August Sang oli 48-aastane, kui ta kirjutas oma luuletuse ”Peremehe mured” (1962). See on lüürilise mina vigurlik ülestunnistus, et ”Iga kõige pisem sammgi,/ mis peaks kuskil astutama,/ kuulub minu kompetentsi - /”. Mulle tundub, et Eestis on kompetents läinud nihkesse vôi vähemalt hakanud libisema ja mitte alles nüüd, vaid hiljemalt 20 aastat tagasi.
Tookord, mil asjade piduriks nõukogude ühiskonnas oli juba stagnatsiooni inerts, räägiti peamiselt kahest. Üks: rahvuslik ajalugu peab olema avalik ja avalikuna nähtav esmajoones seestpoolt. Kaks: fosforiidikaevandamise laiendamine Nôukogude Liidu huvides jääb ära. Môlemad radikaalsed otsused, mis viidi ka läbi.
Praegu me oleme märksa kõhklevamad. See vôib tähendada uut stagnatsiooni, ent teisalt olekski väär, kui me ikka veel iseseisvusega ära ei harju. Ainult et meie kompetents ses suhtes ei saa kasvada nii sõltumatult nagu eraku entsüklopedism. Me kõik ei jaksa olla klaasikunstnikud; enamik meist ei oska klaase isegi korralikult pesta. Teiste sõnadega, minusugusel ei saa olla pädevust Vabadussambas rohkem kui ilma erihariduseta kodanikul. Olen seda kôige elementaarsemat kompetentsi sõnastanud järgmiselt: me ei ole 10 aastat hiljem targemad, kuid juba ette on vale teha sellest sambast monument nn. poliitilisele tahtele pärast Vabadussõda. Kuna nii siiski läheb, olen ma oma häälega järelikult kaotaja. Kas on keegi kokku lugenud, kui paljudel kordadel on terve mõistus jäänud uues Eesti Vabariigis kaotajaks?
Tuletan meelde, et terve mõistuse seisukohalt oli täiesti väär omaaegse presidendi Arnold Rüütli sättimine kahe erakonna garandiks presidendivalimistel 2006. Tookord saadeti terve mõistuse pidur kuradile. Villu Reiljan väitis siis hoopiski, et – ma refereerin – moosekandid, hoidke rongi eest. Praegu, st. siinkohal, ei ole küsimus Villu Reiljani isiklikus kaotuses. Küsimus seisneb põhimõttes, et on kaks iseasja, kas terve mõistus tõmbab pidurit või annab gaasi. Lennart Meri pooldas (mitte kõiges!) gaasi, Arnold Rüütel pidurit. Paar viimast aastat on vabariigi valitsus pooldanud gaasi, andmata endale aru, et pidurit võib riigile tõmmata ka riigist väljastpoolt. Ka Vabadussambale on antud ennekõike gaasi.
Suurel maanteel nimetatakse gaasi ja piduri anarhilist vaheldamist nõelumiseks. Kartulikott vajab tôesti vahel nõelumist. Isegi püksid vajavad. Ainult et Vabadussôda ei peetud pükste paikamiseks. Veel vähem nende pesemiseks.
Järelikult – kuna see sammas sinna tuleb, peab iga kodanik olema valmis seletama ja mitte ainult samba jalamil või lähimas suvekohvikus, mis postament see niisugune on ning milles Vabadussõda tegelikult seisnes. Selle viimase ülesande täitmist tulevane monument iseendale lihtsamaks ei tee.
Ometi on igasuguse monumendi peamine ülesanne teha ajalugu klaarimaks.
21. aprillil Tähtveres
21. aprillil Tähtveres
PEETER OLESK
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar