See, et puhtast entusiasmist hoitakse kusagil alles Haimre ja Valguta külaraamatukogu, ei ole riigi praeguse ebaõnnestunud regionaalpoliitika teene. Inimesed ise on vastutavad selle eest, et nende külas leidub ikka neid vanu väärtusi, mis Eesti Vabariigi esimesel eksisteerimisajal olid veel nii enesestmõistetavad.
Praegu laseb riigivalitsus väikseid piiriäärseid valdu ääremaastuda, vastandab end omavalitsustele. Mikitamäe vallavanem oli sunnitud võõraid inimesi oma valla territooriumile elama kutsuma, sest paaniliselt oli vaja eelarvet täita ja selleks pearaha koguda. See võib näida tragikoomiline, aga on lihtsalt traagiline.
Eesti riigis näib viimasel ajal maad võtvat kummaline tendents: kohalik omavalitsus on siin nagu vaenlaste maa. Seda on parem vältida ja meelde tuleb ta enne „vallutusretke” – siis kui on vaja otsustada valimisringkondade üle, et kuidas peaks omavalitsuse territooriumil valima ja kuidas mitte. Siis ei põlata ka vastuolu põhiseadusega, mis kinnitab: “Kohalikul omavalitsusel on õigus lahendada kõiki kohaliku elu küsimusi, mis tähendab, et riik ei tohi otsustamist endale võtta. Kohaliku elu küsimused peavad seonduma kogukonna liikmete ühiselu ja ühiste huvidega kohaliku omavalitsuse territooriumil.”
Aga kultuuris ei saa olla ääremaid. Ja Euroopa kultuuripealinn 2011 Tallinn toetab oma väiksemaid partnereid. Oleme plaaninud nõnda, et kultuuripealinna tulev turist juhatatakse ka Pärnusse, Haapsallu, Põlvasse, Narva, Võrru, Tartusse, Viljandisse, Paidesse, Rakverre ja ehk teistessegi Eesti linnadesse. Sest sealgi elab kultuur ja Tallinnaga üheaegselt toimuvad ka seal kaalukad sündmused.
Tallinnas jagatav turismiinfo võib olla kasuks, et kujundada siia saabunud külaliste jaoks kultuuriturismi marsruute. Niisugused juhtlaused, nagu “Tartu, heade mõtete linn” või “Sündida Põlvas!” õpib meie külaline selgeks juba Tallinnas. Kultuuripealinna kaudu võib turist jõuda kultuurilinna Viljandisse, aga võib ka liikuda vastupidi – Viljandi kaudu Tallinnasse.
Enne järjekordseid suurüritusi laulukaare all räägitakse tavaliselt palju sellest, kui oluline on nn ühishingamine. Kui tähtsad on minu inimesed, märkamisaeg ja need teised ilusad, kuid kahjuks natuke kõmisevad loosungid. Kõik peavad tulema kokku, aga siis selgub, et teatavad sotsiaalsed grupid ei olegi kutsutud või üldse oodatud. Ei oodata näiteks, et tuleksid valdavalt muukeelsed kultuurihuvilised Ida-Virumaalt.
Kõneldes kultuurist, mõtleme tulevases kultuuripealinnas ja kultuurilinnade koostöös kogu Eesti kultuurile. Eestlased ja venelased integreeruvad koos Euroopasse. Tallinn jt Eesti kultuurilinnad näitavad end üheskoos mitte ainult 2011. aastal, vaid ka edaspidi.
Tallinna linnavolikogu delegatsioon käis laupäeval, 8. augustil kutsumas Põlvat 2011. aasta ettevalmistustesse ja kultuurilinnade võrgustikku. Ja Põlvast sai meie üheksas liitlane. Aga samavõrra võib ütelda, et Tallinn on Põlva liitlane. Kultuur Tallinnas ei erine põhimõtteliselt kultuurist Põlvas, kuigi esimeses on rohkem üritusi ja teises on vaiksem.
Kindlasti ei ole ma nõus kunagise linnajuhi kutsega tulla pealinna elama, et ääremaade mured saaksid murtud. See oleks meie maa ja meie kultuuri häving. Linn ei ole ega tohi muutuda kõikesöövaks Megapoliseks.
Mõelgem sellele.
Praegu laseb riigivalitsus väikseid piiriäärseid valdu ääremaastuda, vastandab end omavalitsustele. Mikitamäe vallavanem oli sunnitud võõraid inimesi oma valla territooriumile elama kutsuma, sest paaniliselt oli vaja eelarvet täita ja selleks pearaha koguda. See võib näida tragikoomiline, aga on lihtsalt traagiline.
Eesti riigis näib viimasel ajal maad võtvat kummaline tendents: kohalik omavalitsus on siin nagu vaenlaste maa. Seda on parem vältida ja meelde tuleb ta enne „vallutusretke” – siis kui on vaja otsustada valimisringkondade üle, et kuidas peaks omavalitsuse territooriumil valima ja kuidas mitte. Siis ei põlata ka vastuolu põhiseadusega, mis kinnitab: “Kohalikul omavalitsusel on õigus lahendada kõiki kohaliku elu küsimusi, mis tähendab, et riik ei tohi otsustamist endale võtta. Kohaliku elu küsimused peavad seonduma kogukonna liikmete ühiselu ja ühiste huvidega kohaliku omavalitsuse territooriumil.”
Aga kultuuris ei saa olla ääremaid. Ja Euroopa kultuuripealinn 2011 Tallinn toetab oma väiksemaid partnereid. Oleme plaaninud nõnda, et kultuuripealinna tulev turist juhatatakse ka Pärnusse, Haapsallu, Põlvasse, Narva, Võrru, Tartusse, Viljandisse, Paidesse, Rakverre ja ehk teistessegi Eesti linnadesse. Sest sealgi elab kultuur ja Tallinnaga üheaegselt toimuvad ka seal kaalukad sündmused.
Tallinnas jagatav turismiinfo võib olla kasuks, et kujundada siia saabunud külaliste jaoks kultuuriturismi marsruute. Niisugused juhtlaused, nagu “Tartu, heade mõtete linn” või “Sündida Põlvas!” õpib meie külaline selgeks juba Tallinnas. Kultuuripealinna kaudu võib turist jõuda kultuurilinna Viljandisse, aga võib ka liikuda vastupidi – Viljandi kaudu Tallinnasse.
Enne järjekordseid suurüritusi laulukaare all räägitakse tavaliselt palju sellest, kui oluline on nn ühishingamine. Kui tähtsad on minu inimesed, märkamisaeg ja need teised ilusad, kuid kahjuks natuke kõmisevad loosungid. Kõik peavad tulema kokku, aga siis selgub, et teatavad sotsiaalsed grupid ei olegi kutsutud või üldse oodatud. Ei oodata näiteks, et tuleksid valdavalt muukeelsed kultuurihuvilised Ida-Virumaalt.
Kõneldes kultuurist, mõtleme tulevases kultuuripealinnas ja kultuurilinnade koostöös kogu Eesti kultuurile. Eestlased ja venelased integreeruvad koos Euroopasse. Tallinn jt Eesti kultuurilinnad näitavad end üheskoos mitte ainult 2011. aastal, vaid ka edaspidi.
Tallinna linnavolikogu delegatsioon käis laupäeval, 8. augustil kutsumas Põlvat 2011. aasta ettevalmistustesse ja kultuurilinnade võrgustikku. Ja Põlvast sai meie üheksas liitlane. Aga samavõrra võib ütelda, et Tallinn on Põlva liitlane. Kultuur Tallinnas ei erine põhimõtteliselt kultuurist Põlvas, kuigi esimeses on rohkem üritusi ja teises on vaiksem.
Kindlasti ei ole ma nõus kunagise linnajuhi kutsega tulla pealinna elama, et ääremaade mured saaksid murtud. See oleks meie maa ja meie kultuuri häving. Linn ei ole ega tohi muutuda kõikesöövaks Megapoliseks.
Mõelgem sellele.
TOOMAS VITSUT
