Lugesin seda mõttevahetust http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=14330 ja mõtlesin, et miks ma pole sama avameelset arutelu leidnud meie peavoolumeediast. Ent miks ei vaevunud ükski kommertsajaleht ära märkima allakirjutanu valimist Eesti Aasta Ajakirjanikuks 2009?! Kas või imepisikese nupukesega kuskil surmakuulutuste vahel. Ainus toimetus, kes suutis jääda erapooletuks ja ausaks ning uudise ära trükkis, oli „Pealinn“, leht, mille peale peavoolumeedia on aastaid hüsteeriliselt haukunud kui hullunud õuekoer aiast graatsilisel sammul mööduva iseteadva kassikese peale. Mis on pärast seda järel Eesti väidetavast „sõltumatust ajakirjandusest“? Üksnes rumal enesekindlus ja igal nädalal välja paisatavad järjekordsed odavad blufilood, ja ikka ikka ja üksnes ühes ja samas suunas haukumine. Ent kassike astub uhkel tippival sammul sellest kõigest mööda...
Jääb mulje, et masu ajal on ka ajalehtede tellimuslugude hinnad märgatavalt langenud ning seepärast korvatakse nende kaalu kasvava volüümi ja üha absurdsemate süüdistustega. Mille poolest erineb siis suur osa Eesti ajakirjandusest täna putinlikust meediast!? Küllap üksnes oma kahvatuse ja leigusega, sest ka lugude kirjutajad ise ei saa selle eest enam piisavalt pappi ja on seetõttu oma väljendustes kuidagi ükskõiksed ja ebamäärased. Mõned on ehk märganud, et ka tuule suund hakkab tasapisi muutuma. Tuulenuusutajad peavd juba oma lipu õigel ajal ära vahetama, et mitte uues ajas maailmas jääda haletsusväärseiks luusereiks.
Tegelikult tahtsin veidi kaasa rääkida selles arutelus, kas aasta pärast uutel Riigikogu valimistel on Eesti valmis tõsiseks pöördeks paremuse (mitte parempoolsuse) suunas. Täna on küll õhus palju objektiivseid märke selle kohta, et viimase valitsuse aeg on lootusetult ümber ning Eesti vajab hoopis teistsuguseid võimumehi ja värskeid ideid. Ent Eesti pole kogu oma uue iseseisvuse ajal elanud mitte sugugi objektiivse ega loogilise mustri järgi. Kui Rahvarinne tõi tegelikult Eestile iseseisvuse, siis lükati ta kohe iseseisvuse saavutamise järel sisuliselt kõrvale ja Põhiseaduse Aassamblees ruulisid hoopis need jõud, kes olid harjunud tegutsema mitte reaalse rahva toetuse varal, vaid helde Lääne abi ja sealsete soovituste turvil, püüdmatagi eestlaste laiade massidega mingit sisulist kontakti saavutada. Selle asemel organiseeriti kolonistidest venelastele „usaldushääletus“ mingite pseudodokumentide väljastamisega – ühesõnaga odav petukaup! Usutavasti tunnevad selle naljaka kampaania korraldajad täna sellepärast pisukest piinlikkust ega ole püüdnud selle arvel enam uut mainet lõigata. Tunnustus neile sellegi eest!
Midagi sarnast, aga ajaloo arengu uuel keerul, võime kahjuks oodata järgmisel kevadelgi. Igasugused spekulatsioonid selle üle, kes saab järgmiseks peaministriks, on viljatud seni, kuni meil puudub igasugune kontroll Eesti õiguskaitseorganite tegevuse põhjendatuse ja õiguspärasuse üle. Olen siiralt toetanud Rein Langi allikakaitse seaduseelnõu, sest tean oma kogemusest, et minu kui ajakirjaniku järele pidevalt nuhitakse, otsitakse põhjust minu arvamuslugudest lugeda välja sõnumit, mida võiks kvalifitseerida „julgeolekuohuna“ Eesti Vabariigile. Praeguses seadusruumis on ju see määratlus tänini väga suvaline. Mind on ajakirjanikuna ühel korral Nõukogude Liidus ja Eesti Vabariigis kahel (või siiski kolmel) korral käsitletud potentsiaalse riigivaenlasena mitte millegi muu kui mu arvamuste ja sõnakasutuse pärast. Mis on siis muutunud? Vähemasti Rein Lang lubab mulle mingisugustki legaalset kaitset, olgugi et vaid sõnades. Parem seegi kui Ajalehtede Liidu valgete esikülgede kampaania, mis häbistas kogu Eesti riiki maailma silmis, sest kõikjale levis vale ja häbiväärne sõnum. Mida väärt on selline ajakirjandus, kes trambib oma riigi õigussüsteemi porisse vaid sellepärast, et reklaamitellimused on vähenenud!? Või sellepärast, et võim ei suuda piisavalt raha väljaandajatele kantida? Näiteks EASi kaudu.
Ja siiski ma usun eestlaste mõistusesse ja siin elavate mitte-eestlaste emotsionaalsesse intuitsiooni, et nad ükskord löövad selja sirgeks ja teevad järgmisel kevadel valiku oma tõelise kogemuse, oma elu ja kannatuste põhjal, mitte uskudes libekeelseid meediakanaleid ega neile ühest allikast söödetavaid „kõmuprotsesse“.
