Lugenud läbi ”Pressinõukogu vastuolulised otsused” (24.IV; 14:56), võtsin vaevaks uurida ”Ajakirjanduseetika koodeksit” (www.eall.ee/eetikakoodeks.html). Selle p. 5 ”Vastulause” sätestab selgesti, et kunstilisena tõlgendatavad tekstid lotmanlikus mõttes vastulause võimalust ”kohe sealsamas” ei eelda, kuid ta ei sätesta ega saagi seda teha, milline tekst on kunstiline.
Küsimus on selles, kas kolleegi üle võib irvitada. Võib, kui vastamisvõimalus on võrdväärne ja tagatud. Seda eesti praeguses ajakirjanduses ei ole ega ole alates 1930. aastate keskpaigast olnudki. Probleem ise on ajakirjanduseetika koodeksist hetkel täiesti väljas; kehtival kujul ei näe koodeks ette käitumist olukorras, kus üks ajakirjanik kirjutab teisest. See puue tuleb kõrvaldada.
Samas ei sätesta koodeks kaht fundamentaalset mõistet, millest teine ulatub põhiseadusesse. Esimene on ”uudisväärtus”. Kuigi selle mõiste sisu on subjektiivne, tuleb teda vähemasti kirjeldada, sest pole mingi saladus: uudisväärtuse lati tõstmine on hiiliva tsensuuri algus. Teine on ”avalikkuse huvi”. Ka see peab olema defineeritud või me kõik hakkame sõltuma õigusemõistmise pimedusest.
Loogiline on, et ”Ajakirjanduseetika koodeksi” kaasajastamine tehakse kellelegi ülesandeks. Kuna ülesannet pole näha, magab keegi nagu kott.
Samas ei sätesta koodeks kaht fundamentaalset mõistet, millest teine ulatub põhiseadusesse. Esimene on ”uudisväärtus”. Kuigi selle mõiste sisu on subjektiivne, tuleb teda vähemasti kirjeldada, sest pole mingi saladus: uudisväärtuse lati tõstmine on hiiliva tsensuuri algus. Teine on ”avalikkuse huvi”. Ka see peab olema defineeritud või me kõik hakkame sõltuma õigusemõistmise pimedusest.
Loogiline on, et ”Ajakirjanduseetika koodeksi” kaasajastamine tehakse kellelegi ülesandeks. Kuna ülesannet pole näha, magab keegi nagu kott.
24. IV 08
PEETER OLESK
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar