Nagu esimeses trükis ajalehes ”Eesti Ekspress” (19. juunil), nii ka siinsamas (”Tõde on raske varjata” AT 12:22 21. juunil ), lõpeb peatoimetaja Priit Hôbemäe artikkel ”Vabadussammas upub saladuste sohu” väga selge palve vôi nõudmisega: ”Peatage see arutu raiskamine, mille arvelt tuleb maksumaksjale vähemalt 100 miljonit krooni!”.
Midagi saab kinni pidada näiteks kraanikeeramisega, kuid ka siibri sulgemise, piduri vôi riiviga. Vabadussamba puhul jääb siiber ära – ehkki ta on olemas. Kraani ei keera kinni isegi mitte teine negatiivne eelarve. Poliitiline pidur ei tööta, sest koalitsioon Toompeal kaitseb end jäägitult. On ainult riiv, muinsuskaitseteenistus ja linnaplaneerimine. See riiv jaksab pidurdada üksnes Vabadussamba avamise tähtaega ja sedagi, tundub mulle, pigemini obstruktiivselt kui preventiivselt.
Preventiivne pidur oleks pidanud hakkama tööle varakult, öeldes kohe ära: nende ja nende eeltööde puududes vôi ka arvestamata jätmisel kogu ala Jaani ja Kaarli kiriku vahel ümber pöörama ei hakata. ”Varakult” tähendab siinkohal hiljemalt suvel 1994, kui oli selge, et nõukogude väed viiakse Eesti NSV territooriumilt välja. Tookord môeldi teiste kategooriatega, mis on mõistetav, sest Mart Laari juhitud koalitsioon oli juba lagunemas ja jôudude jaotus omavalitsuste tasemel poleks koalitsiooni Riigikogus kaitsnud. Septembri lõpul toimus aga ”Estonia” katastroof. Lein ja sisemine ängistus said määravamaks kui ”piiritu” vabanemine.
Tahan öelda, et kergem on kirjutada ”Peatage ...” kui ”Peatame ...”. ”Peatage” tähendab ”Teie ...”, jättes lahtiseks, kes on see ”Teie”. ”Peatame” tähendab kohustuse vôtmist ka enesele, sest pole ”meid”, kui seal puudub ”mina”.
Kuna preventiivne pidur ei toimi, saab otsustada, et seoses raskustega samba rajamisel nihkub avamise kuupäev hilisemaks. See ei oleks raiskamise peatamine, sest asja venimisel paisuvad kulutused talle paratamatult. Tegemist oleks ohverdustega parima lahenduse säästmiseks.
Õigustatud tähtpäev saaks jääda ajavahemikku tänavusest hilissügisest kuni 2. veebruarini 2010. Kui môelda nõnda, siis vôib arvata, et emotsioonide kütkes oleksid kaotajad justkui kõik. Miks me aga arvame, et Vabadussamba püstitamisest vôidavad ainult ühed ja seda ilma kaotusteta?
Otsustades ajakirjanduses ilmunu järgi on tõde see, et samba ja teda ümbritseva ala rajamine harmoniseeritud ansamblina on graafikust väljas. Ehkki ka seda tõde on püütud pidurdada, ei pane teda enam seisma. Seisma ei pane ka samba ja kogu kompleksi kallinemist. Seisma saab panna arutut tormamist ja nihutada avamine jaanipäevaks 2009. Selle hinnaks võib olla tõdemus, et kaitseminister Jaak Aaviksoo sööb sônu. Kuid ma eelistaksin, et ta sööks omi sônu, mitte võõraid. Võõraste sõnade sööja on lapuline.
21. juunil 2008 Tähtveres
PEETER OLESK
21. juuni 2008
Tõde on raske varjata
Väärib lugemist Eesti Ekspressist
Vabadussammas upub saladuste sohu
Mida aeg edasi, seda vastikumalt hakkavad lehkama Tallinna Vabaduse väljakule kavandatud Vabadussõja monumenti ümbritsevad saladused.
Monument on mõeldud kõigi vabariigi kodanike ühiseks hüveks. Pole ju muud võimalust? (Jutud klaassamba muutumisest eriliseks turismimagnetiks on vaid lollidele lohutuseks.)
Aga kui nii, siis miks on sammas ümbritsetud lõputust hulgast saladustest? Salatsemise nimel rikub ehitamise eest vastutav Kaitseministeerium isegi seadust - Ekspress pidi esitama andmekaitseinspektsioonile kaebuse, et saada oma valdusesse leping Kaitseministeeriumi ja Tšehhi ehitajate vahel, mis on oma loomult avalik dokument.
Tänane Ekspress tõstab katteriide samba saladustelt. Uuriv ajakirjanik Tarmo Vahter kirjutab, et salastatud on näiteks tootjale esitatud ülesanded, samba garantii, töö vastuvõtmise tingimused, poolte võimalike kohtuvaidluste pidamise kord jne. Me ei tohi teada tšehhidele antud kuupäevi ega raha ülekandmise tingimusi.
"Kaitseministeerium kaitseb suurema innuga tšehhide ärihuvisid kui eestlaste õigust olla informeeritud ajaloo kalleima monumendi püstitamisest," kirjutab Vahter.
Mida aeg edasi, seda enam kogub sammas prominentseid vastaseid. Tüli on tekkinud ka Vabadussamba projekti autoritega, kes pole rahul tšehhide pakutava lahendusega.
Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Jaan Tamm avaldas äsja Postimehes südamevaluga kirjutatud kirja. Prominentne arheoloog kirjeldab, kuidas ainulaadsed maa sees säilinud kindlustused ja müürid pühitakse halastamatult teelt ja lammutatakse, et iga hinnaga samba vundamenti ehitada. Kibedalt märgib ta: ""Kui objekti lõpptähtajad [-] on juba ammu paigas, tuleb kellelegi meelde, et tegemist on muinsus- ja looduskaitse all oleva objektiga ning tõsiasjaga, et siin tuleks mitte ainult uurimistöid teha, vaid neid ei tohiks ka lammutada." Ta kinnitas: "Mina ei taha küll enam timukana jätkata." Varem on samba temaatikast taandunud Tallinna linnamüüri parim asjatundja Rein Zobel.
Kuid kõige suurem vale kõigist on see, nagu edeneksid tööd vastavalt lepingus märgitud ajakavale. Ekspressi käsutuses olevast lepingust selgub, et samba vundamendi tööde graafikust ollakse lootusetult maas.
Kaitseminister Jaak Aaviksoo on rahvakeeles öelduna peaministri poolt "tanki visatud" ehk patuoinaks tehtud. Endisest säravast Tartu ülikooli rektorist on saanud keskpärane töödejuhataja ebapopulaarsel ehitusel. Milline raiskamine! Ta peab lahendama kaheldava väärtusega ülesande ebareaalselt lühikese ajaga. Tema taga on jõud, kuid see ei ole sama mis õigus. Kaitseministeerium on konfliktis Vabadussamba autorite, Tallinna linnavalitsuse, muinsuskaitse ja keskkonnakaitsega ning osaga avalikkusest. See on tüüpiline eesti ehitus - segastel asjaoludel kiiruga ehitatud ning liiga kallis käkk, millele on raske ostjat leida.
Ajal, mil Eestis räägitakse Riigikogu, valitsuse ja kõigi kodanike tasemel vajadusest pingutada püksirihma, on selline priiskamine talumatu. Miks on Aaviksoo "Võimatu missioon" polsterdatud võimalusega põletada piiramatult raha? Peatage see arutu raiskamine, mille arve tuleb maksumaksjale vähemalt 100 miljonit krooni!
PRIIT HÕBEMÄGI
Vabadussammas upub saladuste sohu
Mida aeg edasi, seda vastikumalt hakkavad lehkama Tallinna Vabaduse väljakule kavandatud Vabadussõja monumenti ümbritsevad saladused.
Monument on mõeldud kõigi vabariigi kodanike ühiseks hüveks. Pole ju muud võimalust? (Jutud klaassamba muutumisest eriliseks turismimagnetiks on vaid lollidele lohutuseks.)
Aga kui nii, siis miks on sammas ümbritsetud lõputust hulgast saladustest? Salatsemise nimel rikub ehitamise eest vastutav Kaitseministeerium isegi seadust - Ekspress pidi esitama andmekaitseinspektsioonile kaebuse, et saada oma valdusesse leping Kaitseministeeriumi ja Tšehhi ehitajate vahel, mis on oma loomult avalik dokument.
Tänane Ekspress tõstab katteriide samba saladustelt. Uuriv ajakirjanik Tarmo Vahter kirjutab, et salastatud on näiteks tootjale esitatud ülesanded, samba garantii, töö vastuvõtmise tingimused, poolte võimalike kohtuvaidluste pidamise kord jne. Me ei tohi teada tšehhidele antud kuupäevi ega raha ülekandmise tingimusi.
"Kaitseministeerium kaitseb suurema innuga tšehhide ärihuvisid kui eestlaste õigust olla informeeritud ajaloo kalleima monumendi püstitamisest," kirjutab Vahter.
Mida aeg edasi, seda enam kogub sammas prominentseid vastaseid. Tüli on tekkinud ka Vabadussamba projekti autoritega, kes pole rahul tšehhide pakutava lahendusega.
Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Jaan Tamm avaldas äsja Postimehes südamevaluga kirjutatud kirja. Prominentne arheoloog kirjeldab, kuidas ainulaadsed maa sees säilinud kindlustused ja müürid pühitakse halastamatult teelt ja lammutatakse, et iga hinnaga samba vundamenti ehitada. Kibedalt märgib ta: ""Kui objekti lõpptähtajad [-] on juba ammu paigas, tuleb kellelegi meelde, et tegemist on muinsus- ja looduskaitse all oleva objektiga ning tõsiasjaga, et siin tuleks mitte ainult uurimistöid teha, vaid neid ei tohiks ka lammutada." Ta kinnitas: "Mina ei taha küll enam timukana jätkata." Varem on samba temaatikast taandunud Tallinna linnamüüri parim asjatundja Rein Zobel.
Kuid kõige suurem vale kõigist on see, nagu edeneksid tööd vastavalt lepingus märgitud ajakavale. Ekspressi käsutuses olevast lepingust selgub, et samba vundamendi tööde graafikust ollakse lootusetult maas.
Kaitseminister Jaak Aaviksoo on rahvakeeles öelduna peaministri poolt "tanki visatud" ehk patuoinaks tehtud. Endisest säravast Tartu ülikooli rektorist on saanud keskpärane töödejuhataja ebapopulaarsel ehitusel. Milline raiskamine! Ta peab lahendama kaheldava väärtusega ülesande ebareaalselt lühikese ajaga. Tema taga on jõud, kuid see ei ole sama mis õigus. Kaitseministeerium on konfliktis Vabadussamba autorite, Tallinna linnavalitsuse, muinsuskaitse ja keskkonnakaitsega ning osaga avalikkusest. See on tüüpiline eesti ehitus - segastel asjaoludel kiiruga ehitatud ning liiga kallis käkk, millele on raske ostjat leida.
Ajal, mil Eestis räägitakse Riigikogu, valitsuse ja kõigi kodanike tasemel vajadusest pingutada püksirihma, on selline priiskamine talumatu. Miks on Aaviksoo "Võimatu missioon" polsterdatud võimalusega põletada piiramatult raha? Peatage see arutu raiskamine, mille arve tuleb maksumaksjale vähemalt 100 miljonit krooni!
PRIIT HÕBEMÄGI
19. juuni 2008
ÄSJA ILMUNUD!
Tallinna Ülikooli Psühholoogia Instituudi propagandatehnikate õppejõu Linnar Priimäe “Reklaam & propaganda. Mõistevara” on esimene originaalne eestikeelset propaganda oskussõnavara tutvustav teatmik (kirjastus “Vara-abi”, 2008, 104 lk.).
Lühidalt ja täpselt on teatmikus defineeritud mõisted:
Aforism Agitatsioon Ajend Ajupesu Alibi Allikas Alltekst Analoogia Antipropaganda Apellatsioon Argumentum ad hominem Argumentum ad verecundiam Arvamus Arvamuskujundus Arvamusküsitlus Arvamusliider Auditoorium Auditooriumi potentsiaal Autorikujund Autoriteedi relatiivsus Autoriteet Autoriteetsus Avalik arvamus Avalik propaganda Avalikkus // Bumerangiefekt // Demagoogia Demokraatia Demonisatsioon Desinformatsioon Dispuut Dissident Dissotsiatsioon // Eelarvamus Eeskuju Eetos Emotsionaalsus Enesestmõistetavus Ennetus Esmasusefekt Esmavajadused Evidentsus // Fastsinatsioon // Hall kardinal Hall propaganda Hirm Hääletoru // Ideoloogia Immuunsus Infojuht Informatsioon Infosulg Infouputus Initsiatiiv Initsiatiivsus Intentsioon Intriig Isetus Isikukultus Isolatsioon Isolatsionism // Juhuslik arvamus // Kaitsepositsioon Kanali potentsiaal Karikatuur Kits tuppa Kommunikatsiooni mudel Kommunikatsioonipüramiid Kompetentsus Konflikt Konsolidatsioon Kontrastsus Kriitilisus Kujutlus Kultus Kuuldus Kuulujutt Kuuluvusvajadus Kuuluvusväärtus Käitumine Külm sõda // Laim Laswelli mudel Legend Lihtsus Lihtsustus Loosung // Maagiline ruut Maailmavaade Maine Mainekujundus Maksiim Manipulatsioon Massilisus Massipsühhoos Meediamull Meeleavaldus Meelelaad Meelsus Meie Meie-tunne Mentaliteet Mittesekkumine Mobilisatsioon Monoloogsus Must propaganda // Nakatus Nivelleering Nõustumine Nõustumus Näitlik agitatsioon // Objektiveering Operatiivsus Oportunism // Paanika Paatos Paralüseerimine Paroodia Populism Proaktiivne propaganda Propaganda Propaganda alused Propaganda mõju Propaganda objekt Propaganda põhiliik Propaganda põhivalem Propaganda subjekt Propagandakanal Propagandakandja Propagandasõda Propagandasõnum Propagandategevus Propagandategevuse liik Propagandavahend Propagandaviis Propagandavõte Protektsionism Provokatsioon Psüühiline aktiivsus Publik Publiku neljandus Publikuspekter // Reaktiivne propaganda Reklaami põhiliik Reklaami põhivalem Representatiivne arvamus Respekt Retoorika Retooriline küsimus Ringväärtus // Sallivus Seadumus Sensoorse deprivatsiooni sündroom Sihtrühm Sildistus Skandaal Staarikultus Stereotüüp Strateegia Suhtekorraldus Summutus Survegrupp Süllogism Sümbol // Taganemine Taktika Tematiseering Terve mõistus Tsensuur Tunnetusprotsess Tunnetusfilter Tunnustus Turvalisusvajadus Tõde Tõestus Tõesus Tähelepanu režiimid Tüüp // Usutavus Utoopia Uudis // Vaenlane Vajadus Vale Valge propaganda Vanasõna Varjatud propaganda Vastane Vastasleer Vastupropaganda Veendumus Viies kolonn Viivitus Virgus Väärtus Väärtushinnang // Õigsus // Äratus // Üldine arvamus Ümberlülitus
Raamatust võib olla kasu kõigile, kes tegelevad ajakirjanduses, poliitikas, ühiskonnateadustes, suhtlevad avalikkusega. “Saateks” lisab autor: “Ometi lubab see sõnastik iseseisvaltki täpsustada ettekujutust propagandast, mis on aktuaalne just praegu, kus Eesti osaleb ka propagandasõjas ja seal toimetulek mõjutab meie riigi edasist ajalugu.”
Kirjastus “Vara-abi”
info@varaabi.ee
Lühidalt ja täpselt on teatmikus defineeritud mõisted:
Aforism Agitatsioon Ajend Ajupesu Alibi Allikas Alltekst Analoogia Antipropaganda Apellatsioon Argumentum ad hominem Argumentum ad verecundiam Arvamus Arvamuskujundus Arvamusküsitlus Arvamusliider Auditoorium Auditooriumi potentsiaal Autorikujund Autoriteedi relatiivsus Autoriteet Autoriteetsus Avalik arvamus Avalik propaganda Avalikkus // Bumerangiefekt // Demagoogia Demokraatia Demonisatsioon Desinformatsioon Dispuut Dissident Dissotsiatsioon // Eelarvamus Eeskuju Eetos Emotsionaalsus Enesestmõistetavus Ennetus Esmasusefekt Esmavajadused Evidentsus // Fastsinatsioon // Hall kardinal Hall propaganda Hirm Hääletoru // Ideoloogia Immuunsus Infojuht Informatsioon Infosulg Infouputus Initsiatiiv Initsiatiivsus Intentsioon Intriig Isetus Isikukultus Isolatsioon Isolatsionism // Juhuslik arvamus // Kaitsepositsioon Kanali potentsiaal Karikatuur Kits tuppa Kommunikatsiooni mudel Kommunikatsioonipüramiid Kompetentsus Konflikt Konsolidatsioon Kontrastsus Kriitilisus Kujutlus Kultus Kuuldus Kuulujutt Kuuluvusvajadus Kuuluvusväärtus Käitumine Külm sõda // Laim Laswelli mudel Legend Lihtsus Lihtsustus Loosung // Maagiline ruut Maailmavaade Maine Mainekujundus Maksiim Manipulatsioon Massilisus Massipsühhoos Meediamull Meeleavaldus Meelelaad Meelsus Meie Meie-tunne Mentaliteet Mittesekkumine Mobilisatsioon Monoloogsus Must propaganda // Nakatus Nivelleering Nõustumine Nõustumus Näitlik agitatsioon // Objektiveering Operatiivsus Oportunism // Paanika Paatos Paralüseerimine Paroodia Populism Proaktiivne propaganda Propaganda Propaganda alused Propaganda mõju Propaganda objekt Propaganda põhiliik Propaganda põhivalem Propaganda subjekt Propagandakanal Propagandakandja Propagandasõda Propagandasõnum Propagandategevus Propagandategevuse liik Propagandavahend Propagandaviis Propagandavõte Protektsionism Provokatsioon Psüühiline aktiivsus Publik Publiku neljandus Publikuspekter // Reaktiivne propaganda Reklaami põhiliik Reklaami põhivalem Representatiivne arvamus Respekt Retoorika Retooriline küsimus Ringväärtus // Sallivus Seadumus Sensoorse deprivatsiooni sündroom Sihtrühm Sildistus Skandaal Staarikultus Stereotüüp Strateegia Suhtekorraldus Summutus Survegrupp Süllogism Sümbol // Taganemine Taktika Tematiseering Terve mõistus Tsensuur Tunnetusprotsess Tunnetusfilter Tunnustus Turvalisusvajadus Tõde Tõestus Tõesus Tähelepanu režiimid Tüüp // Usutavus Utoopia Uudis // Vaenlane Vajadus Vale Valge propaganda Vanasõna Varjatud propaganda Vastane Vastasleer Vastupropaganda Veendumus Viies kolonn Viivitus Virgus Väärtus Väärtushinnang // Õigsus // Äratus // Üldine arvamus Ümberlülitus
Raamatust võib olla kasu kõigile, kes tegelevad ajakirjanduses, poliitikas, ühiskonnateadustes, suhtlevad avalikkusega. “Saateks” lisab autor: “Ometi lubab see sõnastik iseseisvaltki täpsustada ettekujutust propagandast, mis on aktuaalne just praegu, kus Eesti osaleb ka propagandasõjas ja seal toimetulek mõjutab meie riigi edasist ajalugu.”
Kirjastus “Vara-abi”
info@varaabi.ee
13. juuni 2008
Kas aeg või aed? Või liistud?
Rein Veidemanni ”Aeg maha!” (siinsamas 12. VI, 15:40) on kindlasti hästi soovitud ning õieti ka ilus. Meie kodus Tähtveres tiksubki ühes ruumis, mida me nimetame Eeva-Liisa Manneri (1921-1995) näidendi järgi ”Põletatud oranžiks”, kell, millele on kirjutatud ”Aeg maha”. Kinkis selle mulle detsembris 2003 nüüdne pôllumajandusminister Helir-Valdor Seeder koos oma Janne ja poistega. Kell käib tagurpidi. Enamik meie külalistest ei mõista, kuidas see on võimalik. Mina sealt täpset aega ei vaatagi. Heliri kingitus – asub esikus, seega pole mõeldav mööduda temast märkamatult - tuletab mulle pidevalt meelde hoopiski üht paratamatust ning üht väljapääsu. Paratamatuseks on surm, väljapääsuks temani viiva tee pikendamine. Seda viimast võib õpetada. Üldiselt teeb seda iga arst. Kas iga eeskuju on aga ka ise heas môttes õpetav?
Tähendusliku funktsiooni poolest kuulub ”aeg maha” kokku Voltaire’i soovitusega harida oma aeda ning mõlemad on eos juba väga vana nõuandega kingseppadele jääda oma liistude juurde. Olemise labasemalt poolelt liitub siia mõiste ”suitsupaus”, ent ka ettepanek vôtta veel üks naps. Kõigi nende semantilise välja ühisosaks on ”rutta aeglaselt!”. Suetoniuse järgi armastas seda väljendit Augustus, kes pidi teadma tema kreeka algupära. Ometi lubas Augustus enesele ka selle pôhimôtte rikkumist: Ovidiuse pagendamisega oli tal väga kiire!
Meie päevade küsimus on teistsugune kui Augustuse ajal. Kas me võtame aja maha kõik või teevad seda ainult lihtsameelsed? See ei ole pelgalt retooriline probleem. Hilisemale dr. Jakob Hurdale ôpetas aja mahavõtmist temasse kindlasti heasoovlikult suhtuv akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann. Wiedemann valiti Peterburi TA korraliseks liikmeks 54-aastaselt, 1859 (Baer näiteks 36-selt). Jakob Hurt tahtis väga saada akadeemiliseks filoloogiks ja mitte alles pensionärina. Oma kirjas 12. juulist 1876 seletab Wiedemann talle äärmiselt kannatlikult, kuidas Hurda unistus nõuab oskust katta kulusid ja sedamööda ka aega. Ta ei ütle otse, et aeg tuleb maha võtta, kuid annab mõista, et aeg voolabki pikalt. Kui nii, siis tema mahavôtmine tähendaks tegelikult aja seismapanekut. See pole vôimalik.
Aja mahavõtmist võib tõlgendada ka kui kõrvaleastumist elu kiirteelt. Elamist eeskätt enese heaks. Ain Kaalep oli ligemale 60, kui otsustas, et alates ”homsest” ta enam teistele ei ela. Kas näiteks Jaan Kross võis millalgi öelda samamoodi, ma ei tea. Küll on selge, et liikumine kõrvalteel ei lahenda neid muresid, mis tekivad just kiirteel. Olulisimaks niisugustest pean ma vastust küsimusele, kelle oma see meie riik ôigupoolest on? Jah, me vôime selles asjas isekeskis nõu pidada, aga ma ei usu, et see ümarlauajutt oleks väga siiras.
