Lugege Peeter Helme kirjatükki Maalehe onlines ja öelge, kas mul pole olnud tuhat korda õigus, et isegi noorema põlvkonna väidetavalt helgemad pead elavad müütide ja ebausu võrgus, mida neisse on istutanud "kolmanda vabariigi" ideoloogilised stambid ja stereotüüpsed valed!?
Tundsin Peeter Helme vanemaid, tema emaga töötasin 8 aastat koos ENE toimetuses, kadunud isaga suhtlesin samuti erinevates seostes. Kuidas on võimalik, et nii hästi meie minevikku tundnud vanemail on poeg, kes ei suuda maailma, oma kodumaad ja selle paljukannatanud inimesi näha muudes kui mustvalgetes värvides!?
Mul pole midagi muud lisada, olen sõnatu. Oleksin veelgi rohkem hämmeldunud, kui see oleks esimene niisugune pime rünnak.
Muidugi oli seda oodata, sest juba mullu sööstis sama mees Sirbis kallale saatele Kirjanduse tähestik, kus me koos eakaaslase Peeter Oleskiga just üritame näidata, kui tühjad on stereotüübid ajaloo käsitlemisel ja kui paljud meist on reklaamikirevast, kuid sageli moraalitust ja ebahumaansest tänapäevast lihtsalt pimedaks löödud. Sest enam ei loeta raamatuid, mis sündisid oma ajas, vaid üksnes ideoloogiliselt töödeldud ajalookäsitlusi ja hetketrendidele vastavaks tembitud memuaarikesi.
MART UMMELAS
25. mai 2010
23. mai 2010
Глупость
"Mul on raamat, Mille pealkiri on „22. juuni ehk millal algas Suur Isamaa-sõda”, ja seal ma püüan vastata küsimusele, millal siis Punaarmee hakkas lõpuks normaalselt sõdima. Ka sellel pöördel on sotsiaalpsühholoogilised põhjused. Ma pakun selle pöörde ajaks 1942. aasta lõppu, kui Punaarmee kaotuste struktuur muutus normaalseks, kui nii võib üldse väljenduda. See toimub siis, kui kaotatutest moodustavad ühe neljandiku tapetud ja kolm neljandikku haavatud. Enne seda moodustasid enamiku vangilangenud ja deserteerinud. 1941. aasta lõpuks oli Punaarmeest 3,8 miljonit inimest sõjavangis. 700 000 oli desertööre. Seega saab ka Suure Isamaasõja alguseks pidada 1942. aasta lõppu."
Andres Laasik: Mark Solonin: noor venelaste põlvkond näeb ükskord normaalseid raamatuid N Liidu ajaloost. Eesti Päevaleht 22.05.2010.
20. mai 2010
SOTSIAALMINISTRI MÕISTATAMISMÄNG
Foto: Raigo Pajula/PM Nimelt küsis saatejuht Pevkuri kommentaari samal päeval avaldatud statistikaameti tööpuuduse hinnangu teemal. Proos esitas publikule kaks võimalikku vastusevarianti, mille siinkohal pakume ka Ekspressjobi lugejatele.
a) Riigimehelik vastus: "Töötute arv on suur, see on Eesti jaoks oluline probleem. Minu töölaual on omavalitsusjuhtide ettepanekud. Olen nendega tutvunud ning luban, et me tegeleme selle teemaga väga tõsiselt. Olen pidanud nõu kodanikuühendustega ning tean nende võimalusi tööpuuduse leevendamisel kaasa aidata. Samuti olen konsulteerinud sotsiaalteadlastega, kes on andnud soovitusi, millised ühiskonnagrupid on enim ohustatud ja kellega tuleks tegeleda esmajärjekorras."
b) Poliitiku vastus: "No teate, need numbrid ei ole täpsed. Töötukassa statistika näitab juba selget paranemist. Need on vananenud arvud. Ma pean statistikaametiga rääkima, miks numbrid erinevad."
Armas lugeja, kumma variandi valis sinu arvates meie armas sotsiaalminister? Vastuse võid saata aadressil hanno.pevkur@sm.ee.
KOLMAS VABARIIK*
30 aastat tagasi olin reporterina Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatil. Pidin vahendama Pirita sadamast ja ka olümpiakülast muljeid ja arvamusi regati korralduse ja võistlustulemuste kohta. See eeldas ilmselt minu isiku mitmekordset eelkontrolli, et sain üldse loa siseneda olümpiahotelli, kus iga mõne meetri järel valvasid meid kõiki halli ülikonda riietatud valvsad noormehed. Õnneks ei pidanud ma nendega lähemalt suhtlema. Parim paik tollases regatikompleksis oli siiski raadio ja televisiooni saatekesksue hoone, kus paiknes ahvatlev baar, milles olid müügil igasugu peened välismaa napsid. Põhiliselt viimased ongi jätnud mulle positiivseid mälestusi tollest ajast. Ja mina polnud selles asjas kindlasti ainus.
Minu järgmised positiivsed mälestused seonduvad 1980-90. aastate vahetusega. Tollal ei teadnud ma midagi „laulvast revolutsioonist“, sest lauluhäält mul polnud ega öisel ajal ma ka väljas ei käinud, nagu püüan nüüdki vältida. Küll aga püüdsin ENE toimetuses ja koos sellega kogu kirjastuses „Valgus“ uue aja vaimus ja töökollektiivi nõukogu esimehena tegelda reaalsete (isiku)reformidega. Käisin tollases riiklikus tootmiskoondises „Litera“ nõudmas peatoimetaja Gustav Naani vabastamist ENE peatoimetaja kohalt. Sellele järgnes peagi „edutamisena“ töö kultuuriministeeriumi aseministrina ja koos minister Lepo Sumeraga Glavliti laialisaatmine. See oli reaalsete otsuste ja jõuliste tegude aeg, ehkki tagantjärele pisut naeruväärne, aga seda võiks heal juhul nimetada Teise vabariigi loomiseks. Ehkki rahvuslaste meelest sellist mõistet ei tohtinud siis ega ka nüüd kasutada, leppisid needsamad rahvuslased sama kergelt ja kohe 1938. aasta põhiseaduse asendamisega uue ja edumeelsemaga (?). Mõtlemata sealjuures hetkekski, et just se konstitueeris Teise vabariigi sünni. Rääkimata omandireformi järjepidevuse suvalistest sätetest!
Ja siiski see Teine vabariik tundus mulle kuidagi omane ja lähedane, selle tekkeloogika oli arusaadav, ehkki mitte alati samasuunaline, mida oleksin mina just soovinud. Mida aeg edasi, seda enam on aga sellest Teisest vabariigist vähem järele jäänud. Kogu tollane pööre on mattunud unustusse ja sellega seotud fakte tõlgendatakse üha rohkem folkloorselt, et mitte öeklda – mütoloogiliselt. Juba tänavu saime kogeda kõige kummalisemaid visioone ja selgitusi 20 aasta tagustele sündmustele. mille järgi „taasiseseisvumine“ polnudki üldse iseseisvumine, vaid mingi välispidise jõu realiseerumine selles Euroopa killus, mida siinne rahvas on harjunud nimetama Eestiks. Sellist umbusku on süvendanud propagandistlikud kampaaniad à la ühinemine NATOga, ühinemine Euroopa Uniooniga, ühinemine eurotsooniga jne. Rääkimata vähem pädevaist ühinemistest. Mis on pärast kõike seda järel Teise vabariigi suveräänsusest, mille loomisel olid sajad tuhanded meist nii ihu kui hingega osalised!? Paljude jaoks meist on edasine areng olnud üldse arusaadav/arusaamatu? Oleme lasknud võimu- ja meediamasinal meiega manipuleerida, ilma et oleksime pidanud kujundama oma isiklikku sisulisemat suhtumist sellesse, mis meie riigiga üldse edasi juhtub.
Pole ka ime, sest oleme liikunud aega, kus mälu on kadunud või õieti asendunud lihtsakoeliste müütide, mustvalgete hinnangute ja tänapäeva vastuoludel põhineva ajaloo korduva ümberjutustamisega. Noorem põlvkond, kelle jaoks nõukogude aeg koondub mõistetesse „Stalin“ ja „küüditamine“ ühelt poolt ning „kamabatoon“ ja „diskopepu“ teiselt poolt, ei saa üldse aru, kust me tuleme ja kuhu läheme. Nemad on ju enamjaolt juba KOHAL, ja sugugi mitte tingimata Eestis, vaid reeglina kuskil mujal, mida kaugemal, seda parem. Kolmas vabariik võiks olla selle kummalise olemisvormi nimi, kus mälu on peaaegu kustunud, elame ühest (valimis)kampaaniast teiseni ning enamiku noorte jaoks on Eesti vaid mingi paratamatu vaheperemees enne tegelikku vabasse maailma kadumist. Kuna minu ja eakaaslaste iga ei luba enam kaasa lüüa selles globaalses õnneringmängus, tunnetame kogu oma olemusega, et see riik ja ühiskond, mis meie ümber täna lausa vohab, kujutab endast hoopis midagi muud, mille sünni juures me kunagi ise olime ja mida ise lõime. Ja ausalt öeldes läheb meile kõik see, mis on täna väljaspool meie kõige isiklikumat elu ja tagasihoidlikku toimetulekut, üha vähem korda. Kolmandas vabariigis ei valitse enam esimesed ega teised (Teine Eesti!?), vaid "kolmandad" jõud, olgu neiks kas või Ühtse Eesti teatrikoomuski tegijad. Me ei solvu sellest siiski ülemäära, me oleme juba loobunud pahandamast, sest me teame, et oleme paratamatult sellest arengust väljas, mingil arengu kõrvalteel, kus meiega ei arvesta enam keegi NEIST ega hooli me ise ka sellest eriti, mis või kes seal peateel mingeid tobedaid tükke teevad.
*ilmunud lühendatult 20. mai Maalehes.
MART UMMELAS
Minu järgmised positiivsed mälestused seonduvad 1980-90. aastate vahetusega. Tollal ei teadnud ma midagi „laulvast revolutsioonist“, sest lauluhäält mul polnud ega öisel ajal ma ka väljas ei käinud, nagu püüan nüüdki vältida. Küll aga püüdsin ENE toimetuses ja koos sellega kogu kirjastuses „Valgus“ uue aja vaimus ja töökollektiivi nõukogu esimehena tegelda reaalsete (isiku)reformidega. Käisin tollases riiklikus tootmiskoondises „Litera“ nõudmas peatoimetaja Gustav Naani vabastamist ENE peatoimetaja kohalt. Sellele järgnes peagi „edutamisena“ töö kultuuriministeeriumi aseministrina ja koos minister Lepo Sumeraga Glavliti laialisaatmine. See oli reaalsete otsuste ja jõuliste tegude aeg, ehkki tagantjärele pisut naeruväärne, aga seda võiks heal juhul nimetada Teise vabariigi loomiseks. Ehkki rahvuslaste meelest sellist mõistet ei tohtinud siis ega ka nüüd kasutada, leppisid needsamad rahvuslased sama kergelt ja kohe 1938. aasta põhiseaduse asendamisega uue ja edumeelsemaga (?). Mõtlemata sealjuures hetkekski, et just se konstitueeris Teise vabariigi sünni. Rääkimata omandireformi järjepidevuse suvalistest sätetest!
Ja siiski see Teine vabariik tundus mulle kuidagi omane ja lähedane, selle tekkeloogika oli arusaadav, ehkki mitte alati samasuunaline, mida oleksin mina just soovinud. Mida aeg edasi, seda enam on aga sellest Teisest vabariigist vähem järele jäänud. Kogu tollane pööre on mattunud unustusse ja sellega seotud fakte tõlgendatakse üha rohkem folkloorselt, et mitte öeklda – mütoloogiliselt. Juba tänavu saime kogeda kõige kummalisemaid visioone ja selgitusi 20 aasta tagustele sündmustele. mille järgi „taasiseseisvumine“ polnudki üldse iseseisvumine, vaid mingi välispidise jõu realiseerumine selles Euroopa killus, mida siinne rahvas on harjunud nimetama Eestiks. Sellist umbusku on süvendanud propagandistlikud kampaaniad à la ühinemine NATOga, ühinemine Euroopa Uniooniga, ühinemine eurotsooniga jne. Rääkimata vähem pädevaist ühinemistest. Mis on pärast kõike seda järel Teise vabariigi suveräänsusest, mille loomisel olid sajad tuhanded meist nii ihu kui hingega osalised!? Paljude jaoks meist on edasine areng olnud üldse arusaadav/arusaamatu? Oleme lasknud võimu- ja meediamasinal meiega manipuleerida, ilma et oleksime pidanud kujundama oma isiklikku sisulisemat suhtumist sellesse, mis meie riigiga üldse edasi juhtub.
Pole ka ime, sest oleme liikunud aega, kus mälu on kadunud või õieti asendunud lihtsakoeliste müütide, mustvalgete hinnangute ja tänapäeva vastuoludel põhineva ajaloo korduva ümberjutustamisega. Noorem põlvkond, kelle jaoks nõukogude aeg koondub mõistetesse „Stalin“ ja „küüditamine“ ühelt poolt ning „kamabatoon“ ja „diskopepu“ teiselt poolt, ei saa üldse aru, kust me tuleme ja kuhu läheme. Nemad on ju enamjaolt juba KOHAL, ja sugugi mitte tingimata Eestis, vaid reeglina kuskil mujal, mida kaugemal, seda parem. Kolmas vabariik võiks olla selle kummalise olemisvormi nimi, kus mälu on peaaegu kustunud, elame ühest (valimis)kampaaniast teiseni ning enamiku noorte jaoks on Eesti vaid mingi paratamatu vaheperemees enne tegelikku vabasse maailma kadumist. Kuna minu ja eakaaslaste iga ei luba enam kaasa lüüa selles globaalses õnneringmängus, tunnetame kogu oma olemusega, et see riik ja ühiskond, mis meie ümber täna lausa vohab, kujutab endast hoopis midagi muud, mille sünni juures me kunagi ise olime ja mida ise lõime. Ja ausalt öeldes läheb meile kõik see, mis on täna väljaspool meie kõige isiklikumat elu ja tagasihoidlikku toimetulekut, üha vähem korda. Kolmandas vabariigis ei valitse enam esimesed ega teised (Teine Eesti!?), vaid "kolmandad" jõud, olgu neiks kas või Ühtse Eesti teatrikoomuski tegijad. Me ei solvu sellest siiski ülemäära, me oleme juba loobunud pahandamast, sest me teame, et oleme paratamatult sellest arengust väljas, mingil arengu kõrvalteel, kus meiega ei arvesta enam keegi NEIST ega hooli me ise ka sellest eriti, mis või kes seal peateel mingeid tobedaid tükke teevad.
*ilmunud lühendatult 20. mai Maalehes.
MART UMMELAS
9. mai 2010
Mägi sünnitas hiire
LINNAR PRIIMÄGI
Propagandateoorias käibib „publiku neljanduse“ mõiste. Tsiteerin oma sõnastikust „Reklaam ja propaganda“ (Tallinn 2010):
----------------------------------------------------------
PUBLIKU NELJANDUS on seaduspära, mille kohaselt suhtumises propagandasõnumisse jaguneb publik seadumuselt neljaks ebavõrdseks sektoriks:
(1) A-sektor (always: +): need, kes on juba ette nõus, kellele propaganda subjekt niikuinii meeldib („meie”),
Sarimõrvar JURI USTIMENKO ema 2002:
“Ta on väga hea laps, hea poeg...”
(2) B-sektor (bi: +/–): need, kes on kahevahel, kas nõustuda, propaganda subjekt omaks võtta või mitte,
„Nõukogude võimu eksisteerimise esimese kuue kuu jooksul Ukrainas tegid sealsed kommunistid vigu suhtumises kesktalurahvasse ja see tõukas keskmikud nõukogude võimust eemale. Kuid Denikin vallutas mitmed Ukraina piirkonnad ja pani seal maksma oma korra, mis kutsus talupoegade seas esile suure rahulolematuse, nad tõusid Denikini vastu üles, talupoegade seas tugevnesid nõukogude võimu pooldavad meeleolud. Keskmikud, olles oma kogemuste najal ära proovinud kaks teineteist välistavat võimusüsteemi, hakkasid kalduma nõukogude võimu poole... Kõige olulisemaks Keskkomitee [1919. aasta VIII konverentsi] otsuses ja [VLADIMIR ILJITŠ] LENINI seisukohtades talurahvasse suhtumise küsimuses oli selle rõhutamine, et Ukrainas tuleb nõukogude poole tõmmata peale kehvikute kaasa ka keskmikud.“
(3) C-sektor (contra: –): need, kes niikuinii ei nõustu, kellele propaganda subjekt tülgastust tekitab,
ROONE ROOST 2010:
„Mind häirivad üldiselt kõik erakonnad ja poliitikud – suuremal või vähemal määral. Aga see haige roheline ususekt, see ei häiri mind, selle vastu on mul konkreetne psühhootiline viha. Keskerakond...“
(4) D-sektor (don’t: 0): need, kellel on ükspuha, kes on mängust väljas.
Propaganda primaarse sihtrühma moodustab kõige soodsamas seadumuses publiku B-sektor.
Sekundaarse sihtrühma moodustab publiku C-sektor, kes – erinevalt D- ehk 0-sektorist – propagandasõnumiga suhtestub.
THOMAS MANN 1930:
„... Vastuseis tulemust ei muuda. On olemas vabadus ja on olemas tahe, aga... oma vabadusele suunatud tahe langeb tühjusse.”
Publikusektor D hoiab kriitilist distantsi ja vajab äratust.
ÄRATUS on ümberlülitus virguse seisundisse tähelepanu aktiveerimise teel.
Tähelepanu äratada võib niihästi tahtmatult (piinlik tähelepanu) kui ka tahtlikult, kavandatult.
Tähelepanu äratab taustast irdumus (silmatorkavus) kaheti:
(1) vormiliselt vastandlikkuselt (kontrastsuselt: kujus, suuruses, värvuses, ilmumiskohas, ilmumisajas, ilmumisviisis),
(2) sisuliselt vastakuselt (konfliktsuselt).
Mida järsem on eristumus ümbrusest, seda suurem on võime tähelepanu püüda.
Ühtse Eesti aktsiooni tulemus ei olnud kunstiline. See tulemus ei olnud ka poliitiline. Aga see oli propagandistlik – D-sektori äratus, D-sektori (0) muut B-sektoriks (+/-). Kummatigi ei antud äratatuile plussi, mille poole hoida! Nad lihtsalt erutati üles, pakkumata midagi positiivset, mida pooldama hakata. Sellega tapeti nende viimne usk poliitika võimalikkusse. Nad laskuvad järgmisteks riigikogu valimisteks 2011 märtsis letargiasse. Kui see nii juhtub, siis oli Ühtse Eesti aktsioon vastutustundetu poliitiline genotsiid.
3. mai 2010
Soome ajakirjandus I-A Masso kõverpeegelduses (PM 28.04.2010)
IIVI ANNA MASSO
Austan sügavalt Iivi Anna Massot ja tema mõtteid, aga vaid kuni umbes aastani 2005. Olin enne seda teinud temaga mitu pikka raadiointervjuud, külastades teda Helsingis või võõrustades Tallinnas. Neis väljendus siiras poolehoid Soome ühiskonna sotsiaalseile valikuile ning ettevaatlik, kuid tuntav kriitika Eesti väärate valikute suhtes. Viimasel viiel aastal olen aga märganud üha kasvava hämminguga, missugust ideoloogilist platvormi on I-A Masso nüüd kaitsma asunud (või saadetud). Muide, selliseid Soomes elavaid eestlasi, kelle ainsaks juhtideeks näib olevat neid heatahtlikult vastuvõtnud riiki näidata üksnes võimalikult mustades värvides, on olnud ennegi, näiteks üks 1990. aastate alguse ajalehekorrespondent, kelle mürgised lood lõppesid peagi sellega, et töösuhe temaga peatati. Selline suhtumise kannapööre Masso puhul tekitab alati kiusliku küsimuse, miks? Kas tõesti on tunnustatud sotsioloog saanud mõnest Soome asutusest sule sappa, jäänud valimata või, vastupidi, ise pole oma Ameerika-aastate järel suutnud omaks võtta „uue kodumaa“ paratamatuid realiteete ja sotsiaalset võrdõiguslikkust!?
Olen olnud seotud Soomega juba vähemalt veerand sajandit. Algul väljasõidukeeluga giidi-tõlgina, kui iga soomlasest turist kutsus mind mu hea keeleoskuse ja Soome elu kõrge hindamise pärast külla, aga pidin neile delikaatselt vastama, et kahjuks „ma praegu ei saa, ülikool ja raha jne“. Seejärel algas 1990. a. mu kaastöö Soome ajalehtedele. Olin 3 aastat Helsingin Sanomate korrespondent Eestis ning vahendasin üleminekuaja kõiki tähtsamaid sündmusi, vahel lausa igapäevaselt. Pöördeööl 20. augustil 1991 olin HS-i toimetuses ja kuulasin viimast idaimpeeriumi vaba raadiojaama Eesti Raadiot ning vahendasin sealt tulevaid uudiseid värskesse lehenumbrisse. Samu uudiseid edastasin päev hiljem Helsingis resideerunud väliminister Lennart Merile. Minu töö tulemusena ilmus tol ööl HS-i 7 trükki, nii et teade Eesti (taas)iseseisvumisest jõudis maailma ajakirjandusse enne, kui ükski Eesti leht oleks seda suutnud teha.
Nii tollal kui alati hiljem olen ma alati tundnud Soome ajakirjanduse ning kõigi vähegi asjatundlike ajakirjanike siirast ja vahel lausa ülevoolavat poolehoidu eestlaste ja Eesti saatuse suhtes. Just see vihastab kõige rohkem, kui loen nüüd soomalsi hästi tundvalt I-A Masso täiesti ebaõiglaseid süüdistusi HS-i ja kogu Soome ajakirjanduse aadressil. Jah, näiteks Ilta-Sanomat või mõni kõmuajakiri korjas toona ja korjab ka nüüd üles põgusaid negatiivseid muljeid Eesti tegelikkusest, kuid see on harv erand ja alati märksa pehmem tekst kui meie enda rentsliajakirjanduses ilmuvad lood. Pealegi pole need juhtumid ega inimsaatused Soome poolel kunagi välja mõeldud, vaid Eesti tegelikkus on andnud neile alati objektiivset ja vahel lausa traagilist materjali. Võiksime endalt küsida, kas (Soome) ajakirjandus peaks mõne asja puhul silma kinni pigistama, et Eestit näidata rohkem „Kunglana“!? Ent kas see on tõesti ausa ajakirjanduse eesmärk jätta märkamata näiteks Eestis lokkav prostitutsioon, mis pandeemiliselt seilab iga nädal ka Soome, meie jõhkrate mehepoegade üha lisanduvad röövretked mitte üksnes Soome, vaid kodu Euroopasse, või turvalises sotsiaalvõrgustikus elanud soomlastele täiesti mõistetamatu Eesti võimude suhtumine inimeste ellujäämisse kriisiajal a la „uppuja päästmine on uppuja enda asi, ka siis, kui viimasedki päästevahendid on eelarvest imaginaarse euro nimel ära kärbitud!“
I-A Masso süüdistused on seotud mõningate suvaliselt välja nopitud HS-i artiklitega, mida tavaliselt on toimetanud eriprojektina Eestisse saabunud ajakirjanikud. Miks ei märka ta aga näiteks HS-i Tallinna korrespondendi Kaja Grünthal-Kunnase aastakümne pikkust säravat ja sügavuti minevat tööd Eesti elu esitlemisel ja väga positiivsel kajastamisel? Kaja on legendaarse Grünthalite (Ridala) suguvõsa üks järeltulijaid ning saanud Eestis toredaid lapsi oma abikaasa Leo Kunnasega, keda võiks pidada kõige ausamaks Eesti sõjameheks. Juba paar aastakümmet on Eesti elu kõigis tema rõõmudes ja muredes terava sulega vahendanud tänane kuue Kesk-Soome ajalehe ühiskorrespondent, eestistunud soomlane Jorma Rotko. Ka allakirjutanu ise on kirjutanud tuhandeid lugusid Eesti kohta, säilitades muidugi vabas maailmas omaks võetud aususe ja sõltumatuse nõudeid, mõeldes eelkõige oma lugejaskonna parima informeerimise vajadusele. Kahtlemata on ka need kirjutised sisaldanud kuigivõrd kriitikat, vahel vägagi valusat, kuid kas tõesti sooviks I-A Masso, et Eesti hakkaks oma rahvusliku ebaobjektiivsuse nõudega rahvusvahelistes ajakirjandusvabaduse hinnangutes kukkuma Soomest veelgi kaugemale? Juhul kui siinseid probleeme hakataks kinni mätsima, onupoja poliitikat järgides siluma ja roosamannamana näitama, järgima seda petlikku ideoloogilist „rahvusliku“ vöökirja mustrit, mida kasutatatakse Eestis siinseid probleeme käsitledes!?
Ma ei tahaks lõpuks hakata I-A Masso kirjutist üldse üksipulgi lahkama, sest kahjuks on see sündinud algusest peale kummalise kõverpeegli kaudu. Alustuseks tuleks meil iseenda jaoks selgeks teha Eesti elu objektiivsed probleemid ja nõrkused ning seejärel püüda hakata sellel alusel hindama, kas naabermaa ajakirjanikud on ikka suutnud neid rahvusvahelisselt aktsepteeritaval tasemel ja piisava erapooletusega valgustada. I-A Massol tasuks läbi lugeda viimane Eesti inimarengu aruanne 2009, enne kui suu täis võtta. Kahjuks on I-A Masso valinud just vastupidise tee: unustagem kõik selle, mis Eestis tegelikult toimub ja juhtub, loogem endale silme ette pildi mingist ebareaalsest „ideaalvabariigist“ ning siis hakakem selle põhjal kottima naaberriigi ajakirjandust selle eest, et ta pole oma silmi teise Euroopa Liidu liikmesriigi, lähima naabri ilmsete sotsiaalsete probleemide ja vigade suhtes (võltsist sõbramehelikkusest) silmi sulgenud. Usun, et see on väga ebaproduktiivne tee. Lisaks ütleksin, et ka Eesti elu karm kriitik Sami Lotila on siiski oma kirjutistes teinud sageli märksa rohkem õigeid järeldusi Eesti elu ebakohtade kohta kui I-A Massol on õnnestunud hinnates Soome ajakirjanduse „objektiivsust“.
*Ilmunud kärbitult Postimees 3. mai 2010
1. mai 2010
Hamleti lavastamine Eesti kolkakülas
NO99 näol on sisuliselt tegemist kommertsteatriga, ehkki teatavate parteiliste jõudude ülalpidamisel, sisuliselt kunstipärase tsirkusega, mille äriprojekte iseloomustab ärritav aplomb, a la habemega naine või rääkivad ahvid. Ent paistab, et Eesti avalikkus ei võta seekord seda kui järjekordset raha teenimise eesmärgil korraldatud labast performanece’i. Paljud tuhanded lähevad üritusele Tallinnas (ja kuuldavasti edaspidi teisteski Eesti linnades), et saada mingit tõsisemat, võiks isegi öelda – objektiivset – elamust ja leida tõde tänase Eesti elu ja poliitilise süsteemi toimivuse kohta. Mis peaks olema sellise ootuse elementaarseks eelduseks? Vähemasti see, et kogu selle etenduse taga oleksid elementaarselt ja avalikult inimesed, kes üldse midagi teavad Eesti poliitika arengust viimase paari aastakümne jooksul. Kes nad võiksid olla? Ja kui nad on olemas, miks neid siis varjatakse? Ehk tunneme nende endisi tegusid liigagi hästi?
Kahjuks pole avalikustatud seltskonnas ühtki sellist inimest, kellelt võiks oodata vähimatki asjatundlikkust poliitikas. Seni oma elu eksalteerivate teatriprojektidega sisustanud inimestel ei saa olla mitte mingisugust tunnetust ega arusaamist sellest, kuidas demokraatia ja selle mehhanismina toimiv poliitiline süsteem on seni Eestis toiminud või mida üldse tähendab demokraatia Euroopa tsivilisatsioonis. Neil võib olla vaid hämar ettekujutus sellest mingil primitiivsel, banaalsel ja sageli lihtsalt ülimalt subjektiivsel moel. Näiteks tädi Maali tasemel. Kas me tõesti tahaksime saada objektiivset teavet oma riigi juhtimise ja selle toimimise kohta sellistelt profaanidelt, kelle jaoks Ühtne Eesti on vaid järjekordne profiiti tagav egotripp!? Ja miks küll?
Viimatised intervjuud selle „teatri“ korraldajatega osutavad, et nad püüavad luua mingit kahetist, ebareaalset maailma, kus nende väidetav kriitika Eesti poliitika toimimise kohta kasvab lihtsameelseile osalejaile mõistmatul kujul üle mingi uue „parteilise“ ideaali loomiseks. See on tegelik ja ülimalt reaalne oht, see on Eesti „Kolmanda Reichi taastamine“ ajaloo uuel arenguspiraalil. Olgugi et Semper ja Ojasoo isiklikult ei pruugi muutuda Adolf Hitleriks ja Eva Brauniks, ehkki välimuselt sobivad nad selleks väga hästi, avavad nad oma tegevusega varem või hiljem Pandora laeka, kust lähikuudel nende toel ronivad välja kõige monstroossemad „uuendajad“, “rahvasõbrad“, „Eesti elu uueks loojad“ jne. N099 tõmbub ehk seejärel delikaatselt kõrvale, kui raha käes, kuid see Golem ei suuda enam kuidagi takistada enda loodud „kiskjate“ vallapäästmist.
Kui me räägime viimasel ajal palju sellest, et kultuuriintelligents on tagasi tõmbunud Eesti ühiskonna arengute kujundamisest ja vajaksime ehk uut kultuurirahva ühisesinemist, siis Ühtse Eesti lavastus tapab lõplikult selle võimaluse, sest sekkub poliitikasse selliste Iillegaalsete vahenditega, mis on selgelt kunstivälised ja võtavad ära tulevikus igasuguse võimaluse kultuurirahval arvestataval ja aktsepteeritaval kombel sekkuda riigis tehtavaisse poliitilistesse otsustesse. Ühtne Eesti vahetab eesti kultuuri lihtsalt oma poliitiliseks peenrahaks ja võib olla see ongi ettevõtmise põhiline eesmärk!?
MART ÕIS
Tellimine:
Postitused (Atom)