Kirjutab endine kaitseväe luurejuht Rene Toomse

Kommentaarid avaldatud KAPO KK’le Savisaare asjus ja alternatiivhüpotees

Käesolev analüüs lähtub loogilisest deduktsioonist dokumendis kirjeldatu kohta, omamata mingitki emotsionaalset, poliitilist või isiklikku alatooni. Dokument on vaadeldav kui asi ise-eneses, kui eeldatavasti pädev dokument, mis peaks looma selge tõestuse millegi suhtes. Kahjuks ei leidnud ma lubatud tõendeid (vt. lõikude kommentaare), mis annab alust arvata, et dokument on koostatud valikuliste lõikude kopeerimisega mahukamast dokumendist või on kokku pandud kiirustades, tehes madalakvaliteedilist tööd. Lisaks püstitavad väited dokumendis rea huvitavaid oletusi ja järeldusi nii KAPO võimete kui ka skandaali tegelike tagamaade kohta. Omamata mingitki siseinfot üheltki osapoolelt, on alljärgnev hobiarutelu käesoleva dokumendi pinnal ja muude avalike allikate uurimise tulemus. Ma ei kuulu ühtegi erakonda ja väldin igasugust parteipõhist eelistust.

Alustuseks mõnede dokumendis mainitud vähemtuntud isikute lühikirjeldus:Vladimir Jakunin – Venemaa Raudtee president alates 2005, 61 aastane[1], KGB taustaga, head suhted Putiniga, elas kuni 14. eluaastani Pärnus, omab tihedaid suhteid Vene Õigeusukirikuga, mis muudavad ka „kummaliseks“ vene eliidi seas, kuid on samas spekuleeritud kui võimalik presidendikandidaat järgmistel Venemaa presidendivalimistel.[2] Suhtub soosivalt Eesti Raudteega koostöösse, pidades silmas tõenäoliselt nii Venemaa raudtee tulu,[3] kuid võib olla ka teatud nostalgia siinveedetud lapsepõlve suhtes. Igal juhul hoidub otsestest poliitilistest avaldustest ja usub avalikult, et suhete paranemine kahe riigi vahel on võimalik ja vajalik.[4] Sergei Petrov – eduka Eestis tegutseva transiidifirma Petromaks Spediitor (asut. 1997) suuromanik. Petromaks Spediitoriga oli kaudselt seotud ka Robert Lepikson.[5] Petroviga ei ole Eesti meedias eelnenud mingeid skandaale (otsing esile ei tõsta), pigem on tegemist suhteliselt varju jääva sooviva eduka ärimehega. Fakt, et tema ettevõte on pikaajaliselt tegutsenud, kõneleb pigem ettevaatlikust ja kaalukast ärimehest, kes kaaluks väga hoolikalt avatüürile minekut.

Kaitsepolitsei peadirektori käskkiri 21.12.2010 nr 98TLasnamäe õigeusu kiriku rahastamine  9. veebruaril 2010 osales AS Venemaa Raudtee president Vladimir Jakunin Eestis toimunud Raudteefoorumil. Samal päeval toimunud õhtusöögil, kus osalesid Tallinna linnapea Edgar Savisaar, Tallinna abilinnapea Deniss Boroditš, Vladimir Jakunin ja Venemaa Raudtee presidendi administratsiooni juht Vladimir Bušujev, küsis E. Savisaar V. Jakuninilt rahalist toetust Tallinnasse Lasnamäele õigeusu kiriku ehitamiseks. V. Jakunin avaldas investeeringute tegemiseks nõusolekut, soovides esmalt täpsemat kalkulatsiooni, palju ehituse jaoks raha vajatakse. E. Savisaar esitas esialgse kalkulatsiooni, mille järgi oleks vaja ca 15 miljonit krooni, millega saaks kiriku fassaadi valmis ehitada. Sama visiidi käigus kohtus V. Jakunin ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (edaspidi MPEÕK) metropoliit Korneliusega. Visiidi käigus lepiti kokku, et kiriku probleemidega hakkab Moskva poolt tegelema V. Bušujev, kes peab selgitama Venemaa poolt ehitusküsimustega tegeleva isiku ja sellest D. Boroditšile teada andma. Nimetatud isikuks osutus Eestis läbi AS Petromaks Spediitor kivisöeäri ajav ärimees Sergei Petrov.  Otsuse 1,5 miljoni euro suuruse toetuse eraldamiseks Lasnamäele õigeusu kiriku ehitamiseks tegi Venemaa Raudtee president Vladimir Jakunin teatavaks 9. veebruaril 2010 toimunud visiidil.   Kommentaar 1: lõikudes on probleem kronoloogia ja selgusega. Kui alles 9. veebruari õhtusöögil küsis Savisaar Jakuninilt rahalist toetust kiriku jaoks, siis kuidas sai samal kuupäeval toimuda ka vastav kohtumine ja arutelu Korneliusega? Millal jõuti teha kalkulatsioon, mida Jakunin soovis enne otsustamist ja kuidas jõudis Jakunin teha positiivse otsuse ja sellest teatada veel sama kuupäeva sees (esialgne ettepanek tehti sama päeva õhtusöögil)? Mainitud Raudteefoorum toimus 9.-10. veebruar 2010 ja sellel osalesid lisaks Savisaarele ka Parts ja Ilves.[6] Eeldades, et terve 9. veebruar olid kõik osalised hõivatud foorumiga, ei jää just palju aega Korneliust eraldi külastada, mistõttu pidi ta olema samal foorumil või õhtusöögil. Kas president ja majandusminister viibisid samal õhtusöögil? Kas arutelu kiriku rahastamise üle toimus avalikult õhtusöögi lauas, või eemalduti selleks konspiratiivselt? Kui õhtusöök toimus vaid ülalnimetatud isikute kooslusega, siis ei oleks aega olnud kohtuda Korneliusega. Tegemist on kas faktivea või lohakusega, igal juhul seab selline oluline küsitavus löögi alla terve dokumendi usaldatavuse.Kommentaar 2: Privaatses keskkonnas peetud kõneluste jälgimine on võimalik vaid järgmiste meetoditega: ruumi paigaldatud lutikad, keegi osalejatest kannab lutikat või lindistab, tehakse märkmeid ja andmed või tunnistus antakse eriteenistustele osaleja või isiku poolt, kes on osalejate lähikonnas.  2010.a. veebruarist kuni oktoobrini kanti Sergei Petrovi äriühingute kontodelt MPEÕK kontole sihtotstarbeliselt kiriku ehitamiseks ca 13,5 miljonit krooni.  Kommentaar 3: Petrov ise eitab igasuguse raha saamist Venemaalt selliseks otstarbeks, väites, et annetas nimetatud summa firma tuludest ja palub kontrollida tõenduseks finantsaruandeid.[7] Kui peaks selguma, et Petrov ei valeta, langeb kogu dokumendi alus kokku. Alternatiiv on väita, et meie maksuametit on endiselt võimalik petta selliste summadega – keegi läheb sealt ohvriks.  Alles 26. novembril 2010 sõlmiti Andrei Pervozvannõi Fondi, MPEÕK ja Tallinna Linnavalitsuse vahel Lasnamäe õigeusu kiriku ehitamise rahastamiseks kolmepoolne leping.  Kommentaar 4: ise-enesest ebaoluline, kuna Eesti võlaõigusseadus käsitleb ka suulist lepingut samaväärsena kui kirjalikku ja suuline lepe projekti rahastamiseks oli dokumendi alusel tehtud juba 9. veebruar.

Keskerakonna valimiskampaaniaks raha küsimine  10.-11. mail 2010 toimus E. Savisaare ja Riigikogu keskfraktsiooni liikme Vladimir Velmani visiit Moskvasse, kus lepiti kokku V.Jakunini juunikuus toimuv visiit Eestisse.  Kommentaar 5: antud kontekstis ebaoluline. Velmanile dokumendis midagi ette ei heideta, kuid teda on kahtlustatud kui tegelikku sidemete loojat Venemaal.[8] Fakt kui selline iseenesest puudub käsitletavas dokumendis, seega ei ole see relevantne.  23.-24. juunil 2010 toimus V. Jakunini visiit Eestisse. Juba 22. juunil 2010 saabus Eestisse V. Bušujev. 23. juunil 2010 külastasid V. Bušujev, S. Petrov, Jevgeni Tomberg ja D. Boroditš Lasnamäe kiriku ehitusobjekti. Sama päeva õhtul saabus Eestisse ka V. Jakunin, kes osales jaanitulel Edgar Savisaarele kuuluvas Hundisilma talus.  24. juuni 2010 ennelõunal korraldati külalistele Tallinna lahel kaatriga lõbusõit. Lõbusõidu ajal teavitas V. Jakunin D. Boroditši faktist, et „küsitud kolme ei saa, saab aga 1,5".  Kommentaar 6: tekib küsimus viimase repliigi tsiteerimisvõimaluses. Tsitaat eeldab vastava salvestuse olemasolu, see ei saa olla enam kellegi ümberjutustus. Seega pidi keegi osalejatest vestluse kaatril salvestama või oli kaatrile paigaldatud lutikas. Võttes arvesse, et tavaliselt on liikuvad kaatrid suhteliselt lärmakad, tekib küsitavusi sellise salvestise piisavas kvaliteedis. Kui kaater oli kajutiga ja/või peeti vestlus peatuse ajal, oleks mõeldav piisava kvaliteediga salvestis. Igal juhul peaks olema selle tsitaadi kohta digitaalne tõend, et seda väita. Väide, et Jakunin ütles repliigi Boroditsile, mitte teistele, võib olla tähendusväärne. Kas Borodits ajas oma asja? Borodits kandis mikrofoni, sest teised ei kuulnud repliiki?Kommentaar 7: Lõigu alapealkiri lubab selgitada raha küsimist, kuid seda fakti ei esine lõigus kordagi, et keegi oleks üldse raha küsinud, rääkimata raha otstarbest. Antud juhul ei vasta pealkiri kuidagi selgitusele, kuna puudub igasugune faktiviide küsimisele kui peamisele probleemile üldse.    Edasise kultuuriprogrammi käigus külastati Kiltsi mõisakompleksi Lääne-Virumaal. Mõisakompleksis eraldusid E. Savisaar, D. Boroditš, V. Bušujev, S. Petrov ja V. Jakunin, viimatinimetatu ettepanekul, omavaheliseks konspiratiivseks vestluseks. Vestlusel teatas V. Jakunin, et Eesti parlamendivalimisteks antakse Keskerakonnale toetuseks 1,5 miljonit eurot. Sellest 1/3 antakse sularahas, 2/3 ülekandega arvete alusel. Ühtlasi pani V. Jakunin kõigile osavõtjaile südamele, et tehingust ei tohi keegi kusagil midagi rääkida. Vestlusel määrati raha edastamise ja legaliseerimise eest vastutavateks isikuteks ühelt poolt S. Petrov ja teiselt poolt D. Boroditš.  Kommentaar 8: Jällegi on teemaks Jakunini avaldus, mitte raha küsimine Savisaare või tema usaldusisiku poolt. Ei vasta lõigu pealkirjas lubatule. Fakt ise-enesest, et osa sulas ja osa ülekandega ei ole kuritegu, kuigi lisab kahtlast tooni. Siiski on see ebaoluline seni, kuni pole tõestatud raha küsimine konkreetselt erakonna rahastamiseks ja seda fakti ei esine.  13. septembril 2010 toimus E. Savisaare ja D. Boroditši Moskva visiidi käigus õhtusöök Venemaa Raudtee residentsis, kus osalesid V. Jakunin, V. Bušujev, D. Boroditš ja E. Savisaar. Õhtusöögi käigus arutleti mitmetel teemadel. Muuhulgas käsitleti: Lasnamäe kiriku rahastamist, kiriku ehitustööde kulgu, ehitustööde erinevate etappide ajastamist seoses eelseisvate Riigikogu valimistega, nende sidumist valimistega; Rhodose teaduskonverentsi „Tsivilisatsioonide dialoog" tähtsust ja olulisust; kuidas Venemaa saaks ametlikul tasandil, oma esindajate saatmisega, toetada Eestis Keskerakonna korraldatava Maarahva Kongressi läbiviimist. Lisaks eeltoodule arutati õhtusöögil läbi ka Keskerakonna rahastamisskeem. E. Savisaar kinnitas juunis Kiltsi mõisas kokkulepitut: 1/3 sularahas ja 2/3 ülekandega, mööndes, et ka kogu summa sularahas maksmine oleks lahendatav. Järgnevalt nõudis V. Jakunin omavahelises asjaajamises edaspidi täielikust konspiratsioonist kinnipidamist, viidates seejuures oma pikaajalisele operatiivtöö kogemusele. Nõue seisnes täielikus keelus kasutada telefone rahaeralduse küsimuste arutamiseks, kohtumiste kokkuleppimiseks ja teistes tundlikes küsimustes.  Kommentaar 9: Kuigi eelnev lõik asetab rahastamisskeemi arutelu Keskerakonna rahastamise valgusesse, ei selgu seda otseselt eelnimetatud arutletud teemadest õhtusöögil ega ka eelnevatest lõikudest. Endiselt on puudu selge tõendus, et keegi oleks raha selleks küsinud. Tekib küsimus ka Jakunini motiivides, miks ta nõuab täielikku salastamist. Lisaks võimalikule ja loogilisele soovile olla mitteseotud võimaliku skandaaliga seoses Vene raha andmisel Eesti partei käsutusse Venemaa huvide realiseerumise valguses, võib põhjus olla ka palju isiklikum. Olles ise võimalik presidendikandidaat, võib selline eestisõbralikkus saada tõsiseks poliitiliseks mõrvaks tema vastu. Seega võis Jakunin pigem karta oma riigi eriteenistusi, kes sobival hetkel oleks saanud fakti kasutada tema vastu. Tekib ka küsimusi summade osas, nii 1,5 mil eurot kiriku toetuseks kui ka 1,5 mil eurot KE toetuseks (3 mil küsimise fakti, kui sellist, ei ole esile toodud). Kas siiski on kokku tegemist 3 miljoniga või käib jutt siiski ühest summast, mis sai kokku lepitud kiriku toetuseks? Kogu selgitus selle ümber jääb terves dokumendis väga segaseks.   27. oktoobril 2010 saabus Eestisse S. Petrov ning üritas intensiivselt kontakteeruda D. Boroditšiga. Kuna viimane ei viibinud Eestis, siis kontakt ei õnnestunud. Järgmisel päeval lahkus S. Petrov Eestist, teavitades Moskvasse jõudes koheselt V. Bušujevit faktist, et kavandatud kokkusaamine D. Boroditšiga ei õnnestunud.  Kommentaar 10: See on kogu dokumendi üks huvitavamaid lõike. Kui KAPO veel sai Eesti pinnal jälgida Petrovi liikumist ja telefonikõnesid, siis Moskvas ei ole see reaalne. Seega sai see info tulla vaid kahel võimalusel: asjaosaliselt (Petrovilt või Bušujevilt. Jakunin ei ole tõenäoline) või Vene eriteenistuselt.  Eeltoodu põhjal oli kaitsepolitseiametil piisavalt alust arvata, et Vene pool otsib aktiivselt kontakte Keskerakonnale raha üleandmiseks. Samuti arvestades asjaolu, et Eesti Raudtee juubeliüritustele olid 4. novembril 2010 saabumas nii V. Jakunin kui V. Bušujev, otsustati 3. novembril 2010 läbi viia vestlused Edgar Savisaarega ning samal päeval Tallinnasse saabuva S. Petroviga.  3. novembril 2010 toimunud vestlusel juhiti E. Savisaare tähelepanu erakonnale välisriigist raha küsimisega seotud kompromiteerimise võimalikkusele tema isiku ja erakonna suhtes ning sellest tulenevatele julgeolekuohtudele.  4. novembril viisid kaitsepolitsei ametnikud läbi sarnase vestluse seni puhkusel viibinud D. Boroditšiga.  Kommentaar 11: Eelnevates lõikudes on märgitud otsust viia läbi vestlus ka Petroviga, kuid hilisem vestluste kronoloogia seda ei kinnita. Kas Petroviga vesteldi? Kui jah, siis miks ei ole teda edaspidi mainitud? Samuti ei ole sõnagi mainitud vestluste sisust, mistõttu ei anna sündmuste nentimine midagi juurde dokumendi väärtusele. Millised olid KAPO avastused, oleks tegelikult oluline.  06. novembril 2010 toimus telefonivestlus E. Savisaare ja V. Jakunini vahel, kus räägiti vajadusest allkirjastada kolmepoolne leping Lasnamäe kiriku toetuseks eraldatud raha legaliseerimiseks ja puhkeda võiva skandaali vältimiseks.  Kommentaar 12: Ebaoluline ise-enesest. Leping oli suuliselt juba sõlmitud ja kirjalik kinnitus oligi ainuke võimalus antud olukorras. Lisaks teadsid juba kõik osapooled, et KAPO jälgib, seega varjata polnud seda mõtet. Küsimus on siiski, millal ja kuidas Savisaar informeeris Jakuninit oma vestlusel käigust (ta pidi seda tegema) ja milline võis olla viimase reaktsioon.  26. novembril 2010 toimus Lasnamäe kiriku rahastamise lepingu allkirjastamine. Selleks saabus Moskvast Tallinnasse V. Bušujev, kaasas Andrei Pervozvannõi Fondi president Sergei Štšeblõgini poolt Moskvas allkirjastatud leping. Tallinna Linnavalitsuse ja MPEÕK esindajate allkirjad lepingule kogus Jevgeni Tomberg. Järgmisel päeval esitles linnapea Edgar Savisaar lepingut Tallinna linnavalitsuses.  Kommentaar 13: ebaoluline.

Kokkuvõte:  Dokument kui selline ei ole piisavalt veenev ja ladus. Esineb kahtlusttekitavaid vigu ja ebaselgust, mis kahandavad dokumendi usaldusväärsust. Seadmata kahtluse all ka füüsiliste (digitaalsete) tõendite olemasolu, mida ei saa veel avalikustada, jääb mulje, et käesolev dokument on siiski kiire refereering põhjalikumast dokumendist ja suhteliselt lohakas. Emotsionaalsel lugemisel võib see mõjuda usaldusväärselt, kuid kui eraldada nimed ja asendada need näiteks tähtedega X, Y, Z jne, muutub pilt häguseks. Selliselt asutuselt oleks oodanud paremat tööd ühe nii olulise dokumendi koostamisel. Lisaks annab dokument võimalused eeldada KAPO ülivõimekust pealtkuulamistehnikas ja –meetodites. Siiski paljudel juhtudel viitab see ka koputaja(te) olemasolu KE ladvikus, kes on eriteenistust varustanud infoga tulevaste tegevuste ja asupaikade suhtes või isegi kandnud lutikat kohtumistel.  Alternatiivhüpotees: Kuna teatud episoodides on tugevalt tunda Vene eriteenistuste lõhna, võisid nad assisteerida meie eriteenistust andmete kogumisel (mis on ise-enesest normaalne, et eksisteerib koostöö), kuid võisid isegi kogu teemaarendust suunata. Tegemist võib olla osava topeltmänguga, kus kogu skandaali tegelikuks huviks Vene poolelt võib olla Jakunini positsiooni õõnestamine enne eelseisvaid presidendivalimisi. Sealhulgas, kui sellega kaasneb tülikas väikeriigis sisepoliitilise segaduse tekitamine (sest me peame endiselt ennast maailmanabaks ja isegi ei kahtle selles ;) ja maailmas negatiivse tooniga vastukaja initsieerimine[9], on vaid boonus asja juures. Kui see nii on, siis müts maha FSB ees – osavad mängumeistrid, kõik eesmärgid täidetud.  

Postimehes ilmunud artikkel, mida pole onlines võimalik lugeda

Mart Ummelas: Soome mõtleb Venemaast  raha keeles

16.12.2010 00:00

Mart Ummelas, Rahvusr­ing­häälingu toimtaja

Sattusin lugema Kesk-Soome suurima ajalehe Keskisuomalainen arvamusküljelt kirjutist Lea Leppänenilt, kes on Jyväskylä linnavolikogu sotsiaal­demokraadist saadik. Meditsiiniõena töötav Lea on mures Soome sõjaveteranide pärast, sest Soome valitsus otsustas järgmise aasta eelarves kärpida nende toetusprogrammilt 5,8 miljonit eurot, mis praegu veel Eestis kehtivas vääringus tähendab enam kui 90 miljonit krooni. Edasi kirjutab ta sellest, kuhu see raha tema arust on läinud.

Irooniliselt tõdeb ta, et Soome heaoluühiskond on viimase 20 aasta jooksul oma veteranide toetamise asemel üha rohkem tegelnud nii-öelda kogu maailma embamisega ja sealhulgas maailma rikkaimate riikide (NB! G8) hulka kuuluva Venemaa majanduse toetamisega.

«Venemaale oleme oma rahakotti avanud jätkuvalt,» tõdeb ta. Soome puistab selgi aastal miljoneid Murmanski, Karjala ja Peterburi alale kõige erinevamatesse ja ebamäärasematesse projektidesse. Edasi tulevadki näited, millega seoses tahaksin minagi Soome valitsuselt küsida, kumb naaberriikidest on siiski võimas ja majanduslikult iseseisev suurriik, kas maailma suurima pindalaga Venemaa või tilluke hõimuriik Eesti.

Jah, taasiseseisvumisajal toetas Soome, eelkõige aga selle kodanikud vaest naabrit Eestit ka reaalselt, kuid viimase kümmekonna aasta jooksul ja eriti pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga on toetus muutunud heal juhul vaid moraalseks õlalepatsutamiseks ja Eesti ettevõtete ülesostmiseks.

Niisiis, kuidas väike Soome toetab suurt Venemaad selgi aastal. Järgnevalt kõik summad eurodes (1 euro = 15,6466 Eesti krooni). Soome toetab Koola poolsaare lõunaosa arendusprojekti 630 000 euroga, noorte narkomaania ärahoidmiseks läheb
129 000, astma vältimiseks ja raviks Murmanskis ligi 300 000, politseiametnike koostööks Barentsi mere alal 123 000, Sortavala energiatootmise investeeringuteks 68 000 eurot.

 Karjala vabariigi tööameti tegevuse arendamiseks 312 000, Onega (Äänisjärve) veekaitse arendamiseks 228 000, Karjala põhjaosades algatatud projektile «Turvaline lapsepõlv ja tervislik elu» 184 000, kohaliku terviseteabe vahendamiseks otsustajatele ja elanikkonnale 217 000, «Üheskoos alkoholi vastu» teavituse levitamiseks 130 000, Karjala vabariigi kodanikuühiskonna arendamiseks 57 000, viipekeelekoolituseks Petroskois 182 000, Peterburi veevarustuse arendamiseks 14 200 000, Peterburist otse Neevale avanevate heitmekanalite sulgemiseks 1 800 000, kohaliku omavalitsuse arendamiseks Peterburis 641 000, e-koolitusprogrammide arendamiseks 213 000 eurot. Kokku niisiis üle 20 200 000 euro ehk Eesti kroonides 315 miljonit.

Lea Leppänen küsib, miks peaks Soome tegelema Murmanskis astma profülaktikaga, kui samal ajal suleti Heinolas haigla vaid mõne miljoni euro puudumisel. Ühtaegu vähendatakse Soome riigis toetust ka politseile ning põllumajandust suretatakse välja. Tema kriitika Soome lähivälismaa toetusprogrammile on iseenesest sümpaatne, sest osutab, et ka Soomes võib kritiseerida konsensuslikke suhteid Venemaaga, millele rajati alus Paasikivi-Kekkoneni välispoliitilise doktriiniga.

Loomulikult võidakse Eestis seda, kui suurusjärgult väiksem Soome maksab kinni piiramatute ressurssidega, kuid üsna saamatu naabermaa probleemid, tõlgendada kui «sõpruse» kinnimaksmist. Teisalt saab Soome sellest ka ise kasu, sest selle toetusega leevendatakse neid probleeme, mida suurriik oma olemasoluga naabrile põhjustab.

Soome on häid suhteid suure idanaabriga alati hoidnud majandussuhete kaudu ning tundlikel teemadel vaikides. Meid, eestlasi, peaks panema mõtlema see, kuidas ajada oma suhteid ekspansionistliku ja sisuliselt juhitamatu naaberriigiga märksa produktiivsemalt.

Kas on alati kõige mõistlikum teritada keelt teemadel, mis meile eales mingit kasu ei too, või oleks siiski parem otsida samasuguseid pragmaatilisi koostööprogramme nagu mullu suvel Venemaa metsatulekahjude puhul!? Pikas perspektiivis oleks see ehk tulusam nii suhtelise piirirahu kui ka suure idaturu tõhusama hõlvamise kaudu?

Koos Lotilaga saatkem seina äärde kõik Eesti valitsuse kriitikud!

Eesti Päevalehe toimetaja Raimo Poom julges 18. novembril kirjutada: „Kindralleitnant Ants Laaneotsa sõnul vajab rahvas psühholoogilist kaitset, et vastu panna mõjutusorganisatsioonidele ja vaenulikule propagandale.“ Kindral ütles nimelt ühel vastuvõtul: „Vastase ja igasuguste lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut.”


Päevalehe kommentaariveerul järgnes sellele artiklile kirglik mõttevahetus, milles tõsteti esile kindralleitnandi rahvusmeelsust, otsustavust, kõrgeid isikuomadusi ja tehti maatasa „poisike“ Poom, kes julges juhtida tähelepanu sellele, et ehk kuningal pole piisavalt rõivaid seljas või et kaitseväelastel pole ehk moraalset (ega legaalset) õigust tegelda päevapoliitikaga, rääkimata sekkumisest põhiseaduslike sanktsioonide üle otsustamisse. Lisaks võttis peagi sõna Laidoneri mainet kaitsva ühenduse esimees, keda ei huvitanud üldse muu kui see, et Poom julges kahtlustada Pätsi ja Laidoneri omaaegsete otsuste isamaalikkust. Jälle tore ajakirjanduslik seebiooper.