Kuskilt otsast on Eesti iseseisvus õpetanud meid olema variserid. Ega variser taha vôtta aega maha fundamentaalses môttes. Ta piilub silmanurgast, kui palju mina aega maha võtan. Sel juhul ei jää mul muud üle kui kas olla variserist kiirem või minna mängust üldse välja.
Nojah, aga keegi meist ei ela ainult nekroloogikirjutaja rõõmuks. Ma ei saa võtta aega maha nii, nagu ta kuuluks ainult mulle.
Tähtveres13. juunil 2008
PEETER OLESK
Tähendusliku funktsiooni poolest kuulub ”aeg maha” kokku Voltaire’i soovitusega harida oma aeda ning mõlemad on eos juba väga vana nõuandega kingseppadele jääda oma liistude juurde. Olemise labasemalt poolelt liitub siia mõiste ”suitsupaus”, ent ka ettepanek vôtta veel üks naps. Kõigi nende semantilise välja ühisosaks on ”rutta aeglaselt!”. Suetoniuse järgi armastas seda väljendit Augustus, kes pidi teadma tema kreeka algupära. Ometi lubas Augustus enesele ka selle pôhimôtte rikkumist: Ovidiuse pagendamisega oli tal väga kiire!
Meie päevade küsimus on teistsugune kui Augustuse ajal. Kas me võtame aja maha kõik või teevad seda ainult lihtsameelsed? See ei ole pelgalt retooriline probleem. Hilisemale dr. Jakob Hurdale ôpetas aja mahavõtmist temasse kindlasti heasoovlikult suhtuv akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann. Wiedemann valiti Peterburi TA korraliseks liikmeks 54-aastaselt, 1859 (Baer näiteks 36-selt). Jakob Hurt tahtis väga saada akadeemiliseks filoloogiks ja mitte alles pensionärina. Oma kirjas 12. juulist 1876 seletab Wiedemann talle äärmiselt kannatlikult, kuidas Hurda unistus nõuab oskust katta kulusid ja sedamööda ka aega. Ta ei ütle otse, et aeg tuleb maha võtta, kuid annab mõista, et aeg voolabki pikalt. Kui nii, siis tema mahavôtmine tähendaks tegelikult aja seismapanekut. See pole vôimalik.
Aja mahavõtmist võib tõlgendada ka kui kõrvaleastumist elu kiirteelt. Elamist eeskätt enese heaks. Ain Kaalep oli ligemale 60, kui otsustas, et alates ”homsest” ta enam teistele ei ela. Kas näiteks Jaan Kross võis millalgi öelda samamoodi, ma ei tea. Küll on selge, et liikumine kõrvalteel ei lahenda neid muresid, mis tekivad just kiirteel. Olulisimaks niisugustest pean ma vastust küsimusele, kelle oma see meie riik ôigupoolest on? Jah, me vôime selles asjas isekeskis nõu pidada, aga ma ei usu, et see ümarlauajutt oleks väga siiras.
Kuskilt otsast on Eesti iseseisvus õpetanud meid olema variserid. Ega variser taha vôtta aega maha fundamentaalses môttes. Ta piilub silmanurgast, kui palju mina aega maha võtan. Sel juhul ei jää mul muud üle kui kas olla variserist kiirem või minna mängust üldse välja.
Nojah, aga keegi meist ei ela ainult nekroloogikirjutaja rõõmuks. Ma ei saa võtta aega maha nii, nagu ta kuuluks ainult mulle.
Tähtveres13. juunil 2008
PEETER OLESK
12. juuni 2008
Aeg maha!
Time out! Aeg maha! Kes meist ei teaks, kui tähtis on niisugustes kollektiivsetes mängudes nagu korv-, käsi- ja võrkpall aja mahavõtt, selleks et mänguplaani korrastada või taktikat muuta ja ühtlasi vastasvõistkonna rünnakuhoogu pidurdada. On aga ka sunnitud aja mahavõttusid, täpsemalt küll pidurdusi, nagu autode ringrajasõitudel, kus võistlejate kokkupõrge või rajalt väljasõit toob autorivi ette vilkuritega turva-auto, kuniks rada on risust puhastatud. Sellist sunnitud aja mahavõttu oleme ilmselt kõik lapsepõlves kogenud ka üht lauamängu mängides, kus täringuviske tulemusena on meie mängunupp jõudnud trahviruudule, mis on kukutanud meid madalamale reale või koguni tagasi mängu algusesse või siis jätnud ilma järgmisest viskeõigusest.
Eesti tänane seis ei jäta kahtlust, et oleme just niisuguses viskeõiguseta mänguolukorras. Eesti edulugu on kangestunud müüdiks, mida mõned erakonnad meelsasti ja egoistliku kasu eesmärgil ära kasutavad. Põhjus näib olevat paljuski ikka ja jälle võimendatud pettekujutelmas, nagu võitnuks Eesti tagasi oma iseseisvuse juhuste õnneliku kokkusattumise tulemusena. Pean tunnistama, et olen isegi libastunud aeg-ajalt sellesse uinutavasse illusiooni. Aga kui ka 1991. aasta 20. augustit pidada kujundlikult Suureks Täringuheiteks, mis vormistas meile vabaduse, siis kolm aastat sellele eelnevas pingelises vabadusvõitluses ei mängitud kordagi juhusele, vaid ammutati kogu jõud Eestis talupojatarkusena tuntud tervemõistuslikust kaalutletusest ja kultuurist.
Iseäranis paistab see silma 1988. aasta „avamängus“, millest kõneleb Ene Hioni ja Mati Põldre dokumentaalfilm „Kas oskame hoida ühte“. Eesti Televisioon näitas seda kaheosalist epopöafilmi 9. ja 10. juunil südaööl, kui enamus töölkäijaid juba magas. Ma ei tea, kas see oli tahtlik häbelikkus – sest film kõneles enamasti eesti haritlaskonna koondumisest ja Rahvarindest, ent Eesti ametlik diskursus püüab vähendada Rahvarinde rolli Eesti vabadusvõitluses – või oli see tingitud jalgpalli diktaadist avalik-õiguslikul kanalil, aga pigem „linnukese kirjapanemisena“ laulva revolutsiooni ja Rahvarinde sünni tähistamiseks mõjus filminäitamine pärast südaööd küll.
See selleks – filmis nähtu on emotsionaalse kõrglaengu kõrval ka äärmiselt õpetlik. Kõnekoosolekutel, Tallinna lauluväljakul hingestatud, enese äratundmisest ja lootusest õnnelikke nägusid nähes tekib tahtmatult küsimus, kas 1988. aastal oli hoopis üks teine eesti rahvas, kes sihiteadlikult, targu, aga visalt oma riigi poole liikus. Sest kakskümmend aastat hiljem täidab meie avalikku ruumi kurjus, õelus, kolklikkus ja kildkondlikkus. Rahvas on taandatud hääletajateks, valikuvõimalused määratakse reklaamiga. Ajupesuni ulatuvate turu- ja tarbimistehnoloogiate diktaat on moonutanud kogu meie väärtusilma.
Aga pöördelist 1988. aastat iseloomustas põhilises just vastupidine lähenemine: tähtsaimaks oli kätte võita ja taastada kontroll oma tuleviku üle, selleks et minevikuvarjudest vabaneda, selleks et löödud haavad saaksid armistuda, selleks et eesti rahvas pääseks valitsema demokraatia kõigis vormides (vahetus, osalus- ja esindusdemokraatias). Kas võime täna öelda, et nii on läinudki?
Aja sunnitud mahavõtus on ülim aeg seda küsida. On ülim aeg küsida, kas 1990-ndate alguse „platsipuhastamise“ käigus ei heidetud koos pesuveega välja ka laps – kujundlikult see hingejõud, mida täna nii väga vajame mitte ainult 21. sajandiga kohanemist võimaldava uue rahvusliku eeskava väljatöötamiseks, vaid kogu Eesti ühiskonna kestmisvõime ja toimimise tagamiseks? Ülim aeg on küsida, kas just 1990-ndatel ei andnud me oma ühiskonna käekäigu liialt kõikvõimalike soodsate juhuste kokkusattumise või –mängimise hooleks, mille taustaks oli meie soodne asend tõeliselt eduka Soome külje all, Euroopa Liidu laienemistung, Venemaa nõrkus? Seda, et Eesti majandusarengut on mõjutanud tosinkond aastat allhankija ja sageli õilsa välisinvestori maski taha varjuvale, aga eeskätt odavale tööjõule orienteeritud rahvusvaheliste korporatsioonide töövõtjaseisund; et turu „nähtamatu käsi“ on osutunud liigagi tihti kauboi- või kasiinokapitalismiks – seda tunnistavad akadeemilise usalduskrediidiga majandusteadlasedki. Me ei ole osanud oma vabadust investeerida eesti ühiskonna eluvõimelisusse, kõlab hiljaaegu Rein Taagepera väljaöeldud karm hinnang (EPL 31.05.2008) ja otsekui „aeg maha!“ tunnuslauseks sobib tema nõue: „Meil on vaja järsku muutust hoiakus, arusaamas sellest, mis on tähtis. / - - - /Meie rahval on vaja meeleparandust.“
Võetagu selle meeleparanduse sissejuhatuseks kätte vaadata üle uuesti Hioni-Põldre dokumentaalfilm „Kas oskame hoida ühte“, loetagu üle üks tagasihoidlik pehmekaaneline raamat – mille taastrükk oleks igati asjakohane allikate mõistmiseks – „Rahvakongress. Eestimaa Rahvarinde kongress 1. – 2. X 1988. materjalide kogumik“ Tallinn, Perioodika, 1988. Selleks et mõista mitte ainult tänase tee algusmeetrite paradoksaalsust, vaid ka seda, kui erinev on olnud suhtumine poliitikategemisse, ühiskonnakäsitlusse ajal, kui elati veel ideaalide nimel, ja nüüd, kus ideaalidest on saanud täringud või võimupokkeri kaardid.
„Kas oskame hoida ühte“ film tsiteerib finaalis pikalt Marju Lauristini ettekannet Rahvarinde kongressil. „Meie tee on alt ülespoole. Surve altpoolt, kontroll altpoolt, ilma selleta ei saa olla demokraatiat, me peame sellest hirmust üle saama, hirmust surve ees, hirmust rahva ees. Alles siis tekib meil tõesti Rahva Võim,“ lõpetab Lauristin oma kõne Linnahalli ligi kolme tuhande inimese ovatsioonitormis.
Küsigem nüüd, kas me mitte kakskümmend aastat hiljem ei seisa sama tõdemuse ees? Ja kui, siis mis on ikkagi meiega vahepeal juhtunud, et selliselt mõistetud demokraatia on devalveerunud? See tähendab, et rahvas ja võim käivad eri teid pidi. Kas oskame, suudame, tahame saada jälle kord üheks? See on Eesti põhiküsimus.
REIN VEIDEMANN
Tallinna Ülikooli professor
Eesti tänane seis ei jäta kahtlust, et oleme just niisuguses viskeõiguseta mänguolukorras. Eesti edulugu on kangestunud müüdiks, mida mõned erakonnad meelsasti ja egoistliku kasu eesmärgil ära kasutavad. Põhjus näib olevat paljuski ikka ja jälle võimendatud pettekujutelmas, nagu võitnuks Eesti tagasi oma iseseisvuse juhuste õnneliku kokkusattumise tulemusena. Pean tunnistama, et olen isegi libastunud aeg-ajalt sellesse uinutavasse illusiooni. Aga kui ka 1991. aasta 20. augustit pidada kujundlikult Suureks Täringuheiteks, mis vormistas meile vabaduse, siis kolm aastat sellele eelnevas pingelises vabadusvõitluses ei mängitud kordagi juhusele, vaid ammutati kogu jõud Eestis talupojatarkusena tuntud tervemõistuslikust kaalutletusest ja kultuurist.