Minu kommentaari algul mainitud vestlusringil oli vähemasti õigus selles, et pole tähtis „KES?“, vaid „MIS?“ Mis tuleb senise tohutu tühisõnalisuse ja kalasilmsuse asemele, millal eestlased ja nendega kõrvuti elavad teised rahvad saavad ükskord hakata ise määrama oma saatuse üle, mitte oodates signaale kusagilt kaugelt või kelleltki „maltalaselt“, kes lõpuks määrab, kui eurokõlblikud me siiski oleme. Oleme selle euro pärast kaotamas tervet põlvkonda, jäänud ilma sadadest sündimata eestlastest, kaotanud tuhandeid kibestunud ja ravita jäänud ja seetõttu elust lahkunud inimesi, purustanud kümneid tuhandeid perekondi ja võtnud lootuse vähemalt paarisajalt tuhandelt inimeselt, kes täna on töötud ja peavad elatuma jumal-teab-millest. Kas tõesti uue mitte-eestiliku kujundusega paberrahade ja lollakalt raskete müntide kaasaskandmise koorem õnnistab meid kevadel rahvana ja sunnib jätkama allakäigu trepil ikka allapoole!? Eesti vajab ometi ükskord selget pööret!
MART ÕIS
28. märts 2010
25. märts 2010
Allikakaitse fatamorgaana
Olen alati olnud selle vastu, et ajakirjandus kasutaks oma väidete tõestuseks ebaseaduslikke vahendeid, ka sellist infot, mida on hangitud allikailt kas nende isikliku kibestumise tõttu oma töökohas, eritasu eest või lihtsalt kergeusklikkust ära kasutades. Iga ajakirjanik teab ju seda, et esimene asi, mida ametnik meile nendega kohtumisel ütleb, on see, et ega te ometi ei taha mind alt vedada. Mina pole kunagi pidanud seda väärikaks tegevuseks ega ole kunagi kasutanud sellist räpast infot. Mina küll ei taha olla "räpane informaator" nagu kunagi KGB tilgutajad. Ei tea ka ühtegi vähegi kaalukamat viimase 20 aasta Eesti juhtumit, kus sellise nn insider-info tulemusena, mida väljaanded on kasutanud üksnes oma läbimüügi kasvatamiseks (eelkõige Eesti Ekspress), oleks kunagi midagi Eesti ühiskonnas paremaks muutunud, pigem ikka vastupidi ja rängalt. Oleme ajakirjanduse loodud augus. Sel kombel on lihtsalt demoniseeritud teatud erakondi, isikuid ja maailmavaateid, sealhulgas ka sotsiaaldemokraatiat, mida rahvaesindaja H. Rumm võiks esindada, aga pole seda kunagi siiralt teinud ega ilmselt tahtnudki teha. Meie ajakirjanduse ebaeetiline suhtumine teabesse on reaalselt üksnes põhjustanud demokraatia olulist nõrgenemist, usalduse kadumist demokraatlikesse institutsioonidesse. s.t parteidesse, mida esindavad ka valitavad organid, üldist sotsiaalset frustratsiooni ja majanduslikku allakäiku, mis on viimastel aastatel muutunud kõigile ilmnähtavaks. Ajakirjanduse soovimatus toetada ühiskonda edasiviivaid ideid ja isikuid maksab nüüd kätte tõsise majanduslanguse ja kogu ühiskonna totaalse usalduskaotusega . Võib lühidalt kokku võtta, et meie peavoolumeedia on olnud ilmselt põhiline jõud tänase majanduslanguse tegeliku sügavuse kujundamisel. Oleks juba kord aeg sellest aru saada ja teha parandust!
MART ÕIS
MART ÕIS
19. märts 2010
656 või 666
Lugedes viimastel päevadel meie ajalehti või õieti jõllitades nende tühje esi- ja muid külgi, tundub, et Saatan on maa peal tagasi. Ja tema nimi on Rein Lang. Olen Reinuga koos töötanud, temaga tuliselt vaielnud ning teda kritiseerinud oma meediakommentaarides, kui mul neid veel teha võimaldati. Niisamuti kui püüdnud igati tõrjuda kõiki neid seadusandjate ja poliitikute katseid ajakirjandusele päitseid pähe panna, mida taasiseseisvumisajal on korduvalt üritatud. Ent olen ühtaegu rõhutanud, et trükiajakirjandus ei saa igavesti jääda väljapoole õigusruumi.
Töötades veel üleminekuajal kultuuriministeeriumi osakonnajuhataja ja seejärel ministri asetäitjana valmistasin koos kolleegidega ette uue Eesti esimese ajakirjandusvabaduse seaduse eelnõu, mille eesmärgiks oli tagada ajakirjandusele reaalsed võimalused iseseisvas Eestis vabalt tegutseda, ilma et kellelgi ametnikul või muul asjamehel võiks tekkida kirge seda suvaliselt piirama hakata. Teisalt, sinna oli sisse kirjutatud ka reaalne vastutus, nagu see on olemas kõigis Euroopa riikides, sealhulgas juba ligi sajand tagasi Soome Vabariigis vastu võetud trükivabaduse seaduses. Eelnõu ei jõudnud paraku ministeeriumide vahelisest arutlusest kaugemale. Valitses ju proletaarse kõikelubatavuse aeg.
Ma pole jurist, et arvustada seaduseelnõu 656 SE, kuid Rein Langi esinemine Eesti Ajakirjanike Liidu kongressil veenis mind sellesse tõsiselt suhtuma. Rääkimata sellest, et EAL-i seisukohti on selle kujundamisel suuresti arvestatud ning ka kongressi delegaadid võtsid ministri esinemise vastu ilmse poolehoiuga. Kahjuks meie peavoolumeedia sellest ei kirjutanud, nagu ka sellest, et allakirjutanu kuulutati kongressil aasta ajakirjanikuks 2009 žürii otsusel, mida juhtis Riigikogu esimees Ene Ergma. Eks näita seegi iseenesest vähetähtis seik, et ajakirjanduse objektiivsus ei ole Eestis just täiuslik. Et lugejat manipuleeritakse mitte ajakirjanike, vaid omanike huvides. Miks peaks siis uskuma, et allikakaitse osas aetakse väljaannetes alati žurnalistlikke, mitte näiteks aktsionäride omakasupüüdlikke eesmärke, nagu väitis oma selgitustes ka minister Lang!?
