Reisijad valel platsil?

Tänane päev oli planeeritud teisiti kui nüüd teostub, sest ma ei teadnud, et 3. aprillil kell 15 kirjutas sôber ja kolleeg Mart Ummelas valmis oma seisukoha ”Eesti riik ei pea ajakirjanikke loomeinimesteks”. Kui Eesti riik, siis ka mina. Miks ma peaksin säärase etteheitega leppima vôi lükkama vastulause paremateks aegadeks?

Luuakse kutsumusest – seepärast, et teisiti ei saa. Romantiline küll, kuid kôige olemuslikum. Ükski ei maksnud Jumalale palka, kui Tema lôi maailma. Tahaksin teada, millal viimati kirjutas (vôi ka rääkis) Eesti ajakirjanikest keegi kutsumusest. Värskeim kogemus oli just vastupidine. Ühte telesaatesse läks tarvis 5-minutilist monoloogi. Selle ettevalmistamiseks minu poolt kulus poolteist päeva. Veel enne, kui kaamera hakkas tööle, sai selgeks, et ajakirjanik istus minu vastu täiesti ettevalmistamatult, umbes nii, et teeme ära. Pärast seda läksime kumbki oma teed. Tema saab oma palga. Mis jääb mulle? Kas see oli looming? Minu poolt – jah. Tema poolt oli see puhas haltuura. Miks ma peaksin haltuurategijat pidama loomeinimeseks?

Olen môelnud sellest palju kordi laupäeviti ja pühapäevadel, kui pean minema kodust ära, sest ajavahemikus k. 11-13 algavad siis raadiosaated, mida ma kuulata ei taha. Tegelikult on neid kellaaegu rohkemgi, sest muist saateid tehakse ka ôhtusel ajal ning muist toimub telekanalitel. Mind ei häiri see, mis jama seal aetakse. Häirib suletud ruum, see, et esinejad on aastate kaupa ühed ja samad tüübid, kes räägivad aja täis. Umbes nagu Ervin Abel Kiirena. Semiootiliselt vaatekohalt nimetatakse niisugust suletust hermeetilisuseks, aga hermetism pole kunagi loov avamaastiku môttes.

Ei, ma ei küsi kaasarääkimise ôigust ka enesele. See, mida ma soovin, on lahtine ruum, loominguvabadus. Kui ei loo (sest näiteks ei oska vôi ei taha), vaatan leiva järele kuskilt mujalt - vôi olen ülalpeetav. Kui loon ja see teile meeldib, siis pidage meeles, aga mitte alles nekroloogis.

Ajakirjanik peab ennast loomeinimesena kehtestama ennekôike ise. Loed ja naudid, kuulad ja oled vaimustuses. Vôib-olla on meie ajakirjanikud hakanud unustama, et inimeste nôudlikkus on kasvanud. Mingil määral see tähendab vaatamist peeglisse, kuid ma ei ütle ka seda, et meie riik pole patune. Lihtsalt tuleb üle vaadata, kas number sinu piletil langeb kokku numbriga istekohal. Iga kord, kui olen jätnud selle väikese töö tegemata, tekib avarii.



PEETER OLESK