Saatke NATO laiali! Kohemaid!

MIKIS THEODORAKIS

Ma ei tea, kuidas kõlab sõna “NATO” teiste Euroopa rahvaste kõrvus, aga kreeka rahva kõrvus kõlab see sõna needusena.

Sest see tähendab võõrvägede interventsiooni, kodusõda, üleriigilisi katastroofe, politseiriiki, diktatuuri ja rahvuse sisest verejooksu, mille on põhjustanud tohutud kulud, mille Põhja-Atlandi Allianss on meile meie enda majandusliku arengu ja jõukuse arvelt peale surunud.

Põhimõtteliselt pole NATO iseäranis pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja Varssavi pakti lagunemist olnud midagi muud kui pelgalt kuulekas tööriist Ameerika imperialistliku poliitika kätes. NATO on vastutav tuhandete inimohvrite ja arvutute katastroofide eest, mis on tabanud süütuid inimesi Balkanimaades, Afganistanis, Iraagis ja Gazas; Sõjamasin, mis tahab maksku mis maksab jagada maailma headeks ja halbadeks tsoonideks ning A- ja B-kategooria rahvusteks, kasutades oma relvana viha ja ebakõlade lõkkele õhutamist.

Arvesse võttes praegust sügavat majanduskriisi, mis seda supervõimu ja tema satelliite kiiresti kaose poole lennutab, on muutunud naeruväärseks ja ohtlikuks säilitada seda hiiglaslikku mehhanismi, mis õgib miljoneid eurosid täieliku kokkuvarisemise seisundisse sattunud ühiskondliku ja majandusliku süsteemi nimel. Kuidas on siis võimalik, et need nõndanimetatud “kõrgemad” rahvad, kellest NATO koosneb, väidavad endistviisi, et nad esindavad vaba ja niiõelda “kõrgemat” maailma, millel on õigus karistada “madalamaid” rahvaid, neile oma süsteemi peale surudes? Ja veel millist süsteemi? Raha-nimelise ebajumala metsikut ekspluateerimist ja ülistamist, mis täna on mõistnud nad töötute ning homme näljaste ja armetute massideks?

Ent süüdistada ei tuleks mitte üksnes juhte, valitsevat eliiti ja poliitikuid ning kindraleid, kes neid toetavad. Süüdi on ka inimesed, kes neid taluvad. Kus on ametiühingud? Kus leegitsev noorus? Kus töötajad, kelle jaoks on suured katsumused juba kätte jõudnud? Ja kuidas on 300 miljoni inimesega Euroopa lubanud käputäiel poliitikutel ja kindralitel kulutada miljardeid eurosid nõndanimetatud vabaduse ja inimõiguste peale, kui suur kriis nende endi kodumaid ründab ning kus ainus vabadus, mis neile on jäänud, on vabadus ollat töötu, allakäigus - ja homme ka vaesuses.
NATOt vabaduse ja õigluse väeks pidada pole meil mitte üksnes ebaeetiline, vaid see on Euroopa majanduse jaoks ka hukatuslik. Mõtelge vaid, kui mitmeid tuhandeid töökohti võiks kindlustada see kullaauk, mida praegu kasutatakse sõdadeks, hävinguks ning tsiviilisikute valimatuks tapmiseks.

Sellepärast ongi sõnade tegemise aeg läbi saanud ning ajaloo seisukohalt on paratamatu alustada tegude epohhi, mille märksõnaks on saata laiali NATO, mille missiooniks on olnud Pentagoni kindralite ja Ameerika poliitika pimeda tööriistana takistada Euroopal oma selga sirgu ajamast. Euroopal, mis kuulub tema enda rahvastele ning mitte Ameerika ja NATO kindralitele.

Inglise ja kreeka keelest MART RAUKAS
M. Theodorakise tekst on ilmunud NATO eelmise suurkogu eel.
Vt ka http://www.youtube.com/watch?v=hw-Sho4sxuQ

Õigus rääkida? Ei – kohustus!

MART RAUKAS, filosoof: "Minu jutust oli Õhtuleht täna [22.04.2010] ainult poole alles jätnud."


Me võlgneme kreeklastele teleoloogia idee. Teleoloogia tähendab asjade taipamist eesmärgist lähtuvalt - tagajärjest vaadatuna. Nii näiteks võib ühel hetkel selguda, et mõnele mehele oli pikk kasv antud selleks, et demonstreerida kui sügavaid kummardusi on võimalik sooritada. Ehk siis, et teatud riikide jaoks oli taasiseseisvumine enda vabatahtlikult orjaks müümise ning teiste rõhumise vahend.
Mis on see telos, see keskne riiklik hüve, mille ümber Eesti riigis kõik tiirleb ja mille suunal tegutsemist mõnikord ka Eesti asja ajamiseks nimetatakse?

Kui ma seitse aastat tagasi EPL-is oma arvamusartikkli „Sõjasulased“ avaldasin oli põhjuseks veendumus, et me loobume järsult teatud olulistest hüvedest, mida iseseisvunud riigiks olemine peaks võimaldama - vaevalt võis meie lähiajaloost leida häbiväärsemat akti, kui see viis kuidas tollase välisministri kiire allkirjaga Eesti riik sõjasulase alandavasse staatusesse määrati: Meie president sai sellest teada hommikulehti lugedes ning väliskomisjooni esimees laiutas jahmunult käsi. „Ühes demokraatlikus riigis ei peagi rahvas selliseid asju otsustama“ - oli allkirja andja napp kommentaar tehtud teole.

Nüüd istub too tegelane hea palga peal Brüsselis ja ulatab parteimeedia vahendusel oma punased saapad rahvale suudlemiseks. Ja nad teevadki seda! Suudlevad saapaid ja hoiavad oma suu lukus asjades, millest ehk koguni karjuma peaks. Niipalju on selle rahva arusaam õigetest valikutest edasi arenenud.

Kuid see areneb veelgi, kuivõrd niinimetatud eliit rikastab inimeste arusaama selle kohta, mis ühele riigile tõeliselt hea ja õige: Postimehe hiljuti korraldatud arvamusliidrite lõunasöögi meediakajastustest on mulle mällu sööbinud kummastavad kaadrid sellest, kuidas üks arvamusliider soovitab Eestile paari põlvkonna võimalikult kiiret eest ärakadumist. Järgnev pilt toob eetrisse ülemeelikusse meeleolusse langenud loodusteaduse akadeemiku, kes ei jõua oma kõnes ära kiita kui hästi Eesti riik on õnnestunud. „Kujutlege“ – lisab ta võrdluseks juurde, „isegi sellised nagu Kreeka tahavad ju riik olla!“ Milline absurd! – mõtlen endamisi.

Eestis ei ole sellist aatemeest nagu on Mikis Theodorakis, kes paari kuu pärast oma 85 aasta juubelit tähistab ning keda mõnikord ka suurimaks elavaks kreeklaseks ja vabaduse laulikuks on nimetatud. Kui kreeklased aastal 1974 neile USA poolt kaelale upitatud sõjaväehunta maha suutsid raputada, mis seitsme terroriaasta jooksul 8000 kreeka kodaniku maha tappis, olid kreeklaste valikud ja arusaamad hädade põhjustest selged: Tol ajal võis märgata seintele maalitud nõudmist: „Välja NATO-st!“ sama sagedasti kui kuulda Kreeka tänavatel Mikis Theodorakise hunta poolt keelatud vabaduse laule.

Mis on demokraatliku riigi hüve tunnuseks? Kuidas seda otsustada? Kas paljude kodanike õigus kaasa rääkida oma riigi välispoliitika küsimustes või on parem see riik, kus välispoliitika on muudetud ennast „ekspertideks“ kutsuva kitsa grupi võõrandamatuks privileegiks, kes tervemõistuslikust ja õiglustunnet põlastavad?

Eesti avalik arvamus ja valitsev meedia näib toetavat seda viimast varianti.

Nii ongi rahvale jäetud välispoliitikast osasaamiseks üksnes zhanrivalik: kas kuulata meedias piiramatult õrreruumi omava punaharjalise riiukuke idasuunalist kisa või jälgida välispoliitikat puudutavaid igavaid saateid - enamasti on seal esindatud vaid ühe klubi seltskond ja alternatiivsete arvamuste kaitsmiseks pole platsile lubatud isegi vastasmeeskonna väravavahti.

Olen mõtelnud, et ehk väärivad mõned rahvad riikliku suveräänsust rohkem kui teised, sest nende riikluses realiseerub sotsiaalne hüve märksa kaunimates vormides, isegi kui see ilu sünnib läbi võitluste ja raskuste – ka see on asi, väärtus, mida teleoloogia meile õpetab. See helleenlik asjade tagantjärgedest nägemise tarkus avab meie silmad üllatavatele detailidele ning paneb i-dele täpid peale.

Vaata! – hüüdis mu sõber tribüüni poole osutades. „Kas see vurle väike nahksoni-„kebka“, ei sobi tema kogu olekuga märksa paremini kokku kui vana ja väärika institutsiooni ametiraha? Tõepoolest, nii see on – vastasin ma pilku ära pöörates. Miks peab see Eesti asi küll selline olema?

Demagoogia kõrgpilotaaž

Viimase nädala jooksul on Eesti „peavoolumeedia“ levitanud sõnumit, nagu hakkaks tööpuudus Eesti valitsuse jõulise tegevuse (ja muuseas maailmamajanduse elavnemise) tulemusel vähenema ning Keskerakonna poliitreklaamidel väljendatud süüdistus istuvale valitsusele tööpuuduse genereerijana ei vastavat tõele. Pole mingit kahtlust, et Eesti majanduslangus on Euroopas olnud rekordiline (sõbralikus koostöös meelsuskaaslastega Lätis), kuid seda ei saa kuidagi seostada vaid globaalsete protsessidega, sest arenevates majandustes oli Eesti langus täiesti pretsedenditu. Järelikult aitas sellele kaasa meie valitsuse valitud tee tõsta maksukoormust ja piirata riigipoolset rahastust ainsa eesmärgina kaitsta oma efemeerset valimislubadust „eurokriteeriumide peatsest täitmisest“.
Eurole üleminek on võrreldav Messiase ootamisega. Keegi ei tea sisuliselt, mis kasu sellest formaalsusest on või kas üldse on. Esialgu räägitakse vaid sadadesse miljonitesse küündivatest kahjumitest. Kasu on ju lähemas plaanis ainult tänasele vähemuskoalitsioonile, sest too on klammerdunud koos oma „mürkroheliste“ kaasajooksikutega selle lubaduse külge kui merehädaline viimase lauatüki külge. Kui keegi julgeb seda kuidagi vaidlustada, järgneb kas meeleheitlik uppuja karje või siis juba uppunu oigav ja arusaamatu veemulin.
Kritiseerides nüüd Keskerakonna kampaaniat ja esitades mingeid pseudonumbreid tööpuuduse „objektiivsest“ vähenemisest unustatakse ühtaegu see lihtne tõde, et istuval valitsusel pole sellega kõige vähematki tegemist, sest just see võib olla globaalse majanduse elavnemise kauge ja kummaline kaja. Kritiseerides Keskerakonna kampaaniat tuntakse valitsuses tegelikult vaid seda soojust, mis on tekkinud endale püksi pissimisest. Nagu üldiselt teada, läheb seal kuskil allpool olek peagi väga külmaks!

MÕ

Tuhk ja teemant

Vaevalt on lugejate seas kuigi palju inimesi, kes mäletaksid seda 1958. aastal valminud suurepärast Poola filmi, mille peaosas hiilgas üks Poola ja kogu sõjajärgse Euroopa isikupäraseimaid näitlejaid, traagilise saatusega Zbigniew Cybulski. Film kajastas sõja viimast päeva, kui noor ja tulipäine rahvuslaste vastupanuliikumise liige Maciek saab käsu tappa kommunistliku võimu all püsiva linnarajooni juht. Noormees aga kohtab kena noort naist, kellesse ta armub ja see paneb teda oma eesoleva tähtsa ülesande meelekindlas sooritamises kahtlema.
Tänases Eestis, kus minevikuga on tehtud selge ja ühemõtteline lõpparve, vaevalt selline kõhklus tähelepanu või poolehoidu pälviks. Küll aga väärib ülerääkimist ja mõistatahtmist Poola rahva kurb saatus, mis ei piirdu üksnes Katõni holokausti ega viimatise lennukatastroofiga, kus hukkus suur osa selle riigi eliidist. Ja mis lõppkokkuvõttes tõi emotsionaalse järelmina kaasa Euroopa õhuruumi sulgemise Islandist kerkinud tuhapilve tõttu. Vaevalt oleks seda lennukeeldu sellises totaalses mahus kunagi kehtestatud, kui sellele poleks eelnenud Poola presidendi lennuki allakukkumist.
Algul mainitud filmi pealkiri aga sundis tuhapilve taustal mõtisklema selle üle, missugune Eesti sündmus sai sel ajal enim tähelepanu. Ei, mitte NATO välisministrite kohtumine Tallinnas ega isegi mitte võlaseaduse eelnõu, vaid Tartu Ülikooli rektori Alar Karise kirjutis Postimehes, kus ta nõutab oma ülikooli – „rahvusülikooli“ – rektori üle otsustajaks poolpoliitilist nõukogu. Just see idee on raputanud kõvasti Eesti ülikoolimaailma ning sundinud küsima, mis on õieti lahti akadeemilise sõltumatusega.
Eriti veel Tallinna Tehnikaülikooli rektori valimise taustal, kui pole hetkekski kerkinud küsimust, kas valimiskogu on selleks ikka piisavalt pädev. Jah, rahvusringhäälingu juhtegi valivad poliitikud, kuid tegu on siiski ainsa omalaadse asutusega Eestis. Pealegi ei saa sedagi otsustusviisi pidada ideaalseks. Ent siiski, miks ülikool peaks hakkama tuulelipu kombel pendeldama poliitikatuultes!?
Teemant on tegelikult oma koostiselt üsna sarnane tuhale, kuid keegi ei tahaks ometi, et sõltumatuse tugevus pudeneks ühtäkki laiali esimese (poliitilise) tormi iilides.

MART ÕIS

Mis värvi on väljaandja südametunnistus?

Mart Kadastik küsib tänases Postimehes, mis värvi on ajakirjandus.

Vt http://www.postimees.ee/?id=247860

Olen viimasel ajal tähele pannud seda, kuidas poliitikud alates presidendist ja lõpetades väljaandjate ning peatoimetajatega on ühtäkki hakanud Eesti ajakirjanduse põhiprobleemi nägema "kolletumises". Tore on! See on ju nii lihtne lahendus tunnistada, et kolletumist on vaja oma ärimudeli kaitsmiseks, ühtaegu "suurte intellektuaalidena" tunnistades, et see pole ehk kõige väärikam tegevus.

Nad raputavad tuhka endale pähe, aga hoopis vale asja pärast. Selle on paljastanud väljaandjate võitlus uue allikaseaduse vastu. Asi pole üldse kolletumises, mis on kapitalistlikus turumajanduses paratamatu, vaid soovis ähmastada seda, keda ja missuguseid ideaale ajakirjandus üldse teenib.

Imetlen Rein Langi, kes on suutnud kapist välja tulla ja asunud kaitsma ajakirjanduse tõelist kvaliteeti, tema võimet ühiskonna-asjades sisuliselt ja kaalukalt kaasa rääkida. Mida oleme saanud vastu valgete lehtedega igasuguse eneseväärtuse kaotanud lehtedelt? Soovimatuse tegelda ühiskonna tõsiste probleemidega parteilise kompra tilgutamise asemel, hääleka seakisa sellepärast, et neilt võetakse ära põhiline kasumiallikas - süüdimatu valetamine. 

Eesti elu on viimased 4-5 aastat elanud angažeeritud meedia kontrolli alla. Ükski oluline muudatus Eestis pole toimunud ilma äraostetud või lihtsalt tuhvli alla surutud ajakirjanduse propagandata, alates presidendivalimistest ja aprillimäsust kuni euroõhkamiseni. Elame maailmas, mida juhivad parteide kommunikatsioonijuhid, kes manipuleerivad nii Eesti Meedia kui Ekspress Grupiga kui oma sõrmkinnastega. Selle taustal diskussiooni viimine ajakirjanduse "värvi" teemale on vaid pealesunnitud värvipimedus, mida Mart Kadastik endise "Edasi" ehk EKP Tartu Linnakomitee ja TSN Tartu Täitevkomitee esindajana  ja tänase "Schibstedi" palgasõdurina väga hästi mõistab.

MART ÕIS

SURNULT PENSIONILE?

Riigikogus täna hääletatav eelnõu pensioniea üldisest tõstmisest on järjekordne särav lollus samasuguste rumaluste sätendavas kaelakees, mille valitsus on endale priitahtlikult kaela riputanud. Täna, kui reaalselt juba umbes neljandik Eesti töövõimelisest elanikkonnast on tööta ja enamik neist ka ilma reaalse riigipoolse toetuseta, on selliste sammude astumine inimsust alavääristav tegu, barbaarsus. Oleme äsja näinud, kuidas töökohalt kihutatakse minema tuhandeid vaevalt-vaevalt tänase pensioniea piiri ületanud inimesi. Minu omastest on üks pidanud võtma eelpensioni, sest tema kõrgharidusele vastavat tööd tema elukohana olevas Eesti suuruselt teises linnas enam ei ole ega tulegi. Teine läks eelpensionile, sest oli "õnneks" üles kasvatanud 4 last. Tegu samuti kõrgharidusega spetsialistiga, kes töötanud mitmel juhtival kohal. Kuidas on võimalik loota, et 7 aasta pärast on Eestis tõesti reaalne tööjõupuudus, mis sunniks tööandjaid hakkama tööle võtma üle 60-aastaseid!? Kes üldse teab, missuguseid ameteid 10 aasta pärast vajatakse, kui veel 10 aastat tagasi ei kujutatud tänase päeva nõudlust ligilähedaseltki ette?


Rääkimata sellest, kuidas kurname jätkuvalt oma naissugu. Praegu sunnime neid juba minema pensionile kuni 8 aastat hiljem kui täissülitatud nõukogude ajal. Nüüd lisame piinadele veel kaks aastat. Eriti veel neile naistele, kes "üks riik, üks rahvas" üleskutset järgides on vanemahüvitise eest sünnitanud riigile ohtralt uut  ja odavat tööjõudu!? See on ju reaalne vägivald naissoo kui sellise kallal.

Tänaste keskealiste inimeste oodatav eluiga on sedavõrd lühike, et neid ootab sisuliselt ees tulevik "surnult pensionile" saamiseks, mis tähendab tegelikult alatut röövimist päise päeva ajal. 30-40 aastat teenitakse riigimoolokit, kellele läheb 33% meie väljamaksmata palgast, ja siis ootab meid ees vaevalt mõneaastane virelemine elu ja surma piiril, kui sedagi, ja pealegi euroopalikult võttes olemnatu pensioniraha eest. Sest pange tähele, koos pensioniea tõstnisega ei luba valitsus ju vähimatki pensionitõusu, vaid heal juhul selle languse mõningast pidurdumist. Meie tänased pensionärid on aga pealegi tänulikud "armsale isakesele", et see 1. aprillist ei täitnud kunagi kivvi raiutud lubadust pensioneid igal aastal indekseerida. Mõelda vaid, milline õnn lisaks eelmise aasta 5%-lisele tõusule, mille kiirenev inflatsioon on tänaseks juba tilgatumaks ära joonud. Häbi, eelnõu loojad ja selle saluteerivalt pioneerlikud sissehääletajad!

MART ÕIS