19. märtsil kirjutas ajakirjandusõppejõud Mart Raudsaar Eesti Päevalehes, et Rein Langi häirib Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punkt 3.7., mis lubab ka ebaeetiliste võtete kasutamist nn avalikkuse huvides. Eesti Ajakirjanike Liit pole kunagi seda koodeksit aktsepteerinud ja just selle punkti pärast. Meiega on selles osas sama meelt nii Euroopa ajakirjanike ühendus EFJ kui ka ülemaailme organisatsioon IFJ. Seetõttu on ka EAL endiselt globaalsete ajakirjanike ühenduste ainus seaduslik esindaja Eestis. Ei olemas Eesti ajakirjanduseetikat, on olemas tsiviliseeritud maailma ajakirjanduseetika.
Mulle näib, et trükiajakirjanduse kohati meeleheitlik protest seaduseelnõu 656 SE vastu lähtub mitte niivõrd vaba ajakirjanduse kui angažeeritud ajakirjanduse eesmärkidest. Nii eeltrahvid kui muud majanduslikud sanktsioonid ei puudutaks ju kuidagi ajakirjanike tegevusvabadust, vaid tooksid kaasa majandusliku vastutuse üksnes väljaannete omanikele. Seni on ajakirjandus olnud suhteliselt tulus ja ohutu tegevusala, sealhulgas igasugu seiklejaile. Palju on siis olnud reaalseid kahjutasunõudeid ajakirjanduse vastu, rääkimata nende maksmisest, mida nüüd kardetakse!? Poliitilise intriigi lisab kogu supile äsjane Mart Laari esinemine, mis viitab sellele, et tegelik võitlus ajakirjanduse kontrolli üle käib mitte niivõrd võimu ja ajakirjanduse vahel, vaid võimuliidu siseselt. Igal juhul ajakirjanikke liitu kuuluvad ajakirjanikud tahavad sellest mudaloopimisest kõrvale jääda, usun ma siiralt.
MART ÕIS
Töötades veel üleminekuajal kultuuriministeeriumi osakonnajuhataja ja seejärel ministri asetäitjana valmistasin koos kolleegidega ette uue Eesti esimese ajakirjandusvabaduse seaduse eelnõu, mille eesmärgiks oli tagada ajakirjandusele reaalsed võimalused iseseisvas Eestis vabalt tegutseda, ilma et kellelgi ametnikul või muul asjamehel võiks tekkida kirge seda suvaliselt piirama hakata. Teisalt, sinna oli sisse kirjutatud ka reaalne vastutus, nagu see on olemas kõigis Euroopa riikides, sealhulgas juba ligi sajand tagasi Soome Vabariigis vastu võetud trükivabaduse seaduses. Eelnõu ei jõudnud paraku ministeeriumide vahelisest arutlusest kaugemale. Valitses ju proletaarse kõikelubatavuse aeg.
Ma pole jurist, et arvustada seaduseelnõu 656 SE, kuid Rein Langi esinemine Eesti Ajakirjanike Liidu kongressil veenis mind sellesse tõsiselt suhtuma. Rääkimata sellest, et EAL-i seisukohti on selle kujundamisel suuresti arvestatud ning ka kongressi delegaadid võtsid ministri esinemise vastu ilmse poolehoiuga. Kahjuks meie peavoolumeedia sellest ei kirjutanud, nagu ka sellest, et allakirjutanu kuulutati kongressil aasta ajakirjanikuks 2009 žürii otsusel, mida juhtis Riigikogu esimees Ene Ergma. Eks näita seegi iseenesest vähetähtis seik, et ajakirjanduse objektiivsus ei ole Eestis just täiuslik. Et lugejat manipuleeritakse mitte ajakirjanike, vaid omanike huvides. Miks peaks siis uskuma, et allikakaitse osas aetakse väljaannetes alati žurnalistlikke, mitte näiteks aktsionäride omakasupüüdlikke eesmärke, nagu väitis oma selgitustes ka minister Lang!?
19. märtsil kirjutas ajakirjandusõppejõud Mart Raudsaar Eesti Päevalehes, et Rein Langi häirib Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punkt 3.7., mis lubab ka ebaeetiliste võtete kasutamist nn avalikkuse huvides. Eesti Ajakirjanike Liit pole kunagi seda koodeksit aktsepteerinud ja just selle punkti pärast. Meiega on selles osas sama meelt nii Euroopa ajakirjanike ühendus EFJ kui ka ülemaailme organisatsioon IFJ. Seetõttu on ka EAL endiselt globaalsete ajakirjanike ühenduste ainus seaduslik esindaja Eestis. Ei olemas Eesti ajakirjanduseetikat, on olemas tsiviliseeritud maailma ajakirjanduseetika.
Mulle näib, et trükiajakirjanduse kohati meeleheitlik protest seaduseelnõu 656 SE vastu lähtub mitte niivõrd vaba ajakirjanduse kui angažeeritud ajakirjanduse eesmärkidest. Nii eeltrahvid kui muud majanduslikud sanktsioonid ei puudutaks ju kuidagi ajakirjanike tegevusvabadust, vaid tooksid kaasa majandusliku vastutuse üksnes väljaannete omanikele. Seni on ajakirjandus olnud suhteliselt tulus ja ohutu tegevusala, sealhulgas igasugu seiklejaile. Palju on siis olnud reaalseid kahjutasunõudeid ajakirjanduse vastu, rääkimata nende maksmisest, mida nüüd kardetakse!? Poliitilise intriigi lisab kogu supile äsjane Mart Laari esinemine, mis viitab sellele, et tegelik võitlus ajakirjanduse kontrolli üle käib mitte niivõrd võimu ja ajakirjanduse vahel, vaid võimuliidu siseselt. Igal juhul ajakirjanikke liitu kuuluvad ajakirjanikud tahavad sellest mudaloopimisest kõrvale jääda, usun ma siiralt.
MART ÕIS
9. märts 2010
Arutelu, mis tekkis Tallinna Linnavolikogu tellitud sõnavabaduse teemalise küsitluse ümber
Vahva ju, et mingi seltskond ikka veel viitsib ühiskonna arengu ja vabaduste peale mõelda ja võtab vaevaks asja isegi nõnnapalju arutada, et saab oma arvamuse mõnes asjas teatavaks teha ja seda kogunisti nii, et püütakse ka põhjendusi välja tuua.´Tore ju seegi, kui linnavalitsus huvitub ühiskonnas valitsevatest meeleoludest, tellib küsitluse ja saadud teadmist siis teistega jagab. Selge seegi, et kõike saab paremini ja targemini teha. Tore, kui leidub kaasamõtlejaid ja kritiseerijaid, osundajaid, et seda või teist saaks edaspidi paremini teha. Kui saaks ainult nii, et seda va viha ja sappi veidi vähem oleks.
ANDRES KOLLIST
Nüüd olen siis mina süüdi selles, et üritan vältida seoses toimunuga labast politiseerimist! Mina pole seda diskussiooni käivitanud, küll aga üritasin kaitsta korraldajate head tahet, mille Teie ERR-i eetris lihtsalt kraanist alla lasite. Lp Ivi Proos, ehk siiski aitaks lamedustest!
MART UMMELAS
Palun ärge mõttevahetusega liiga hasarti minge. Püüame ikka küsitluse analüüsi raamidesse jääda ja ei ole mingit mõtet erakondade lippudega vehkima hakata. See muudab olukorra veelgi absurdsemaks. Mulle tundub, et need inimesed, kelle postkastidesse ladestuvad arusaamatud kirjad sõnavabaduse uuringust, kes küsitluse tulemusi lugenud ei ole ja kes seminaril ei viibinud, ei saa millestki aru. Mina seda küsitlust esimesena kohapeal, seminaril, kritiseerisin ja võib olla lasksin džinni pudelist. Andsin oma hinnangu küsitlusele seminari korraldajate palvel. Andsin neile ka eelnevalt teada, et olen küsitluse metoodika valiku suhtes kriitiline. Korraldajad palusid sellegipoolest hinnangu anda. Seega ei saa kuidagi öelda, et korraldajad oleksid kriitikat püüdnud vältida. Minu peamine argument kriitikaks oli, et tegemist ei olnud sõnavabadust mõõtva küsitlusega. Õnneks ka küsitluse läbiviijad ise ei interpreteerinud tulemusi rõhutatult sõnavabaduse kontekstis. Üksnes presentatsiooni pealkiri oli täitsa mööda.
Olen Juhan Kivirähkiga sama meelt, kui interpreteeritakse küsitluse tulemusi ja pakutakse kuulajatele järeldusi, peavad küsitluse korraldajad suutma seletada ka kõiki seoseid, mida nad edastavad. Antud juhul siis selgitama, mis seosed olid küsitluse metoodikal sõnavabadusega Eesti ühiskonnas. Esitleti siiski sõnavabaduse uuringu´t. Ei saa üldse nõustuda Mart Ummelase argumentidega, et praegust uuringut pole
põhjust kritiseerida, kuna meedias on olnud ka teisi ülevaateid nõrkadest küsitlustest. Alati on mõtet seisukohti argumenteerides välja öelda. Kas siis kui seisukohad on kriitilised.
IVI PROOS
Ei ole jah roosiline! Just sellepärast, et sõnavabadus on oluline probleem, ongi mul nina vingus. Sest sellise küsitluse tulemuste põhjal ei ole võimalik seda probleemi tõsiselt võetavalt tõstatada ega hoopiski mitte lahendada. Pelgalt mingi päeva tähistamiseks küsitlusi korraldada ei ole vist erilist mõtet - parem siis juba saluuti lasta. Küsitlusel peab ikka mingi mõte ka taga olema.Jah, kõlbmatuid küsitlusi on ka igal pool mujal - kas see on siis mingi õigustus?!
JUHAN KIVIRÄHK
Härrased, jälgin siin tahtmatult seda keskustelu. Olin ka ise kutsutud esitlusele, kuid raadiotöö ei võimaldanud osaleda. Siiski ei saa ma aru sellest nina vingus suhtumisest sellesse küsitlusse. Igas Postimehes on mingi samasugune nn küsitlus, mille metoodikast me ei tea õhkagi, ometi kujundab see enam kui 50 tuhande tellija ja teist sama paljude lugejate arvamust. Miks siis Turu-uuringute AS-ilt tellitud igati asjalik küsitlus on pälvinud nii taunivat vastuvõttu, sh ERR uudistes!? Tegu pole kahtlemata teadustööks sobiva uuringuga, kuid meie meedia on täis märksa kehvema tasemega küsitlusi või, oleks õigem öelda, tellitud kampaaniamaterjale. Miks selline ärritus selle küsitluse osas, mis tõstatas väga terava küsimuse sõnavabaduse tegelikust olukorrast Eestis!? Kas ei peegelda see ärritunud reaktsioon just seda, et olukord pole sugugi nii roosiline?
MART UMMELAS
Tere Urmet. Ei oska seda kommenteerida. Ma sain küll ühe raporti kuuel leheküljel, pealkirjaks "Tallinna linnaelanike küsitlus sõnavabaduse teemal". Skaneerisin selle ja ta on lisast leitav. Neid samu tabeleid ja
arve seal ka presenteeriti, kommenteeriti ja tõlgendati.
ANDRES KOLLIST
URMET KOOK kirjutas:... (ei ole nõusolekut avaldamiseks)
Ise seal kohal olnud tüübina jäi minule mulje, et 1) küsitluse puhul oli probleemiks vast see, et mõne asjatundja arvates ei tuginenud presenteeritu piisavalt põhjalikule uuringule. Samas oli ju positiivne see, et asja uuriti ja pigem võiks tehtu olla aluseks ka tõsisesematele uuringutele. Arvatavalt on läbiviidud küsitluse metoodika, küsitletute arvud ja arvulised tulemused kättesaadavad ja nii võib igaüksneid ka ise uurida ja oma järeldusi kujundada. 2) tiitlite ja ordenite ja igasuguste muude taoliste kudinate mõõtmine sentimeetriga pole tänuväärne ülesanne. Eks meie valiku puhul oli üheks aspektiks ka see, et kui ühel pool on juba president, siis talle kõrvale või vastu ei sobi ka igaüht sättida. Taustajõud j vändalööjad olid ka kõneks. Eriti puudutab see Andmekaits Inspektsiooni, kes peab ju oma tegevuses lähtuma kehtivatest reeglitest. Ometi tundus meile, et sellest asutusest on, ja eriti tagasivaatavalt, õhkunud liigset hasarti ühiskonnale kahjulike ja individualismi või egoismi rõhutavate, ka lihtsalt rumalate tegevuste kaitsmisel. Tore, et Sa Ülo viitsid ikka kaasa mõelda ja nende asjade pärast südant valutada.
ANDRES KOLLIST
Aitäh, Andres, selgituste eest!*
1) Suur osa kõnealusest sündmusest, selle eeldustest ja tulemustest, on endiselt segasevõitu. Kuidas (miks) tekkis mõte korraldada küsitlus sõnavabaduse teemal? *Mis soodustab ja mis takistab Eestis (Tallinnas) sõnavabadust? Mulle tundub, et rääkida võib igaüks ükskõik, millest, ükskõik kuidas... Küsimuseks ei ole rääkimine , vaid kuulamine ja seejärel ehk ka selle selgitamine, mida rääkija öelda tahtis ning öeld arvestamine mingite otsuste tegemisel. (Kirjutamisega on olukord palju keerukam.) Kõrvaltvaatajale tundub, et kuulajatel paistab olevat nii ettevalmistust kui ka tahtmist kuulata peamiselt ennast.
2) Arvan, et mõlemad "tiitlid" võiksid tulevikus olla antud kas isikule või asutusele, aga mitte nii, et üks isikule, teine asutusele. Küllap on ka Andmekaitse Inspektsioonis keegi, kes "vänta lööb" ja kui terasemalt vaadata, siis võib ühtäkki ilmsiks tulla, et kõiki kõnesid ei ole vastne laureaat ise koostanud... Sestap ei
oleks põhjust imestamiseks, kui mõne eksperdi arvates väärib tähelepanu mitte ainult president, vaid tema "meeskond" milles, nagu teada, on eriti tublisid naisi.
ÜLO VOOGLAID
Tere Ülo ja kõik teised lugupeetavad.
Kolmapäeval esitleti volikogus kahte erinevat asja:
1) Küsitlust sõnavabaduse teemal ja
2) Kuulutati välja need, kellele Vaba ühiskonna liikumine otsustas välja anda vaba ühiskonna edendaja ja pidurdaja tiitlid. Seost nendel kahel asjal ei ole. Pidurdaja ja edendaja tiitli saajate valik oli subjektiivne, nagusellised asjad ikka. Ometi püüdsime mõnevõrra erineda ühest raadiost meelde jäänud ja umbes samal ajal toimunud poplaulu valikust, kus asja eestvedaja vastas küsimusele, et milline oli valiku reglement umbes nii: žürii kogunes ja siis vaidlesime ja arutasime ja leppiseme lõpuks kokku, milline laul on kõige änksam.
Me tegime oma valikuks reglemendi. Otsus on vormistatud nii, et alguses on printsiibid või reglement, millest püüti lähtuda, siis tuleb tiitli saaja ja lõpuks see, mis otsuse tegemisel oluline tundus olema, ehk nn motiveeriv osa.
ANDRES KOLLIST
See oli äge ettevõtmine. Kuidas te sellise mõtte peale tulite? Kas tõesti olid vaba ühiskonna edendajad _uuringu tulemuste abil_ritta seatud ja nominentide "kaalumisel" jõuti nendele järeldusele, mida press tutvustas? Tunnistan, et see tundub uskumatu. Kirjutage veidi lähemalt ja pikemalt, millise indikaatorid moodustasid selle indeksi, mille te nimetasite /"ühiskonna edendajaks"/ ja "/ühiskonna pidurdajaks"? /Neid
indekseid (koos komponentide "kaaluga") oleks ehk vaja laiemalt tutvustada. Samasuguse analüüsi võiksid ju siis (pealinna eeskujul) ette võtta ka teised omavalitsused. Sestap küsin:
1) Millised olid uuringu *tellijate eesmärgid* (Uuringul, nagu ka teistel tegevustel, eesmärke olla ei saa; eesmärgid on tegijatel (subjektidel).
2) Kas õnnestus teada saada * kuidas hindavad tallinlased oma võimalusi mõjutada erinevate institutsioonide otsuseid, (milline on tallinnlaste struktuur tulenevalt hoiakust Tallinna liinnavõimude suhtes), * kuivõrd nad julgevad kritiseerida ametivõime ning nend suhtumist "mitmetesse demokraatia ja sõnavabadusega seotu aspektidesse"? (/aspekt /- vaatepunkt?) Oletame, et me teame nüüd veel paremini, et tallinnlastest üks osa
hindab oma võimalusi suurepäraseks, teine osa keskmisteks ja kolmas tühiseks... Noh, mida saaks selle teadmisega peale hakata?
Kes seda varem ei teadnud? Vaja oleks teada, *miks *on osa inimes kaotanud usu ja lootuse, *miks *on osa ametnikke ja saadikuid kaotanud kodanike (kelle?) usalduse , *miks *on maad võtnu võõrdumine..., millisele osale elanikest on riik võõrandunud ja selle esindajad vaid häbiväärsed...; mille eest riigi- ja omavalitsustegelasi hinnatakse kõrgelt?
Ühiskonnas ei saa muuta tegelikkust! Võimalik oleks muuta põhjuseid (kausaalseid ja funktsionaalsi seoseid); need oleks vaja eelnevalt välja selgitada. Paraku on ühiskond mitte homo- vaid heterogeenne.
3) Mida uuriti? (Mis oli uurimise objekt?)
4) Kas küsitlustega kogutud ARVAMUSI käsitleti teadmisena ?
5) Kas Tallinna Volikogul ja Valitsusel on mingi kava selle kohta, kuidas saavutada, et linnarahvas hakkaks julgemalt, sisukamalt, tõhusamalt jne osalema linnas aktuaalsete PROBLEEMIDE põhjuste väljauurimises ja osalema ka meetmete süsteemide loomises nende põhjuste vähendamiseks ja nende protsessid edendamiseks, mis võimaldaksid saavutada rahuldava olukorra?
ÜLO VOOGLAID
ANDRES KOLLIST
Nüüd olen siis mina süüdi selles, et üritan vältida seoses toimunuga labast politiseerimist! Mina pole seda diskussiooni käivitanud, küll aga üritasin kaitsta korraldajate head tahet, mille Teie ERR-i eetris lihtsalt kraanist alla lasite. Lp Ivi Proos, ehk siiski aitaks lamedustest!
MART UMMELAS
Palun ärge mõttevahetusega liiga hasarti minge. Püüame ikka küsitluse analüüsi raamidesse jääda ja ei ole mingit mõtet erakondade lippudega vehkima hakata. See muudab olukorra veelgi absurdsemaks. Mulle tundub, et need inimesed, kelle postkastidesse ladestuvad arusaamatud kirjad sõnavabaduse uuringust, kes küsitluse tulemusi lugenud ei ole ja kes seminaril ei viibinud, ei saa millestki aru. Mina seda küsitlust esimesena kohapeal, seminaril, kritiseerisin ja võib olla lasksin džinni pudelist. Andsin oma hinnangu küsitlusele seminari korraldajate palvel. Andsin neile ka eelnevalt teada, et olen küsitluse metoodika valiku suhtes kriitiline. Korraldajad palusid sellegipoolest hinnangu anda. Seega ei saa kuidagi öelda, et korraldajad oleksid kriitikat püüdnud vältida. Minu peamine argument kriitikaks oli, et tegemist ei olnud sõnavabadust mõõtva küsitlusega. Õnneks ka küsitluse läbiviijad ise ei interpreteerinud tulemusi rõhutatult sõnavabaduse kontekstis. Üksnes presentatsiooni pealkiri oli täitsa mööda.
Olen Juhan Kivirähkiga sama meelt, kui interpreteeritakse küsitluse tulemusi ja pakutakse kuulajatele järeldusi, peavad küsitluse korraldajad suutma seletada ka kõiki seoseid, mida nad edastavad. Antud juhul siis selgitama, mis seosed olid küsitluse metoodikal sõnavabadusega Eesti ühiskonnas. Esitleti siiski sõnavabaduse uuringu´t. Ei saa üldse nõustuda Mart Ummelase argumentidega, et praegust uuringut pole
põhjust kritiseerida, kuna meedias on olnud ka teisi ülevaateid nõrkadest küsitlustest. Alati on mõtet seisukohti argumenteerides välja öelda. Kas siis kui seisukohad on kriitilised.
IVI PROOS
Ei ole jah roosiline! Just sellepärast, et sõnavabadus on oluline probleem, ongi mul nina vingus. Sest sellise küsitluse tulemuste põhjal ei ole võimalik seda probleemi tõsiselt võetavalt tõstatada ega hoopiski mitte lahendada. Pelgalt mingi päeva tähistamiseks küsitlusi korraldada ei ole vist erilist mõtet - parem siis juba saluuti lasta. Küsitlusel peab ikka mingi mõte ka taga olema.Jah, kõlbmatuid küsitlusi on ka igal pool mujal - kas see on siis mingi õigustus?!
JUHAN KIVIRÄHK
Härrased, jälgin siin tahtmatult seda keskustelu. Olin ka ise kutsutud esitlusele, kuid raadiotöö ei võimaldanud osaleda. Siiski ei saa ma aru sellest nina vingus suhtumisest sellesse küsitlusse. Igas Postimehes on mingi samasugune nn küsitlus, mille metoodikast me ei tea õhkagi, ometi kujundab see enam kui 50 tuhande tellija ja teist sama paljude lugejate arvamust. Miks siis Turu-uuringute AS-ilt tellitud igati asjalik küsitlus on pälvinud nii taunivat vastuvõttu, sh ERR uudistes!? Tegu pole kahtlemata teadustööks sobiva uuringuga, kuid meie meedia on täis märksa kehvema tasemega küsitlusi või, oleks õigem öelda, tellitud kampaaniamaterjale. Miks selline ärritus selle küsitluse osas, mis tõstatas väga terava küsimuse sõnavabaduse tegelikust olukorrast Eestis!? Kas ei peegelda see ärritunud reaktsioon just seda, et olukord pole sugugi nii roosiline?
MART UMMELAS
Tere Urmet. Ei oska seda kommenteerida. Ma sain küll ühe raporti kuuel leheküljel, pealkirjaks "Tallinna linnaelanike küsitlus sõnavabaduse teemal". Skaneerisin selle ja ta on lisast leitav. Neid samu tabeleid ja
arve seal ka presenteeriti, kommenteeriti ja tõlgendati.
ANDRES KOLLIST
URMET KOOK kirjutas:... (ei ole nõusolekut avaldamiseks)
Ise seal kohal olnud tüübina jäi minule mulje, et 1) küsitluse puhul oli probleemiks vast see, et mõne asjatundja arvates ei tuginenud presenteeritu piisavalt põhjalikule uuringule. Samas oli ju positiivne see, et asja uuriti ja pigem võiks tehtu olla aluseks ka tõsisesematele uuringutele. Arvatavalt on läbiviidud küsitluse metoodika, küsitletute arvud ja arvulised tulemused kättesaadavad ja nii võib igaüksneid ka ise uurida ja oma järeldusi kujundada. 2) tiitlite ja ordenite ja igasuguste muude taoliste kudinate mõõtmine sentimeetriga pole tänuväärne ülesanne. Eks meie valiku puhul oli üheks aspektiks ka see, et kui ühel pool on juba president, siis talle kõrvale või vastu ei sobi ka igaüht sättida. Taustajõud j vändalööjad olid ka kõneks. Eriti puudutab see Andmekaits Inspektsiooni, kes peab ju oma tegevuses lähtuma kehtivatest reeglitest. Ometi tundus meile, et sellest asutusest on, ja eriti tagasivaatavalt, õhkunud liigset hasarti ühiskonnale kahjulike ja individualismi või egoismi rõhutavate, ka lihtsalt rumalate tegevuste kaitsmisel. Tore, et Sa Ülo viitsid ikka kaasa mõelda ja nende asjade pärast südant valutada.
ANDRES KOLLIST
Aitäh, Andres, selgituste eest!*
1) Suur osa kõnealusest sündmusest, selle eeldustest ja tulemustest, on endiselt segasevõitu. Kuidas (miks) tekkis mõte korraldada küsitlus sõnavabaduse teemal? *Mis soodustab ja mis takistab Eestis (Tallinnas) sõnavabadust? Mulle tundub, et rääkida võib igaüks ükskõik, millest, ükskõik kuidas... Küsimuseks ei ole rääkimine , vaid kuulamine ja seejärel ehk ka selle selgitamine, mida rääkija öelda tahtis ning öeld arvestamine mingite otsuste tegemisel. (Kirjutamisega on olukord palju keerukam.) Kõrvaltvaatajale tundub, et kuulajatel paistab olevat nii ettevalmistust kui ka tahtmist kuulata peamiselt ennast.
2) Arvan, et mõlemad "tiitlid" võiksid tulevikus olla antud kas isikule või asutusele, aga mitte nii, et üks isikule, teine asutusele. Küllap on ka Andmekaitse Inspektsioonis keegi, kes "vänta lööb" ja kui terasemalt vaadata, siis võib ühtäkki ilmsiks tulla, et kõiki kõnesid ei ole vastne laureaat ise koostanud... Sestap ei
oleks põhjust imestamiseks, kui mõne eksperdi arvates väärib tähelepanu mitte ainult president, vaid tema "meeskond" milles, nagu teada, on eriti tublisid naisi.
ÜLO VOOGLAID
Tere Ülo ja kõik teised lugupeetavad.
Kolmapäeval esitleti volikogus kahte erinevat asja:
1) Küsitlust sõnavabaduse teemal ja
2) Kuulutati välja need, kellele Vaba ühiskonna liikumine otsustas välja anda vaba ühiskonna edendaja ja pidurdaja tiitlid. Seost nendel kahel asjal ei ole. Pidurdaja ja edendaja tiitli saajate valik oli subjektiivne, nagusellised asjad ikka. Ometi püüdsime mõnevõrra erineda ühest raadiost meelde jäänud ja umbes samal ajal toimunud poplaulu valikust, kus asja eestvedaja vastas küsimusele, et milline oli valiku reglement umbes nii: žürii kogunes ja siis vaidlesime ja arutasime ja leppiseme lõpuks kokku, milline laul on kõige änksam.
Me tegime oma valikuks reglemendi. Otsus on vormistatud nii, et alguses on printsiibid või reglement, millest püüti lähtuda, siis tuleb tiitli saaja ja lõpuks see, mis otsuse tegemisel oluline tundus olema, ehk nn motiveeriv osa.
ANDRES KOLLIST
See oli äge ettevõtmine. Kuidas te sellise mõtte peale tulite? Kas tõesti olid vaba ühiskonna edendajad _uuringu tulemuste abil_ritta seatud ja nominentide "kaalumisel" jõuti nendele järeldusele, mida press tutvustas? Tunnistan, et see tundub uskumatu. Kirjutage veidi lähemalt ja pikemalt, millise indikaatorid moodustasid selle indeksi, mille te nimetasite /"ühiskonna edendajaks"/ ja "/ühiskonna pidurdajaks"? /Neid
indekseid (koos komponentide "kaaluga") oleks ehk vaja laiemalt tutvustada. Samasuguse analüüsi võiksid ju siis (pealinna eeskujul) ette võtta ka teised omavalitsused. Sestap küsin:
1) Millised olid uuringu *tellijate eesmärgid* (Uuringul, nagu ka teistel tegevustel, eesmärke olla ei saa; eesmärgid on tegijatel (subjektidel).
2) Kas õnnestus teada saada * kuidas hindavad tallinlased oma võimalusi mõjutada erinevate institutsioonide otsuseid, (milline on tallinnlaste struktuur tulenevalt hoiakust Tallinna liinnavõimude suhtes), * kuivõrd nad julgevad kritiseerida ametivõime ning nend suhtumist "mitmetesse demokraatia ja sõnavabadusega seotu aspektidesse"? (/aspekt /- vaatepunkt?) Oletame, et me teame nüüd veel paremini, et tallinnlastest üks osa
hindab oma võimalusi suurepäraseks, teine osa keskmisteks ja kolmas tühiseks... Noh, mida saaks selle teadmisega peale hakata?
Kes seda varem ei teadnud? Vaja oleks teada, *miks *on osa inimes kaotanud usu ja lootuse, *miks *on osa ametnikke ja saadikuid kaotanud kodanike (kelle?) usalduse , *miks *on maad võtnu võõrdumine..., millisele osale elanikest on riik võõrandunud ja selle esindajad vaid häbiväärsed...; mille eest riigi- ja omavalitsustegelasi hinnatakse kõrgelt?
Ühiskonnas ei saa muuta tegelikkust! Võimalik oleks muuta põhjuseid (kausaalseid ja funktsionaalsi seoseid); need oleks vaja eelnevalt välja selgitada. Paraku on ühiskond mitte homo- vaid heterogeenne.
3) Mida uuriti? (Mis oli uurimise objekt?)
4) Kas küsitlustega kogutud ARVAMUSI käsitleti teadmisena ?
5) Kas Tallinna Volikogul ja Valitsusel on mingi kava selle kohta, kuidas saavutada, et linnarahvas hakkaks julgemalt, sisukamalt, tõhusamalt jne osalema linnas aktuaalsete PROBLEEMIDE põhjuste väljauurimises ja osalema ka meetmete süsteemide loomises nende põhjuste vähendamiseks ja nende protsessid edendamiseks, mis võimaldaksid saavutada rahuldava olukorra?
ÜLO VOOGLAID
3. märts 2010
2. märts 2010
Keelekäbi (VI)
Pealkiri POLITSEI OTSIB AKNASSE TULISTAJAT - DELFI 02.03.2010
Juhataja otsib kassasse asendajat?
Milleks mõnitada püksi laskjat?
Juhataja otsib püksilaskjat!
POLITSEI OTSIB AKNASSETULISTAJAT!
14. märts on emakeelepäev.
Keelekäbi (V)
Pealkiri RAHVALIIDUST VÄLJA VISKAMINE ON TOHUTU TUNNUSTUS – Eesti Päevaleht 02.03.2010
Restorani välja viskaja tegeleb restoranist välja viskamisega?
RAHVALIIDUST VÄLJAVISKAMINE ON... mis ta on!
14.märts on emakeelepäev.
Faustilik euroopa vaim
Johann Wolfgang von Goethe,
„Faust“ II (11 575 – 11 576):
Vaid see on väärt nii vabadust kui elu,
kes iga päev nad kätte võitma peab.
Oswald Spengler,
„Õhtumaa loojang“ I (5.1.5):
Ja nii mõistame meie, faustilised inimesed, sisima paratamatusega draamat kui aktiivsuse maksimumi...
Lao-zi:
Parem mitte midagi teha kui suure vaevaga mitte midagi ära teha.
1. märts 2010
Keelekäbi (IV)
"... Türgi tegutses Guillaume Apollinaire'i... ROMAANI VÄLJA ANDNUD KIRJASTAJAT karistades sõnavabaduse ning Euroopa kultuuripärandi vastu." - Eesti Päevaleht: Laupäev 27.02.2010.
Romaanist välja teinud lugejad?
Romaanist väljateinud lugejad!
ROMAANI VÄLJAANDNUD KIRJASTAJA!
14. märts on emakeelepäev.
Keelekäbi (III)
"Selle ausaama kohaselt langeb justkui ÄSJA LAHTI LÜKATUD KÜLGAKNAST valgust..."
"Loomingu" Raamatukogu 2010, nr 3-4, lk 54. Tlk Katrin Kaugver, toim Terje Kuusk.
Mees, kes nüüdsama kaljult alla lükati, on äsja allalükatu - äsja allalükatud mees.
Uks, mis nüüdsama valla lükati, on äsja vallalükatud uks.
Külgken, mis nüüdsama lahti lükati, on ÄSJA LAHTILÜKATUD KÜLGAKEN.
14. märts on emakeelepäev.
Tellimine:
Postitused (Atom)