Lugupeetud kolumnist eksib rängalt

Allpool on esitatud Enn Soosaare vastus Postimehele tänases lehelisas AK. Ma loodan siiralt, et meie vaimuinimesed, kes on juhtinud tähelepanu sellele, et vabadussõja võidusammas on kunstiliselt küündimatu ja ebasobiv oma praegusesse asukohta, võtavad veel kord ka selles blogis sõna ja veenavad inimesi, et vaimuinimesed ei ole kuidagi vastu selle sõja, meie iseseisvussõja mälestuse sobivale jäädvustamisele, vaid on oma protestiga täiesti üheselt näidanud, et sellisel kujul see sammas kahjuks ei jäädvusta seda mälestust, vaid diskrediteerib seda, andes täiesti vääraid signaale meie sõpradele maailmas ja võimaldades suurel idanaabril skandaali kohal taas käsi hõõruda. Lugupeetud kolumnist võiks siiski teksti mõistmiselt tõusta ka metateksti mõistmiseni. Mingisugune nn rahva poolehoid pole kahtlemata selline argument, mis peaks välja lülitama terve mõistuse, sest paljud teised ja märksa soliidsemad uuringud, mitte poliitpropagandistlikud loosungid, on osutanud eestlaste süvenevat ärevust rahvussuhete võimaliku destabiliseerimise osas ja mitte-eestlaste kasvavat distantseerumist meie rahvusriigi identiteedist. Kahjuks teenib see sammas sellisel kujul just samasugust, süvendavalt negatiivset eesmärki. Ja asi pole ainult esteetikas, nagu arvab Soosaar, vaid nimelt humanistlikus maailmanägemises, mille järgi ajaloosündmusi ei tohiks kasutada tänaste rahvusprobleemide (kirve meetodil) lahendamiseks ja sellega elementaarsete inimõiguste torpedeerimiseks. Balkani kurb kogemus on sellise mõtteviisi ohtlikkusele parim tõestus. Kas tõesti tahaksime Baltikumi balkaniseerida!?
MART UMMELAS

Haritlaskond ju teebki seda praegu suhteliselt üksmeelselt Võidusamba puhul. Ja teeb seda alal, mis just nende kompetentsi kuulubki. Äkki peaks neid ikkagi kuulama?
Neid on igatpidi kuulatud ja nende professionaalset nõu arvestatud. Rahuldamata on jäänud ainult soov sammast mitte püstitada. Siin on asi siiski keerulisem. Vabadussõja lõpust saab kahe aasta pärast 90 aastat, ja kuigi ühtegi sõjast osavõtnut meie hulgas enam ei ole, elab palju neid inimesi, kelle isad või vanaisad või vanavanaisad osalesid Vabadussõjas.
Ja päris tühine ei ole nendegi arv, kes olid Vabadussõja ajal väikesed lapsed. Minu ema sai viieseks, kui sõda lõppes.
Nende inimeste hulk, kellel on perekondlik või mõni muu oluline seos Vabadussõjaga, küündib kindlasti sadadesse tuhandetesse. Nad tahavad väärilist mälestusmärki. Ja nagu arvamusküsitlused kinnitavad, on enamik eestlasi pakutud lahendusega rahul.
Väited, et tegemist on ajast ja arust samba ja ristiga ja et kogu see kupatus ei kõlba tänasesse Tallinna… nojah, aga need on ju puhtesteetilised maitsehinnangud. Siin ei saa kunagi olla üksmeelt. Ükski varasem ideekonkurss pole andnud lahendust, mis «kõiki» rahuldaks. Ja ei anna ka järgmine või ülejärgmine.
Kes on Tallinnas ringi liikunud, see on kurbusega tõdenud, et meie pealinna ei ole õnnistatud monumentaalskulptuuri meistritöödega. Ma ei tea seletust, miks see kunstiala on siin nii mannetu. Samal ajal on meil mitu rahvusvaheliselt tunnustatud ja hinnatud väga head heliloojat ja dirigenti.
Aga monumentaalskulptuur ja linnakujundus kiratsevad. Sestap ei usu ma, et kui too sammas jääks püstitamata, siis ilmuksid põõsa tagant kunstnikud ja arhitektid ja nende loominguline palang tooks Tallinna kõiki ahhetama paneva suurteose.
Praegune kavand on kompromisslahendus, millel on üks selge väärtus: selle toetus on suurem, kui oleks mõnel teisel võimalikul variandil.

ENN SOOSAAR