Iseäranis paistab see silma 1988. aasta „avamängus“, millest kõneleb Ene Hioni ja Mati Põldre dokumentaalfilm „Kas oskame hoida ühte“. Eesti Televisioon näitas seda kaheosalist epopöafilmi 9. ja 10. juunil südaööl, kui enamus töölkäijaid juba magas. Ma ei tea, kas see oli tahtlik häbelikkus – sest film kõneles enamasti eesti haritlaskonna koondumisest ja Rahvarindest, ent Eesti ametlik diskursus püüab vähendada Rahvarinde rolli Eesti vabadusvõitluses – või oli see tingitud jalgpalli diktaadist avalik-õiguslikul kanalil, aga pigem „linnukese kirjapanemisena“ laulva revolutsiooni ja Rahvarinde sünni tähistamiseks mõjus filminäitamine pärast südaööd küll.
See selleks – filmis nähtu on emotsionaalse kõrglaengu kõrval ka äärmiselt õpetlik. Kõnekoosolekutel, Tallinna lauluväljakul hingestatud, enese äratundmisest ja lootusest õnnelikke nägusid nähes tekib tahtmatult küsimus, kas 1988. aastal oli hoopis üks teine eesti rahvas, kes sihiteadlikult, targu, aga visalt oma riigi poole liikus. Sest kakskümmend aastat hiljem täidab meie avalikku ruumi kurjus, õelus, kolklikkus ja kildkondlikkus. Rahvas on taandatud hääletajateks, valikuvõimalused määratakse reklaamiga. Ajupesuni ulatuvate turu- ja tarbimistehnoloogiate diktaat on moonutanud kogu meie väärtusilma.
Aga pöördelist 1988. aastat iseloomustas põhilises just vastupidine lähenemine: tähtsaimaks oli kätte võita ja taastada kontroll oma tuleviku üle, selleks et minevikuvarjudest vabaneda, selleks et löödud haavad saaksid armistuda, selleks et eesti rahvas pääseks valitsema demokraatia kõigis vormides (vahetus, osalus- ja esindusdemokraatias). Kas võime täna öelda, et nii on läinudki?
Aja sunnitud mahavõtus on ülim aeg seda küsida. On ülim aeg küsida, kas 1990-ndate alguse „platsipuhastamise“ käigus ei heidetud koos pesuveega välja ka laps – kujundlikult see hingejõud, mida täna nii väga vajame mitte ainult 21. sajandiga kohanemist võimaldava uue rahvusliku eeskava väljatöötamiseks, vaid kogu Eesti ühiskonna kestmisvõime ja toimimise tagamiseks? Ülim aeg on küsida, kas just 1990-ndatel ei andnud me oma ühiskonna käekäigu liialt kõikvõimalike soodsate juhuste kokkusattumise või –mängimise hooleks, mille taustaks oli meie soodne asend tõeliselt eduka Soome külje all, Euroopa Liidu laienemistung, Venemaa nõrkus? Seda, et Eesti majandusarengut on mõjutanud tosinkond aastat allhankija ja sageli õilsa välisinvestori maski taha varjuvale, aga eeskätt odavale tööjõule orienteeritud rahvusvaheliste korporatsioonide töövõtjaseisund; et turu „nähtamatu käsi“ on osutunud liigagi tihti kauboi- või kasiinokapitalismiks – seda tunnistavad akadeemilise usalduskrediidiga majandusteadlasedki. Me ei ole osanud oma vabadust investeerida eesti ühiskonna eluvõimelisusse, kõlab hiljaaegu Rein Taagepera väljaöeldud karm hinnang (EPL 31.05.2008) ja otsekui „aeg maha!“ tunnuslauseks sobib tema nõue: „Meil on vaja järsku muutust hoiakus, arusaamas sellest, mis on tähtis. / - - - /Meie rahval on vaja meeleparandust.“
Võetagu selle meeleparanduse sissejuhatuseks kätte vaadata üle uuesti Hioni-Põldre dokumentaalfilm „Kas oskame hoida ühte“, loetagu üle üks tagasihoidlik pehmekaaneline raamat – mille taastrükk oleks igati asjakohane allikate mõistmiseks – „Rahvakongress. Eestimaa Rahvarinde kongress 1. – 2. X 1988. materjalide kogumik“ Tallinn, Perioodika, 1988. Selleks et mõista mitte ainult tänase tee algusmeetrite paradoksaalsust, vaid ka seda, kui erinev on olnud suhtumine poliitikategemisse, ühiskonnakäsitlusse ajal, kui elati veel ideaalide nimel, ja nüüd, kus ideaalidest on saanud täringud või võimupokkeri kaardid.
„Kas oskame hoida ühte“ film tsiteerib finaalis pikalt Marju Lauristini ettekannet Rahvarinde kongressil. „Meie tee on alt ülespoole. Surve altpoolt, kontroll altpoolt, ilma selleta ei saa olla demokraatiat, me peame sellest hirmust üle saama, hirmust surve ees, hirmust rahva ees. Alles siis tekib meil tõesti Rahva Võim,“ lõpetab Lauristin oma kõne Linnahalli ligi kolme tuhande inimese ovatsioonitormis.
Küsigem nüüd, kas me mitte kakskümmend aastat hiljem ei seisa sama tõdemuse ees? Ja kui, siis mis on ikkagi meiega vahepeal juhtunud, et selliselt mõistetud demokraatia on devalveerunud? See tähendab, et rahvas ja võim käivad eri teid pidi. Kas oskame, suudame, tahame saada jälle kord üheks? See on Eesti põhiküsimus.
REIN VEIDEMANN
Tallinna Ülikooli professor
4. juuni 2008
Ôigust öelda
Paljudest, täpsem olles enamikust uudistest ja kommentaaridest arusaamiseks puuduvad mul korralikud eelteadmised. Nii on arvatavasti teistegagi. Mis on BBC – jah, môistan. Ta on autoriteetne meediasüsteem nagu näiteks Reuters. Mis on ERR ehk meie Rahvusringhääling, ei tea ma täpselt, eriti kuna ma pole lugenud/kuulnud/silmanud ainsatki uudist, mida üle kogu maailma levitaks just ERR.
