Kätte puutus presidendikantselei 1997. aasta 17. juuni pressiteade sellest, kuidas Kadriorgu kogunes oma kümnendat asutamisaastat tähistama Loome¬liitude Kultuurinõukogu, kuhu kuulus ka president Lennart Meri.
Kultuuri¬nõukogu moodustus peale ligi kolmekuuseid läbirääkimisi ja põhikirja arutamist 1987. aasta 25. mail. Samal päeval võeti vastu ka esimene märgukiri – masselamuehituse peatamise vajadusest. Kultuurinõukogu loomise idee tekkis aga juba 1986. aasta detsembris, mõttega loomeliitude võimalikust oma¬vahelisest ühendusest, mille kaudu saaks tolleaegset uutmise ja avalikustamise vaimu realiseerida.
Tol 1997. aasta hiliskevadisel päeval alustas Kultuurinõukogu oma kokkutulekut kroonika¬filmide vaatamisega aastast 1987 kinomajas, millele järgnes istung, kus lisaks Kultuurinõukogu kirjaliku pärandiga seotud küsimustele keskenduti Eesti senisele arengule ning tulevikuväljavaadetele.
Ühist mõttevahetust jätkati Kadrioru lossis, kus president Meri andis ühtlasi Loomeliitude Kultuurinõukogu liikmete auks piduliku õhtusöögi. Pole teada, kes õhtusöögil osalesid. Küll aga on huvitav teada, kes kuulusid Loomeliitude Kultuurinõukokku: Jaak Allik, Eino Baskin, Ado Eigi, Ene Hion, Jaak Jõerüüt, Tiit Kaljundi, Jaak Kangilaski, Raimo Kangro, Kaljo Kiisk, Kalju Komissarov, Lennart Meri, Marju Lauristin, Rein Maran, Mikk Mikiver, Arne Mikk, Jüri Paalma, Valve Pormeister, Enn Põldroos, Ilmar Rattus, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Jaan Rääts, Peeter Simm, Mark Soosaar, Lepo Sumera, Andres Sööt, Eino Tamberg, Andres Tolts, Henno Toming, Heinz Valk, Ivo Valter, Arvo Valton.
Panen nimekirjas tähele, et loomeliitude hulka oli tol ajal arvatud ka Ajakirjanike Liit. Ja tähele panen sedagi, et suur hulk nimetatuist kuulub hiljaaegu sõimatud „kommarite“ seltskonda (EKP Keskkomitee ja selle büroo liikmed, loomeliitude parteiorganisatsioonide juhid), kelle koht nii mõnegi tänase ägeda rahvuslase silmis oleks „ahjus“.
Kui kümme aastat tagasi pälvis loomeliitude kultuurinõukogu veel avalikkuse tähelepanu – lausa presidendi enda institutsiooni tasandil, siis kakskümmend aastat kultuurinõukogu asutamisest ja sama palju loomeliitude ühispleenumist möödus vaikselt. Ei tulnud meenutamiskohtumise korraldamise peale ei Kadriorg ega Toompea. Paar ülevaadet toimunust ajakirjanduses, mõni meenutuskatke – kõik. Kuigi võinuks ju küsida, kuidas ikkagi nõukogude režiimi ajupesu ei mõjunud, kuidas täitus eesti kunsti, kirjanduse ja muusika varasalv ka okupatsiooniaastatel klassikaga. Võiks ajalukku õpetust minna küsima, selle asemel, et temast tänaste arveteklaarimise nuia treida.
Iga¬tahes tõi kahekümne aasta tagune kevad lähemale pöörde Eesti saatuses. Kultuurinõukogu moodustamine oli selle eelmänguks, mida kroonisid loome¬liitude ühispleenum, Rahvarinde sünd, 16. novembri suveräänsusdeklaratsioon.
