult et seekord on eriti jõuliselt sekkunud USA, kes tunnetab, et tema mõju Baltimaades hakkab tasapisi kahanema. Ei, mitte Venemaa mõju erilise tugevnemise tõttu, vaid eelkõige sellepärast, et Euroopa Liit hoiab Ida-Lääne suhetes märksa tasakaalukamat ja pragmaatilsiemat joont. USA strateegide meelest tähendab see Baltimaade kui ettenihutatud strateegilise platvormi, vahevöö ja suurtükiliha tähenduse kahanemist. Seepärast ka jõulised liigutused Eesti vastuluure abistamisel, aga samuti mitme erakonna igakülgsel moraalsel ja (küllap ka ) materiaalsel toetamisel. Loomulikult pole need transaktsioonid sama lihtsalt „paljastatavad“ kui Boroditšile kaatri pardal avamerel kõigi luuresatelliitide vaateväljas lausutud kahe sõna „tõendamine“. Kui Savisaare iga käiku Moskvasse jälgitakse suurendusklaasiga ja salvestatakse kõigi võimalike vahenditega, siis võimuesindajate käike suvalisse NATO riiki või Washingtoni pole muidugi meie struktuuridel võimalik ega ka „vajalik“ jälgida.

Niisiis, oleme sattunud taas kord suurriikide vahelise infosõja keskmesse, kus pole enam absoluutselt mite mingit tähtsust, mida üks tavavalija kellestki arvab või kellele hääle annab. Otsused tehakse mujal ning kõik võimalikud ideoloogilised, propagandistlikud ja ka muud mõjutusvahendid rakendatakse selle teenistusse, et võidaks see, kellel on lõplik otsustusõigus. Ja me teame oma sisimas väga hästi, kes see on. Ainult et üha vähem on neid, kes julgevad isegi konfidentsiaalsetes vestlustes vihjatagi sellele. Seega üleskutse rääkida suud puhtaks jääb seegi kord täitmata, vaid suu võetakse üha rohkem vett täis.

Ja kõik on rahul – eriti muidugi meie pensionärid, sest nad on rõõmsad, et nende pensioni ei vähendatud, ehkki nende elatustase on täna nii umbes 5 aasta tagusel tasemel. Ja reaalset pensionitõusu ei luba enam ükski valitsuserakond. Eelkirjutatu taustal on see vaid finess ehk vaid üks hästijuhitud propagandatöö vinjett!

VAATLEJA