Olgu – kuni ERR omandab ka misiksuguse autoriteedi, kulubki aega. Tôenäoliselt 5, arvatavasti rohkem aastat. Esialgu avaldub ERR sel kujul, et televiisoriekraanil reklaamitakse ohtrasti teda ennast. Tahaksin väga näha seda aega, mil ERR-i reklaamib keegi teine. Kasvôi minagi. Ainult et seda saavutamaks peaks ERR pöörduma môttes ka minusuguse poole. See töö on tegemata.
Rahvusringhääling ei pea tôesti ”hüppama erameedia taktikepi järgi” (Mart Ummelas siinsamas 3. juunil). Kuid ta ei peagi hüppama. Ta peab töötama oludes, kus on tekkinud kolmepoolne kokkupôrge, vôib-olla küliti, vôib-olla laubiti. ERR tuleb arendada väikeseks BBC analoogiks ajal, mil arengurahad on napid ja kus tehnoloogiline mediaalsus on konfliktis ajakirjanike eksistentsiaalsete hirmudega. Näen neid hirmusid näiteks selles, kuidas rikutakse kirjutamata seadust, et toimetaja kohal töötav ajakirjanik avaldab ennast käesolevas numbris ainult ühe korra. Kui ta kirjutab samas lehes kaks korda, on see kaastööliste hankimisel pankrot. Kui olla ses suhtes väga karm, tuleks enamik meie lehtedest sulgeda. Kas ERR parandab selle vea, vedades kaastööliste ringi avaramaks? Ma kahtlen selles ja nimelt seetôttu, et demokraatia hoidmine ongi raske.
Kuismoodi?
Erinevalt ”Estonia” teatrimajast, mis püstitati rahva toetusel alt üles, püstitatakse Vabadussammas ülevalt alla, delegatsiooni korras. Praktiliselt ongi nii tegusam. Aga kui paarikümne aasta eest leiti, et üks puu on tähtsam kui uus suur ooperimaja, ent nüüd on otsustatud, et vanad müürid vôib enneolematu samba püstitajate plusspunktide nimel ohverdada, siis on, nagu oleks ühiskond omaenese majas segi läinud. Siis ei vôinud, nüüd peab. Mis on sel juhul see järgmine objekt, mis peab ära jääma ja mis oleks too objekt, mis peab valmis saama, kasvôi nui neljaks?
Kaasaegses Eesti ühiskonnas on kultuur tema sügavamas tähenduses fakultatiivne. Mitte kuldne nagu Horatiuse aegu, vaid hôbedane nagu Nero ajal. Kas see tähendab, et ka meie uus iseseisvus jääb tüpoloogiliselt Nero ajastusse?
Ôigust öeldes olen ma selles veendunud, kuid see ei meeldi mulle.
Tähtveres 4. juunil 2008
PEETER OLESK
Olgu – kuni ERR omandab ka misiksuguse autoriteedi, kulubki aega. Tôenäoliselt 5, arvatavasti rohkem aastat. Esialgu avaldub ERR sel kujul, et televiisoriekraanil reklaamitakse ohtrasti teda ennast. Tahaksin väga näha seda aega, mil ERR-i reklaamib keegi teine. Kasvôi minagi. Ainult et seda saavutamaks peaks ERR pöörduma môttes ka minusuguse poole. See töö on tegemata.
Rahvusringhääling ei pea tôesti ”hüppama erameedia taktikepi järgi” (Mart Ummelas siinsamas 3. juunil). Kuid ta ei peagi hüppama. Ta peab töötama oludes, kus on tekkinud kolmepoolne kokkupôrge, vôib-olla küliti, vôib-olla laubiti. ERR tuleb arendada väikeseks BBC analoogiks ajal, mil arengurahad on napid ja kus tehnoloogiline mediaalsus on konfliktis ajakirjanike eksistentsiaalsete hirmudega. Näen neid hirmusid näiteks selles, kuidas rikutakse kirjutamata seadust, et toimetaja kohal töötav ajakirjanik avaldab ennast käesolevas numbris ainult ühe korra. Kui ta kirjutab samas lehes kaks korda, on see kaastööliste hankimisel pankrot. Kui olla ses suhtes väga karm, tuleks enamik meie lehtedest sulgeda. Kas ERR parandab selle vea, vedades kaastööliste ringi avaramaks? Ma kahtlen selles ja nimelt seetôttu, et demokraatia hoidmine ongi raske.
Kuismoodi?
Erinevalt ”Estonia” teatrimajast, mis püstitati rahva toetusel alt üles, püstitatakse Vabadussammas ülevalt alla, delegatsiooni korras. Praktiliselt ongi nii tegusam. Aga kui paarikümne aasta eest leiti, et üks puu on tähtsam kui uus suur ooperimaja, ent nüüd on otsustatud, et vanad müürid vôib enneolematu samba püstitajate plusspunktide nimel ohverdada, siis on, nagu oleks ühiskond omaenese majas segi läinud. Siis ei vôinud, nüüd peab. Mis on sel juhul see järgmine objekt, mis peab ära jääma ja mis oleks too objekt, mis peab valmis saama, kasvôi nui neljaks?
Kaasaegses Eesti ühiskonnas on kultuur tema sügavamas tähenduses fakultatiivne. Mitte kuldne nagu Horatiuse aegu, vaid hôbedane nagu Nero ajal. Kas see tähendab, et ka meie uus iseseisvus jääb tüpoloogiliselt Nero ajastusse?
Ôigust öeldes olen ma selles veendunud, kuid see ei meeldi mulle.
Tähtveres 4. juunil 2008
PEETER OLESK
Tellimine:
Postitused (Atom)