Meie Euroopa VI: Filosoofia

Haritud eurooplase filosoofilise üldhariduse miinimum piirdugu 12 olulise nimega:

1. Platon,
2. Aristoteles,
3. Aquino Thomas,
4. Meister Eckhart,
5. Descartes,
6. Spinoza,
7. Kant,
8. Hegel,
9. Marx,
10. Nietzsche,
11. Camus,
12. Undo Uus.

Aine valdamise taset võiks hinnata nii nagu keeleoskust:

1 – suudab ära tunda,
2 – suudab aru saada,
3 – suudab rääkida (rohkem kui üks lause),
4 – suudab lugeda,
5 – suudab kirjutada (rohkem kui üks lause).


LINNAR PRIIMÄGI


Varem koostatud:

Meie Euroopa I: Ajalugu (leidub siinsamas blogis).
Meie Euroopa II: Keel (Eesti Päevaleht 27.01.2010).
Meie Euroopa III: Kirjandus (Eesti Päevaleht 27.01.2010).
Meie Euroopa IV: Kujutavkunst (siinsamas).
Meie Euroopa V: Filmikunst (siinsamas).

Meie Euroopa V: Filmikunst

Tallinlased, kes valmistuvad saama Euroopa kultuuripealinlasteks, võiksid korra peatuda mõttel, mil määral nad on kultuursed eurooplased. Olla kultuurne eurooplane tähendab olla integreeritud Euroopa kultuuriruumi, vallata selle kohta mingeid aluslikke teadmisi, mis suunaksid vaimuelu ja väärtusotsinguid.

Programm „Meie Euroopa“ visandab haritud eurooplase baasilise teadmuse eri kultuurivaldkondades. Ühtlasi peaks see andma igaühele võimaluse hinnata, mil määral ollakse Euroopa kultuuri kandja Eestis.

Koostatud on:

Meie Euroopa I: Ajalugu (leidub siinsamas blogis).
Meie Euroopa II: Keel (ilmub EPLis 27.01.2010).
Meie Euroopa III: Kirjandus (ilmub EPLis 27.01.2010).
Meie Euroopa IV: Kujutavkunst (siinsamas).
Meie Euroopa V: Filmikunst.

Eesti eurooplane peaks olema näinud järgmisi 10 filmikunstiteost (nimekirja on koostanud Tristan Priimägi):

1. Sergei Eisensteini „Soomuslaev „Potjomkin““,
2. Luis Buñueli „Andaluusia koer“,
3. Fritz Langi „Metropolis“,
4. Jean-Luc Godard’i „Viimsel hingetõmbel“,
5. Ingmar Bergmani „Persona“,
6. Michelangelo Antonioni „Blow Up“,
7. Andrei Tarkovski „Andrei Rubljov“,
8. Béla Tarri „Sátántangó“,
9. Ulrich Seidli „Import / Export“,
10. Veiko Õunpuu „Sügisball“.


Hinnangu mõõt on jälle ajaline: iga minut teemakohast juttu annab punkti (ja kes teosest ei oska rääkida minutitki, jääb 0 punktiga).

Päevaküsimusi: Tööpuudus või jõudeolek? (1)

Sageli võib kuulda väidet, et tööpuuduse eest vastutavad tööstusjuhid. See pole päriselt nii. Moodne tööstus ise põhineb sihipärasel rakendusel, aga tegu on päris kindlat liiki rakendusega. Lihtsalt töölisi palgata ja lasta neil mingi tasu eest midagi teha pole moodsa tööstuse mõttes rakendus. Töö ja kõrged palgad on nii lahutamatult seotud, et ettevõte, mis maksab suuremale hulgale töölistele madalat palka, on majanduse edengule avalik ohuallikas, tegus takistus, erinevalt ettevõttest, mis maksab vähematele töölistele kõrget palka. Sest rakendus pole mitte kvantiteedi, vaid kvaliteedi küsimus. Nõnda nähtub, et tööstusjuht, kes loob madalakvaliteedilist rakendust, toodab otseselt tööpuudust ning on selles süüdi.

(Järgneb.)

Henry Ford: Moving Forward. (1930)

Eesti ime

Nagu te kõik teate, oli eile pühapäev. Puhkepäev, mille Jumal andis inimestele hingetõmbamiseks. Kes oleks võinud arvata, et sellisel rahulikul päeva, kus isegi tuul ei puhu, võib minuga juhtuda tõeline ime!
Olin üksi kodus, seisin, avatud õllepurk käes, keset tuba ja sügasin läbi pikkade aluspükste augu oma karvast reit, kui korraga kuulsin koputust. Alguses mõtlesin, et võib olla tuleb kobistamine naabrite juurest, nemad teevad vahel lärmi, kuid siis sain aru, et hääl tuleb ikka minu ukse tagant, keegi tõesti koputab uksele.
Läksin torisedes ukse juurde, avasin selle – ja mis ma näen! Ukse taga seisab sirge seljaga mees, ülikond seljas. Toomas Hendrik Ilves.
Ma tardusin soolasambaks. Eesti Vabariigi president minu korteri ukse taga ja mina seisan katkised aluspüksid jalas, õllepurk käes!
„Vabandage,“ pomises Toomas H. Ilves. „Mu auto suri teie maja ees välja ja mul oleks abi vaja. Kui te lubaksite oma telefoni kasutada, ma teeksin ühe kõne, kutsuksin kedagi.“
Seisin liikumatult ja vahtisin tardunult talle otsa.
Toomas Hendrik Ilves, Eesti Vabariigi president minu uksel...
„Kui ma tohiksin teie telefoni kasutada, siis ma teeksin tõesti ühe väikese kõne...“ kordas ta mõne hetke pärast, sest talle oli vist jäänud mulje, et ma polnud hästi kuulnud.
Seisime niimoodi liikumatult vastamisi, veel ligi minuti, ja alles siis sain ma lõplikult aru, milline õnnistus oli langenud minu tagasihoidlikule kodule. Haarasin Toomas H. Ilvesel järsu liigutusega käest ja tõmbasin ta sisse.
„Tulge kaasa!“ hüüdsin ma talle.
Tundsin, et mu hääl väriseb erutusest ja värisema kippusid ka käed-jalad.
Rebisin ta esikusse, vedasin elutuppa ja aina kordasin omaette:
„(No kes oleks võinud arvata, et selline jumala õnnistus minu koju tuleb!) Ärge hakake jalanõusid ära võtma, tulge-tulge edasi! (No kes oleks võinud seda imet uskuda!) Tulge edasi, tulge ometigi edasi!“
Toomas H. Ilves vaatas küll mureliku näoga ukse poole, kuid ma ei lasknud end häirida ja kiskusin ta endaga.
Lõpuks jõudsime elutuppa ja jäime akna alla seisma. Märkasin, et osa õlut oli purgist maha loksunud ja vaibale loigu tekitanud.
Toomas H. Ilves vaatas kord loiku, kord välisukse poole.
„Vaadake!“ hüüdsin ma talle ja tegin käega hoogsa liigutuse akna suunas.
„Vaadake! On ju ilus?!“
„On küll...“ kogeles Ilves. „Kas ma tohiksin nüüd hetkeks telefoni...“ jätkas ta ettevaatlikult, kuid ma ei lasknud tal lauset lõpetada.
„Vaadake ometigi aknast välja. Näete, see ongi Eestimaa. On ju ilus?“
„On küll...“ kordas ta oma vana vastust ja jälle ma märkasin, et ta piilub välisukse poole.
„Jah, Eestimaa on ilus! Ilus on Eestimaa!“ hüüdsin ma, rind täis uhkust, võtsin viimase sõõmu ja panin õllepurgi aknalauale.
Ilves üritas juhust kasutada, et oma kätt mu haardest vabastada, kuid ma ei lasknud lahti! Võtsin hoopis riiulilt rusikasuuruse kivi ja pistsin selle talle pihku.
„Võtke! Võtke! Katsuge, see on eesti kivi! Raekoja platsilt tõin.“
„Mul oleks vaja helistadaaaa...“ hakkas Ilves venitama ja ta nägu läks aina hapumaks. Kuid ma ei lasknud ennast sellest häirida.
„No katsuge julgemalt! Pigistage kohe seda kivi. On ju kõva?“
„On....“ venitas Ilves.
„Muidugi on kõva! Eesti kivi peabki kõva olema!“ hüüdsin ma rõõmsalt ja lasin tal lõpuks käest lahti.
Naersin kohe rõõmust, et selline õnn minu õuele tuli. Et Eesti Vabariigi president oli mulle, minu tagasihoidlikku koju, külla tulnud.
„Ah, küll ma olen õnnelik. Ma olen üks õnnelik eesti mees!“ hüüan ma nüüdki ja tunnen hinges tõelist vabadust.
Toomas H. Ilves hoidis ujedalt kivi pihus ja hakkas välisukse poole nihkuma...

TIIT KLAOS

LAUPÄEVAL, 1. MAIL - KÕIK KOMMUNISTLIKULE LAUPÄEVAKULE!

„Kommunismiks... nimetame me niisugust korda, kus inimesed harjuvad täitma ühiskondlikke kohustusi ilma eriliste sundimisaparaatideta, kus üldsuse kasuks tehtav tasuta töö kujuneb üldiseks nähtuseks.

„Kommunistlik“ algab alles siis, kui ilmuvad laupäevakud, s.t. üksikisikute tasuta, laiaulatuslik töö ühiskonna kasuks, mida ei normeeri ükski võim, ükski riik.“

Vladimir Iljitš Lenin, „Ettekanne laupäevakute kohta“. Teosed XXX, lk. 258, 260.

Meie Euroopa IV: Kujutavkunst

Veidi alamal leidub artikkel pealkirjaga „Meie Euroopa“. See visandab haritud eurooplase baasilise ajalooteadmuse. Baasteadmised keelest ja kirjandusest – ning nende hinnangu viisid – peaks avaldama Eesti Päevaleht esmaspäeval, 25. jaanuaril. Need on kõik ühe ja sama „eurooplase iseduse“ programmi (ning enesetesti) osad, niisiis:

EUROOPLASE ISEDUS

Meie Euroopa I: Ajalugu (siinsamas blogis).
Meie Euroopa II: Keel (EPL 25.01.2010).
Meie Euroopa III: Kirjandus (EPL 25.01.2010).
Meie Euroopa IV: Kujutavkunst (siinsamas).

Eesti eurooplane peaks ära tundma järgmised 12 kunstiteost. Neist igaühe kohta on ilmunud kunsti- ja kultuurilooline käsitlus ajalehes SL Õhtuleht (nüüdne Õhtuleht) aastail 2001-2002 (vt Linnar Priimägi: Sinu kaksteist kunstiteost. SL Õhtuleht 20.01.2001; Linnar Priimägi: Aasta kunstiprojekt on lõppenud SL Õhtuleht 19.01.2002, http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=117246). Ajaliselt reastuksid need (sulgudes lehenumbri kuupäev):

1. Altamira piison (06.10.2001).
2.Knossose sõnnisarved (01.12.2001).
3.“Agamemnoni mask” (03.11.2001).
4.“Milo Venus” (27.01.2001).
5.Sandro Botticelli “Venuse sünd” (03.03.2001).
6.Michelangelo “Taavet” (28.07.2001).
7.Giorgione “Magav Venus” (26.05.2001).
8.Leonardo da Vinci “Mona Lisa” (28.04.2001).
9.Johann Köleri “Ketraja” (31.03.2001).
10.Frédéric-Auguste Bartholdi “Vabadussammas” (30.06.2001).
11.Auguste Rodini „Mõtleja“ (05.01.2002).
12.Vera Muhhina „Tööline ja Kolhoositar“ (ajakirjas kunst.ee 2000 nr 1 – 2001 nr 3).

Hinnangu mõõt on taas ajaline (rakendasin seda tulemuslikult kunstiajaloo õppejõuna Eesti Õigusinstituudis): iga minut teemakohast juttu annab punkti (kes teosest ei oska rääkida minutitki, jääb 0 punktiga).

Ja veel. Eesti Televisioon võiks algatada saatesarja „Meie Euroopa“, kus erinevate Eestis kõneldavate keelte kandjad arutaksid väljapakutud aastaarvude, ajalooliste isikute, Euroopa kultuuris aluslike kirjandus- ja kunstiteoste üle. Minu meelest oleks see üldhariv!

LINNAR PRIIMÄGI

„Meie Euroopa“

Euroopa kultuuripealinna algatuste hulka peaks kindlasti kuuluma haridusprogramm „Meie Euroopa“, mis teadvustab, et Euroopa Liidu moodne karkass on rajatud väga vanale kultuuripinnale. Inimesele, kes seisab sellel kultuuripinnal, ütlevad midagi need 12 aastaarvu:

395 843 1492
476 800 1054
451 732 1241
1096 1242 1453

Tõeline eurooplane teab, millest räägivad 12 isikunime: Attila, Karl Suur, vürst Vladimir, William Vallutaja, Richard Lõvisüda, Innocentius III,
Aleksander Nevski, Jeanne d’Arc, Martin Luther, Karl V, Kopernikus, Kolumbus.



Igast siin nimetatud aastaarvust ning isikust teab haritud inimene rääkida vähemalt 3 minutit. Alles siis saab öelda, et ta on tsiviliseeritud, kultuurne eurooplane.

Võrdluseks võib Eesti ajaloost tuua 12 aastaarvu:

1208 1242 1710 1940
1343 1918 1991
1030 1154
1525 1632 1865

Ja 12 märgilist isikunime: Idrisi, Lembitu, Melchior Hofmann, Gustav Adolf, Peeter I, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Konstantin Päts, Johannes Vares, Edgar Savisaar, Lennart Meri.

Kas me oskame nendest rääkida igast 3 minutit? Kas me võime end nimetada eesti kultuuri ja tsivilisatsiooni pärijaiks vaimus?

LINNAR PRIIMÄGI

Plastiliinajakirjanik

Kolmapäeval, 13. jaanuaril helistas mulle kunagine paralleelklassivend Urmas Vahe (pildil), kes töötab nüüd Õhtulehes: „Kuule, kas sa minusuguse lolliga viitsid rääkida?“ – „Urmas, sinusuguse lolliga viitsin ma alati rääkida!“ – „Ütle, mis värk nende „Raagus sõnadega“ valimiste ajal oli?“ Mida ma ka tegin.

Lugu oli minu osalusel järgmine. Kui tekkis küsimus, milline CD valimiskingituseks jagada, pakkusin välja sõbranna Marju Kuudi „Raagus sõnad“ – ta elab lakkamatult majandusraskustes (noh, konkureerivad erakonnad – tormake appi!). Marju oleks saanud sissetulekut, valijad ilusat muusikat ja valitavad sümpaatiat. Muidugi tuli asjaosalistelt luba küsida, pole ju võimalik valimistele minna piraatplaadiga! Fonogrammi omanik oli nõus, esitaja Marju Kuut oli nõus, helilooja Rein Rannap oli pärast lepingu täpsustusi nõus, sõnade autor Peeter Ilus oli nõus... aga siis meenus talle äkki, et tulemas on autoriplaat sellesama lauluga, ta helistas mulle ja võttis nõusoleku tagasi, sest arvas, et „Raagus sõnade“ ennakväljalase ei mõjuks läbimüügile hästi. Protsess tuli peatada. Plaadikujundus oli juba valmis ja väga kaunis – aga ehk saab seda veel kunagi kasutada.



Nõnda on lood. Ma ei tea, kuidas edeneb Peeter Ilusa autoriplaadi müük. Marju Kuut ütles viimati, et sealse esituse eest pole talle raha makstud. Võib-olla makstakse ka!

Järgmise päeva Õhtulehes ilmus Urmas Vahe artikkel „Keskerakonna katse osta menulaul „Raagus sõnad“ läks vett vedama“: „Mullu sügisel valimiseelses möllus tekkis Keskerakonna reklaaminõustajal Linnar Priimäel ilmselt laulu pöörasest menust johtunud idee panna lugu partei propagandavankri ette – anda pala välja singelplaadina, mida oleks jagatud parteikingitusena nagu tikutopse, võtmehoidjaid ja pastapliiatseid. Vastavate hüüdlausetega kaunistatuna oleks ju lembelaulu pealkiri hästi kõlvanud näiteks mõne konkurentpartei valimislubaduste iseloomustamiseks. Ent kaval plaan jäi katki, sest partei ei saanud asjaosalisi nõusse. Kõige suurema labidatäie liiva viskas masinasse luuletaja Peeter Ilus.“ Ja: „Marju Kuut on õnnetu: Peibutav honorar kadus enne, kui jõudis rahatähtedeks muutuda, sest keskpartei mainekujundaja Linnar Priimägi ei suutnudki Peeter Ilusalt imekaunist laulu välja nuiata.“

Ära painutatud ei olnud mitte ainult minu jutt, vaid ka Marju Kuut saatis mulle meili: „Pole mina seda öelnud, mis siin kirjas (Õhtulehes)! Mulle ei meeldi, kui mulle pannakse sõnu suhu – veel enam, et seda tehakse lehes!!! Ma ei teagi seda inimest, kes artikli kirjutas!“

No mina tean juba ammu. Lahe tüüp, kuuendas klassis võttis ta kooli kaasa paki pronograafilisi mängukaarte, mida me siis vaheajal nurga taga aknalaual karja poistega saime põgusalt silmitseda, mõni neist on praegugi veel silme ees (kaks alasti naist, kõrge kontsaga kingad jalas, ning üks mees...). Ma arvan, et Urmas ei ole pahatahtlikult valelik inimene. Et ta lehes teadlikult võltsis ja valetas, see polnud kindlasti mitte tema vaba valik. Eks nõnda kästud tal toda materjali moonutada. Leivatüki nimel – koondamised käivad – peab praegusajal ajakirjanik plastiliinistuma. (Rahvas ütleb niisuguste kohta rumalasti: „Pehme m...iga mees!“) Mis siis! Intelligentsetele lugejatele (ja neid ei olegi nii vähe) täidab tänane eesti ajakirjandus niikuinii pigem lõbustus- (ärapaneku) kui infokandja funktsiooni. See on pehme lõbustus.

LINNAR PRIIMÄGI

Meie kultuuripealinn

Nüüd lahtiläinud klaperjaht Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna tuleviku teemal on ajakirjanduslik soga. Esiteks ei jää mitte midagi ära. Üks mu vaimukas tuttav ütles Jaanus Rohumaa kohta, kes käis volikogus ähvardamas, et tema annab kultuuripealinna kaubamärgi Euroopa Liidule tagasi: nagu kokk, kes paneb restorani kinni, sest ei oska süüa keeta. Mis on muidugi vale. Kaubamärk Tallinn 2011 ei kuulu mitte Jaanus Rohumaale, ei kuulu isegi mitte sihtasutusele, mis kannab sama nime – see kaubamärk kuulub Tallinna linnale.

Teiseks. Keegi Urmas Jaagant Eesti Päevalehest teatab meile, et sihtasutuse Tallinn 2011 tegevjuht Mikko Fritze on paremini tasustatud kui vabariigi president, kelle töötasu oli mullu 79 019 krooni kuus. No teate, presidente on meil olnud teisigi ja tuleb veel, aga olla Euroopa kultuuripealinn – see on Tallinna ainukordne sajandisündmus. Et sihtasutuse juhi palk on kõrgem kui presidendil – mis seal imestada, ta teeb ka rohkem tööd! Me peame olema õnnelikud, et Tallinn 2011 projektijuhiks oleme saanud nii hea tegelase. Vähemalt mina oma piiratud silmaringi ulatuses ei näe kedagi, kes oleks sama haardega tegija. Mitte ükski Mikko Fritze kriitikutest ei suudaks seda üritust vedada sama jõuliselt, kui on teinud tema. Mis puutub kaitseminister Jaak Aaviksoo „hämmastusse“ Mikko Fritze palga suhtes, siis võiks tema küll pigem vait olla – tema rohkem kui 100 miljoni kroonine häbi seisab kogu Eesti rahva silma all püsti Vabaduse väljakul.

Kolmandaks. Kunagi nõukogude ajal oli meil kultuuriministriks Johannes Lott. Nüüdseks kadunud õppejõud Jaan Soontak näitas kord, kuidas ühe suletõmbega teha lollist kultuuriminister. Tuli paberile kirjutada Loll ja siis läbi kahe viimase l-i tõmmata rõhtkriips. Aga Johannes Lott – mille eest ma teda austan – vähemalt ei olnud kultuuriministrina rumal!

Neljandaks. Ma loll arvan, et Tallinna rahvas on kultuuripealinna projektist eemal hoitud. Me tahaksime teada, mismoodi funktsioneerib aastal 2011 Vene Kultuurikeskus, endine Laevastiku Ohvitseride Maja. Me tahaksime teada, mida on meie transpordiminister teinud kultuuripealinna heaks (vastus: mitte midagi!): Riia ja Helsinki vahel haigutab Lennart Mere nimeline lennuväli. Külalised Venemaalt pole siia aastavahetuseks saabunud mitte tänu Juhan Partsi töövõitudele, vaid tänu Tallinna ettevõtlusameti ettevõtlikkusele.

Meil võiks olla hea meel Kairi Tenistest, kes ettevõtlusametit juhib, meil võiks olla hea meel Tallinna abilinnapeast Kaia Jäppinenist, kes komsomolkale kindlakäeliselt tema koha planeedil kätte näitas, meil võiks olla hea meel volikogu esimehest Toomas Vitsutist, kes Tallinna selja taha on aastaks 2011 loonud Euroopa kultuurilinnade ühenduse Eestis. Meil võiks olla hea meel Mikko Fritzest, kelle entusiasmi (ega palka) ei tohiks mitte keegi ega miski kahandada. Meil võiks olla hea meel, et Jaanus Rohumaa, üks meie andekamaid loomingulisi organisaatoreid, on areneva projekti kunstiliseks juhiks. Olgem rõõmsad ning hoidkem oma tegijaid!

Kunagi räägiti lugu, et kui metsikus Läänes saluunikismaks läks, siis kinnitati pianiino taga klimberdava klaverimängija seljale ruttu kiri: „Poisid, ärge teda tulistage – ta on meil ainus!“ Projekti Tallinn 2011 tegijate seljale niisugust silti pole vaja. Kultuuripealinna projekti vedajad ei ole ainsad, aga nad on oma võimekuses ainulaadsed. Me peame olema õnnelikud. Ja peame olema osalised – sest tallinlastena me teeme oma kultuuripealinna ühiselt!

Tallinnale on 2011. aasta Euroopa kultuuripealinna staatus mitu korda tähtsam kui 1980. aasta nõukogude olümpiaregatilinna oma. Aga üht tasuks minevikust siiski õppida – Vanas Kreekas katkestati olümpiamängude ajaks sõjategevus. Traditsiooniline sõda all-linna ja Toompea vahel võiks kultuuripealinnaks valmistumise ajal lõppeda. Praegune peaminister, kes erinevatel põhjustel on keeldunud osa võtmast Tallinna päeva hommikul sümboolsest Väikese jala värava avamisest, võiks jala siiski alla võtta.

Ja lõpetuseks – milline häbi, et Euroopa kultuuripealinn 2011 ei olegi oma staatuselt iseseisev linn, vaid pelgalt Harju maakonna vald! Riigikogul on viimane aeg enne 2011. aastat kehtestada Eesti Vabariigi pealinna seadus. Vabariigi pealinn vabalinnaks (mida see viimane sõna iganes tähendaks)!


LINNAR PRIIMÄGI