Kas Laaneotsa fraas tähendab nüüd mingi „hunta“ sündi, nagu kirjutas Poom, vaevalt küll, kuid ühe, pealegi välismaise kommentaatori otsene süüdistamine järelmeid nõudvate üleskutsetega vastata „klassikalise rünnakuga“ ületab iga mõtleva ja seadustundliku eurooplase taluvuspiiri, muidugi vaid sellise eurooplase, kes üldse midagi jagab inimõigustest ja sõnavabadusest. Kahjuks mitte kõigile Eesti arvamusliidreile pole sedagi paraku antud, küllap tagasihoidlikust Euroopa-kogemusest.

Eriti hirmutav on siiski üldistav väljend „lotilad“, millega märgistatakse ebamäärast hulka inimesi, kes on kuidagi julgenud kritiseerida Eestis rakendatud majandus- ja sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Kindral ei määratle ju oma hinnangus neid kõiki „vaenulikeks soomlasteks“, nagu mõni kommenteerijaist üritas väita, vaid lihtsalt „lotilateks“. Isegi Bäckmanit ja Lotilat ei saa paraku paigutada ühele pulgale, rääkimata sellest, et nende kirjutiste peale üliärritunud või lausa hüsteeriline reageerimine üksnes süvendab huvi meeste kirjutiste vastu.

Kahtlemata ei esinda kumbki neist soomlastest erapooletut tõde, mõlemad lähtuvad oma hinnanguis millestki muust, eneseimetlusest või „sotsiaalsest tellimusest“, kuid nende avaldustes on paraku märkusi, mis vääriksid tähelepanu ka siinpool Soome lahte, kuid mis visatakse „koos lapsega pesuveest välja“ ega saa seetõttu tähelepanu. Üha rohkem tundub mulle, et see pole vaid nende ebaadekvaatsete kritiseerijate totakas eksitus, vaid teadlik tegevus, ja seda toimetuse poolt. Võib-olla isegi toimetaja teadlik tegevus, et vaigistada võimalikku omamaist teravat ühiskonnakriitikat. Sõimame „sommil“ Lotilal näo täis, anname allapoole vööd vastulöögi (vajadusel suurtükiga) ja tõdeme, et tegelikke probleeme meie ühiskonnakorralduses koos sellega enam polegi. Kes ütles: „Pole inimesi, pole probleeme!?“ Lotilad seina äärde ja olemegi lahendanud oma riigis eksisteerivad objektiivsed vastuolud ja maha vaikida ka kellegi võimumehe väärad otsused. Kas pole Lotila jt võõramaiste klounkriitikute ülepingutatud sõimu avaldamise eesmärgiks justnimelt asjaliku, konkreetse ja rahvale tegelikku huvi pakkuva diskussiooni blameerimine ja diskrediteerimine!?

iseenda käest kempsus peksa ehk kuidas Asko Künnapile tungis kemmergus kallale Pealinna leht

Meediakriitikuna huvitavad mind alati
ajalehtedes ilmuvad samasuunalised, kahjuks küll reeglina üsna abitud
katsetused. Eriti naljakas oli lugeda reklaamimehe Asko Künnapi enesekriitilist
lugu, mis kuulub kategooriasse „madu sööb oma saba“. Kui reklaamimees ikka
hakkab ironiseerima reklaami toitva käe ehk leivaisade üle, tekib küll kahtlus,
et inimene pole olnud kas päris adekvaatses seisundis, valinud nooruses vale
eriala või tahab sellest nüüd loobuda ja siirduda hoopis poliitikasse, näiteks mõnda
oravaparve. Facebookiga võitlemine või õieti selle tagant rahvusavhelise vandenõu
otsimine on tüüpmaavillane donkihhotlik süüdistus, et mitte öelda – naeruväärne
ja provintslik passaaž. Sellised väljaütlemised kuuluvad kategooriatesse „Microsoft
orjastab meid“, „Google StreetView röövib meie identiteedi“ või „Delfi (NB!
sama kontsern!) on tegelikul ikka etem kui FB“. Ilmselt on sellise hinnangu
taga mingi suurushulluse esiaste või lihtsalt soov suurte brändidega
žongleerides oma etteastet kuidagi väärtustada.

Tuleme nüüd aga postkastidesse trügiva Pealinna
juurde, mille iga pealkirja taga näeb arvustaja keskerakonna karvast kätt. Jätan
selle ajalehe analüüsimise teistele professionaalidele, minu jaoks tavalise
lugejana on see igatahes väärtuslik infoallikas, sest sisaldab teemasid ja
uudiseid, mis puudutavad minu lähiümbrust ja millest peavoolumeedia reeglina kas
vaikib või esitab selliselt kallutatuna, mis ei kuulu kahtlemata hea ajakirjandustava
juurde. Niisiis, kirjuta, Künnap, ja reklaami oma copywriteri oskusi! Muidugi,
kriitikat võiks ju teha viisakamate väljenditega kui sõimates poolte
tallinlaste valitud erakonda „sigadeks“ (ÕS: kesik=noor siga), aga vaevalt saab
seda nõuda selliselt arvustajalt, kes on juba eelmiste väidetega oma
adekvaatsuse kaotanud.

Mina järgnevas paroodias ei kasuta väljendeid
nagu „ref-röh-erakond“ või „irl(v)itajad“, vaid kasutan levinumaid ja
poliitiliselt korrektsemaid väljendeid analüüsimaks tänast EPL-i tollesama Künnapi
metoodikaga. Niisiis, alustame. „Andres Laasik. Valimiskastide juures oleme
talupojad: Täiesti kõva mees. Meil aga on Ansip. Või Savisaar, kes juhib
edukalt parteid... Ja oma isikuomaduste tõttu võib saada tulevikus
peaministriks ainult tobeda juhuse abiga.“ (Loe: oravad ja irlistid, teeme üheskoos
sellele  tobedale luuserile Savisaarele
jälle ära!). „Tallinn pani teist aastat järjest kõik ametid aasta lõpuni
säästma. Remo Holsmer: Linn elab üle võimete.“ (Loe: meie, tublid oravad koos
irlistidega suutsime eesti rahvalt oma raha kahe eelmise aastaga juba kätte
saada, nüüd tükib ka Tallinn ja kesk rasvase käega oma osa kätte saama, õnneks
pole rahvalt enam midagi võtta!) „Matvijenko on meil romantikat kogenud.“ (Loe:
koostöös oravatega pani ajaleht Matvijenko tsitaadiosa jutumärkidesse, et jääks
mulje, nagu seostuksid romantilised mälestused yal Savisaarega – ha-ha-haa!) „Julia
Latõnina: kumb jääb peale, kas Putini režiim või internet.“ (Loe: oravad ja
kogu eesti rahvas, rõõmutsegem, kui Savisaar „musitab“ Matvijenkoga, toome meie
Tallinna järjekordse sangarliku antiputinisti, juhhei!) „Iseenda käest kempsus
peksa“ (Loe: oravad ja irlistid kiidavad, hästi tehtud, härra Künnap,
näitasite, kuhu see Pealinn kuulub – kempsu, meie Paremad sõnumid on kindlasti etem
tulehakatisena, sest paneb rahvuslikud pirrud põlema mõlemast otsast, kui ühe tuntud
ja hästi kinnimakstud reklaamimehe sõnadega väljenduda, sest raha ju tõesti ei
haise!).

MART UMMELAS

Ausast kriitikast isikliku kogemuse alusel

MART UMMELAS 

Kriitika olevat teadagi edasiviiv jõud. Olen kahjuks oma (töö)elus korduvalt kogenud seda, et kriitika on kujunenud pigem tagasiviivaks jõuks. Vähemasti ka enda meelest edasiviivat kriitikat õigete asjade nimel tehes. Targad inimesed on mulle seda selgitanud nii, et inimesed ei kannata suurt ja selget otsekohesust. Selle asemel, et kriitikast õppida, võtavad nad sisse
kaitseasendi või veelgi hullem – lähevad üle vasturünnakule. Tulemuseks on kasu asemel kahju, sest lõpuks ei ole enam paha mitte see, kes on julenud kritiseerida, vaid see, kes on andnud kritiseerimiseks võimaluse ehk loonud keskkonna kriitiliste väljaütlemiste levikuks.

Kas kriitik peaks sellises olukorras siis vaikima? Olmetasandil on see ehk „kodurahu huvides“ vahel mõistlikki, sest kriitika mingis piiratud koosluses – perekonnas, asutuses, erakonnas – võib kaasa tuua ettearvamatuid siseseid probleeme, intriige, pahimal juhul koosluse mainekaotust. Oleme seda viimaste kuude jooksul näinud eelkõige parteielus. Ent siiski, mis oleks alternatiiviks peale ausa kriitika ka neis kooslustes, rääkimata ühiskonnast tervikuna!? Viimases tähendaks ju otsekohesest kriitikast, ka kõige teravamatest ütlemistest ja isiklikest rünnakutest loobumine järjekordset vaikivat ajastut, mis omakorda mängiks trumbid kätte neile, kes tahavadki enda ümber rajada kriitikavaba tsooni, aga pole lõpuks siiski valmis vastutama ei oma tegude ega tegematajätmiste eest.

Missugune on selline kriitika tase või vorm, mis võimaldaks siis konstruktiivset, osapooli arvestavat ja tulemuslikku diskussiooni? Ma ei kujuta küll ette, et selleks peaks olema kummagi poole ebasiirus, oma põhimõtete ja seisukohtade maskeerimine barokselt ebamääraste hinnangute ja pistvalt irooniliste ümberütlemiste taha. Minu meelest on see kõige ebaausam ja kokkuvõttes ka tulutum, kui kritiseeritakse nii, et keegi ei saa lõpuks aru,
keda, miks ja mis eesmärgil arvustati. Arvustajal peab olema julgust otse välja öelda, mis talle ei meeldi, mis tuleks tema meelest teha teisiti. Teiste asi on anda talle argumenteeritud vastus, mitte asuda arvustajat ründama isikuna, nagu sageli juhtub. Kas just see pole peletanud täna enamiku ühiskonnakriitikast portaalide anonüümsuse varju!

Laiendades seda mõtet ühiskonnale tervikuna tahaksin loota, et õiglase kriitikana ei mõistetaks täna ega tulevikus seda, et keegi nn arvamusliider kusagil on öelnud, et just see on halvasti, et seda tulebki arvustada või „kottida“, ja meie kõik ülejäänud üheskoos asume nüüd ebakohti ja puudusi üksmeeles ja ühisel jõul taunima, pilama, naeruvääristama ja sõimama. (Kunagise „Herilase“ või „Pikri“ satiiri stiilis.) Kahjuks paneme tähele, et ka tänases meedias on üha rohkem maaslamajate peksmist ja teisitimõtlejate ristilöömist. Kriitika saab
olla efektiivne vaid siis, kui see tuleb südamest, olgugi et vahel valulikult, teravalt, õukonnareegleid mittearvestavas otsekohesuses, vahel isegi kellegi jaoks solvavalt, kuid sealjuures ausalt. Selline kritiseerimine, et võtame juba ette sellise hoiaku, et ootame oma sõnumile vastuseks käteplaginat ja üldist ümisevat heakskiitu massidelt või ülemustelt, on olemuslikult valelik ega anna lõpuks mingeid tulemusi – peale tegelike probleemide süvenemise ja põletikukollete pahenemise.

INIMLÄHEDASE POLIITIKA NIMEL

Eesti meedia kirendab süüdistustest, et üks või teine erakond on populistlik. Enamjaolt on selliseid süüdistusi saanud keskerakond ja rahvaliit. Väga harva saame lugeda, et reformierakond või IRL käituks „populistlikult“. Mis on aga tegelikult populism? Väidetavalt valijate häälte püüdmine lihtsameelsete aktuaalsete lubadustega. Kas siis reformierakonna jõuline propaganda imaginaarse euro toetuseks ei sisalda populismi elemente või IRL-i rahvuslik liin ei toetu esmajoones teatava osa elanikkonna populistlikule arusaamale, et üks (meie) rahvus on iseenesest parem, ausam ja õiglasem kui teised (siinsed)!?
Probleem ongi tegelikult selles, et Eesti poliitiline debatt pole kaugeltki langenud mitte populismi, vaid populismi populistlikku käsitlusse, et osa erakondade vähe põhjendatud või sõrmest imetud loosungid kuulutatakse jätkusuutlikeks (sustainable), aga teiste erakondade valija- ja inimlähedasemad ettepanekud liigitatakse ilma vähimagi järelemõtlemise ja analüüsita populismi kategooriasse. Selline hoiak sildistab mis tahes positiivsed ideed, ilma et nende väärtusi üldse püütaks hinnata.

Mis on populism tegelikult? See on valijate tänaste ja reaalsete, eluliste soovide arvestamine. Kas tõesti ootame valijatelt, et nad teravdatult mõtleksid millelegi, mis toimub nende või järglastega 20-50 aasta pärast!? Kui enamik neist on läinud juba „Looja karja“. Miks peaksid nad toetama pensioniea tõstmist 20 aasta pärast ja ühtlasi leppima koos sellega tänase oma pensioni vähendamisega?! Mis motiveeriks neid selliseks absurdseks käitumiseks!? Usutavasti mitte isegi lubadused „homovaenulikust“ Eesti riigist ega Mannerheimi liini rajamisest Eesti idapiirile.

Inimesed ei mõtle selliseid asju kaks põlvkonda ette, nad mõtlevad iseendale ja maksimaalselt oma laste lähitulevikule. Kaugemale mõtlevad ehk „selgeltnägijad“ ja muud soolapuhujad. Ent muidugi ka need, kellele see on poliitiliselt kasulik just täna. Tegelik künism süüdistuste taga väidetavast populismist just selles seisnebki. Rääkida (kauge) tuleviku nimel, tähendab petta tänast – olevikku. Jutud sellest, et järgmiste põlvkondade nimel ei tohiks riik võtta võlgu, on väga küsitav poliitiline demagoogia, mis eeldab, et riigi senine juhtkond jätkaks samas koosseisus kunagise NLKP poliitbüroo eeskujul veel aastkümneid ja riiki juhiks parteilaste ja parteitute vääramatu blokk. Et viidaks järjekindlalt ellu mingit „kapitalismiehitaja moraalikoodeksit“. Iga terve mõistusega inimene saab aru, et üleilmastuvas maailmas ja spasmiliselt muutuvas turumajanduses on see lihtsalt võimatu. Miks seda siis meile järjekindlalt lansseeritakse?

Lähenevate üldvalimiste valguses kaaluvad valijate silmis ulmeliste programmide asemel kahtlemata rohkem üles reaalsed lubadused või õigemini reaalsed teod, nimetagu poliitilised antipoodid neid siis „populistlikeks“ või mitte. Me elame täna ja ka tulevikus reaalajas, meie jaoks on tähtis just täna süüa saada, töötada täna kindlat sissetulekut tagaval töökohal, oma (ka rumalalt võetud) laenud just nüüd ära maksta, leida võimalused oma laste koolitamiseks ja perekonnaelu kindlustamiseks sel sügisel, mitte 10 aasta pärast, ka mõõdukaks meelelahutuseks pärast pingelist tööpäeva just täna õhtul. Mitte lükates seda lootust edasi hämarasse, olematusse tulevikku. Kui sellist suhtumist nimetada populismiks, siis oleme tõsiselt kaugenenud sellest, mis on olnud alati ühe riigi ja ühiskonna ülim eesmärk – inimlähedusest.

MART UMMELAS

Sotsiaalse manipulatsiooni musternäide

Lugege EPLi ajakirjaniku Heiki Suurkase kirjutist!

Heiki Suurkask vastandab kaks täiesti vastandamatut mõistet: tolerantsuse kuritegevuse suhtes ja tolerantsuse teistsuguste eluväärtuste suhtes, üldistades viimaseid mõiste alla "homoseksualism". Inimene, kes nõnda kirjutab, pole üldse aru saanud mõistest tolerantsus. Homoseksualism ehk nn heteroseksuaalidest erinevate eluväärtuste järgi elamine pole absoluutselt see ala, mille puhul peaks kasutama tolerantsuse mõistet. See on selline legitiimne eluviis, mis pole mitte mingis vastuolus seaduste ega läänemaise moraaliga. Mis tolerantsust see nõuab? Üksnes õiguskuulekust teiste inimeste valikute suhtes ja Eesti seaduste täitmist. Eestis räägitakse üldisemaltki tolerantsusest kahjuks vähemasti saja aasta taguste (väär)tõekspidamiste pinnalt. Pole siis ime, et H. S. kirjutab kuritegevuse aktsepteerimisest tolerantsuse võtmes. Tegu on ju elementaarse seaduserikkumisega ja ükski kodanik ei pea endale seoses sellega esitama mingeid moraalseid küsimusi, see on puhtalt riigivõimu toimeala. Kui riigivõim sellega toime ei tule, võime küsida, kas peaksime hoopis sellist võimu tolereerima!? Tolerantsist tuleks Eestis rääkida seoses maailmavaatega, poliitiliste tõekspidamistega, rahvusliku ebavõrdsusega, teisitimõtlejate moraalse tagakiusamisega, mitte banaalselt vastandades kuritegevust ja mingit inimsuhete korraldamise vormi (homoseksuaalsus), lisades sellele kaudselt samuti kriminaalse varjundi. Mis on juba iseenesest riive. Kahjuks on meie noorajakirjanike enamik piiratud haridustasemega, nad ei mõista sageli seda, kuhu maailm on viimase saja aastaga arenenud ning missugused on tänased euroopalikult aktsepteeritavad väärtused, sealhulgas "tolerantsi" mõiste. Või kapseldutakse toimetuse sumbunud õhustikku. Kahju!

MART UMMELAS

Niinimetatud "peldikuseinast"

Eestis levib seisukoht, et internetiportaalide kommentaarirubriigid on „peldikusein“, nagu arvas juba aastate eest üks Eesti prominentsemaid poliitikuid. Küllap viskas tal millegi pärast üle, lugenud mingit tema arust solvavat, ebaõiglast arvamust enda või oma pere kohta. Jah, vahel pannakse kommentaarides tõesti täiega, kohati põhjendamatu vihaga, isiklikult ja väga-väga halvasti. Ent kas miski muutuks, kui neid arvamusi ei avaldataks!? Olen enda kohta lugenud kõikvõimalikku jama, nõudmisi kõrvaldada mind lehest, eetrist, üldse „kõrvaldada“. Kas ma olen solvunud, pahane? Muidugi. Ent ma vähemasti tean, mida minu kohta arvatakse, selle asemel et uskuda, nagu kõik mind armastaksid, ülistaksid ja toetaksid. Kas ma tõesti tahaksin, et „igasugused“ mind armastaksid!? Kas ma isiksusena olen tõesti nii nõrguke, et ei kannata ka kõige kibedamat kriitikat enda kohta!? Ja kui mul ikka üle viskab, annan vastu, sest ma usun endasse ja oma tõesse. Vahel tuleb oma tõde kaitsta ka (sõna)relvaga, kust mujalt siis saavad alguse sõjad!?
Viimasel ajal näib mulle pigem, et Eestis süvenev interneti reguleerimine ja redigeerimine pole midagi muud kui seesama tsensuur Hiinas, ainult et veelgi väiklasem ja subjektiivsem. Hiina on totalitaarne riik, seal elab palju rahvaid ja tunnistatakse mitut usundit, kultuuritaust hiigelriigis on kirju ja vastuoluline. Kõigele lisaks hõljub riigi kohal endiselt kommunismiutoopia lummav unelm. Sellises olukorras tuhandete tsensorite töölerakendamine tundub pigem loomulik kui taunitav. Ent Eestis kasvav soov inimeste arvamusavaldusi eeltsenseerida, kas siis Eesti Päevalehe kombel isikutunnistusega registreerimise kaudu või Delfi amatöörtsensorite tegevuse tulemusena või Postimehe meetodil kõik kommenteerijad ära märgistada, pole ju midagi muud kui seesama tsensuur, soov võtta arvamusavaldajailt elementaarne enesekaitse ja võimalus esineda seisukohtadega ilma nende sidumiseta konkreetse isikuga. Teame, et vajadusel saab ju Kapo või muu ametkond riigireeturi, rahvusviha ärgitaja või arvamusterroristi nagu nii kätte. Ent olen juba märganud, et mõni veebitoimetaja himuga tõlgendab mu IP-aadressit, omamata selleks vähimatki õigust.
Mis on selle ülereageerimisega kaduma läinud? Eelkõige siirus, emotsionaalsus, vahenditus. Või veelgi enam – ausus, otsekohesus. Igaüks teab, kuidas sõprade ringis arutletakse ja siunatakse, sageli märksa räigemalt kui eales portaali kommentaariumis. Just samuti kui omal ajal N. Liidus. Kas mitte just selline „anonüümne“ kriitika ja anekdoodid polnud see, mis tolle saviljalgadel riigi lammutasid!? Ja õigustatult. Kas nüüd tahame inimeste arvamused, selle kõige ehedama reaktsiooni võimukandjate, ametnike, poliitikute ja ka ajakirjanikkonna otsuste ja tegevuse kohta suruda taas paksude kardinate taha, erakorterite köökide lämbusse ja magamistubade tekialuse vaikusesse!? Mida oleme siis 19 aastaga demokraatiast õppinud? Peale selle, et on olemas meile meeldiv demokraatia ja mingi NENDE oma. Ja miks üldse „peldikusein“!? Meie tualetid ju lausa kiiskavad valgetest keraamilistest plaatidest ning lõhnavad ülihästi. Kas see ongi kogu tõde meie ühiskonnast?

MART ÕIS

Sünge ja ebaadekvaatne vastukaja

Lugege Peeter Helme kirjatükki Maalehe onlines ja öelge, kas mul pole olnud tuhat korda õigus, et isegi noorema põlvkonna väidetavalt helgemad pead elavad müütide ja ebausu võrgus, mida neisse on istutanud "kolmanda vabariigi" ideoloogilised stambid ja stereotüüpsed valed!?
Tundsin Peeter Helme vanemaid, tema emaga töötasin 8 aastat koos ENE toimetuses, kadunud isaga suhtlesin samuti erinevates seostes. Kuidas on võimalik, et nii hästi meie minevikku tundnud vanemail on poeg, kes ei suuda maailma, oma kodumaad ja selle paljukannatanud inimesi näha muudes kui mustvalgetes värvides!?
Mul pole midagi muud lisada, olen sõnatu. Oleksin veelgi rohkem hämmeldunud, kui see oleks esimene niisugune pime rünnak.
Muidugi oli seda oodata, sest juba mullu sööstis sama mees Sirbis kallale saatele Kirjanduse tähestik, kus me koos eakaaslase Peeter Oleskiga just üritame näidata, kui tühjad on stereotüübid ajaloo käsitlemisel ja kui paljud meist on reklaamikirevast, kuid sageli moraalitust ja ebahumaansest tänapäevast lihtsalt pimedaks löödud. Sest enam ei loeta raamatuid, mis sündisid oma ajas, vaid üksnes ideoloogiliselt töödeldud ajalookäsitlusi ja hetketrendidele vastavaks tembitud memuaarikesi.

MART UMMELAS

Глупость

"Mul on raamat, Mille pealkiri on „22. juuni ehk millal algas Suur Isamaa-sõda”, ja seal ma püüan vastata küsimusele, millal siis Punaarmee hakkas lõpuks normaalselt sõdima. Ka sellel pöördel on sotsiaalpsühholoogilised põhjused. Ma pakun selle pöörde ajaks 1942. aasta lõppu, kui Punaarmee kaotuste struktuur muutus normaalseks, kui nii võib üldse väljenduda. See toimub siis, kui kaotatutest moodustavad ühe neljandiku tapetud ja kolm neljandikku haavatud. Enne seda moodustasid enamiku vangilangenud ja deserteerinud. 1941. aasta lõpuks oli Punaarmeest 3,8 miljonit inimest sõjavangis. 700 000 oli desertööre. Seega saab ka Suure Isamaasõja alguseks pidada 1942. aasta lõppu."

Andres Laasik: Mark Solonin: noor venelaste põlvkond näeb ükskord normaalseid raamatuid N Liidu ajaloost. Eesti Päevaleht 22.05.2010.

SOTSIAALMINISTRI MÕISTATAMISMÄNG

Foto: Raigo Pajula/PM

Eilsel kodurahu foorumil tekitas lõbusat elevust sotsioloog Ivi Proosi esitatud mõistatus sotsiaalminister Hanno Pevkuri reedese raadioesinemise teemal.
Nimelt küsis saatejuht Pevkuri kommentaari samal päeval avaldatud statistikaameti tööpuuduse hinnangu teemal. Proos esitas publikule kaks võimalikku vastusevarianti, mille siinkohal pakume ka Ekspressjobi lugejatele.
a) Riigimehelik vastus: "Töötute arv on suur, see on Eesti jaoks oluline probleem. Minu töölaual on omavalitsusjuhtide ettepanekud. Olen nendega tutvunud ning luban, et me tegeleme selle teemaga väga tõsiselt. Olen pidanud nõu kodanikuühendustega ning tean nende võimalusi tööpuuduse leevendamisel kaasa aidata. Samuti olen konsulteerinud sotsiaalteadlastega, kes on andnud soovitusi, millised ühiskonnagrupid on enim ohustatud ja kellega tuleks tegeleda esmajärjekorras."
b) Poliitiku vastus: "No teate, need numbrid ei ole täpsed. Töötukassa statistika näitab juba selget paranemist. Need on vananenud arvud. Ma pean statistikaametiga rääkima, miks numbrid erinevad."
Armas lugeja, kumma variandi valis sinu arvates meie armas sotsiaalminister? Vastuse võid saata aadressil hanno.pevkur@sm.ee.

KOLMAS VABARIIK*

30 aastat tagasi olin reporterina Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatil. Pidin vahendama Pirita sadamast ja ka olümpiakülast muljeid ja arvamusi regati korralduse ja võistlustulemuste kohta. See eeldas ilmselt minu isiku mitmekordset eelkontrolli, et sain üldse loa siseneda olümpiahotelli, kus iga mõne meetri järel valvasid meid kõiki halli ülikonda riietatud valvsad noormehed. Õnneks ei pidanud ma nendega lähemalt suhtlema. Parim paik tollases regatikompleksis oli siiski raadio ja televisiooni saatekesksue hoone, kus paiknes ahvatlev baar, milles olid müügil igasugu peened välismaa napsid. Põhiliselt viimased ongi jätnud mulle positiivseid mälestusi tollest ajast. Ja mina polnud selles asjas kindlasti ainus.

Minu järgmised positiivsed mälestused seonduvad 1980-90. aastate vahetusega. Tollal ei teadnud ma midagi „laulvast revolutsioonist“, sest lauluhäält mul polnud ega öisel ajal ma ka väljas ei käinud, nagu püüan nüüdki vältida. Küll aga püüdsin ENE toimetuses ja koos sellega kogu kirjastuses „Valgus“ uue aja vaimus ja töökollektiivi nõukogu esimehena tegelda reaalsete (isiku)reformidega. Käisin tollases  riiklikus tootmiskoondises „Litera“ nõudmas peatoimetaja Gustav Naani vabastamist ENE peatoimetaja kohalt. Sellele järgnes peagi „edutamisena“ töö kultuuriministeeriumi aseministrina ja koos minister Lepo Sumeraga Glavliti laialisaatmine. See oli reaalsete otsuste ja jõuliste tegude aeg, ehkki tagantjärele pisut naeruväärne, aga seda võiks heal juhul nimetada Teise vabariigi loomiseks. Ehkki rahvuslaste meelest sellist mõistet ei tohtinud siis ega ka nüüd kasutada, leppisid needsamad rahvuslased sama kergelt ja kohe 1938. aasta põhiseaduse asendamisega uue ja edumeelsemaga (?). Mõtlemata sealjuures hetkekski, et just se konstitueeris Teise vabariigi sünni. Rääkimata omandireformi järjepidevuse suvalistest sätetest!

Ja siiski see Teine vabariik tundus mulle kuidagi omane ja lähedane, selle tekkeloogika oli arusaadav, ehkki mitte alati samasuunaline, mida oleksin mina just soovinud. Mida aeg edasi, seda enam on aga sellest Teisest vabariigist vähem järele jäänud. Kogu tollane pööre on mattunud unustusse ja sellega seotud fakte tõlgendatakse üha rohkem folkloorselt, et mitte öeklda – mütoloogiliselt. Juba tänavu saime kogeda kõige kummalisemaid visioone ja selgitusi 20 aasta tagustele sündmustele. mille järgi „taasiseseisvumine“ polnudki üldse iseseisvumine, vaid mingi välispidise jõu realiseerumine selles Euroopa killus, mida siinne rahvas on harjunud nimetama Eestiks. Sellist umbusku on süvendanud propagandistlikud kampaaniad à la ühinemine NATOga, ühinemine Euroopa Uniooniga, ühinemine eurotsooniga jne. Rääkimata vähem pädevaist ühinemistest. Mis on pärast kõike seda järel Teise vabariigi suveräänsusest, mille loomisel olid sajad tuhanded meist nii ihu kui hingega osalised!? Paljude jaoks meist on edasine areng olnud üldse arusaadav/arusaamatu? Oleme lasknud võimu- ja meediamasinal meiega manipuleerida, ilma et oleksime pidanud kujundama oma isiklikku sisulisemat suhtumist sellesse, mis meie riigiga üldse edasi juhtub.

Pole ka ime, sest oleme liikunud aega, kus mälu on kadunud või õieti asendunud lihtsakoeliste müütide, mustvalgete hinnangute ja tänapäeva vastuoludel põhineva ajaloo korduva ümberjutustamisega. Noorem põlvkond, kelle jaoks nõukogude aeg koondub mõistetesse „Stalin“ ja „küüditamine“ ühelt poolt ning „kamabatoon“ ja „diskopepu“ teiselt poolt, ei saa üldse aru, kust me tuleme ja kuhu läheme. Nemad on ju enamjaolt juba KOHAL, ja sugugi mitte tingimata Eestis, vaid reeglina kuskil mujal, mida kaugemal, seda parem. Kolmas vabariik võiks olla selle kummalise olemisvormi nimi, kus mälu on peaaegu kustunud, elame ühest (valimis)kampaaniast teiseni ning enamiku noorte jaoks on Eesti vaid mingi paratamatu vaheperemees enne tegelikku vabasse maailma kadumist. Kuna minu ja eakaaslaste iga ei luba enam kaasa lüüa selles globaalses õnneringmängus, tunnetame kogu oma olemusega, et see riik ja ühiskond, mis meie ümber täna lausa vohab, kujutab endast hoopis midagi muud, mille sünni juures me kunagi ise olime ja mida ise lõime. Ja ausalt öeldes läheb meile kõik see, mis on täna väljaspool meie kõige isiklikumat elu ja tagasihoidlikku toimetulekut, üha vähem korda. Kolmandas vabariigis ei valitse enam esimesed ega teised (Teine Eesti!?), vaid "kolmandad" jõud, olgu neiks kas või Ühtse Eesti teatrikoomuski tegijad. Me ei solvu sellest siiski ülemäära, me oleme juba loobunud pahandamast, sest me teame, et oleme paratamatult sellest arengust väljas, mingil arengu kõrvalteel, kus meiega ei arvesta enam keegi NEIST ega hooli me ise ka sellest eriti, mis või kes seal peateel mingeid tobedaid tükke teevad.
*ilmunud lühendatult 20. mai Maalehes.

MART UMMELAS

Mägi sünnitas hiire

LINNAR PRIIMÄGI

Propagandateoorias käibib „publiku neljanduse“ mõiste. Tsiteerin oma sõnastikust „Reklaam ja propaganda“ (Tallinn 2010):

----------------------------------------------------------

PUBLIKU NELJANDUS on seaduspära, mille kohaselt suhtumises propagandasõnumisse jaguneb publik seadumuselt neljaks ebavõrdseks sektoriks:

(1) A-sektor (always: +): need, kes on juba ette nõus, kellele propaganda subjekt niikuinii meeldib („meie”),


Sarimõrvar JURI USTIMENKO ema 2002:
“Ta on väga hea laps, hea poeg...”

(2) B-sektor (bi: +/–): need, kes on kahevahel, kas nõustuda, propaganda subjekt omaks võtta või mitte,


„Nõukogude võimu eksisteerimise esimese kuue kuu jooksul Ukrainas tegid sealsed kommunistid vigu suhtumises kesktalurahvasse ja see tõukas keskmikud nõukogude võimust eemale. Kuid Denikin vallutas mitmed Ukraina piirkonnad ja pani seal maksma oma korra, mis kutsus talupoegade seas esile suure rahulolematuse, nad tõusid Denikini vastu üles, talupoegade seas tugevnesid nõukogude võimu pooldavad meeleolud. Keskmikud, olles oma kogemuste najal ära proovinud kaks teineteist välistavat võimusüsteemi, hakkasid kalduma nõukogude võimu poole... Kõige olulisemaks Keskkomitee [1919. aasta VIII konverentsi] otsuses ja [VLADIMIR ILJITŠ] LENINI seisukohtades talurahvasse suhtumise küsimuses oli selle rõhutamine, et Ukrainas tuleb nõukogude poole tõmmata peale kehvikute kaasa ka keskmikud.“

(3) C-sektor (contra: –): need, kes niikuinii ei nõustu, kellele propaganda subjekt tülgastust tekitab,


ROONE ROOST 2010:
„Mind häirivad üldiselt kõik erakonnad ja poliitikud – suuremal või vähemal määral. Aga see haige roheline ususekt, see ei häiri mind, selle vastu on mul konkreetne psühhootiline viha. Keskerakond...“

(4) D-sektor (don’t: 0): need, kellel on ükspuha, kes on mängust väljas.



Propaganda primaarse sihtrühma moodustab kõige soodsamas seadumuses publiku B-sektor.

Sekundaarse sihtrühma moodustab publiku C-sektor, kes – erinevalt D- ehk 0-sektorist – propagandasõnumiga suhtestub.


THOMAS MANN 1930:
„... Vastuseis tulemust ei muuda. On olemas vabadus ja on olemas tahe, aga... oma vabadusele suunatud tahe langeb tühjusse.”

Publikusektor D hoiab kriitilist distantsi ja vajab äratust.


ÄRATUS on ümberlülitus virguse seisundisse tähelepanu aktiveerimise teel.

Tähelepanu äratada võib niihästi tahtmatult (piinlik tähelepanu) kui ka tahtlikult, kavandatult.

Tähelepanu äratab taustast irdumus (silmatorkavus) kaheti:

(1) vormiliselt vastandlikkuselt (kontrastsuselt: kujus, suuruses, värvuses, ilmumiskohas, ilmumisajas, ilmumisviisis),
(2) sisuliselt vastakuselt (konfliktsuselt).

Mida järsem on eristumus ümbrusest, seda suurem on võime tähelepanu püüda.

Telefonimüüja alastus äratusvõttena


Ühtse Eesti aktsiooni tulemus ei olnud kunstiline. See tulemus ei olnud ka poliitiline. Aga see oli propagandistlik – D-sektori äratus, D-sektori (0) muut B-sektoriks (+/-). Kummatigi ei antud äratatuile plussi, mille poole hoida! Nad lihtsalt erutati üles, pakkumata midagi positiivset, mida pooldama hakata. Sellega tapeti nende viimne usk poliitika võimalikkusse. Nad laskuvad järgmisteks riigikogu valimisteks 2011 märtsis letargiasse. Kui see nii juhtub, siis oli Ühtse Eesti aktsioon vastutustundetu poliitiline genotsiid.

Soome ajakirjandus I-A Masso kõverpeegelduses (PM 28.04.2010)

IIVI ANNA MASSO

Austan sügavalt Iivi Anna Massot ja tema mõtteid, aga vaid kuni umbes aastani 2005. Olin enne seda teinud temaga mitu pikka raadiointervjuud, külastades teda Helsingis või võõrustades Tallinnas. Neis väljendus siiras poolehoid Soome ühiskonna sotsiaalseile valikuile ning ettevaatlik, kuid tuntav kriitika Eesti väärate valikute suhtes. Viimasel viiel aastal olen aga märganud üha kasvava hämminguga, missugust ideoloogilist platvormi on I-A Masso nüüd kaitsma asunud (või saadetud). Muide, selliseid Soomes elavaid eestlasi, kelle ainsaks juhtideeks näib olevat neid heatahtlikult vastuvõtnud riiki näidata üksnes võimalikult mustades värvides, on olnud ennegi, näiteks üks 1990. aastate alguse ajalehekorrespondent, kelle mürgised lood lõppesid peagi sellega, et töösuhe temaga peatati. Selline suhtumise kannapööre Masso puhul tekitab alati kiusliku küsimuse, miks? Kas tõesti on tunnustatud sotsioloog saanud mõnest Soome asutusest sule sappa, jäänud valimata või, vastupidi, ise pole oma Ameerika-aastate järel suutnud omaks võtta „uue kodumaa“ paratamatuid realiteete ja sotsiaalset võrdõiguslikkust!?


Olen olnud seotud Soomega juba vähemalt veerand sajandit. Algul väljasõidukeeluga giidi-tõlgina, kui iga soomlasest turist kutsus mind mu hea keeleoskuse ja Soome elu kõrge hindamise pärast külla, aga pidin neile delikaatselt vastama, et kahjuks „ma praegu ei saa, ülikool ja raha jne“. Seejärel algas 1990. a. mu kaastöö Soome ajalehtedele. Olin 3 aastat Helsingin Sanomate korrespondent Eestis ning vahendasin üleminekuaja kõiki tähtsamaid sündmusi, vahel lausa igapäevaselt. Pöördeööl 20. augustil 1991 olin HS-i toimetuses ja kuulasin viimast idaimpeeriumi vaba raadiojaama Eesti Raadiot ning vahendasin sealt tulevaid uudiseid värskesse lehenumbrisse. Samu uudiseid edastasin päev hiljem Helsingis resideerunud väliminister Lennart Merile. Minu töö tulemusena ilmus tol ööl HS-i 7 trükki, nii et teade Eesti (taas)iseseisvumisest jõudis maailma ajakirjandusse enne, kui ükski Eesti leht oleks seda suutnud teha.

Nii tollal kui alati hiljem olen ma alati tundnud Soome ajakirjanduse ning kõigi vähegi asjatundlike ajakirjanike siirast ja vahel lausa ülevoolavat poolehoidu eestlaste ja Eesti saatuse suhtes. Just see vihastab kõige rohkem, kui loen nüüd soomalsi hästi tundvalt I-A Masso täiesti ebaõiglaseid süüdistusi HS-i ja kogu Soome ajakirjanduse aadressil. Jah, näiteks Ilta-Sanomat või mõni kõmuajakiri korjas toona ja korjab ka nüüd üles põgusaid negatiivseid muljeid Eesti tegelikkusest, kuid see on harv erand ja alati märksa pehmem tekst kui meie enda rentsliajakirjanduses ilmuvad lood. Pealegi pole need juhtumid ega inimsaatused Soome poolel kunagi välja mõeldud, vaid Eesti tegelikkus on andnud neile alati objektiivset ja vahel lausa traagilist materjali. Võiksime endalt küsida, kas (Soome) ajakirjandus peaks mõne asja puhul silma kinni pigistama, et Eestit näidata rohkem „Kunglana“!? Ent kas see on tõesti ausa ajakirjanduse eesmärk jätta märkamata näiteks Eestis lokkav prostitutsioon, mis pandeemiliselt seilab iga nädal ka Soome, meie jõhkrate mehepoegade üha lisanduvad röövretked mitte üksnes Soome, vaid kodu Euroopasse, või turvalises sotsiaalvõrgustikus elanud soomlastele täiesti mõistetamatu Eesti võimude suhtumine inimeste ellujäämisse kriisiajal a la „uppuja päästmine on uppuja enda asi, ka siis, kui viimasedki päästevahendid on eelarvest imaginaarse euro nimel ära kärbitud!“

I-A Masso süüdistused on seotud mõningate suvaliselt välja nopitud HS-i artiklitega, mida tavaliselt on toimetanud eriprojektina Eestisse saabunud ajakirjanikud. Miks ei märka ta aga näiteks HS-i Tallinna korrespondendi Kaja Grünthal-Kunnase aastakümne pikkust säravat ja sügavuti minevat tööd Eesti elu esitlemisel ja väga positiivsel kajastamisel? Kaja on legendaarse Grünthalite (Ridala) suguvõsa üks järeltulijaid ning saanud Eestis toredaid lapsi oma abikaasa Leo Kunnasega, keda võiks pidada kõige ausamaks Eesti sõjameheks. Juba paar aastakümmet on Eesti elu kõigis tema rõõmudes ja muredes terava sulega vahendanud tänane kuue Kesk-Soome ajalehe ühiskorrespondent, eestistunud soomlane Jorma Rotko. Ka allakirjutanu ise on kirjutanud tuhandeid lugusid Eesti kohta, säilitades muidugi vabas maailmas omaks võetud aususe ja sõltumatuse nõudeid, mõeldes eelkõige oma lugejaskonna parima informeerimise vajadusele. Kahtlemata on ka need kirjutised sisaldanud kuigivõrd kriitikat, vahel vägagi valusat, kuid kas tõesti sooviks I-A Masso, et Eesti hakkaks oma rahvusliku ebaobjektiivsuse nõudega rahvusvahelistes ajakirjandusvabaduse hinnangutes kukkuma Soomest veelgi kaugemale? Juhul kui siinseid probleeme hakataks kinni mätsima, onupoja poliitikat järgides siluma ja roosamannamana näitama, järgima seda petlikku ideoloogilist „rahvusliku“ vöökirja mustrit, mida kasutatatakse Eestis siinseid probleeme käsitledes!?
Ma ei tahaks lõpuks hakata I-A Masso kirjutist üldse üksipulgi lahkama, sest kahjuks on see sündinud algusest peale kummalise kõverpeegli kaudu. Alustuseks tuleks meil iseenda jaoks selgeks teha Eesti elu objektiivsed probleemid ja nõrkused ning seejärel püüda hakata sellel alusel hindama, kas naabermaa ajakirjanikud on ikka suutnud neid rahvusvahelisselt aktsepteeritaval tasemel ja piisava erapooletusega valgustada. I-A Massol tasuks läbi lugeda viimane Eesti inimarengu aruanne 2009, enne kui suu täis võtta. Kahjuks on I-A Masso valinud just vastupidise tee: unustagem kõik selle, mis Eestis tegelikult toimub ja juhtub, loogem endale silme ette pildi mingist ebareaalsest „ideaalvabariigist“ ning siis hakakem selle põhjal kottima naaberriigi ajakirjandust selle eest, et ta pole oma silmi teise Euroopa Liidu liikmesriigi, lähima naabri ilmsete sotsiaalsete probleemide ja vigade suhtes (võltsist sõbramehelikkusest) silmi sulgenud. Usun, et see on väga ebaproduktiivne tee. Lisaks ütleksin, et ka Eesti elu karm kriitik Sami Lotila on siiski oma kirjutistes teinud sageli märksa rohkem õigeid järeldusi Eesti elu ebakohtade kohta kui I-A Massol on õnnestunud hinnates Soome ajakirjanduse „objektiivsust“.

*Ilmunud kärbitult Postimees 3. mai 2010

Hamleti lavastamine Eesti kolkakülas

Maikuus koguneb Ühtse Eesti suurkogu Rocca al Mare hallis. Kuuldavasti on sellele juba 6500 piletit müüdud. Ei oska öelda, mis põhjusel keegi tahaks sellist algselt labast etendust vaadata, igatahes mina mitte. Mitte mingi raha eest! Olen näinud piisavalt NLKP, EKP ja ELKNÜ kongresse ning samavõrd väidetavalt iseseisva  Eesti üsna sarnaseid piinlikke lavastusi parteikongressidel ja riigiüritustel. Olgugi et väidetavalt on seekord tegu „teatri“lavastusega, tekib küsimus, kuidas saaks nii kunstivälisel teemal üldse teha mingit arvestatavat kunstiprojekti. Kunst on ju alati püüdnud olla kõrgemal banaalsest argipoliitikast ja isegi stagnaajal ei sekkutud poliitilisse kemplusse. Kust on tulnud nn tõsiste teatritegijate algatus madaldada teatrikunsti kõrgeid pürgimusi argireaalsuse tasandile ja sisuliselt sekkumiseks võimuvõitlusse!? Kas on tõesti tegemist järjekordse „Hamleti“ lavastamisega Alamkolka külas, mille kohaks seekord kolkalinn Tallinn, Eesti!?


NO99 näol on sisuliselt tegemist kommertsteatriga, ehkki teatavate parteiliste jõudude ülalpidamisel, sisuliselt kunstipärase tsirkusega, mille äriprojekte iseloomustab ärritav aplomb, a la habemega naine või rääkivad ahvid. Ent paistab, et Eesti avalikkus ei võta seekord seda kui järjekordset raha teenimise eesmärgil korraldatud labast performanece’i. Paljud tuhanded lähevad üritusele Tallinnas (ja kuuldavasti edaspidi teisteski Eesti linnades), et saada mingit tõsisemat, võiks isegi öelda – objektiivset – elamust ja leida tõde tänase Eesti elu ja poliitilise süsteemi toimivuse kohta. Mis peaks olema sellise ootuse elementaarseks eelduseks? Vähemasti see, et kogu selle etenduse taga oleksid elementaarselt ja avalikult inimesed, kes üldse midagi teavad Eesti poliitika arengust viimase paari aastakümne jooksul. Kes nad võiksid olla? Ja kui nad on olemas,  miks neid siis varjatakse? Ehk tunneme nende endisi tegusid liigagi hästi?

Kahjuks pole avalikustatud seltskonnas ühtki sellist inimest, kellelt võiks oodata vähimatki asjatundlikkust poliitikas. Seni oma elu eksalteerivate teatriprojektidega sisustanud inimestel ei saa olla mitte mingisugust tunnetust ega arusaamist sellest, kuidas demokraatia ja selle mehhanismina toimiv poliitiline süsteem on seni Eestis toiminud või mida üldse tähendab demokraatia Euroopa tsivilisatsioonis. Neil võib olla vaid hämar ettekujutus sellest mingil primitiivsel, banaalsel ja sageli lihtsalt ülimalt subjektiivsel moel. Näiteks tädi Maali tasemel. Kas me tõesti tahaksime saada objektiivset teavet oma riigi juhtimise ja selle toimimise kohta sellistelt profaanidelt, kelle jaoks Ühtne Eesti on vaid järjekordne profiiti tagav egotripp!? Ja  miks küll?

Viimatised intervjuud selle „teatri“ korraldajatega osutavad, et nad püüavad luua mingit kahetist, ebareaalset maailma, kus nende väidetav kriitika Eesti poliitika toimimise kohta kasvab lihtsameelseile osalejaile mõistmatul kujul üle mingi uue „parteilise“ ideaali loomiseks. See on tegelik ja ülimalt reaalne oht, see on Eesti „Kolmanda Reichi taastamine“ ajaloo uuel arenguspiraalil. Olgugi et Semper ja Ojasoo isiklikult ei pruugi muutuda Adolf Hitleriks ja Eva Brauniks, ehkki välimuselt sobivad nad selleks väga hästi, avavad nad oma tegevusega varem või hiljem Pandora laeka, kust lähikuudel nende toel ronivad välja kõige monstroossemad „uuendajad“, “rahvasõbrad“, „Eesti elu uueks loojad“ jne. N099 tõmbub ehk seejärel delikaatselt kõrvale, kui raha käes, kuid see Golem ei suuda enam kuidagi takistada enda loodud „kiskjate“ vallapäästmist.


Kui me räägime viimasel ajal palju sellest, et kultuuriintelligents on tagasi tõmbunud Eesti ühiskonna arengute kujundamisest ja vajaksime ehk uut kultuurirahva ühisesinemist, siis Ühtse Eesti lavastus tapab lõplikult selle võimaluse, sest sekkub poliitikasse selliste Iillegaalsete vahenditega, mis on selgelt kunstivälised ja võtavad ära tulevikus igasuguse võimaluse kultuurirahval arvestataval ja aktsepteeritaval kombel sekkuda riigis tehtavaisse poliitilistesse otsustesse. Ühtne Eesti vahetab eesti kultuuri lihtsalt oma poliitiliseks peenrahaks ja võib olla see ongi ettevõtmise põhiline eesmärk!?
MART ÕIS

Saatke NATO laiali! Kohemaid!

MIKIS THEODORAKIS

Ma ei tea, kuidas kõlab sõna “NATO” teiste Euroopa rahvaste kõrvus, aga kreeka rahva kõrvus kõlab see sõna needusena.

Sest see tähendab võõrvägede interventsiooni, kodusõda, üleriigilisi katastroofe, politseiriiki, diktatuuri ja rahvuse sisest verejooksu, mille on põhjustanud tohutud kulud, mille Põhja-Atlandi Allianss on meile meie enda majandusliku arengu ja jõukuse arvelt peale surunud.

Põhimõtteliselt pole NATO iseäranis pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja Varssavi pakti lagunemist olnud midagi muud kui pelgalt kuulekas tööriist Ameerika imperialistliku poliitika kätes. NATO on vastutav tuhandete inimohvrite ja arvutute katastroofide eest, mis on tabanud süütuid inimesi Balkanimaades, Afganistanis, Iraagis ja Gazas; Sõjamasin, mis tahab maksku mis maksab jagada maailma headeks ja halbadeks tsoonideks ning A- ja B-kategooria rahvusteks, kasutades oma relvana viha ja ebakõlade lõkkele õhutamist.

Arvesse võttes praegust sügavat majanduskriisi, mis seda supervõimu ja tema satelliite kiiresti kaose poole lennutab, on muutunud naeruväärseks ja ohtlikuks säilitada seda hiiglaslikku mehhanismi, mis õgib miljoneid eurosid täieliku kokkuvarisemise seisundisse sattunud ühiskondliku ja majandusliku süsteemi nimel. Kuidas on siis võimalik, et need nõndanimetatud “kõrgemad” rahvad, kellest NATO koosneb, väidavad endistviisi, et nad esindavad vaba ja niiõelda “kõrgemat” maailma, millel on õigus karistada “madalamaid” rahvaid, neile oma süsteemi peale surudes? Ja veel millist süsteemi? Raha-nimelise ebajumala metsikut ekspluateerimist ja ülistamist, mis täna on mõistnud nad töötute ning homme näljaste ja armetute massideks?

Ent süüdistada ei tuleks mitte üksnes juhte, valitsevat eliiti ja poliitikuid ning kindraleid, kes neid toetavad. Süüdi on ka inimesed, kes neid taluvad. Kus on ametiühingud? Kus leegitsev noorus? Kus töötajad, kelle jaoks on suured katsumused juba kätte jõudnud? Ja kuidas on 300 miljoni inimesega Euroopa lubanud käputäiel poliitikutel ja kindralitel kulutada miljardeid eurosid nõndanimetatud vabaduse ja inimõiguste peale, kui suur kriis nende endi kodumaid ründab ning kus ainus vabadus, mis neile on jäänud, on vabadus ollat töötu, allakäigus - ja homme ka vaesuses.
NATOt vabaduse ja õigluse väeks pidada pole meil mitte üksnes ebaeetiline, vaid see on Euroopa majanduse jaoks ka hukatuslik. Mõtelge vaid, kui mitmeid tuhandeid töökohti võiks kindlustada see kullaauk, mida praegu kasutatakse sõdadeks, hävinguks ning tsiviilisikute valimatuks tapmiseks.

Sellepärast ongi sõnade tegemise aeg läbi saanud ning ajaloo seisukohalt on paratamatu alustada tegude epohhi, mille märksõnaks on saata laiali NATO, mille missiooniks on olnud Pentagoni kindralite ja Ameerika poliitika pimeda tööriistana takistada Euroopal oma selga sirgu ajamast. Euroopal, mis kuulub tema enda rahvastele ning mitte Ameerika ja NATO kindralitele.

Inglise ja kreeka keelest MART RAUKAS
M. Theodorakise tekst on ilmunud NATO eelmise suurkogu eel.
Vt ka http://www.youtube.com/watch?v=hw-Sho4sxuQ

Õigus rääkida? Ei – kohustus!

MART RAUKAS, filosoof: "Minu jutust oli Õhtuleht täna [22.04.2010] ainult poole alles jätnud."


Me võlgneme kreeklastele teleoloogia idee. Teleoloogia tähendab asjade taipamist eesmärgist lähtuvalt - tagajärjest vaadatuna. Nii näiteks võib ühel hetkel selguda, et mõnele mehele oli pikk kasv antud selleks, et demonstreerida kui sügavaid kummardusi on võimalik sooritada. Ehk siis, et teatud riikide jaoks oli taasiseseisvumine enda vabatahtlikult orjaks müümise ning teiste rõhumise vahend.
Mis on see telos, see keskne riiklik hüve, mille ümber Eesti riigis kõik tiirleb ja mille suunal tegutsemist mõnikord ka Eesti asja ajamiseks nimetatakse?

Kui ma seitse aastat tagasi EPL-is oma arvamusartikkli „Sõjasulased“ avaldasin oli põhjuseks veendumus, et me loobume järsult teatud olulistest hüvedest, mida iseseisvunud riigiks olemine peaks võimaldama - vaevalt võis meie lähiajaloost leida häbiväärsemat akti, kui see viis kuidas tollase välisministri kiire allkirjaga Eesti riik sõjasulase alandavasse staatusesse määrati: Meie president sai sellest teada hommikulehti lugedes ning väliskomisjooni esimees laiutas jahmunult käsi. „Ühes demokraatlikus riigis ei peagi rahvas selliseid asju otsustama“ - oli allkirja andja napp kommentaar tehtud teole.

Nüüd istub too tegelane hea palga peal Brüsselis ja ulatab parteimeedia vahendusel oma punased saapad rahvale suudlemiseks. Ja nad teevadki seda! Suudlevad saapaid ja hoiavad oma suu lukus asjades, millest ehk koguni karjuma peaks. Niipalju on selle rahva arusaam õigetest valikutest edasi arenenud.

Kuid see areneb veelgi, kuivõrd niinimetatud eliit rikastab inimeste arusaama selle kohta, mis ühele riigile tõeliselt hea ja õige: Postimehe hiljuti korraldatud arvamusliidrite lõunasöögi meediakajastustest on mulle mällu sööbinud kummastavad kaadrid sellest, kuidas üks arvamusliider soovitab Eestile paari põlvkonna võimalikult kiiret eest ärakadumist. Järgnev pilt toob eetrisse ülemeelikusse meeleolusse langenud loodusteaduse akadeemiku, kes ei jõua oma kõnes ära kiita kui hästi Eesti riik on õnnestunud. „Kujutlege“ – lisab ta võrdluseks juurde, „isegi sellised nagu Kreeka tahavad ju riik olla!“ Milline absurd! – mõtlen endamisi.

Eestis ei ole sellist aatemeest nagu on Mikis Theodorakis, kes paari kuu pärast oma 85 aasta juubelit tähistab ning keda mõnikord ka suurimaks elavaks kreeklaseks ja vabaduse laulikuks on nimetatud. Kui kreeklased aastal 1974 neile USA poolt kaelale upitatud sõjaväehunta maha suutsid raputada, mis seitsme terroriaasta jooksul 8000 kreeka kodaniku maha tappis, olid kreeklaste valikud ja arusaamad hädade põhjustest selged: Tol ajal võis märgata seintele maalitud nõudmist: „Välja NATO-st!“ sama sagedasti kui kuulda Kreeka tänavatel Mikis Theodorakise hunta poolt keelatud vabaduse laule.

Mis on demokraatliku riigi hüve tunnuseks? Kuidas seda otsustada? Kas paljude kodanike õigus kaasa rääkida oma riigi välispoliitika küsimustes või on parem see riik, kus välispoliitika on muudetud ennast „ekspertideks“ kutsuva kitsa grupi võõrandamatuks privileegiks, kes tervemõistuslikust ja õiglustunnet põlastavad?

Eesti avalik arvamus ja valitsev meedia näib toetavat seda viimast varianti.

Nii ongi rahvale jäetud välispoliitikast osasaamiseks üksnes zhanrivalik: kas kuulata meedias piiramatult õrreruumi omava punaharjalise riiukuke idasuunalist kisa või jälgida välispoliitikat puudutavaid igavaid saateid - enamasti on seal esindatud vaid ühe klubi seltskond ja alternatiivsete arvamuste kaitsmiseks pole platsile lubatud isegi vastasmeeskonna väravavahti.

Olen mõtelnud, et ehk väärivad mõned rahvad riikliku suveräänsust rohkem kui teised, sest nende riikluses realiseerub sotsiaalne hüve märksa kaunimates vormides, isegi kui see ilu sünnib läbi võitluste ja raskuste – ka see on asi, väärtus, mida teleoloogia meile õpetab. See helleenlik asjade tagantjärgedest nägemise tarkus avab meie silmad üllatavatele detailidele ning paneb i-dele täpid peale.

Vaata! – hüüdis mu sõber tribüüni poole osutades. „Kas see vurle väike nahksoni-„kebka“, ei sobi tema kogu olekuga märksa paremini kokku kui vana ja väärika institutsiooni ametiraha? Tõepoolest, nii see on – vastasin ma pilku ära pöörates. Miks peab see Eesti asi küll selline olema?

Demagoogia kõrgpilotaaž

Viimase nädala jooksul on Eesti „peavoolumeedia“ levitanud sõnumit, nagu hakkaks tööpuudus Eesti valitsuse jõulise tegevuse (ja muuseas maailmamajanduse elavnemise) tulemusel vähenema ning Keskerakonna poliitreklaamidel väljendatud süüdistus istuvale valitsusele tööpuuduse genereerijana ei vastavat tõele. Pole mingit kahtlust, et Eesti majanduslangus on Euroopas olnud rekordiline (sõbralikus koostöös meelsuskaaslastega Lätis), kuid seda ei saa kuidagi seostada vaid globaalsete protsessidega, sest arenevates majandustes oli Eesti langus täiesti pretsedenditu. Järelikult aitas sellele kaasa meie valitsuse valitud tee tõsta maksukoormust ja piirata riigipoolset rahastust ainsa eesmärgina kaitsta oma efemeerset valimislubadust „eurokriteeriumide peatsest täitmisest“.
Eurole üleminek on võrreldav Messiase ootamisega. Keegi ei tea sisuliselt, mis kasu sellest formaalsusest on või kas üldse on. Esialgu räägitakse vaid sadadesse miljonitesse küündivatest kahjumitest. Kasu on ju lähemas plaanis ainult tänasele vähemuskoalitsioonile, sest too on klammerdunud koos oma „mürkroheliste“ kaasajooksikutega selle lubaduse külge kui merehädaline viimase lauatüki külge. Kui keegi julgeb seda kuidagi vaidlustada, järgneb kas meeleheitlik uppuja karje või siis juba uppunu oigav ja arusaamatu veemulin.
Kritiseerides nüüd Keskerakonna kampaaniat ja esitades mingeid pseudonumbreid tööpuuduse „objektiivsest“ vähenemisest unustatakse ühtaegu see lihtne tõde, et istuval valitsusel pole sellega kõige vähematki tegemist, sest just see võib olla globaalse majanduse elavnemise kauge ja kummaline kaja. Kritiseerides Keskerakonna kampaaniat tuntakse valitsuses tegelikult vaid seda soojust, mis on tekkinud endale püksi pissimisest. Nagu üldiselt teada, läheb seal kuskil allpool olek peagi väga külmaks!

MÕ

Tuhk ja teemant

Vaevalt on lugejate seas kuigi palju inimesi, kes mäletaksid seda 1958. aastal valminud suurepärast Poola filmi, mille peaosas hiilgas üks Poola ja kogu sõjajärgse Euroopa isikupäraseimaid näitlejaid, traagilise saatusega Zbigniew Cybulski. Film kajastas sõja viimast päeva, kui noor ja tulipäine rahvuslaste vastupanuliikumise liige Maciek saab käsu tappa kommunistliku võimu all püsiva linnarajooni juht. Noormees aga kohtab kena noort naist, kellesse ta armub ja see paneb teda oma eesoleva tähtsa ülesande meelekindlas sooritamises kahtlema.
Tänases Eestis, kus minevikuga on tehtud selge ja ühemõtteline lõpparve, vaevalt selline kõhklus tähelepanu või poolehoidu pälviks. Küll aga väärib ülerääkimist ja mõistatahtmist Poola rahva kurb saatus, mis ei piirdu üksnes Katõni holokausti ega viimatise lennukatastroofiga, kus hukkus suur osa selle riigi eliidist. Ja mis lõppkokkuvõttes tõi emotsionaalse järelmina kaasa Euroopa õhuruumi sulgemise Islandist kerkinud tuhapilve tõttu. Vaevalt oleks seda lennukeeldu sellises totaalses mahus kunagi kehtestatud, kui sellele poleks eelnenud Poola presidendi lennuki allakukkumist.
Algul mainitud filmi pealkiri aga sundis tuhapilve taustal mõtisklema selle üle, missugune Eesti sündmus sai sel ajal enim tähelepanu. Ei, mitte NATO välisministrite kohtumine Tallinnas ega isegi mitte võlaseaduse eelnõu, vaid Tartu Ülikooli rektori Alar Karise kirjutis Postimehes, kus ta nõutab oma ülikooli – „rahvusülikooli“ – rektori üle otsustajaks poolpoliitilist nõukogu. Just see idee on raputanud kõvasti Eesti ülikoolimaailma ning sundinud küsima, mis on õieti lahti akadeemilise sõltumatusega.
Eriti veel Tallinna Tehnikaülikooli rektori valimise taustal, kui pole hetkekski kerkinud küsimust, kas valimiskogu on selleks ikka piisavalt pädev. Jah, rahvusringhäälingu juhtegi valivad poliitikud, kuid tegu on siiski ainsa omalaadse asutusega Eestis. Pealegi ei saa sedagi otsustusviisi pidada ideaalseks. Ent siiski, miks ülikool peaks hakkama tuulelipu kombel pendeldama poliitikatuultes!?
Teemant on tegelikult oma koostiselt üsna sarnane tuhale, kuid keegi ei tahaks ometi, et sõltumatuse tugevus pudeneks ühtäkki laiali esimese (poliitilise) tormi iilides.

MART ÕIS

Mis värvi on väljaandja südametunnistus?

Mart Kadastik küsib tänases Postimehes, mis värvi on ajakirjandus.

Vt http://www.postimees.ee/?id=247860

Olen viimasel ajal tähele pannud seda, kuidas poliitikud alates presidendist ja lõpetades väljaandjate ning peatoimetajatega on ühtäkki hakanud Eesti ajakirjanduse põhiprobleemi nägema "kolletumises". Tore on! See on ju nii lihtne lahendus tunnistada, et kolletumist on vaja oma ärimudeli kaitsmiseks, ühtaegu "suurte intellektuaalidena" tunnistades, et see pole ehk kõige väärikam tegevus.

Nad raputavad tuhka endale pähe, aga hoopis vale asja pärast. Selle on paljastanud väljaandjate võitlus uue allikaseaduse vastu. Asi pole üldse kolletumises, mis on kapitalistlikus turumajanduses paratamatu, vaid soovis ähmastada seda, keda ja missuguseid ideaale ajakirjandus üldse teenib.

Imetlen Rein Langi, kes on suutnud kapist välja tulla ja asunud kaitsma ajakirjanduse tõelist kvaliteeti, tema võimet ühiskonna-asjades sisuliselt ja kaalukalt kaasa rääkida. Mida oleme saanud vastu valgete lehtedega igasuguse eneseväärtuse kaotanud lehtedelt? Soovimatuse tegelda ühiskonna tõsiste probleemidega parteilise kompra tilgutamise asemel, hääleka seakisa sellepärast, et neilt võetakse ära põhiline kasumiallikas - süüdimatu valetamine. 

Eesti elu on viimased 4-5 aastat elanud angažeeritud meedia kontrolli alla. Ükski oluline muudatus Eestis pole toimunud ilma äraostetud või lihtsalt tuhvli alla surutud ajakirjanduse propagandata, alates presidendivalimistest ja aprillimäsust kuni euroõhkamiseni. Elame maailmas, mida juhivad parteide kommunikatsioonijuhid, kes manipuleerivad nii Eesti Meedia kui Ekspress Grupiga kui oma sõrmkinnastega. Selle taustal diskussiooni viimine ajakirjanduse "värvi" teemale on vaid pealesunnitud värvipimedus, mida Mart Kadastik endise "Edasi" ehk EKP Tartu Linnakomitee ja TSN Tartu Täitevkomitee esindajana  ja tänase "Schibstedi" palgasõdurina väga hästi mõistab.

MART ÕIS

SURNULT PENSIONILE?

Riigikogus täna hääletatav eelnõu pensioniea üldisest tõstmisest on järjekordne särav lollus samasuguste rumaluste sätendavas kaelakees, mille valitsus on endale priitahtlikult kaela riputanud. Täna, kui reaalselt juba umbes neljandik Eesti töövõimelisest elanikkonnast on tööta ja enamik neist ka ilma reaalse riigipoolse toetuseta, on selliste sammude astumine inimsust alavääristav tegu, barbaarsus. Oleme äsja näinud, kuidas töökohalt kihutatakse minema tuhandeid vaevalt-vaevalt tänase pensioniea piiri ületanud inimesi. Minu omastest on üks pidanud võtma eelpensioni, sest tema kõrgharidusele vastavat tööd tema elukohana olevas Eesti suuruselt teises linnas enam ei ole ega tulegi. Teine läks eelpensionile, sest oli "õnneks" üles kasvatanud 4 last. Tegu samuti kõrgharidusega spetsialistiga, kes töötanud mitmel juhtival kohal. Kuidas on võimalik loota, et 7 aasta pärast on Eestis tõesti reaalne tööjõupuudus, mis sunniks tööandjaid hakkama tööle võtma üle 60-aastaseid!? Kes üldse teab, missuguseid ameteid 10 aasta pärast vajatakse, kui veel 10 aastat tagasi ei kujutatud tänase päeva nõudlust ligilähedaseltki ette?


Rääkimata sellest, kuidas kurname jätkuvalt oma naissugu. Praegu sunnime neid juba minema pensionile kuni 8 aastat hiljem kui täissülitatud nõukogude ajal. Nüüd lisame piinadele veel kaks aastat. Eriti veel neile naistele, kes "üks riik, üks rahvas" üleskutset järgides on vanemahüvitise eest sünnitanud riigile ohtralt uut  ja odavat tööjõudu!? See on ju reaalne vägivald naissoo kui sellise kallal.

Tänaste keskealiste inimeste oodatav eluiga on sedavõrd lühike, et neid ootab sisuliselt ees tulevik "surnult pensionile" saamiseks, mis tähendab tegelikult alatut röövimist päise päeva ajal. 30-40 aastat teenitakse riigimoolokit, kellele läheb 33% meie väljamaksmata palgast, ja siis ootab meid ees vaevalt mõneaastane virelemine elu ja surma piiril, kui sedagi, ja pealegi euroopalikult võttes olemnatu pensioniraha eest. Sest pange tähele, koos pensioniea tõstnisega ei luba valitsus ju vähimatki pensionitõusu, vaid heal juhul selle languse mõningast pidurdumist. Meie tänased pensionärid on aga pealegi tänulikud "armsale isakesele", et see 1. aprillist ei täitnud kunagi kivvi raiutud lubadust pensioneid igal aastal indekseerida. Mõelda vaid, milline õnn lisaks eelmise aasta 5%-lisele tõusule, mille kiirenev inflatsioon on tänaseks juba tilgatumaks ära joonud. Häbi, eelnõu loojad ja selle saluteerivalt pioneerlikud sissehääletajad!

MART ÕIS

Eesti vajab selget pööret

Lugesin seda mõttevahetust http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=14330 ja mõtlesin, et miks ma pole sama avameelset arutelu leidnud meie peavoolumeediast. Ent miks ei vaevunud ükski kommertsajaleht ära märkima allakirjutanu valimist Eesti Aasta Ajakirjanikuks 2009?! Kas või imepisikese nupukesega kuskil surmakuulutuste vahel. Ainus toimetus, kes suutis jääda erapooletuks ja ausaks ning uudise ära trükkis, oli „Pealinn“, leht, mille peale peavoolumeedia on aastaid hüsteeriliselt haukunud kui hullunud õuekoer aiast graatsilisel sammul mööduva iseteadva kassikese peale. Mis on pärast seda järel Eesti väidetavast „sõltumatust ajakirjandusest“? Üksnes rumal enesekindlus ja igal nädalal välja paisatavad järjekordsed odavad blufilood, ja ikka ikka ja üksnes ühes ja samas suunas haukumine. Ent kassike astub uhkel tippival sammul sellest kõigest mööda...
Jääb mulje, et masu ajal on ka ajalehtede tellimuslugude hinnad märgatavalt langenud ning seepärast korvatakse nende kaalu kasvava volüümi ja üha absurdsemate süüdistustega. Mille poolest erineb siis suur osa Eesti ajakirjandusest täna putinlikust meediast!? Küllap üksnes oma kahvatuse ja leigusega, sest ka lugude kirjutajad ise ei saa selle eest enam piisavalt pappi ja on seetõttu oma väljendustes kuidagi ükskõiksed ja ebamäärased. Mõned on ehk märganud, et ka tuule suund hakkab tasapisi muutuma. Tuulenuusutajad peavd juba oma lipu õigel ajal ära vahetama, et mitte uues ajas maailmas jääda haletsusväärseiks luusereiks.
Tegelikult tahtsin veidi kaasa rääkida selles arutelus, kas aasta pärast uutel Riigikogu valimistel on Eesti valmis tõsiseks pöördeks paremuse (mitte parempoolsuse) suunas. Täna on küll õhus palju objektiivseid märke selle kohta, et viimase valitsuse aeg on lootusetult ümber ning Eesti vajab hoopis teistsuguseid võimumehi ja värskeid ideid. Ent Eesti pole kogu oma uue iseseisvuse ajal elanud mitte sugugi objektiivse ega loogilise mustri järgi. Kui Rahvarinne tõi tegelikult Eestile iseseisvuse, siis lükati ta kohe iseseisvuse saavutamise järel sisuliselt kõrvale ja Põhiseaduse Aassamblees ruulisid hoopis need jõud, kes olid harjunud tegutsema mitte reaalse rahva toetuse varal, vaid helde Lääne abi ja sealsete soovituste turvil, püüdmatagi eestlaste laiade massidega mingit sisulist kontakti saavutada. Selle asemel organiseeriti kolonistidest venelastele „usaldushääletus“ mingite pseudodokumentide väljastamisega – ühesõnaga odav petukaup! Usutavasti tunnevad selle naljaka kampaania korraldajad täna sellepärast pisukest piinlikkust ega ole püüdnud selle arvel enam uut mainet lõigata. Tunnustus neile sellegi eest!
Midagi sarnast, aga ajaloo arengu uuel keerul, võime kahjuks oodata järgmisel kevadelgi. Igasugused spekulatsioonid selle üle, kes saab järgmiseks peaministriks, on viljatud seni, kuni meil puudub igasugune kontroll Eesti õiguskaitseorganite tegevuse põhjendatuse ja õiguspärasuse üle. Olen siiralt toetanud Rein Langi allikakaitse seaduseelnõu, sest tean oma kogemusest, et minu kui ajakirjaniku järele pidevalt nuhitakse, otsitakse põhjust minu arvamuslugudest lugeda välja sõnumit, mida võiks kvalifitseerida „julgeolekuohuna“ Eesti Vabariigile. Praeguses seadusruumis on ju see määratlus tänini väga suvaline. Mind on ajakirjanikuna ühel korral Nõukogude Liidus ja Eesti Vabariigis kahel (või siiski kolmel) korral käsitletud potentsiaalse riigivaenlasena mitte millegi muu kui mu arvamuste ja sõnakasutuse pärast. Mis on siis muutunud? Vähemasti Rein Lang lubab mulle mingisugustki legaalset kaitset, olgugi et vaid sõnades. Parem seegi kui Ajalehtede Liidu valgete esikülgede kampaania, mis häbistas kogu Eesti riiki maailma silmis, sest kõikjale levis vale ja häbiväärne sõnum. Mida väärt on selline ajakirjandus, kes trambib oma riigi õigussüsteemi porisse vaid sellepärast, et reklaamitellimused on vähenenud!? Või sellepärast, et võim ei suuda piisavalt raha väljaandajatele kantida? Näiteks EASi kaudu.
Ja siiski ma usun eestlaste mõistusesse ja siin elavate mitte-eestlaste emotsionaalsesse intuitsiooni, et nad ükskord löövad selja sirgeks ja teevad järgmisel kevadel valiku oma tõelise kogemuse, oma elu ja kannatuste põhjal, mitte uskudes libekeelseid meediakanaleid ega neile ühest allikast söödetavaid „kõmuprotsesse“.
Minu kommentaari algul mainitud vestlusringil oli vähemasti õigus selles, et pole tähtis „KES?“, vaid „MIS?“ Mis tuleb senise tohutu tühisõnalisuse ja kalasilmsuse asemele, millal eestlased ja nendega kõrvuti elavad teised rahvad saavad ükskord hakata ise määrama oma saatuse üle, mitte oodates signaale kusagilt kaugelt või kelleltki „maltalaselt“, kes lõpuks määrab, kui eurokõlblikud me siiski oleme. Oleme selle euro pärast kaotamas tervet põlvkonda, jäänud ilma sadadest sündimata eestlastest, kaotanud tuhandeid kibestunud ja ravita jäänud ja seetõttu elust lahkunud inimesi, purustanud kümneid tuhandeid perekondi ja võtnud lootuse vähemalt paarisajalt tuhandelt inimeselt, kes täna on töötud ja peavad elatuma jumal-teab-millest. Kas tõesti uue mitte-eestiliku kujundusega paberrahade ja lollakalt raskete müntide kaasaskandmise koorem õnnistab meid kevadel rahvana ja sunnib jätkama allakäigu trepil ikka allapoole!? Eesti vajab ometi ükskord selget pööret!

MART ÕIS

Allikakaitse fatamorgaana

Olen alati olnud selle vastu, et ajakirjandus kasutaks oma väidete tõestuseks ebaseaduslikke vahendeid, ka sellist infot, mida on hangitud allikailt kas nende isikliku kibestumise tõttu oma töökohas, eritasu eest või lihtsalt kergeusklikkust ära kasutades. Iga ajakirjanik teab ju seda, et esimene asi, mida ametnik meile nendega kohtumisel ütleb, on see, et ega te ometi  ei taha mind alt vedada. Mina pole kunagi pidanud seda väärikaks tegevuseks ega ole kunagi kasutanud sellist räpast infot. Mina küll ei taha olla "räpane informaator" nagu kunagi KGB tilgutajad. Ei tea ka ühtegi vähegi kaalukamat viimase 20 aasta Eesti juhtumit, kus sellise nn insider-info tulemusena, mida väljaanded on kasutanud üksnes oma läbimüügi kasvatamiseks (eelkõige Eesti Ekspress), oleks kunagi midagi Eesti ühiskonnas paremaks muutunud, pigem ikka vastupidi ja rängalt. Oleme ajakirjanduse loodud augus. Sel kombel on lihtsalt demoniseeritud teatud erakondi, isikuid ja maailmavaateid, sealhulgas ka sotsiaaldemokraatiat, mida rahvaesindaja H. Rumm võiks esindada, aga pole seda kunagi siiralt teinud ega ilmselt tahtnudki teha. Meie ajakirjanduse ebaeetiline suhtumine teabesse on reaalselt üksnes põhjustanud demokraatia olulist nõrgenemist, usalduse kadumist demokraatlikesse institutsioonidesse. s.t parteidesse, mida esindavad ka valitavad organid, üldist sotsiaalset frustratsiooni ja majanduslikku allakäiku, mis on viimastel aastatel muutunud kõigile ilmnähtavaks. Ajakirjanduse soovimatus toetada ühiskonda edasiviivaid ideid ja isikuid maksab nüüd kätte tõsise majanduslanguse ja kogu ühiskonna totaalse usalduskaotusega . Võib lühidalt kokku võtta, et meie peavoolumeedia on olnud ilmselt põhiline jõud tänase majanduslanguse tegeliku sügavuse kujundamisel. Oleks juba kord aeg sellest aru saada ja teha parandust!

MART ÕIS