Olin toona tänasenigi avangardmõtet ja -loomingut avaldava ajakirja Vikerkaar peatoimetaja, kui kuulsin, et Eesti Teatriliidu kongressil on näitleja ja lavastaja Kalju Komissarov välja tulnud ideega loominguliste liitude ühispleenumi kokkukutsumiseks. Õige pea olin ka ise kutsutud selle korraldajate lähiringi. Mäletan, et käisime koos Estonia teatri keldris – nagu mõned põranda-alused! –, kus pleenumi üks eestvedajaist Jaak Allik rääkis kavatsustest tulla kokku just nimelt Toompeal ja millist mimikrit oli vaja kasutada, jätmaks parteiladvikule muljet, et tegemist on perestroikameelse, õige ja vajaliku üritusega.
Mitte kunagi varem ega ka hiljem pole Toompea näinud sellisel hulgal ja sellises kontsentratsioonis eesti vaimuinimesi, kui 1.-2. aprillil 1988. Muidugi ei kavatsetud võimu üle võtta, küll aga oli algusest peale selge, et võimule tahetakse näkku öelda: Eesti seisab kuristiku lävel, valitsemissüsteem on pehkinud ja et just kunstirahvas tunnetab oma vääramatut kohust kuulutada: „Siiamaani ja mitte sammugi kaugemale!“
Viiskümmend ettekannet ja sõnavõttu täitsid kaks pikka ja kevadpäikselist päeva. See oli ennekuulmatu, südameisse ja mõtetesse kogunenud kibe tõde kõigi ligi viiekümne elatud aasta kohta, tõde sellest, et eestlasi ähvardab oht jääda vähemusrahvuseks omaenda tuhandete aastate vanusel asualal, et eestlastelt on röövitud otsustusvõimalus oma tuleviku üle, et ühiskonda rõhub tsensuur, partei korruptsioon ning ideoloogiline vägivald.
Olin ka ise üks sõnavõtjatest. Kibelesin kannatamatult oma esinemisvooru oodates. Mingil hetkel kartsin juba , et mul polegi midagi olulist lisada. Heinz Valk oli esitanud nõude Karl Vaino tagasikutsumiseks oma kohalt. Tema oli ka see, kes kutsus üles perestroika tulemusena taastama Eesti vabariigi suveräänsus – milline prohvetlik kuulutus! Lisasin oma sõnavõtus umbusaldusavalduse toonasele peaministrile Bruno Saulile ja liitusin Valguga lootuses, et Eestil avaneb kord võimalus elada „tõeliselt suveräänse vabariigina“.
Iga sõnavõtt oli kantud tõe väljaütlemise kirest ja õigusjanust. Tõnu Tepandi esitas oma sõnavõtu kitarri saatel lauldes. Kalju Komissarov müristas üle saali: „Kallid inimesed, meie ei ole kohustatud seda hullumaja kaasa mängima. Kõik. Tänan tähelepanu eest!“ Pleenumit kroonisid teatriliidu esimehe Mikk Mikiveri sõnad: „Meie ei lähe siit kuhugi. Siia me kuulume. Tulgu või surm.“
Selles oli saatuslikku otsustavust. Kui pleenumi kultuurinõukogu juhataja arhitekt Ignar Fjuk lõpetas oma ettekande sõnadega „Eesti aeg läheb“, siis tundsin, et tavalise aega mõõtva kella kõrval hakkas tiksuma veel üks kell, mille üleskeeramine oli äkitselt meie endi kätes ja mis hakkas mõõtma meie endi aega.
Loomeliitude pleenum tähendas seda, et vabadustee esimesed meetrid olid astutud. Kakskümmend aastat hiljem naudime iseseisva ja vaba riigi kõiki hüvesid. Aga ma pole kindel, et meil ei jätkuks ainet uue loomeliitude pleenumi kokkukutsumiseks. Sest küsigem, kui palju meil siis ikka on järel veel (riiklikku) iseseisvust? Mis ja kui palju üldse veel sõltub meist endist? Kui vabad me oleme, kui oleme nii vabad? Või siis taaskord Mikk Mikiveri sõnu loomeliitude pleenumilt korrates: „Kelle käes on võim, kui võim on rahva käes?“
Võiksime taas kord kokku saada. Võiksime, kui paljud meist polekski juba üksteisega karvupidi koos…
REIN VEIDEMANN
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar