Järgnevad read on pühendatud Tartu ülikooli kauaaegse (1957-1996, sh. professor alates a-st 1974) õppejõu, filoloogiadoktor (kaitstud 1970, kinnit. 1971) Harald-Heino Peebu mälestusele. 26. märtsil oleks ta saanud 80, kuid ta suri 8. oktoobril 1998 Jyväskyläs oma teise abikaasa, lektor Külvi Pruuli kodus. Läks dušši alla ja vajus seal kokku. Teine infarkt ei halastanud.
Õpetlase surm üldiselt ei ole arvamusloo kui žanri teemaks. Ma ei avaldagi siin aga arvamust, vaid juhin lugejate tähelepanu mõnedele probleemidele biografismis ja teadusloos. Mullu pöördus minu poole üks julgeolekuohvitser kahetsusega, et ikka pole ükski nõukogude-aegne KGB ja tema analoogide kaastöötaja pannud ausalt kirja oma lugu nii, nagu see tegelikult oli. Kui mitte muuks, siis vähemalt näidiseks. Äsja puudutas sama küsimust Andres Langemets, kes „Loomingu” värskes numbris (3, lk. 439-443) pealkirja „Oskar Ohakas ei olnud laisk ega lohakas” arvustab Ralf Parve raamatut „Minu aeg” ja sedastab, kuidas Ralf Parve salgab ära oma kuulumise KGB analoogi agentuuri. Enne Andres Langemetsa artikli ilmumist küsis mult filmimees Sulev Keedus, sünni poolest männikulane nagu minagi, millal siis saabub aeg, mil võib rääkida kõigest. Vastasin, et alles siis, kui ülestunnistaja ja tema perekonna avameelsus on selle kuritarvitamise eest kaitstud. Seda avameelsust ühiskond lubada ei jaksa ega suuda ka kaitsta.
Avameelsuse tõendamine
1956. aastal täitis Harald Peep umbes 6 kuud Ida-Berliinis ülesandeid, mille koondnimetuseks oli „Kodumaale tagasipöördumise eest”. Et ta sinna läheb, ei teadnud isegi tema ema (isa oli surnud aastaid tagasi). Hiljemini on Harald Peep jutustanud, kuidas ta otsustas Ida-Berliini kasuks selle nimel, et omandada kandidaadiminimumi eksamiks võõrkeeles korralik saksa keele oskus. Võimalik, kuid ta ei käinud seal saksa keele kursustel, küll aga teatris, kus ta kuulis seda keelt, mille filoloogiliseks nimeks on Bühnendeutsch. Tema tööks oli rõhuda selliste baltlaste ja eestlaste tunnetele, keda vaevas igatsus sünnimaa järele. Üheks tööriistaks oli nn. lahtine eeter ehk otsesaade, teiseks vahetud kontaktid inimestega, kes otsesaadetele reageerisid. Vahetute kontaktide käigus selgusid inimeste elulood, iseäranis see, mida nad tegid Teises maailmasõjas.
Kuidas otsesaateid teha, ei õpetanud Harald Peebule ükski kuni hetkeni, mil saate järel vestles temaga mees, kes polnud ei eel- ega järeltsensor, vaid pidi jälgima, kuidas saade toimib. Ta ütles umbes järgmist: Teie sõnum ei tohi lajatada. Siis jõudis Harald Peebule kohale, et ta on ise kogu aeg jälgitav.
Olles emast, vennast (pärastine Saaremaa tuletõrjeülem), sõpradest ja kõigest eraldatud, hakkas Harald Peep pidama päevikut. See oli rohelist värvi kartongkaantega traatköites märkmepaberiplokk, kuhu ta ei osanud kirjutada isegi mitte päeva kokkuvõtet. Märkmed katkevad päris alguses, sest keegi vanematest kolleegidest tegi talle peatselt selgeks: ideoloogilises diversioonis on päevik enesele ohtlik, sest tema sisu võidakse kasutada päevikupidaja vastu.
Kuigi meil polnud Harald Peebuga tema Berliini-kuudest mingit uurimuslikku juttu, söandan väita, et ta ei teadnud Tartust sinna minnes, mida tal tuleb lõhestatud Saksamaal teha ja olles tegelikkust kogenud, ei tahtnud ta ideoloogilise diversiooni tööle jääda. Ta tahtis Tartusse tagasi. Järelikult oli keegi talle siin juba varakult, st. 1950. aastate algul, öelnud, et tema õige koht on kirjandusteaduses. Tüpoloogiliselt sobib niisuguseks ütlejaks Villem Alttoa (1898-1975), kuid on mõeldav, et ka Karl Reitav (1897-1960), sest mõlemad tundsid prantsuse kultuuri seestpoolt.
Kuidas sa selle kõik omakäeliselt kirja paned, kui sa ei tea adressaati ega tema tausta? Nii ongi 6 kuud Harald Peebu elust dokumenteeritud „kõigest” pudemetena.
Ajaloo paradoksaalsus
Berliini minnes oli Harald Peep kogenud märksa enne ülikooli, kui tähtis on olla vait. Tema vanaema püüti värvata 1940. aastal nõukogude okupatsiooni kasuks, ent tulutult: vastus oli ühemõtteline „ei!”. Uuesti üritati 1942 või 1943 saksa okupatsiooni kasuks contra Venemaa. Harald Peepu tolle jutuajamise juures polnud, sest vanaema ajas ta õue, ent ta teadis tulemust – jällegi „ei!”. Mida Harald Peep pärastpoole ei teadnud, oli see, kuidas vaikis paljudest asjadest luuletaja Johannes Barbarus, kodanikuna Johannes Vares, arstina muidugi doktor. Vaikimist tundev noor filoloog pidi vähemasti enese jaoks panema rääkima vaikiva objekti. Seda kunsti ei saanud Tartus õpetada talle mitte keegi. Mõnda Johannes Varese saladust võinuks Harald Peebule avada Nigol Andresen (1899-1985), kellega Harald Peep sai tutvuda mitte varem kui 1957, ent 1958 värvati Nigol Andresen ise agentuuri tagasi, mis tähendab, et ta oli seotud vaikimiskohustusega. Oma lähimineviku juures ei saanud Harald Peebul tekkida usalduslikku suhet Johannes Varese suguvõsaga, kes varjab paljut tänaseni. Teema oli ahvatlev, võimalused temasse süvenemiseks põhjani pelgalt hüpoteetilised.
Ometi oli Harald Peep luule sõber ja laulumees. Kirglik suitsumees, aga väga ettevaatlik alkoholiga. Kas ta elas Barbaruse loomingusse üleni sisse või selle läbi? Kahtlen selles, sest kui ta oli õppinud olema vait iseenese suhtes, siis oleks temas teise inimese kiskumisest alasti tekkinud eksistentsiaalne konflikt. Omal viisil oli ka Harald Peep romantik, meelsamini üksiolija kui kambajõmm.
See oli üks põhjusi, miks ta vältis kuulumist Arnold Koobi õukonda ja ähvardas 1979 ülikooli teenistusest üldse lahkuda.
27. märtsil 2011 Tähtvere mõisas
PEETER OLESK
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar