Internetikommentaariumide kohta on Mike Godwin sõnastanud seaduse, et suvalise vaidluse edenedes kasvab natsisüüdistuste kasutuselevõtu tõenäosus.
ei meeldi Jaak Aaviksoo, kaitseminister (IRL) 30. märts 2011 07:30 Kodanik Rein Raud võttis selle silmapaistva sildistamisargumendi kasutusele juba minu Diplomaatias avaldatud ettekande „Infokonfliktid ja enesekaitse” esmasel käsitlemisel (EPL 24. 03), luues selle reductio ad Hitlerum lähenemisega temale omase salliva õhustiku akadeemilise arutelu jätkamiseks. On meeldiv tõdeda, et Tõnu Viigi arvamus (EPL 29.03) ja memokraat.ee käsitlus võimaldavad ka sisulist arutelu jätkata.
Väitsin oma ettekande märtsikuises Diplomaatias avaldatud lühikokkuvõttes muu hulgas, et informatsiooniline enesemääratlus on iga eneseteadliku subjekti – inimese, aga ka golfiklubi, firma või organisatsiooni, sealhulgas (rahvus)riigi – tegeliku käitumise osis, mis peab tagama subjekti kestmise. Olemuslik ja vältimatu osis, mis on kujunenud subjekti sünni, kasvamise ja arengu kaudu. Ja eelnevast tulenevalt, et selline enesemääratlus ei saa seisneda vaid nn tõe kuulutamises. Jah, tõde ei ole sellise enesemääratluse ainumas koostisosa. Ka valel on sellises enesemääratluses oma koht ja isegi õigustus ning iga sorti pooltõed on vältimatud. See tõdemus on tekitanud erineva taustaga mõtlejate ägeda hukkamõistu kui lubamatu ideoloogia, eriti kui nii arvab minister. Mõtleme rahulikult!
Tunnistame mittetõde
Minu väide ei ole ideoloogia, vaid kogemuslik konstateering tegeliku maailma kohta, mida tuleb hinnata teljel õige-väär, mitte aga teljel hea-halb või siis ilus-inetu. Ideoloogia ja teadus on ise asjad, teadus tegeleb tegeliku, ideoloogia aga ideaalse ja sageli utoopilise maailmaga. Ja väide võib olla ka siis teaduslik, kui seda väljendab minister.
Igast väitest saab teha ideoloogilisi järeldusi ja meelevaldseid konstruktsioone, ent raske on aktsepteerida Tõnu Viigi etteheidet, et minister peaks igasuguse ebasoovitava tõlgendusvõimaluse ette välistama. Meenub lugu mehest, kelle jaoks suvaline näidatav pilt kujutas paljast naist. Niisugustest meestest pole kunagi puudus.
Tegelikus elus elab tõde kõrvuti valega ka siis, kui me ideoloogiliselt valetamise hukka mõistame. Õieti on juba iga sõnastatud tõde vaid osa hoomamatust „kogu tõest” (ehk tegelikkusest) ja seega iseenesest „veidi moonutav”. Rääkimata valikulisest tõest, meelitamisest, peibutamisest ja luiskamisest, millega me kõik oleme ilmselt isiklikult kokku puutunud, kuni „päris” valetamiseni välja. Olgu nad kõik koos nimetatud kui mittetõde. Mõelgem ka suhtekorraldusele ja reklaamile, aga ka (riiklikele) mainekampaaniatele eesmärgiga meelitada ligi partnereid ja kliente, välisinvesteeringuid ja turiste. Mõelgem oma asutuse või firma aastaraamatutele või iga sorti aastapäeva-, juubeli- ja isegi matuse-kõnedele. Tõdegem: mittetõde pole tingimusteta halb.
Ütlesin, et „ainult tõe mõõgaga ei saa tagada enda kestmist”. Ei ole vaja retooriliselt hüüatada: „Mida sellele lisaks tuleb kasutada, arvaku igaüks ise!” Minul ei ole kahtlust, et kestmiseks on hädasti vaja ka usku, lootust ja armastust, mil on tõega teinekord üsna iseäraline suhe. Kel meist ei oleks talismane-reliikviaid või väikesi saladusi ning ka kõige paadunum avalikustaja tunnistab loodetavasti ka riigi õigust saladustele ja müütidega kaitstavatele sümbolitele. Saladuste olemasolu võib tingida tõest hoidumist ja äärmuslikel juhtudel ka sulaselget valetamist. Miks käsitleme reetmist suurema patuna kui valetamist?
Mõelgem sellelegi, miks on meie põhiseaduses kirjas: „Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.” Kaldun arvama, et tõe ülimuslikkus on siin sunnitud taanduma isiku ja perekonna väärikuse kui väärtuse ees. Ma ei tea, aga tahaksin õigusasjatundjatelt kuulda, kas seda printsiipi saab/peab/võib laiendada ka juriidilistele isikutele, sh riigile. Ja kui, siis mis asjaoludel.
Valed, veelgi enam aga pooltõed on olemas ja elus. Selle tõsi-asja möönmine ei tähenda valede ja valetamise õigustamist ega väärtustamist, pigem ausat otsavaatamist tegelikule elule. Kui valed on olemas, peab nende olemasolul olema põhjus, mille kaudu on võimalik mõista vale olemust ja rolli informatsioonilises suhtluses. Ilmselt peame möönma ja sealt edasi loodetavasti mõistma ka valede otstarbekust eneseteadlike subjektide arengus. See ei tähenda kaugeltki valede moraalset õigeksmõistu, pigem tuleks valede olemuse mõistmises näha võimalust valede osakaalu vähendamiseks. Samuti ei ole ma väitnud, et subjekti informatsiooniline enesemäärang ei peaks olema avatud kriitikale ja teisitimõtlemisele, nagu mõnigi oponent on mulle omistanud. Enamgi veel: selline avatus on tegelikult vältimatu ja vajalik enesemäärangu elujõulisuse tagamiseks.
Õigus enesemääramisele
Minast ja mitteminast. On arusaamatu, miks minu poolt sõnastatud vastasseisu on nähtudantagonistlikuna ja seeläbi nn nullsumma mänguna stiilis: minu võit on sinu kaotus. Tasakaalutus maailmas on alati olemas minu-võit-sinu-võit-võimalusega vastasseisud, mis ongi igasuguse arengu eelduseks. Nii ka informatsioonilistes vastasseisudes, kus üle aja vaadatuna mittemina osaleb loomuldasa mina identiteedi loomises.
Üks minu väidete asjakohasuse kinnitus on paradoksaalselt just Rein Raua needmises ilmsel kujul olemas. Ta peab minu poolt esitatud väidet (riigi) informatsioonilise enesemääramise õigusest lubatuks mulle kui kodanikule ja lubamatuks mulle kui ministrile (riigi esindajale). See vahe kinnitab, et rääkimine riigi nimel (riigina?) peab ka tema arvates alluma teistele reeglitele või piirangutele kui iseenda nimel rääkimine – iseenesest tõenegi väide ei pruugi olla riigile „kohane” (loe: riigi huvides) ja seeläbi peab jääma varjatuks (loe: avalikult mahasalatuks). Quod erat demonstrandum.
Olemegi ringiga alguses tagasi. Jään enda juurde. Väidan, et informatsioonilise enesemääramise õigus (funktsioon) on omane ja olemasoluks (ellujäämiseks) vajalik kõigile eneseteadlikele subjektidele, sh (rahvus)riigile. Informatsiooniline enesemääratlus ei teeni ainult ratsionaalset tõde, vaid on kantud ka teistest, valdavalt emotsionaalsetest kategooriatest, nagu usk, lootus ja armastus. Aga ka ilu.
See ei ole ideoloogia – see on arusaamine asjadest. Ja niipalju oleme ehk ikka ajaloost õppinud, et ei lase teaduse templeisse varjunud ideoloogidel ketserluse vastu tuleriitu püstitada, nagu juhtus 411 aastat tagasi.
REIN RAUD
Varem samal teemal:
Tõnu Viik: „Aaviksoo, Raud ja eestluse tuum”, EPL 29.3
Rein Raud: „Kui suurt valet me vajame?”, EPL 24.3
30. märts 2011
28. märts 2011
Saladuste lüürik. Harald Peep 80
Järgnevad read on pühendatud Tartu ülikooli kauaaegse (1957-1996, sh. professor alates a-st 1974) õppejõu, filoloogiadoktor (kaitstud 1970, kinnit. 1971) Harald-Heino Peebu mälestusele. 26. märtsil oleks ta saanud 80, kuid ta suri 8. oktoobril 1998 Jyväskyläs oma teise abikaasa, lektor Külvi Pruuli kodus. Läks dušši alla ja vajus seal kokku. Teine infarkt ei halastanud.
Õpetlase surm üldiselt ei ole arvamusloo kui žanri teemaks. Ma ei avaldagi siin aga arvamust, vaid juhin lugejate tähelepanu mõnedele probleemidele biografismis ja teadusloos. Mullu pöördus minu poole üks julgeolekuohvitser kahetsusega, et ikka pole ükski nõukogude-aegne KGB ja tema analoogide kaastöötaja pannud ausalt kirja oma lugu nii, nagu see tegelikult oli. Kui mitte muuks, siis vähemalt näidiseks. Äsja puudutas sama küsimust Andres Langemets, kes „Loomingu” värskes numbris (3, lk. 439-443) pealkirja „Oskar Ohakas ei olnud laisk ega lohakas” arvustab Ralf Parve raamatut „Minu aeg” ja sedastab, kuidas Ralf Parve salgab ära oma kuulumise KGB analoogi agentuuri. Enne Andres Langemetsa artikli ilmumist küsis mult filmimees Sulev Keedus, sünni poolest männikulane nagu minagi, millal siis saabub aeg, mil võib rääkida kõigest. Vastasin, et alles siis, kui ülestunnistaja ja tema perekonna avameelsus on selle kuritarvitamise eest kaitstud. Seda avameelsust ühiskond lubada ei jaksa ega suuda ka kaitsta.
Avameelsuse tõendamine
1956. aastal täitis Harald Peep umbes 6 kuud Ida-Berliinis ülesandeid, mille koondnimetuseks oli „Kodumaale tagasipöördumise eest”. Et ta sinna läheb, ei teadnud isegi tema ema (isa oli surnud aastaid tagasi). Hiljemini on Harald Peep jutustanud, kuidas ta otsustas Ida-Berliini kasuks selle nimel, et omandada kandidaadiminimumi eksamiks võõrkeeles korralik saksa keele oskus. Võimalik, kuid ta ei käinud seal saksa keele kursustel, küll aga teatris, kus ta kuulis seda keelt, mille filoloogiliseks nimeks on Bühnendeutsch. Tema tööks oli rõhuda selliste baltlaste ja eestlaste tunnetele, keda vaevas igatsus sünnimaa järele. Üheks tööriistaks oli nn. lahtine eeter ehk otsesaade, teiseks vahetud kontaktid inimestega, kes otsesaadetele reageerisid. Vahetute kontaktide käigus selgusid inimeste elulood, iseäranis see, mida nad tegid Teises maailmasõjas.
Kuidas otsesaateid teha, ei õpetanud Harald Peebule ükski kuni hetkeni, mil saate järel vestles temaga mees, kes polnud ei eel- ega järeltsensor, vaid pidi jälgima, kuidas saade toimib. Ta ütles umbes järgmist: Teie sõnum ei tohi lajatada. Siis jõudis Harald Peebule kohale, et ta on ise kogu aeg jälgitav.
Olles emast, vennast (pärastine Saaremaa tuletõrjeülem), sõpradest ja kõigest eraldatud, hakkas Harald Peep pidama päevikut. See oli rohelist värvi kartongkaantega traatköites märkmepaberiplokk, kuhu ta ei osanud kirjutada isegi mitte päeva kokkuvõtet. Märkmed katkevad päris alguses, sest keegi vanematest kolleegidest tegi talle peatselt selgeks: ideoloogilises diversioonis on päevik enesele ohtlik, sest tema sisu võidakse kasutada päevikupidaja vastu.
Kuigi meil polnud Harald Peebuga tema Berliini-kuudest mingit uurimuslikku juttu, söandan väita, et ta ei teadnud Tartust sinna minnes, mida tal tuleb lõhestatud Saksamaal teha ja olles tegelikkust kogenud, ei tahtnud ta ideoloogilise diversiooni tööle jääda. Ta tahtis Tartusse tagasi. Järelikult oli keegi talle siin juba varakult, st. 1950. aastate algul, öelnud, et tema õige koht on kirjandusteaduses. Tüpoloogiliselt sobib niisuguseks ütlejaks Villem Alttoa (1898-1975), kuid on mõeldav, et ka Karl Reitav (1897-1960), sest mõlemad tundsid prantsuse kultuuri seestpoolt.
Kuidas sa selle kõik omakäeliselt kirja paned, kui sa ei tea adressaati ega tema tausta? Nii ongi 6 kuud Harald Peebu elust dokumenteeritud „kõigest” pudemetena.
Ajaloo paradoksaalsus
Berliini minnes oli Harald Peep kogenud märksa enne ülikooli, kui tähtis on olla vait. Tema vanaema püüti värvata 1940. aastal nõukogude okupatsiooni kasuks, ent tulutult: vastus oli ühemõtteline „ei!”. Uuesti üritati 1942 või 1943 saksa okupatsiooni kasuks contra Venemaa. Harald Peepu tolle jutuajamise juures polnud, sest vanaema ajas ta õue, ent ta teadis tulemust – jällegi „ei!”. Mida Harald Peep pärastpoole ei teadnud, oli see, kuidas vaikis paljudest asjadest luuletaja Johannes Barbarus, kodanikuna Johannes Vares, arstina muidugi doktor. Vaikimist tundev noor filoloog pidi vähemasti enese jaoks panema rääkima vaikiva objekti. Seda kunsti ei saanud Tartus õpetada talle mitte keegi. Mõnda Johannes Varese saladust võinuks Harald Peebule avada Nigol Andresen (1899-1985), kellega Harald Peep sai tutvuda mitte varem kui 1957, ent 1958 värvati Nigol Andresen ise agentuuri tagasi, mis tähendab, et ta oli seotud vaikimiskohustusega. Oma lähimineviku juures ei saanud Harald Peebul tekkida usalduslikku suhet Johannes Varese suguvõsaga, kes varjab paljut tänaseni. Teema oli ahvatlev, võimalused temasse süvenemiseks põhjani pelgalt hüpoteetilised.
Ometi oli Harald Peep luule sõber ja laulumees. Kirglik suitsumees, aga väga ettevaatlik alkoholiga. Kas ta elas Barbaruse loomingusse üleni sisse või selle läbi? Kahtlen selles, sest kui ta oli õppinud olema vait iseenese suhtes, siis oleks temas teise inimese kiskumisest alasti tekkinud eksistentsiaalne konflikt. Omal viisil oli ka Harald Peep romantik, meelsamini üksiolija kui kambajõmm.
See oli üks põhjusi, miks ta vältis kuulumist Arnold Koobi õukonda ja ähvardas 1979 ülikooli teenistusest üldse lahkuda.
27. märtsil 2011 Tähtvere mõisas
PEETER OLESK
26. märts 2011
TALLINNA TELEVISIOON ON TEGELIKULT AINUS TELEKANAL, MIS PÕHJENDAB EESTI ÜLEMINEKUT DIGITV-LE
Tallinna TV Nõukogu esimees Georg Pelisaar põhjendab DELFI-s TTV vajalikkust.
Vt kirjutist
Tähelepanu väärib aga just see kommentaar:
meediaajakirjanik, 26.03.2011 10:47
Loomulikult on Tallinna TV vastane kampaania puhas poliitika või pigem politikaanlus. Eestis tehti enentav digipööre eelmisel suvel, teades väga hästi, et meil puudub tegelikult ressurss omamaise programmi tootmiseks. Eesti Rahvsuringhäälingu telepool töötab ilmselt üle jõu täielikult deformeerunud ruumides ja tehnikaga, aga uue maja ehitamist ei võetud isegi koalitsioonilepingusse - tähendab, seda ei tule. Ükski komemrtskanal ei vaevu parandama oma kanali pildi kvaliteeti, rääkimata sisust. Samal ajal on kõik eestis müüdavad telerid mõeldud uue ajastu saadete vastuvõtuks, sh ainsas nüüdisaegses pildiformaadis HD. Tallinan TV, kes ainsana toodab HD programmi, on selles mõttes tõeline eeskäija ja ainus, kes üldse põhjendab Eesti üleminekut digiTV-le. Ainult see väärib selle telekanali arendamist, ehkki summad on tegelikult tühised. Kõik sapipritsijad võiksid vähemasti seda märgata!
Georg Pelisaar: Tallinna TV pole ühe erakonna projekt
Lugedes või kuulates kära Tallinna Televisiooni ümber, võib lihtsalt imestada ja uhkust tunda. Imestada, sest kõik see on juba kuidagi tuttav ja leierdatud.
Kui Tallinn, siis ikka on augud tänavates, lasteaedades puudub WC paber või et lasteaiakohti ei jätku. Kus olid aga needsamad lastekaitsjad siis, kui riigi valitsus otsustas 2009. aastal kiirmenetluse korras lõpetada vaevalt alanud lasteaedade programmi ja kärpida omavalitsuste eelarve just lastele ning õpetajate palkadele eraldatavat osa? Pole mõtet rääkida masust, erinevad kärpevalikud olid ka siis olemas, aga valitsejad paraku otsustasid teha just sellised valikud. Miks see teema jälle tõstatus? Tallinna lasteaedade raha eelarves ju ei kärbita. Miks valiti nüüdse kampaania teiseks osapooleks Tallinna Televisioon?
Tallinna Televisiooni mõtte ja vastava eelnõu käis 2007. aastal välja reformierakondlasest Tallinna volikogu liige Mati Eliste. Oma ideed põhjendas ta nõnda: "Kui teeme meediamonitooringut, siis jõuame tihtipeale arusaamisele, et meedia ei ole lõpuni objektiivne, vaid katkendlik, kohati isegi kallutatud." (Äripäev 26.10.2007).
Kauaaegse meediainimesena ta seda mõistis ja muidugi oli tal õigus, sest sama ongi kinnitanud mitmed monitooringud. Äripäeva artiklis ütles Eliste veel, et televisiooni käivitamiseks kulub 30-40 miljonit krooni. Linnavolikogu otsustas Tallinna Televisiooni loomise 2008. aasta septembris, kui kiideti heaks Tallinna TV kontseptsioon ning kinnitati ajakava selle elluviimiseks. Seega teati Tallinna Televisiooni tulekust juba ammu, seda enam, et sellele uudisele pööras meedia piisavat tähelepanu. Ilmselt ei usutud, et see tõesti tehaksegi ära või loodeti, et sellest tulebki üks äpu propagandakanal.
Tallinna Televisiooni tegijad võivadki uhked olla, et programm on käivitunud ja ootuste vastaselt sugugi mitte halvasti. Mõistagi on arenguruumi veel küllaga, aga eks seda kardetaksegi. Ilmselt sellest ja teatest, mille kohaselt Tallinna Televisioon taotleb ka ringhäälingu vabalevi luba, ongi tingitud rünnakud, kus telekanalit vastandatakse lasteaedadega. Mis puutub teleprojekti rahastamisse, siis ei vasta kampaaniameistrite väited tõele. Televisioonile pole lisaraha eraldatud, pigem vastupidi. Kontseptsiooni kohaselt peaks teleprojekti maksumus olema 2,3 miljonit eurot aastas, paraku on seda kärbitud 1,9 miljoni euroni.
Arvestades rahvusringhäälingu juhi Margus Allikmaa väljaütlemisi, mille kohaselt ühe teleprogrammi tegemiseks kulub 10 miljonit eurot aastas, on Tallinna TV võimalused pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Toon siinkohal ka Prantsusmaal tegutseva Lille linnatelevisiooni, mille juht on hetkel ühtlasi Euroopa Linnatelevisioonide Assotsiatsiooni president, eelarve näite. Sealne televisioon toodab 1,5 tundi programmi päevas ja nende eelarve on 3,5 miljonit eurot. Helsingi Stadi TV on aga arenev projekt ja liigub sama mudeli järgi nagu Tallinna TV. Olgu öeldud, et juba lähiajal liitub Euroopa linnatelevisioonide ühendusega ka Tallinna Televisioon.
Õigus on praegusel Tallinna opositsioonipoliitikul Jaak Juskel, kes ka eilsel volikogu istungil möönis, et Tallinn on viimastel aastatel ehitanud ja remontinud mitmeid koole ja lasteaedu, loonud üle kolme tuhande uue lasteaiakoha. Lisaksin, et Tallinn on ka hoolimata riigi kärbetest siiski tõstnud õpetajate palkasid ja seda ka lasteaedades nii nagu riik oli lubanud. Tean, et paljud Eesti linnad pole seda suutnud. Tallinn suudaks kindlasti veel rohkem, kui riik arvestaks omavalitsustega ja seda mitte ainult sõnades.
Ja lõpetuseks. Tallinna Televisioon on ellu kutsutud demokraatlikult valitud võimuorgani poolt, et olla loomulik osa euroopalikust pealinna kultuuri- ja meediamaastikust. Tegemist on sihtasutusega, mille nõukogus osalemisest kahjuks Tallinna opositsioonipoliitikud omal ajal keeldusid. Sama taktikat on jätkatud ka hiljem. Olles pakkunud opositsioonile sinemisvõimalust, on nad keeldunud intervjuudest ja saadetes osalemisest põhjendusega, et selles telekanalis ma ei tohi esineda. Muidugi, neil on ju oma telekanalid olemas! Euroopa enamikes riikides oleks riigi võimuerakondade esindajate taoline suhtumine mõistetamatu. Kui arenenud demokraatlikes riikides on meedia enamasti opositsiooni poolel, siis meil on meedia valik enamasti väga ühene: riigis võimu poolel ja pealinnas opositsiooni poolel.
President Toomas Hendrik Ilves muretses oma aastapäevakõnes selle üle, et kahjuks ei soovi paljud, kes Eestist läinud, siia tagasi tulla ka suurema palga puhul. Minu arvates on üheks olulisemaks põhjuseks sallimatus, mis on meie ühiskonda üha rohkem mürgitamas. Kes ja milleks sallimatust õhutab, kelle initsiatiivil just keskerakonnaga seotu vastu viha õhutatakse, seda võib vaid oletada. Kasulik on see eelkõige just Eesti vaenlastele ja konkurentidele. Õnneks Eesti rahvas oma temperamendiga kodusõda ei alusta, riigi tervist ja isegi julgeolekut aga taoline sallimatus nõrgestab kindlasti.
Rõhutan veelkord, et Tallinna Televisioon pole linnapea ega ühe partei projekt. Kõigile kritiseerijatele soovitan aga kõigepealt ise telekanali programmi vaadata ja asjalikku kriitikat esitada, mitte aga suvalisi silte kleepida.
Vt kirjutist
Tähelepanu väärib aga just see kommentaar:
meediaajakirjanik, 26.03.2011 10:47
Loomulikult on Tallinna TV vastane kampaania puhas poliitika või pigem politikaanlus. Eestis tehti enentav digipööre eelmisel suvel, teades väga hästi, et meil puudub tegelikult ressurss omamaise programmi tootmiseks. Eesti Rahvsuringhäälingu telepool töötab ilmselt üle jõu täielikult deformeerunud ruumides ja tehnikaga, aga uue maja ehitamist ei võetud isegi koalitsioonilepingusse - tähendab, seda ei tule. Ükski komemrtskanal ei vaevu parandama oma kanali pildi kvaliteeti, rääkimata sisust. Samal ajal on kõik eestis müüdavad telerid mõeldud uue ajastu saadete vastuvõtuks, sh ainsas nüüdisaegses pildiformaadis HD. Tallinan TV, kes ainsana toodab HD programmi, on selles mõttes tõeline eeskäija ja ainus, kes üldse põhjendab Eesti üleminekut digiTV-le. Ainult see väärib selle telekanali arendamist, ehkki summad on tegelikult tühised. Kõik sapipritsijad võiksid vähemasti seda märgata!
Georg Pelisaar: Tallinna TV pole ühe erakonna projekt
Lugedes või kuulates kära Tallinna Televisiooni ümber, võib lihtsalt imestada ja uhkust tunda. Imestada, sest kõik see on juba kuidagi tuttav ja leierdatud.
Kui Tallinn, siis ikka on augud tänavates, lasteaedades puudub WC paber või et lasteaiakohti ei jätku. Kus olid aga needsamad lastekaitsjad siis, kui riigi valitsus otsustas 2009. aastal kiirmenetluse korras lõpetada vaevalt alanud lasteaedade programmi ja kärpida omavalitsuste eelarve just lastele ning õpetajate palkadele eraldatavat osa? Pole mõtet rääkida masust, erinevad kärpevalikud olid ka siis olemas, aga valitsejad paraku otsustasid teha just sellised valikud. Miks see teema jälle tõstatus? Tallinna lasteaedade raha eelarves ju ei kärbita. Miks valiti nüüdse kampaania teiseks osapooleks Tallinna Televisioon?
Tallinna Televisiooni mõtte ja vastava eelnõu käis 2007. aastal välja reformierakondlasest Tallinna volikogu liige Mati Eliste. Oma ideed põhjendas ta nõnda: "Kui teeme meediamonitooringut, siis jõuame tihtipeale arusaamisele, et meedia ei ole lõpuni objektiivne, vaid katkendlik, kohati isegi kallutatud." (Äripäev 26.10.2007).
Kauaaegse meediainimesena ta seda mõistis ja muidugi oli tal õigus, sest sama ongi kinnitanud mitmed monitooringud. Äripäeva artiklis ütles Eliste veel, et televisiooni käivitamiseks kulub 30-40 miljonit krooni. Linnavolikogu otsustas Tallinna Televisiooni loomise 2008. aasta septembris, kui kiideti heaks Tallinna TV kontseptsioon ning kinnitati ajakava selle elluviimiseks. Seega teati Tallinna Televisiooni tulekust juba ammu, seda enam, et sellele uudisele pööras meedia piisavat tähelepanu. Ilmselt ei usutud, et see tõesti tehaksegi ära või loodeti, et sellest tulebki üks äpu propagandakanal.
Tallinna Televisiooni tegijad võivadki uhked olla, et programm on käivitunud ja ootuste vastaselt sugugi mitte halvasti. Mõistagi on arenguruumi veel küllaga, aga eks seda kardetaksegi. Ilmselt sellest ja teatest, mille kohaselt Tallinna Televisioon taotleb ka ringhäälingu vabalevi luba, ongi tingitud rünnakud, kus telekanalit vastandatakse lasteaedadega. Mis puutub teleprojekti rahastamisse, siis ei vasta kampaaniameistrite väited tõele. Televisioonile pole lisaraha eraldatud, pigem vastupidi. Kontseptsiooni kohaselt peaks teleprojekti maksumus olema 2,3 miljonit eurot aastas, paraku on seda kärbitud 1,9 miljoni euroni.
Arvestades rahvusringhäälingu juhi Margus Allikmaa väljaütlemisi, mille kohaselt ühe teleprogrammi tegemiseks kulub 10 miljonit eurot aastas, on Tallinna TV võimalused pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Toon siinkohal ka Prantsusmaal tegutseva Lille linnatelevisiooni, mille juht on hetkel ühtlasi Euroopa Linnatelevisioonide Assotsiatsiooni president, eelarve näite. Sealne televisioon toodab 1,5 tundi programmi päevas ja nende eelarve on 3,5 miljonit eurot. Helsingi Stadi TV on aga arenev projekt ja liigub sama mudeli järgi nagu Tallinna TV. Olgu öeldud, et juba lähiajal liitub Euroopa linnatelevisioonide ühendusega ka Tallinna Televisioon.
Õigus on praegusel Tallinna opositsioonipoliitikul Jaak Juskel, kes ka eilsel volikogu istungil möönis, et Tallinn on viimastel aastatel ehitanud ja remontinud mitmeid koole ja lasteaedu, loonud üle kolme tuhande uue lasteaiakoha. Lisaksin, et Tallinn on ka hoolimata riigi kärbetest siiski tõstnud õpetajate palkasid ja seda ka lasteaedades nii nagu riik oli lubanud. Tean, et paljud Eesti linnad pole seda suutnud. Tallinn suudaks kindlasti veel rohkem, kui riik arvestaks omavalitsustega ja seda mitte ainult sõnades.
Ja lõpetuseks. Tallinna Televisioon on ellu kutsutud demokraatlikult valitud võimuorgani poolt, et olla loomulik osa euroopalikust pealinna kultuuri- ja meediamaastikust. Tegemist on sihtasutusega, mille nõukogus osalemisest kahjuks Tallinna opositsioonipoliitikud omal ajal keeldusid. Sama taktikat on jätkatud ka hiljem. Olles pakkunud opositsioonile sinemisvõimalust, on nad keeldunud intervjuudest ja saadetes osalemisest põhjendusega, et selles telekanalis ma ei tohi esineda. Muidugi, neil on ju oma telekanalid olemas! Euroopa enamikes riikides oleks riigi võimuerakondade esindajate taoline suhtumine mõistetamatu. Kui arenenud demokraatlikes riikides on meedia enamasti opositsiooni poolel, siis meil on meedia valik enamasti väga ühene: riigis võimu poolel ja pealinnas opositsiooni poolel.
President Toomas Hendrik Ilves muretses oma aastapäevakõnes selle üle, et kahjuks ei soovi paljud, kes Eestist läinud, siia tagasi tulla ka suurema palga puhul. Minu arvates on üheks olulisemaks põhjuseks sallimatus, mis on meie ühiskonda üha rohkem mürgitamas. Kes ja milleks sallimatust õhutab, kelle initsiatiivil just keskerakonnaga seotu vastu viha õhutatakse, seda võib vaid oletada. Kasulik on see eelkõige just Eesti vaenlastele ja konkurentidele. Õnneks Eesti rahvas oma temperamendiga kodusõda ei alusta, riigi tervist ja isegi julgeolekut aga taoline sallimatus nõrgestab kindlasti.
Rõhutan veelkord, et Tallinna Televisioon pole linnapea ega ühe partei projekt. Kõigile kritiseerijatele soovitan aga kõigepealt ise telekanali programmi vaadata ja asjalikku kriitikat esitada, mitte aga suvalisi silte kleepida.
24. märts 2011
Suurte valede lummuses
Rein Raud, kodanik
Lühidalt kokku võetuna seisneb artikli sõnum selles, et inimestel ja rahvastel on informatsioonilise enese-määramise õigus, ainult nemad ise tohivad otsustada, mis on nende kohta käiv tõde ja mis mitte. „Keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me seda ise ei taha,” ütleb akadeemik ning rõhutab, et „ei tohi ennast lasta petta ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine”. Mida sellele lisaks tuleb kasutada, võib järeldada igaüks ise.
Kõigepealt tahaksin ilma igasuguse irooniata avaldada tunnustust Diplomaatia toimetusele, kes otsustas lugupeetud poliitikut mitte säästa ning tema vaated laiemale avalikkusele kättesaadavaks teha. Lääneriikides leiaks selline ideoloogia mõistmist tõenäoliselt vaid holokausti-eitajate hulgas, mis on paljudes demokraatlikes riikides teadupärast kriminaliseeritud, aga isegi seal, kus ei ole, tuleks selliseid vaateid väljendaval ministril ja poliitikul suure tõenäosusega saada jälle eraisikuks ja selleks jäädagi. Eestis aga on meil põhjust muretseda: kui selline artikkel ilmub veel valitsusse kuuluva ministri sulest ning valitsusläbirääkimiste ajal, siis ilmselt on hea poliitilise vaistuga Aaviksool tunne, et tema ideoloogia võiks leida hoopis mõistmist ja poolehoidu. Sestap kutsun siinkohal avalikult üles Reformierakonna ja IRL-i teisi ideolooge võtma seisukohta, kas niisugused vaated võiksid haakuda tulevase valitsuse üldise ettekujutusega ajaloost, tõest ja identiteedist.
Natsismi juured
Aaviksoo alustab oma mõttekäiku Fichte vaimus filosoofiliste spekulatsioonidega „mina” ja „mittemina” universaalsest ja olemuslikust vastasseisust. „Mina” on siin laiem mõiste, mille sisse „mahuvad naabrid ja sõbrad, koduküla rahvas, Rotary klubi ... oma rahvas või rahvus, teistel jälle oma usukaaslased”. Kusjuures „mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal...” Selliselt põhimõtteliselt antihumanistlikult positsioonilt ei ole muidugi mingi dialoog meist erinevatega võimalik, üle parda on pühitud suurem osa XX sajandi filosoofiast alates Buberi ja Levinasega ning igasugune võimalus mõelda, nagu sünniks „mina” dialoogis „teisega”, „mina” võimalus väärikuseks sellest, kuidas suudan mõista endast erinevat.
Fichte filosoofia muutus Napoleoni sõdade käigus teadupärast kiiresti natsionalismi ideoloogiaks, mille on lühidalt ja hävitavalt kokku võtnud Bertrand Russell: kuna Fichte meta-füüsiline ego oli reaalses maailmas sakslane, siis järelikult oli saksa rahvus ülem kõigist teistest. Natuke pehmemas vormis ütleb midagi sarnast ka Aaviksoo: Eesti riik peab põhinema eestlaste etnilisel emotsionaalsel enesemääratlusel. Praktikas tähedab tema arusaam igaühe õigust konstrueerida endast selline kuvand, nagu talle meeldib. Perealbumites leiame me pilte sünnipäevadest ja pulmadest, ütleb ta, mitte aga tülidest ja koduvägivallast. Sama õigus peaks tema väitel olema riigil ja rahval. Teisisõnu, meie ajalooõpikutest peaksid kaduma viited Saksa okupatsiooni ajal Berliini saadetud teatele, et Eesti on nüüd „judenfrei”, ja üldsegi mitte ilma eestlaste abita, või siis punase korraga kaasa läinud eestlaste kuritegudest. Leian, et me ei vaja sellist puhast ja ilusat identiteeti. Nagu iga teinegi rahvas, saame päriselt tunnetada oma minevikku ainult ilma selle tumedaid ja traagilisi tahke eitamata.
Ent kuigi ajalooteadvusel on eriti meie maailmanurgas oluline osa kollektiivse identiteedi kujundamisel, oleksin siiski kaugel sellest, et nõustuda väitega, nagu oleks meie päritolu meie identiteedi tuumik, sünnipärane loomus ja lugu meie sündimisest (eriti valel põhinev lugu) meie kalleim vara. Palju olulisemaks pean seda, kes oleme siin ja praegu ning kuhu oleme võtnud kursi. Aaviksoo seevastu asetab „meie tegelikud teod ja vead – need, mida parandada saab” alles neljandale kohale pärast geneesimüüte, rahvuslikke sümboleid ja rahvuslikke iseloomu-stereotüüpe, mis kõik nõuavad rohkem austust ja tähelepanu. Ma ei taha mingil tingimusel halvustada ühegi inimese identiteedi ühtki aspekti ning samuti nagu Aaviksoo pean eesti keele ja kultuuri säilimist ja arengut üheks Eesti riigi olulisimaks ülesandeks. Kuid eelistaksin, et sedagi täidetaks tegudega. Eestlase ja Eesti Vabariigi kodanikuna ma tahan tunda uhkust saavutuste ja algatuste, mitte müütide ja sümbolite üle.
Õigus valedele
On küll mõistetav, et pärast seda, kui Eesti on saavutanud kõik oma reaalselt määratletavad eesmärgid, liitunud Euroopa Liidu, NATO ja euroalaga, võib edasine tulevik korraga tunduda liiga abstraktne ja hirmutav. Aga nii ei tohiks olla inimesega, kes on andnud nõusoleku kandideerida riigikokku. Võib-olla olen ka mina, nagu Aaviksoo halvustavalt ütleb, „valgustus-ajast hullutatud”, aga mu meelest on konsensuslik tulevikunägemine ainuke alus, millele võiks tugineda Eesti riiki ja kodanikkonda ühendav enese-määratlus, põhiseaduslik patriotism.
Kuid mängigem lõpetuseks ka saatana advokaati ja küsigem: kas Aaviksoo pakutud retsept võiks moraalseid kaalutlusi kõrvale jättes olla Eestile kasulik? Ka siin tuleb paraku vastata, et ei, ei ja veel kord ei. Esimene „ei” järeldub asjaolust, et mida me lubame endale, seda lubame ka kõigile teistele, ning ka Aaviksoo ütleb, et „oleks rumal panna pahaks nende riikide tegevust, kes samuti ei soovi alati tõde rääkida” (väide, millega ma pole nõus ning reserveerin endale rumala õiguse panna seda pahaks kõigile riikidele). Igatahes tähendab see vaikivat tunnustust Venemaal levitatavale sovetlikule ajalookäsitusele ning pole erilist kahtlust, kumb vale rahvusvahelises konkurentsis peale jääb.
Teine „ei” tuleneb riigisisese stabiilsuse seisukohast. Sest kui „õigus valedele” laieneb „kõikidele organisatsioonidele, kellel on mingilgi tajutaval tasemel eneseteadvus”, siis tähendab see, et näiteks Notšnoi Dozoril on samuti õigus valetada oma järgijatele ja me ei peaks seda kuidagi pahaks panema. Ja miks peaksid emotsionaalse enese-määramise õigusega venelased üldse järele mõtlema selle üle, mida nende perealbumist tuttavad uhkes mundris vanaisad võib-olla kunagi tegelikult tegid?
Ning kolmanda „ei”, ma loodan, ütlevad noored Eesti kodanikud, kes ei taha ennast identifitseerida valetava riigi ja primitiivsete geneesimüütidega. Ma loodan, et nad ütlevad selle „ei” järgmine kord valimiskastide ääres, mitte jalgadega hääletades, kuigi karta on, et mitte kõik neist ei suuda neli aastat oodata.
Tänases Eesti Päevalehes juhib professor Rein Raud tähelepanu sellele, et meie üks tulevase Riigikogu liikmeid ja potentsiaalne minister või lausa RK spiiker väljendab selgelt natsistlikke seisukohti, mis on eriti naeruväärne selles mõttes, et niisugune ideoloogia seondub meie realiteete arvestades vaid mõne tühise väikeriigi nagu näiteks omaaegse Horvaatia ustaššide absurdse rahvusideoloogiaga.
Lühidalt kokku võetuna seisneb artikli sõnum selles, et inimestel ja rahvastel on informatsioonilise enese-määramise õigus, ainult nemad ise tohivad otsustada, mis on nende kohta käiv tõde ja mis mitte. „Keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me seda ise ei taha,” ütleb akadeemik ning rõhutab, et „ei tohi ennast lasta petta ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine”. Mida sellele lisaks tuleb kasutada, võib järeldada igaüks ise.
Kõigepealt tahaksin ilma igasuguse irooniata avaldada tunnustust Diplomaatia toimetusele, kes otsustas lugupeetud poliitikut mitte säästa ning tema vaated laiemale avalikkusele kättesaadavaks teha. Lääneriikides leiaks selline ideoloogia mõistmist tõenäoliselt vaid holokausti-eitajate hulgas, mis on paljudes demokraatlikes riikides teadupärast kriminaliseeritud, aga isegi seal, kus ei ole, tuleks selliseid vaateid väljendaval ministril ja poliitikul suure tõenäosusega saada jälle eraisikuks ja selleks jäädagi. Eestis aga on meil põhjust muretseda: kui selline artikkel ilmub veel valitsusse kuuluva ministri sulest ning valitsusläbirääkimiste ajal, siis ilmselt on hea poliitilise vaistuga Aaviksool tunne, et tema ideoloogia võiks leida hoopis mõistmist ja poolehoidu. Sestap kutsun siinkohal avalikult üles Reformierakonna ja IRL-i teisi ideolooge võtma seisukohta, kas niisugused vaated võiksid haakuda tulevase valitsuse üldise ettekujutusega ajaloost, tõest ja identiteedist.
Natsismi juured
Aaviksoo alustab oma mõttekäiku Fichte vaimus filosoofiliste spekulatsioonidega „mina” ja „mittemina” universaalsest ja olemuslikust vastasseisust. „Mina” on siin laiem mõiste, mille sisse „mahuvad naabrid ja sõbrad, koduküla rahvas, Rotary klubi ... oma rahvas või rahvus, teistel jälle oma usukaaslased”. Kusjuures „mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal...” Selliselt põhimõtteliselt antihumanistlikult positsioonilt ei ole muidugi mingi dialoog meist erinevatega võimalik, üle parda on pühitud suurem osa XX sajandi filosoofiast alates Buberi ja Levinasega ning igasugune võimalus mõelda, nagu sünniks „mina” dialoogis „teisega”, „mina” võimalus väärikuseks sellest, kuidas suudan mõista endast erinevat.
Fichte filosoofia muutus Napoleoni sõdade käigus teadupärast kiiresti natsionalismi ideoloogiaks, mille on lühidalt ja hävitavalt kokku võtnud Bertrand Russell: kuna Fichte meta-füüsiline ego oli reaalses maailmas sakslane, siis järelikult oli saksa rahvus ülem kõigist teistest. Natuke pehmemas vormis ütleb midagi sarnast ka Aaviksoo: Eesti riik peab põhinema eestlaste etnilisel emotsionaalsel enesemääratlusel. Praktikas tähedab tema arusaam igaühe õigust konstrueerida endast selline kuvand, nagu talle meeldib. Perealbumites leiame me pilte sünnipäevadest ja pulmadest, ütleb ta, mitte aga tülidest ja koduvägivallast. Sama õigus peaks tema väitel olema riigil ja rahval. Teisisõnu, meie ajalooõpikutest peaksid kaduma viited Saksa okupatsiooni ajal Berliini saadetud teatele, et Eesti on nüüd „judenfrei”, ja üldsegi mitte ilma eestlaste abita, või siis punase korraga kaasa läinud eestlaste kuritegudest. Leian, et me ei vaja sellist puhast ja ilusat identiteeti. Nagu iga teinegi rahvas, saame päriselt tunnetada oma minevikku ainult ilma selle tumedaid ja traagilisi tahke eitamata.
Ent kuigi ajalooteadvusel on eriti meie maailmanurgas oluline osa kollektiivse identiteedi kujundamisel, oleksin siiski kaugel sellest, et nõustuda väitega, nagu oleks meie päritolu meie identiteedi tuumik, sünnipärane loomus ja lugu meie sündimisest (eriti valel põhinev lugu) meie kalleim vara. Palju olulisemaks pean seda, kes oleme siin ja praegu ning kuhu oleme võtnud kursi. Aaviksoo seevastu asetab „meie tegelikud teod ja vead – need, mida parandada saab” alles neljandale kohale pärast geneesimüüte, rahvuslikke sümboleid ja rahvuslikke iseloomu-stereotüüpe, mis kõik nõuavad rohkem austust ja tähelepanu. Ma ei taha mingil tingimusel halvustada ühegi inimese identiteedi ühtki aspekti ning samuti nagu Aaviksoo pean eesti keele ja kultuuri säilimist ja arengut üheks Eesti riigi olulisimaks ülesandeks. Kuid eelistaksin, et sedagi täidetaks tegudega. Eestlase ja Eesti Vabariigi kodanikuna ma tahan tunda uhkust saavutuste ja algatuste, mitte müütide ja sümbolite üle.
Õigus valedele
On küll mõistetav, et pärast seda, kui Eesti on saavutanud kõik oma reaalselt määratletavad eesmärgid, liitunud Euroopa Liidu, NATO ja euroalaga, võib edasine tulevik korraga tunduda liiga abstraktne ja hirmutav. Aga nii ei tohiks olla inimesega, kes on andnud nõusoleku kandideerida riigikokku. Võib-olla olen ka mina, nagu Aaviksoo halvustavalt ütleb, „valgustus-ajast hullutatud”, aga mu meelest on konsensuslik tulevikunägemine ainuke alus, millele võiks tugineda Eesti riiki ja kodanikkonda ühendav enese-määratlus, põhiseaduslik patriotism.
Kuid mängigem lõpetuseks ka saatana advokaati ja küsigem: kas Aaviksoo pakutud retsept võiks moraalseid kaalutlusi kõrvale jättes olla Eestile kasulik? Ka siin tuleb paraku vastata, et ei, ei ja veel kord ei. Esimene „ei” järeldub asjaolust, et mida me lubame endale, seda lubame ka kõigile teistele, ning ka Aaviksoo ütleb, et „oleks rumal panna pahaks nende riikide tegevust, kes samuti ei soovi alati tõde rääkida” (väide, millega ma pole nõus ning reserveerin endale rumala õiguse panna seda pahaks kõigile riikidele). Igatahes tähendab see vaikivat tunnustust Venemaal levitatavale sovetlikule ajalookäsitusele ning pole erilist kahtlust, kumb vale rahvusvahelises konkurentsis peale jääb.
Teine „ei” tuleneb riigisisese stabiilsuse seisukohast. Sest kui „õigus valedele” laieneb „kõikidele organisatsioonidele, kellel on mingilgi tajutaval tasemel eneseteadvus”, siis tähendab see, et näiteks Notšnoi Dozoril on samuti õigus valetada oma järgijatele ja me ei peaks seda kuidagi pahaks panema. Ja miks peaksid emotsionaalse enese-määramise õigusega venelased üldse järele mõtlema selle üle, mida nende perealbumist tuttavad uhkes mundris vanaisad võib-olla kunagi tegelikult tegid?
Ning kolmanda „ei”, ma loodan, ütlevad noored Eesti kodanikud, kes ei taha ennast identifitseerida valetava riigi ja primitiivsete geneesimüütidega. Ma loodan, et nad ütlevad selle „ei” järgmine kord valimiskastide ääres, mitte jalgadega hääletades, kuigi karta on, et mitte kõik neist ei suuda neli aastat oodata.
Tänases Eesti Päevalehes juhib professor Rein Raud tähelepanu sellele, et meie üks tulevase Riigikogu liikmeid ja potentsiaalne minister või lausa RK spiiker väljendab selgelt natsistlikke seisukohti, mis on eriti naeruväärne selles mõttes, et niisugune ideoloogia seondub meie realiteete arvestades vaid mõne tühise väikeriigi nagu näiteks omaaegse Horvaatia ustaššide absurdse rahvusideoloogiaga.
22. märts 2011
Kuidas võita valimisi?
LEO KUNNAS
reservkolonelleitnant ja kirjanik
Valimiskampaania oli täies hoos, kui ühel päeval helistas mulle ema, 75-aastane Põlvamaal Orava vallas elav pensionär ning teatas, et on täna Tallinna tulnud. „Mida sa siin teed?” küsisin imestunult. „Ah tead, meid vanainimesi toodi Stenbocki maja vaatama. Väga tore oli!” vastas ta.
Paari päeva pärast rääkis mu kuueaastane poeg, et tead, isa, ma sain täna peaministri toolil istuda. „Kõik meie lasteaiarühma lapsed, kes tahtsid, said seda teha.” Pärast oli härra peaminister öelnud, et tavaliselt hoiavad ministrid kümne küünega oma toolist kinni ning istme tagurpidi pööranud. Seal olid tõesti küünejäljed. Peagi selgus, et need polnud lugupeetud peaministri, vaid ühe eelmise peaministri kassi omad. Lapsed olid vaimustuses.
Samal õhtul seisis meie korteri ukse taga IRL-i aktivist, viisakas ja ontlik noormees, et propagandat teha ja parteinänni jagada. Ta kinkis mulle helesinise erakonna logoga ostukoti ning mainis, et selle sees on ka väike šokolaad. Kui aktivist oli lahkunud, asus mu poeg innukalt lubatud magusat otsima, aga mida polnud, seda polnud. Küllap oli šokolaaditahvlike kusagile kukkunud või lihtsalt kahe silma vahele jäänud. „Siin ei ole midagi,” oli poiss pettunud. Lohutasin, et valimiste ajal ei tasu iga lubadust tõsiselt võtta ning poetasin reklaami suurde pappkasti, mille olin spetsiaalselt selleks otstarbeks varunud.
Sinna olid kogunenud põhiliselt erakondade klantsnäod. Reformierakond oli lasknud välja anda koguni paksu kaubamaja kataloogi meenutava üllitise. Igas trükises oli ka osake minu, nagu iga teisegi maksumaksja raha. Seda oli mullu ligi 85 miljonit krooni riigieelarvest. Riiklikku toetust ei jagata kõigi registreeritud erakondade vahel võrdselt, vaid vastavalt esindatusele riigikogus. Suuremad parteid muutugu veelgi suuremaks ning väiksemad hääbugu.
Ansipi libarahvuslus
Ikkagi jäi riigi toetusest ja eraannetustest väheseks. Kui veel jaanuaris ilmus ajakirjanduses lugusid, milles protestiti riigi ja kohalike omavalitsuste struktuuride ja ressursside kasutamise vastu kampaanias, siis veebruar oli juba üsna vaikne. Säärane käitumine on muutunud loomulikuks osaks poliitkultuurist. Mida oli sõltumatul kandidaadil säärasele totaalsele kampaaniale vastu panna? Kuuepäine loosungeid pritsiv parteilohe tõi isegi mõne erakonna veendunud pooldajatele muige suule.
Välikampaania käigus liikusin ainult ühissõidukitega, et valijatega suhelda. Ma ei poolda ukselt uksele käimist, sest see oleks tungimine inimeste eraellu. Poliitika on avalik tegevus, seepärast peaks sel teemal suhtlema ainult avalikus ruumis. Jõudsin isiklikult rääkida umbes tuhande kahesaja Harju- ja Raplamaa elanikuga. Kõige mõtlemapanevamateks kujunesid dialoogid nendega, kes on Eesti poliitikas sedavõrd pettunud, et olid otsustanud valimisest loobuda. Enamikku neist ei olnud võimalik paraku ümber veenda.
Veebruari lõpus kohtas sääraseid inimesi sagedamini kui kuu alguses või jaanuari lõpus. Veebruari kestel edastas meedia jõuliselt kahte sõnumit – Reformierakond saab riigikogus vähemalt 40 või isegi 51 kohta ning üksikkandidaatide poolt ei tasu hääletada, kuna neile antud hääled lähevad kaotsi või kantakse üle valimised võitnud erakondadele.
Mõistagi oli esimese väite puhul tegu soovitud tulemuse saavutamisele suunatud desinformatsiooniga ning teine neist oli lihtsalt vale, aga kahtlemata mõjusid need väited valimis-süsteemi peensusteni mitte tundvatele kodanikele pärssivalt. Loodetud valimisaktiivsuse olulist tõusu ei toimunud.
„Hääletan Reformi poolt, sest muidu tuleb Savisaar võimule ja kõik läheb halvemaks.” Neid väiteid kohtas küllalt sageli. Ilma Savisaareta poleks Ansip võimul püsinud, sest masuaegne kriisijuhtimine, mis põhiliselt koosnes hiina kommunisti kombel omaenda varasemate vigade tagajärgede kangelaslikust ületamisest, poleks selleks küll põhjust andnud.
Kui oleksin kandideerinud Lasnamäel või Ida-Virumaal, oleksin küllap kuulnud: „Hääletan keski poolt, sest Ansipist ja tema valitsusest on kõrini.” Ilma Ansipita ei oleks Savisaar Tallinnas võimul. Eesti kodanikud on jagunenud poliitilistesse leeridesse paljuski etnilisel pinnal.
Kartus, et 2007. aasta aprillisündmuste näol on tegu Eesti nüüdisajaloo kõige negatiivsema sündmusega, on kinnitust leidnud. See oli kriis, mida oleks pidanud ennetama ja ära hoidma. See Pyrrhose võit koondas suure osa eesti rahvast Ansipi valitsuse ümber. Tõeliselt suured võidud, mis saavutatakse ilma vägivallata, ei ole nii nähtavad, et enamik inimesi suudaks nende tähtsust hoomata. Just säärane võit oli Eesti iseseisvuse veretu taastamine 1990. aastate alguses. Pronkssõduri teisaldamine oli küll libavõit, aga see-eest hõlpsasti nähtav ja hoomatav libavõit.
Inimeste poliitilised eelistused ei ole tihti ratsionaalsed, vaid alateadlikud ja emotsionaalsed. Defineeriksin Ansipi valitsuse tekitatud fenomeni libarahvuslusena, sest just praeguste võimuerakondade äärmuslik neoliberalistlik majanduspoliitika ning sotsiaalküsimuste tagaplaanile jätmine on loonud tingimused, kus eesti rahvas ei suuda end taastoota ning kahaneb ja kuhtub.
Paraku tagas just see fenomen võimuerakondadele võidu, on õigustuseks nende tegudele ja tegematajätmistele eile ja täna ning blankoveksel tulevikuotsusteks, millised need ka poleks.
Libarahvusluse sündroom võib tagada Reformierakonnale võidu ka järgmistel või isegi ülejärgmistel valimistel, sest kord inimeste teadvuses loodud kujundid on visad püsima. Kes on meie vastu, see on Savisaare poolt.
WC-potist alla
Mõned nimetasid valimisdebatte heatasemelisteks ja sisulisteks. Sellega ei saa nõustuda, sest Eesti arengu põhiküsimus – kuidas luua tingimused elanikkonna vähenemise peatamiseks – ei tõusnud piisava teravusega, ammugi ei leidnud ammendavat vastust.
Politoloog Rein Taagepera WC-poti teooria kohaselt on laulva revolutsiooni ajal sündinud viimane suurem põlvkond otsekui lukuks, mis takistab meie demograafiliste protsesside püsivalt negatiivseks muutumist ehk WC-torru libisemist. Taagepera ei arvestanud arvestusi tehes inimeste, eriti noorema põlvkonna massilise lahkumisega Eestist. Viimase paari aastaga on see saavutanud enneolematud mõõtmed. Madala sündimuse ja inimeste lahkumise koosmõjul leiab lugupeetud professori kardetud WC-torust allalibisemine tõenäoliselt aset juba käesoleval kümnendil.
Kuidas seda allakäiku peatada? See jääb Eesti arengu võtmeküsimuseks, tunnistame seda või ei.
Kommentaariks: see Leo Kunnase arvamuskirjutis ilmus 22. märtsi Eesti Päevalehes. Meenutame, et oleme ka oma blogis juhtinud tähelepanu samasugustele ebaeetilistele tendentsidele valimiskampaanias, millest peavoolu meedia külmalt mööda läks. Küll aga võiks Leole soovitada kandideerida järgmine kord mõne erakonna nimekirjas, väärtustades seda, aga sellega ka enda võidetud valijate hääli.
reservkolonelleitnant ja kirjanik
Valimiskampaania oli täies hoos, kui ühel päeval helistas mulle ema, 75-aastane Põlvamaal Orava vallas elav pensionär ning teatas, et on täna Tallinna tulnud. „Mida sa siin teed?” küsisin imestunult. „Ah tead, meid vanainimesi toodi Stenbocki maja vaatama. Väga tore oli!” vastas ta.
Paari päeva pärast rääkis mu kuueaastane poeg, et tead, isa, ma sain täna peaministri toolil istuda. „Kõik meie lasteaiarühma lapsed, kes tahtsid, said seda teha.” Pärast oli härra peaminister öelnud, et tavaliselt hoiavad ministrid kümne küünega oma toolist kinni ning istme tagurpidi pööranud. Seal olid tõesti küünejäljed. Peagi selgus, et need polnud lugupeetud peaministri, vaid ühe eelmise peaministri kassi omad. Lapsed olid vaimustuses.
Samal õhtul seisis meie korteri ukse taga IRL-i aktivist, viisakas ja ontlik noormees, et propagandat teha ja parteinänni jagada. Ta kinkis mulle helesinise erakonna logoga ostukoti ning mainis, et selle sees on ka väike šokolaad. Kui aktivist oli lahkunud, asus mu poeg innukalt lubatud magusat otsima, aga mida polnud, seda polnud. Küllap oli šokolaaditahvlike kusagile kukkunud või lihtsalt kahe silma vahele jäänud. „Siin ei ole midagi,” oli poiss pettunud. Lohutasin, et valimiste ajal ei tasu iga lubadust tõsiselt võtta ning poetasin reklaami suurde pappkasti, mille olin spetsiaalselt selleks otstarbeks varunud.
Sinna olid kogunenud põhiliselt erakondade klantsnäod. Reformierakond oli lasknud välja anda koguni paksu kaubamaja kataloogi meenutava üllitise. Igas trükises oli ka osake minu, nagu iga teisegi maksumaksja raha. Seda oli mullu ligi 85 miljonit krooni riigieelarvest. Riiklikku toetust ei jagata kõigi registreeritud erakondade vahel võrdselt, vaid vastavalt esindatusele riigikogus. Suuremad parteid muutugu veelgi suuremaks ning väiksemad hääbugu.
Ansipi libarahvuslus
Ikkagi jäi riigi toetusest ja eraannetustest väheseks. Kui veel jaanuaris ilmus ajakirjanduses lugusid, milles protestiti riigi ja kohalike omavalitsuste struktuuride ja ressursside kasutamise vastu kampaanias, siis veebruar oli juba üsna vaikne. Säärane käitumine on muutunud loomulikuks osaks poliitkultuurist. Mida oli sõltumatul kandidaadil säärasele totaalsele kampaaniale vastu panna? Kuuepäine loosungeid pritsiv parteilohe tõi isegi mõne erakonna veendunud pooldajatele muige suule.
Välikampaania käigus liikusin ainult ühissõidukitega, et valijatega suhelda. Ma ei poolda ukselt uksele käimist, sest see oleks tungimine inimeste eraellu. Poliitika on avalik tegevus, seepärast peaks sel teemal suhtlema ainult avalikus ruumis. Jõudsin isiklikult rääkida umbes tuhande kahesaja Harju- ja Raplamaa elanikuga. Kõige mõtlemapanevamateks kujunesid dialoogid nendega, kes on Eesti poliitikas sedavõrd pettunud, et olid otsustanud valimisest loobuda. Enamikku neist ei olnud võimalik paraku ümber veenda.
Veebruari lõpus kohtas sääraseid inimesi sagedamini kui kuu alguses või jaanuari lõpus. Veebruari kestel edastas meedia jõuliselt kahte sõnumit – Reformierakond saab riigikogus vähemalt 40 või isegi 51 kohta ning üksikkandidaatide poolt ei tasu hääletada, kuna neile antud hääled lähevad kaotsi või kantakse üle valimised võitnud erakondadele.
Mõistagi oli esimese väite puhul tegu soovitud tulemuse saavutamisele suunatud desinformatsiooniga ning teine neist oli lihtsalt vale, aga kahtlemata mõjusid need väited valimis-süsteemi peensusteni mitte tundvatele kodanikele pärssivalt. Loodetud valimisaktiivsuse olulist tõusu ei toimunud.
„Hääletan Reformi poolt, sest muidu tuleb Savisaar võimule ja kõik läheb halvemaks.” Neid väiteid kohtas küllalt sageli. Ilma Savisaareta poleks Ansip võimul püsinud, sest masuaegne kriisijuhtimine, mis põhiliselt koosnes hiina kommunisti kombel omaenda varasemate vigade tagajärgede kangelaslikust ületamisest, poleks selleks küll põhjust andnud.
Kui oleksin kandideerinud Lasnamäel või Ida-Virumaal, oleksin küllap kuulnud: „Hääletan keski poolt, sest Ansipist ja tema valitsusest on kõrini.” Ilma Ansipita ei oleks Savisaar Tallinnas võimul. Eesti kodanikud on jagunenud poliitilistesse leeridesse paljuski etnilisel pinnal.
Kartus, et 2007. aasta aprillisündmuste näol on tegu Eesti nüüdisajaloo kõige negatiivsema sündmusega, on kinnitust leidnud. See oli kriis, mida oleks pidanud ennetama ja ära hoidma. See Pyrrhose võit koondas suure osa eesti rahvast Ansipi valitsuse ümber. Tõeliselt suured võidud, mis saavutatakse ilma vägivallata, ei ole nii nähtavad, et enamik inimesi suudaks nende tähtsust hoomata. Just säärane võit oli Eesti iseseisvuse veretu taastamine 1990. aastate alguses. Pronkssõduri teisaldamine oli küll libavõit, aga see-eest hõlpsasti nähtav ja hoomatav libavõit.
Inimeste poliitilised eelistused ei ole tihti ratsionaalsed, vaid alateadlikud ja emotsionaalsed. Defineeriksin Ansipi valitsuse tekitatud fenomeni libarahvuslusena, sest just praeguste võimuerakondade äärmuslik neoliberalistlik majanduspoliitika ning sotsiaalküsimuste tagaplaanile jätmine on loonud tingimused, kus eesti rahvas ei suuda end taastoota ning kahaneb ja kuhtub.
Paraku tagas just see fenomen võimuerakondadele võidu, on õigustuseks nende tegudele ja tegematajätmistele eile ja täna ning blankoveksel tulevikuotsusteks, millised need ka poleks.
Libarahvusluse sündroom võib tagada Reformierakonnale võidu ka järgmistel või isegi ülejärgmistel valimistel, sest kord inimeste teadvuses loodud kujundid on visad püsima. Kes on meie vastu, see on Savisaare poolt.
WC-potist alla
Mõned nimetasid valimisdebatte heatasemelisteks ja sisulisteks. Sellega ei saa nõustuda, sest Eesti arengu põhiküsimus – kuidas luua tingimused elanikkonna vähenemise peatamiseks – ei tõusnud piisava teravusega, ammugi ei leidnud ammendavat vastust.
Politoloog Rein Taagepera WC-poti teooria kohaselt on laulva revolutsiooni ajal sündinud viimane suurem põlvkond otsekui lukuks, mis takistab meie demograafiliste protsesside püsivalt negatiivseks muutumist ehk WC-torru libisemist. Taagepera ei arvestanud arvestusi tehes inimeste, eriti noorema põlvkonna massilise lahkumisega Eestist. Viimase paari aastaga on see saavutanud enneolematud mõõtmed. Madala sündimuse ja inimeste lahkumise koosmõjul leiab lugupeetud professori kardetud WC-torust allalibisemine tõenäoliselt aset juba käesoleval kümnendil.
Kuidas seda allakäiku peatada? See jääb Eesti arengu võtmeküsimuseks, tunnistame seda või ei.
Kommentaariks: see Leo Kunnase arvamuskirjutis ilmus 22. märtsi Eesti Päevalehes. Meenutame, et oleme ka oma blogis juhtinud tähelepanu samasugustele ebaeetilistele tendentsidele valimiskampaanias, millest peavoolu meedia külmalt mööda läks. Küll aga võiks Leole soovitada kandideerida järgmine kord mõne erakonna nimekirjas, väärtustades seda, aga sellega ka enda võidetud valijate hääli.
8. märts 2011
SEPPIK ÕÕNESTAB KESKERAKONNA JALGEALUST
Alltoodud uudis pärineb ERR-i uudistevoost. Mis ahvatleb Seppikut õõnestama Keskerakonna ja selle juhi jalgealust? Ilmselt on põhjuseks paremerakondade viha ja kibestumine (mida Seppik haibib?), et Savisaart ei õnnestunud siiski valimistulemuste edastamise katkestuse ajal häälesaajate esikohalt välja puksida ning Keskerakond saavutas hoolimata vastikuist ja aluseta rünnakuist, mis kestsid terve aasta, ikkagi 2. koha. Kas tõesti tuleb nüüd keskerakondlaste enda kätega see erakond laiali saata?! Muud eesmärki ju sellised intervjuud ei teeni.
On vähetõenäoline, et Edgar Savisaar selgitab oma erakonnakaaslastele valimiskaotuse põhjusi, arvas Keskerakonna fraktsiooni senine aseesimees Ain Seppik.
Ta möönis "Terevisioonis", et Keskerakonna Savisaare-vastane opositsioon tahab esimehelt riigikogu valimistel kogetud ebaedu kohta selgitusi kuulda, kuid tõenäoliselt ta seda ei tee. "Pärast üleeile õhtul peetud kõnet minemamarssimist mina seda praegu eriti ei usu. Ta oleks võinud juba seal hakata selgitama," arvas Seppik.
Saatekülaline tunnistas, et eesti valijad ei saa Keskerakonna poliitikast aru. "Ilmselt on vähe värskust ja vähe uusi ideid," arvas Seppik. Tema sõnul on Keskerakond teiste erakondade suhtes liiga tige. "Me anname kohtusse alates Indrek Raudsest kuni peaaegu Rooma paavstini välja /.../See kindlasti ei ole päris õige tee, kuid vastanduda iseenesest tuleb, et näidata oma ideid."
Vastates küsimusele, kas Keskerakond suudaks ilma Savisaareta koos püsida, arvas Seppik, et selleks tuleb saavutada ühtsus. "Kõik, kes erakonnas midagi tähendavad, peaksid vedama ühte poliitikat. Mul on tunne, et osa on kõrvale jäetud ja sellest see probleem ongi tekkinud."
Keskerakond sai riigikogu valmistel 26 mandaati ehk kolm kohta vähem kui 2007. aastal. Erakond suutis valimistel oma konkurente edestada vaid ühes valimisrongkonnas - Ida-Virumaal. Valimiste suurima häältesaagi korjas Edgar Savisaar, kellele anti 23 000 häält.
On vähetõenäoline, et Edgar Savisaar selgitab oma erakonnakaaslastele valimiskaotuse põhjusi, arvas Keskerakonna fraktsiooni senine aseesimees Ain Seppik.
Ta möönis "Terevisioonis", et Keskerakonna Savisaare-vastane opositsioon tahab esimehelt riigikogu valimistel kogetud ebaedu kohta selgitusi kuulda, kuid tõenäoliselt ta seda ei tee. "Pärast üleeile õhtul peetud kõnet minemamarssimist mina seda praegu eriti ei usu. Ta oleks võinud juba seal hakata selgitama," arvas Seppik.
Saatekülaline tunnistas, et eesti valijad ei saa Keskerakonna poliitikast aru. "Ilmselt on vähe värskust ja vähe uusi ideid," arvas Seppik. Tema sõnul on Keskerakond teiste erakondade suhtes liiga tige. "Me anname kohtusse alates Indrek Raudsest kuni peaaegu Rooma paavstini välja /.../See kindlasti ei ole päris õige tee, kuid vastanduda iseenesest tuleb, et näidata oma ideid."
Vastates küsimusele, kas Keskerakond suudaks ilma Savisaareta koos püsida, arvas Seppik, et selleks tuleb saavutada ühtsus. "Kõik, kes erakonnas midagi tähendavad, peaksid vedama ühte poliitikat. Mul on tunne, et osa on kõrvale jäetud ja sellest see probleem ongi tekkinud."
Keskerakond sai riigikogu valmistel 26 mandaati ehk kolm kohta vähem kui 2007. aastal. Erakond suutis valimistel oma konkurente edestada vaid ühes valimisrongkonnas - Ida-Virumaal. Valimiste suurima häältesaagi korjas Edgar Savisaar, kellele anti 23 000 häält.
7. märts 2011
LAEVANDUSÄRI TEGELIK TAUST
Lubasin avalikult selgitada enda osalemist laevandusäris ning kommenteerida meedias ilmunut. Meie ajakirjanikel on kombeks nõuda vastuseid n-ö tunni aja pärast, kuid viie-kuue aasta tagustest asjadest rääkimisega nii kiire küll ei ole. Meenutan, et ka president võttis endale vastamiseks aega, kui Postimees avaldas Wiki-materjalid tema kõnelustest USA diplomaatidega.
Nüüd, kui valimispäev on möödas, on ka põhjaliku ülevaate andmiseks aeg sobiv. Esmalt aga tooksin välja kümme postulaati, et järgnev oleks lihtsamini jälgitav:
Laevandus on rahvusvaheline äri.
Sellise ettevõtluse jaoks kehtestavad reeglid ÜRO ja teised poliitilised organisatsioonid.
Ettevõtlus ei ole poliitika.
Lähtuvalt poliitiliselt kehtestatud reeglitest on laevandusäri kas legaalne või illegaalne,
mitte eetiline või ebaeetiline.
Eetika on oluline, ennekõike poliitikas ja meedias.
Teema käsitlemiseks on hädavajalik valdkonna spetsiifikast arusaamine.
Offshore’ide kasutamine on laevanduses reegel, mitte erand.
Veetav kaup ei kuulu reeglina vedajale.
Inglise õigusest lähtuvalt on vedudega seotud info konfidentsiaalne ega kuulu avaldamisele kolmandatele osapooltele.
Laeval toimuva ja info kaitstuse eest vastutab kapten.
Jätkan juba põhjalikumalt.
Linnavolikogu praegune maja Tallinnas kuulus kunagi volikogu esimesele juhile – Johann Karl Etienne Girard de Soucantonile. Siis ei peetud selles majas istungeid, vaid tegemist oli tollasele esimehele, väga ettevõtlikule mehele kuuluva elamuga. Volikogu esimehed ongi enamasti olnud keskmisest ettevõtlikumad. Kui uuemast ajast näiteid tuua, siis üks eredamaid on kindlasti Tiit Vähi, keda praegu tituleerime suurettevõtjaks.
Mina olen ettevõtlusega seotud olnud juba mõnda aega; merendus pole seejuures sugugi esimene katsetus. Ei midagi salajast, alates 2005. aastast olen majandushuvide deklaratsioonis oma tegevusest aru andnud, nagu kord ja kohus. Kuue aasta jooksul pole keegi huvi tundnud kuidas ja kus minuga seotud laevandusettevõte tegutseb. Nagu ikka, tekkis ka nüüd huvi vahetult enne valimisi. Kuigi materjal oli valmis juba pool aastat varem, nagu „Pealtnägijas“ kinnitati.
Nii nagu pereelus ei räägi täie aruga inimesed avalikult, mis nende magamistoas toimub, ei tehta seda ka äris. Poliitikas tegutseb suhteliselt palju ettevõtjaid, aga ei pajata nad avalikult oma ettevõtlusega seotud üksikasjadest. Peamine põhjus, miks selles osas madalat profiili hoitakse, on terves reas pisidetailides, mis iga ettevõtmise juurde kuuluvad ja mis pole avaliku arutelu objektiks. Avaldatud infol võib sageli olla kas otseses või kaudses mõttes väga kõrge hind ja avalikkuse jaoks tühine detail võib ettevõttele olla fataalse tähendusega.
Mereõigus pöörab informatsiooni konfidentsiaalsusele eriti suurt tähelepanu ning suur suu võib kaasa tuua nii tsiviil- kui kriminaalvastutuse. Kui nt see info, mida Balkan Stari nimelise laeva reiside kohta on viimastel nädalatel levitatud, tulnuks välja sel ajal, kui tööandjate poolt algatatud kriminaalasi kapteni suhtes oli pooleli, oleks uurimine kindlasti ka lõpule viidud. Informatsiooniga ebaseaduslik ümberkäimine oligi selle kriminaalasja sisu. See, et mõni meeskonnaliige levitab tööandjale kuuluvat infot, on ka tõestus sellest, et kriminaalasja ei algatatud asjata.
Laevandus on spetsiifiline ja keerukas ettevõtlusvaldkond, samas aga võimalusterohke ning Eesti riigile perspektiivne. See on 100% eksport, mis riigi majandust peaks turgutama ja uusi töökohti tooma. Praegune Hiina kaupadele sildi „Made in Estonia“ kleepimine ja EL riikidesse edasisaatmine ei saa olla jätkusuutlik eksport. Samas võib täna need inimesed näppude peal üles lugeda, kes merendusalast ettevõtlust on võimelised korraldama. Pean silmas mitte meremehi, vaid just selle valdkonna mänedžere, kel on üldpilt kogu süsteemist. Meremees on nagu autojuhtki, kes veab võõra kauba ühest punktist teise. Nagu autojuhtki, ei valda ka meremees süsteemi toimimist ega juhtimist.
Eestis on mitmed ettevõtjad investeerinud merendusse ning reeglina (minu teada eranditult) palganud spetsialistid, kes igapäevaselt asjaga tegelevad. Usun, et investori enda ettekujutus valdkonnast on suhteliselt üldine – täpsem arusaamine vajab põhjalikku süvenemist. Kuna minul oli 2005. aastal piisavalt vaba raha ja laevandusega seotud äriplaan tundus huvipakkuv, otsustasingi sellesse sektorisse investeerida. Pakkusin sama võimalust ka oma kolleeg Toomas Õispuule, kes nägi selles samuti perspektiivi. Tema oli ka ainukene inimene, kellele mina selles ettevõtmises osalemiseks võimalust pakkusin. Nagu valdkonnas tavaks, sai kaasatud management’i tundvad spetsialistid, kes juhtisid kogu projekti.
Tegemist oli samasuguse investeeringuga laevandusse, samal viisil, nagu tegid ka teised projektis osalejad. Muide, laeva soetajatel polnud see ainuke laevandusega seotud projekt. Vahe oli selles, et meie investeering puudutas management’i, nende investeering laeva prahtimist. Ei ole midagi erilist ei selles, kuidas investeering tehti, ega ka osalejates.
Põnevamaks teeb selle ettevõtmise võibolla asjaolu, et tegevus toimus kaugetel meredel, puudutas nii kõlava nimega riiki nagu Liibüa ja muuhulgas veeti laevaga ka militaarkaupa. Erilist pole selles aga midagi, pigem oleks eriline olnud see, kui laevatamisega oleks tegeldud Harku järvel. Sisu poolest ongi tegu ju rahvusvahelise äriga. Olen oma ettevõtmiste juures alati tähtsustanud, et kõik oleks legaalne ja vastaks seadustele.
Äripäevas avaldatud spekulatsioonid tõid mulle meelde ühe nõuka-aegse anekdoodi Brežneviga magamisest. Loo puänt seisnes selles, et üks magas presiidiumis ja teine kongressisaalis. Sama lugu on standard-spekulatsiooniga minu ja Arco Vara asutajate äriliste suhete kohta. Me mõlemalt poolt investeerisime sellesse äriprojekti, kuid me polnud mitte projekti kokkupanijad ega kokkuleppijad, vaid olime investorid. Äriprojekti kokkupanek on ikka seda valdkonda tundvate spetsialistide töö.
Selles äris oli küll mõningaid momente, mis annaksid kokku korraliku mereröövliloo. Balkan Star sõitis aastatel 2006-2007 ning töö katkes pärast seda, kui 2007 viis torm laeva põhja (meeskond toodi kopteriga ära). Pärast seda pole ettevõttel majandustegevust toimunud ega ole ka mõtet spekulatsioonidel laeva müümisest ühe krooniga. Force majeure kompenseeritakse omanikule vastavalt laevanduses väljakujunenud reeglitele.
Ettevõtlusega kavatsen ma tegelda ka edaspidigi, sh laevandusega. Arengud Egiptuses, Liibüas, Jordaanias jpt selle piirkonna riikides loovad uusi olukordi, millel tasub silm peal hoida. Üks valitseja vahetub teisega, Euroopa riigid seavad sisse konstruktiivsed suhted uue diktaatoriga ning tekivad ka uued huvitavad võimalused laevanduses.
TOOMAS VITSUT
6. märts 2011
KELLELE SINA OMA HÄÄLE ANNAD?
Luuletuse kirjutas August Kitzberg aastal 1926.
K e l e l e m a ä ä l e a n n a s s ?
Küll jooseve ja sõidave na ringi
ja kuluteve raha, suud ja kingi.
Ja igaüits püüd puru silma aia,
et muku esi jälle pukki saia!
Kik kiitve ennast, laitve tõisi vahvast,
ja keski see ei hooli maast ja rahvast.
Las minna krooni kurss ka nulli pääle,
kui iki annassime neile ääle!
Mis kasu on nüüd kennigi tost saanu,
et nuu om rahva vastakuti aanu?
Et üits on sots ja tõine enamlane
ja kolmas - kuri tiid mis nimeline.
Kik nema omma essitiile viitu,
kas lugegu end maa- või taivaliitu.
Ja tüü- ja rahvaerakonnalise
om üttemuudu - lüüdu inimese!
Kes rahva kasust kõneleva, trükva
ja esi muku valitsema tükva?
Nuu om vaja asjast iimal aia,
siss võiss ehk asjast tsugu asja saia.
K e l e l e m a ä ä l e a n n a s s ?
Küll jooseve ja sõidave na ringi
ja kuluteve raha, suud ja kingi.
Ja igaüits püüd puru silma aia,
et muku esi jälle pukki saia!
Kik kiitve ennast, laitve tõisi vahvast,
ja keski see ei hooli maast ja rahvast.
Las minna krooni kurss ka nulli pääle,
kui iki annassime neile ääle!
Mis kasu on nüüd kennigi tost saanu,
et nuu om rahva vastakuti aanu?
Et üits on sots ja tõine enamlane
ja kolmas - kuri tiid mis nimeline.
Kik nema omma essitiile viitu,
kas lugegu end maa- või taivaliitu.
Ja tüü- ja rahvaerakonnalise
om üttemuudu - lüüdu inimese!
Kes rahva kasust kõneleva, trükva
ja esi muku valitsema tükva?
Nuu om vaja asjast iimal aia,
siss võiss ehk asjast tsugu asja saia.
5. märts 2011
Tõnu Lehtsaar: Andekusest
Tõnu Lehtsaar: Andekusest (16)
Tõnu Lehtsaar
www.DELFI.ee
05. märts 2011 12:00
“Me eeldame, et kõrgetel kohtadel töötavad andekad inimesed. Tegelikult annavad inimesed positsioonile andekuse või võtavad selle. Andekus on rohkem põhjus kui tagajärg,” kirjutab psühholoog Tõnu Lehtsaar päev enne valimisi.
Psühholoogina inimestega suheldes on minu tähelepanu hakanud köitma üks voorus, millest viimasel ajal räägitakse üha vähem — andekus.
Esimest korda hakkasin andekuse üle mõtlema algkoolis. Üks mu klassivend sülitas tüli käigus klassiõele näkku. Raevunud õpetaja tiris asjaosalised klassi ette ja karjus, et ka tüdruk sülitaks poisile samamoodi näkku. Tütarlaps kuulas röökimist vaikides, vaatas kõrvale, punastas ja ei sülitanud. Ta oli sellel hetkel sisemiselt ja väliselt väga ilus.
Andekuse olemuseks on piiritunnetus. Andekas inimene ei luba endale kõike. Ta ei lasku madalamale, kui sisemine piir lubab. Andetu teeb seda, mis külale meeldib, mis on kasulik. Andekas jääb selle juurde, mis on õige.
Andekus on tihedalt seotud au mõistega. Rahvatarkus ütleb, et raha läinud — vähe läinud. Tervis läinud — palju läinud. Anne läinud — kõik läinud. See käib ka andekuse kohta. Oluline on, et selleks, et miski saaks minna, peab see enne olemas olema.
Andekus on inimesi eristav tunnus. On neid, kes seda pole ja on teisi, kes on andekad. Minu arvates pole andekus mitte omamise, vaid olemise kategooria. See on seotud inimeses millegagi, mis jääb sõnade ja tegude taha. Miski, mis on rohkem põhjus kui tagajärg. Andekas inimene ei käitu andetult, nagu puhtas allikas ei voola sogane vesi.
Andekus on seotud väärtustega. Millegagi, mille tõesuses inimesed on veendunud, mida nad peavad pühaks ja vääramatuks. Kõik andekad, keda mina tean, omavad mingit sisemist telge, mille juurde jäämise nimel nad on valmis kas või kannatama, aga nad ei lähe vastuollu oma sisemise tõega. Ehk sobiks seda nimetada südametunnistuse järgi elamiseks.
Andekus on midagi ihaldusväärset. Tal on palju kosilasi. Matslus, labasus ja isegi perverssus tahavad olla sageli andekuse pereliikmed. Kui eelnimetatud tegevused õnnestub nihutada andekuse mõiste alla, siis need muutuvad asjaosaliste jaoks väärtuslikeks ja andekateks. Kui on jõudu ja raha, siis saab väärandekust sundlevitada.
Minu arvates on kaks olukorda, mis testivad andekust. Need on konflikt ja kiusatus. Inimese andekus tuleb siis esile, kui ta satub kellegagi vastuollu. Lihtsaim andekuse indikaator on reageerimine sõimule. Teine testsituatsioon on see, kui meil tuleb valida õige ja kasuliku vahel. Kunagi ütles üks piirivalvur salakaubavedajate pakkumisele vastuseks, et mul pole hinda, sest ma teenin oma riiki. Meie aja üks probleeme on minu arvates see, et tõene ja kasulik saavad sünonüümideks. Sellisel juhul kaotab andekuse mõiste mõtte.
Andekus on kõrvalseisjatele vastuolulise toimega. Ühelt poolt me vajame eeskujusid, kelle andekus meid innustaks. Mõtleme näiteks Lennart Merile. Teiselt poolt käivad andekad närvidele ja nendest püütakse lahti saada. Sokrates mürgitati ära ja Kristus löödi risti. Viimane väitis, et teda vihatakse, kuna ta ütles, et inimeste teod on kurjad. Me vajame ja väldime andekaid ühtaegu.
Inimandekus kuulub inimeseks olemise juurde. Seda tuleb tingimusteta austada, kui tahame elada inimväärses ühiskonnas. Minu arvates on just selle pärast õigustatud vastuseis kõigele, mis on inimandekust alandav, loomuvastane, inimvaenulik. Selleks, et organism oleks terve, tuleb haigusi ennetada ja vajadusel ravida.
Andekus on seotud positsiooniga. Me eeldame, et kõrgetel kohtadel töötavad andekad inimesed. Tegelikult annavad inimesed positsioonile andekuse või võtavad selle. Nii juhtubki, et üks amet minetab andetute pärast oma andekuse ja teine positsioon saab andeka tõttu ihaldusväärseks.
Kust andekus tuleb? Ma arvan, et ennekõike kodust, lastetoast. Kaasasündinud, loomuomane andekus on vaid võimalikkus, mis võib elukogemuses tegelikkuseks saada. Taas jõuan sinna, et kodu ja perekond on tähtsad.
Autor on religiooni- ja suhtlemispsühholoog.
See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=41527093
Tõnu Lehtsaar
www.DELFI.ee
05. märts 2011 12:00
“Me eeldame, et kõrgetel kohtadel töötavad andekad inimesed. Tegelikult annavad inimesed positsioonile andekuse või võtavad selle. Andekus on rohkem põhjus kui tagajärg,” kirjutab psühholoog Tõnu Lehtsaar päev enne valimisi.
Psühholoogina inimestega suheldes on minu tähelepanu hakanud köitma üks voorus, millest viimasel ajal räägitakse üha vähem — andekus.
Esimest korda hakkasin andekuse üle mõtlema algkoolis. Üks mu klassivend sülitas tüli käigus klassiõele näkku. Raevunud õpetaja tiris asjaosalised klassi ette ja karjus, et ka tüdruk sülitaks poisile samamoodi näkku. Tütarlaps kuulas röökimist vaikides, vaatas kõrvale, punastas ja ei sülitanud. Ta oli sellel hetkel sisemiselt ja väliselt väga ilus.
Andekuse olemuseks on piiritunnetus. Andekas inimene ei luba endale kõike. Ta ei lasku madalamale, kui sisemine piir lubab. Andetu teeb seda, mis külale meeldib, mis on kasulik. Andekas jääb selle juurde, mis on õige.
Andekus on tihedalt seotud au mõistega. Rahvatarkus ütleb, et raha läinud — vähe läinud. Tervis läinud — palju läinud. Anne läinud — kõik läinud. See käib ka andekuse kohta. Oluline on, et selleks, et miski saaks minna, peab see enne olemas olema.
Andekus on inimesi eristav tunnus. On neid, kes seda pole ja on teisi, kes on andekad. Minu arvates pole andekus mitte omamise, vaid olemise kategooria. See on seotud inimeses millegagi, mis jääb sõnade ja tegude taha. Miski, mis on rohkem põhjus kui tagajärg. Andekas inimene ei käitu andetult, nagu puhtas allikas ei voola sogane vesi.
Andekus on seotud väärtustega. Millegagi, mille tõesuses inimesed on veendunud, mida nad peavad pühaks ja vääramatuks. Kõik andekad, keda mina tean, omavad mingit sisemist telge, mille juurde jäämise nimel nad on valmis kas või kannatama, aga nad ei lähe vastuollu oma sisemise tõega. Ehk sobiks seda nimetada südametunnistuse järgi elamiseks.
Andekus on midagi ihaldusväärset. Tal on palju kosilasi. Matslus, labasus ja isegi perverssus tahavad olla sageli andekuse pereliikmed. Kui eelnimetatud tegevused õnnestub nihutada andekuse mõiste alla, siis need muutuvad asjaosaliste jaoks väärtuslikeks ja andekateks. Kui on jõudu ja raha, siis saab väärandekust sundlevitada.
Minu arvates on kaks olukorda, mis testivad andekust. Need on konflikt ja kiusatus. Inimese andekus tuleb siis esile, kui ta satub kellegagi vastuollu. Lihtsaim andekuse indikaator on reageerimine sõimule. Teine testsituatsioon on see, kui meil tuleb valida õige ja kasuliku vahel. Kunagi ütles üks piirivalvur salakaubavedajate pakkumisele vastuseks, et mul pole hinda, sest ma teenin oma riiki. Meie aja üks probleeme on minu arvates see, et tõene ja kasulik saavad sünonüümideks. Sellisel juhul kaotab andekuse mõiste mõtte.
Andekus on kõrvalseisjatele vastuolulise toimega. Ühelt poolt me vajame eeskujusid, kelle andekus meid innustaks. Mõtleme näiteks Lennart Merile. Teiselt poolt käivad andekad närvidele ja nendest püütakse lahti saada. Sokrates mürgitati ära ja Kristus löödi risti. Viimane väitis, et teda vihatakse, kuna ta ütles, et inimeste teod on kurjad. Me vajame ja väldime andekaid ühtaegu.
Inimandekus kuulub inimeseks olemise juurde. Seda tuleb tingimusteta austada, kui tahame elada inimväärses ühiskonnas. Minu arvates on just selle pärast õigustatud vastuseis kõigele, mis on inimandekust alandav, loomuvastane, inimvaenulik. Selleks, et organism oleks terve, tuleb haigusi ennetada ja vajadusel ravida.
Andekus on seotud positsiooniga. Me eeldame, et kõrgetel kohtadel töötavad andekad inimesed. Tegelikult annavad inimesed positsioonile andekuse või võtavad selle. Nii juhtubki, et üks amet minetab andetute pärast oma andekuse ja teine positsioon saab andeka tõttu ihaldusväärseks.
Kust andekus tuleb? Ma arvan, et ennekõike kodust, lastetoast. Kaasasündinud, loomuomane andekus on vaid võimalikkus, mis võib elukogemuses tegelikkuseks saada. Taas jõuan sinna, et kodu ja perekond on tähtsad.
Autor on religiooni- ja suhtlemispsühholoog.
See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=41527093
VALIGE ISE, MITTE MEEDIA SURVEL!
Bonnieri preemia laureaat Tuuli Koch musitamas Playboy avapeol Kerttu Rakkega. Tuuli Koch otsustas sadade tuhandete eestlaste eest, et Edgar Savisaarest tehakse Venemaa mõjuagent. Missugused on selle tagajärjed Keskerakonna valimistulemustele, selgub homme, aga sisuliselt tehti taas "Panovi" ja rumal valija läks võimukamarilja lavastatud farsi õnge. Tuulil vaevalt häbi sellepärast on, see on ju kenasti kinni makstud, aga selliste ajakirjanike saatus ei saa olla paraku kuidagi parem kui Playboyl.
Viimased päevad on taas osutanud, kuidas meie peavoolumeedia jõuliselt pressib valijaile peale, et nad valiksid kaht senist võimuerakonda, ehkki pole ühtki kaalukat põhjust nende senise valitsemise ega valimislubaduste põhjal seda teha. Paistab, et paljude eestlaste meeled on pimestatud jätkuva blufiga, mille põhjal Eestis on majandustõus ja heaolu kasvab seitsmepenikoormasaabastega. Tegelik olukord selgub kurvalt pärast valimisi, aga siis on juba hilja. Ajupestud valija annab taas reformierakonnale ja IRL-ile mandaadi jätkata tühise osa Eesti elanike teenimist nende rikkuse kasvatamiseks, kogudes selleks raha peamiselt käibemaksust ja teistest kaudsetest maksudest, mida iga tavaeestlane või töötu maksab täpselt sama palju kui euromiljonärid. Kui see on õiglane, siis võiks juba ausalt välja kuulutada orjandusliku korra ja vähemalt pool elanikkonnast ei peaks enam vabatahtlikult oma orjastajaid teenima. Meedia kahepalgelisus kajastub kui suurendusklaasi all juhtumis, kui Priit Kutser tembeldati peaaegu et riigireeturiks ja väärituks inimeseks, ehkki tegu oli pea AINSA tõsise küsimusega tänasele valitsusele, miks see on minetanud igasuguse inimlikkuse ja varjab oma sotsiaalpoliitika läbipõlemist viimse hingetõmbeni. Mille poolest õieti erineb tänane Eesti Liibüast? Ilmselt märksa vähem kui meie peavoolumeedia ealeski söandaks tunnistada. Kaua elab Eesti rahvas selles lummuses!?
VAATLEJA
4. märts 2011
VEERAND MILJONIT EESTLAST VISATAKSE JÄLLE ÜLE PARDA
Pühapäeval korraldatakse taas kord "ausad ja vabad" valimised, mille tulemusena saame "rahva tahte" tulemusena uue Riigikogu, mis ilmselt koosneb 3/4 ulatuses neistsamadest tegelastest, kes seal viimased 4 aastatki istunud. Enamik neist ei teinud selle aja jooksul midagi muud kui kas vajutasid parteikontorist tulnud juhtnööride põhjal nuppe või siis lihtsalt jooksid peaga vastu seina. Veerand miljoni eestlase hääled läksid nelja aasta jooksul mitte valimiskasti, vaid otse prügikasti. Euroopalikus traditsioonis opositsiooniks kuulutatud seltskonnal polnud mingit võimalust kaitsta oma valijate elulisi huve. Koos nendega viskas Ansipi juhitud paremäärmuslik koalitsioon prügikasti ka need veerand miljonit inimest, kes toetasid omal ajal keskerakonda, sotsiaaldemokraate ja rahvaliitu. Võiks küsida, mis mõtet oleks neil veerand miljonil enam mõtet minna valima, sest Ansipi "uus valitsus" sülitab neile jälle pähe ja laulab edasi. Ainus võimalus olukorda muuta on minna siiski pühapäeval valima ja hääletada keskerakonna, või kui süda kuidagi ei luba, rahvaliidu või sotside poolt, et siiski vältida olukorda, kus veerand miljonit eestlast visatakse taas üle parda ja nenede ainsaks võimaluseks ellu jääda on üksnes ujuda lähimasse naaberiiki, jättes Ansipi Eestis Gaddafi kombel oma püstkotta kaitsma oma paremradikaalset revolutsiooni ja elatuma pseudoteabest ekspordi kasvu kohta, sest valdav osa sellest on lihtsalt Hiina kaupade transport läbi Eesti. Niipaljukest siis Eesti tohutust edust Eurostatis - tõeline statistiline võltsing seegi" Eestlased, mõelge ja otsustage, enne kui on hilja. Valvsust ei tasu kaotada just nüüd!
AJAKIRJANIK
AJAKIRJANIK
3. märts 2011
KESKERAKOND POLE ISOLATSIOONIS!
Küsitles Urmo Soonvald Delfist
Keskerakonna poolt idarahaskandaali ajal loodud tõekomisjoni esimees Kalle Klandorf peab Delfi küsimust, kas nad võivad pärast valimisi poliitilisse isolatsiooni jääda, naeruväärseks.
”Keskerakond ei lahendanud seda skandaali, vaid püüdis leida vastuseid reale küsimustele skandaali tekkepõhjuste kohta," kinnitas ta. "Kindlasti ei olnud komisjon PR-trikk. Kui ta oleks olnud PR- trikk, siis vastused oleks tulnud mujalt. Nii suure hulga riigikogu liikmete ja poliitikute kaasamine komisjoni töösse ei ole PR-trikk."
Klandorf lisas, et skandaali sisulist uurimist ei saanud läbi viia, sest riigiorganid neid selles ei abistanud.
"Komisjoni töö oli partei siseasi. Kui partei juhatus otsustas selle komisjoni juhtimise mulle usaldada, siis ma tegin seda tööd oma parima äranägemise järgi ja mitte sugugi vastumeelselt, sest mind isiklikult huvitasid ka need küsimused," vastas Klandorf küsimusele, kas ta oli sunnitud komisjoni juhtima. "llmselt ka minu eriala – pikaajaline politseitöö kogemus – põhjustas selle, miks mind kutsuti selle komisjoni esimeheks."
Kas sõltumata valimistulemusest on Keskerakonna poliitiline isloatsioon kindel?
"See küsimus on küll nali! Keskerakonda on juba varem kaks korda lubatud isolatsiooni jätta ja ikka tema esimehe pärast. Esimene kord oli lindiskandaali ajal ja teine kord siis, kui sõlmisime koostöölepingu „Ühtse Venemaaga“. Esimesel juhul pidas see isolatsioon vastu pool aastat, teisel juhul veel lühemalt. Üsna varsti kibelesid kõik partnerid, kes algul isolatsiooniga ähvardasid, Keskerakonnaga hoopis koalitsiooni tegema. Mina küll ei usu, et nüüd kauem vastu peetakse kui tookord. Ka ajakirjandus võiks sellesse rahulikumalt suhtuda ja ajalugu meenutada, sest nagu me teame, siis ajalugu võib korduda."
Keskerakonna poolt idarahaskandaali ajal loodud tõekomisjoni esimees Kalle Klandorf peab Delfi küsimust, kas nad võivad pärast valimisi poliitilisse isolatsiooni jääda, naeruväärseks.
”Keskerakond ei lahendanud seda skandaali, vaid püüdis leida vastuseid reale küsimustele skandaali tekkepõhjuste kohta," kinnitas ta. "Kindlasti ei olnud komisjon PR-trikk. Kui ta oleks olnud PR- trikk, siis vastused oleks tulnud mujalt. Nii suure hulga riigikogu liikmete ja poliitikute kaasamine komisjoni töösse ei ole PR-trikk."
Klandorf lisas, et skandaali sisulist uurimist ei saanud läbi viia, sest riigiorganid neid selles ei abistanud.
"Komisjoni töö oli partei siseasi. Kui partei juhatus otsustas selle komisjoni juhtimise mulle usaldada, siis ma tegin seda tööd oma parima äranägemise järgi ja mitte sugugi vastumeelselt, sest mind isiklikult huvitasid ka need küsimused," vastas Klandorf küsimusele, kas ta oli sunnitud komisjoni juhtima. "llmselt ka minu eriala – pikaajaline politseitöö kogemus – põhjustas selle, miks mind kutsuti selle komisjoni esimeheks."
Kas sõltumata valimistulemusest on Keskerakonna poliitiline isloatsioon kindel?
"See küsimus on küll nali! Keskerakonda on juba varem kaks korda lubatud isolatsiooni jätta ja ikka tema esimehe pärast. Esimene kord oli lindiskandaali ajal ja teine kord siis, kui sõlmisime koostöölepingu „Ühtse Venemaaga“. Esimesel juhul pidas see isolatsioon vastu pool aastat, teisel juhul veel lühemalt. Üsna varsti kibelesid kõik partnerid, kes algul isolatsiooniga ähvardasid, Keskerakonnaga hoopis koalitsiooni tegema. Mina küll ei usu, et nüüd kauem vastu peetakse kui tookord. Ka ajakirjandus võiks sellesse rahulikumalt suhtuda ja ajalugu meenutada, sest nagu me teame, siis ajalugu võib korduda."
2. märts 2011
RÄÄGIKSIME SUUD PUHTAKS!
Eesti Riigikogu valimiste eel kordub nelja aasta tagune stsenaarium – pronkssõduri kõrvaldamine. Seekord pole enam elutut asja, mille võib rahumeeli punase kraanaga üles tõsta ja linna taha kupatada. Seekord on ette võetud Edgar Savisaare, keskerakonna ja tegelikult meie lähimineviku tasalülitamine punasetriibulise ja 50 tähega kraana abil. Meie meedia kaebleb pidevalt sellepärast, missugune Venemaa mõjuagent on Savisaar ja kuidas keskerakond esindab Moskva huve. Mingeid vettpidavaid tõendeid selle kohta pole, seepärast lastakse käiku võltsingud ja demagoogia, kuni selleni, et Maria teatri siiatulekut seostatakse Venemaa Raudteede ja FSB-ga jne. jne. Lihtsameelne lugeja ja kuulaja neelab ju alla mis tahes vale, peaasi, et see kinnitaks senist propagandamudelit. Isegi Tuuli Kochile anti tuntud Rootsi meediagrupi auhind, et sellega kinnistada tema „hästi informeeritud allikaist“ saadud teabe põhjal kokkukirjutatud lauspropagandat.
Ei ole kellelegi saladuseks, mis toimub taas Eesti pinnal – võitlus kahe suurriigi mõju vahel, ainult et seekord on eriti jõuliselt sekkunud USA, kes tunnetab, et tema mõju Baltimaades hakkab tasapisi kahanema. Ei, mitte Venemaa mõju erilise tugevnemise tõttu, vaid eelkõige sellepärast, et Euroopa Liit hoiab Ida-Lääne suhetes märksa tasakaalukamat ja pragmaatilsiemat joont. USA strateegide meelest tähendab see Baltimaade kui ettenihutatud strateegilise platvormi, vahevöö ja suurtükiliha tähenduse kahanemist. Seepärast ka jõulised liigutused Eesti vastuluure abistamisel, aga samuti mitme erakonna igakülgsel moraalsel ja (küllap ka ) materiaalsel toetamisel. Loomulikult pole need transaktsioonid sama lihtsalt „paljastatavad“ kui Boroditšile kaatri pardal avamerel kõigi luuresatelliitide vaateväljas lausutud kahe sõna „tõendamine“. Kui Savisaare iga käiku Moskvasse jälgitakse suurendusklaasiga ja salvestatakse kõigi võimalike vahenditega, siis võimuesindajate käike suvalisse NATO riiki või Washingtoni pole muidugi meie struktuuridel võimalik ega ka „vajalik“ jälgida.
Niisiis, oleme sattunud taas kord suurriikide vahelise infosõja keskmesse, kus pole enam absoluutselt mite mingit tähtsust, mida üks tavavalija kellestki arvab või kellele hääle annab. Otsused tehakse mujal ning kõik võimalikud ideoloogilised, propagandistlikud ja ka muud mõjutusvahendid rakendatakse selle teenistusse, et võidaks see, kellel on lõplik otsustusõigus. Ja me teame oma sisimas väga hästi, kes see on. Ainult et üha vähem on neid, kes julgevad isegi konfidentsiaalsetes vestlustes vihjatagi sellele. Seega üleskutse rääkida suud puhtaks jääb seegi kord täitmata, vaid suu võetakse üha rohkem vett täis.
Ja kõik on rahul – eriti muidugi meie pensionärid, sest nad on rõõmsad, et nende pensioni ei vähendatud, ehkki nende elatustase on täna nii umbes 5 aasta tagusel tasemel. Ja reaalset pensionitõusu ei luba enam ükski valitsuserakond. Eelkirjutatu taustal on see vaid finess ehk vaid üks hästijuhitud propagandatöö vinjett!
VAATLEJA
Ei ole kellelegi saladuseks, mis toimub taas Eesti pinnal – võitlus kahe suurriigi mõju vahel, ainult et seekord on eriti jõuliselt sekkunud USA, kes tunnetab, et tema mõju Baltimaades hakkab tasapisi kahanema. Ei, mitte Venemaa mõju erilise tugevnemise tõttu, vaid eelkõige sellepärast, et Euroopa Liit hoiab Ida-Lääne suhetes märksa tasakaalukamat ja pragmaatilsiemat joont. USA strateegide meelest tähendab see Baltimaade kui ettenihutatud strateegilise platvormi, vahevöö ja suurtükiliha tähenduse kahanemist. Seepärast ka jõulised liigutused Eesti vastuluure abistamisel, aga samuti mitme erakonna igakülgsel moraalsel ja (küllap ka ) materiaalsel toetamisel. Loomulikult pole need transaktsioonid sama lihtsalt „paljastatavad“ kui Boroditšile kaatri pardal avamerel kõigi luuresatelliitide vaateväljas lausutud kahe sõna „tõendamine“. Kui Savisaare iga käiku Moskvasse jälgitakse suurendusklaasiga ja salvestatakse kõigi võimalike vahenditega, siis võimuesindajate käike suvalisse NATO riiki või Washingtoni pole muidugi meie struktuuridel võimalik ega ka „vajalik“ jälgida.
Niisiis, oleme sattunud taas kord suurriikide vahelise infosõja keskmesse, kus pole enam absoluutselt mite mingit tähtsust, mida üks tavavalija kellestki arvab või kellele hääle annab. Otsused tehakse mujal ning kõik võimalikud ideoloogilised, propagandistlikud ja ka muud mõjutusvahendid rakendatakse selle teenistusse, et võidaks see, kellel on lõplik otsustusõigus. Ja me teame oma sisimas väga hästi, kes see on. Ainult et üha vähem on neid, kes julgevad isegi konfidentsiaalsetes vestlustes vihjatagi sellele. Seega üleskutse rääkida suud puhtaks jääb seegi kord täitmata, vaid suu võetakse üha rohkem vett täis.
Ja kõik on rahul – eriti muidugi meie pensionärid, sest nad on rõõmsad, et nende pensioni ei vähendatud, ehkki nende elatustase on täna nii umbes 5 aasta tagusel tasemel. Ja reaalset pensionitõusu ei luba enam ükski valitsuserakond. Eelkirjutatu taustal on see vaid finess ehk vaid üks hästijuhitud propagandatöö vinjett!
VAATLEJA
Tellimine:
Postitused (Atom)