1994. aastal ilmus Tallinnas eestikeelsena ja Igor Gräzini järelsõnaga Milton Friedmani raamat “Kapitalism ja vabadus” (originaalis 1962). Teatavasti on Mart Laar öelnud, et just sellest raamatust sai ta innustust, kui pööras Eesti 1992. aastal vabaturumajandusse. “Me ei teadnud, et see ei ole võimalik,” on Mart Laar öelnud. Kuid samal ajal ei täitnud toonane valitsus Eesti Komitee 1992. aasta majanduskontseptsiooni, mis ütles: “Majand tegutsegu nii kaua, kuni ta on muutunud taludeks.”
“Kapitalismis ja vabaduses” selgitab Friedman, et riiklikud ettevõtted tuleb privatiseerida oma kodanikele, muidu tulevad välismaised finantshaid ja ostavad need üles. Friedman võtles selle eest, et riik ei looks turuosalistele kunstlikke takistusi. Näiteks ei koorma tootmist või vedu kellegi eelistamisega (nii, et teatud firmad võivad opereerida). Ka oli ta vastu sellele, et riigile tervikuna kasutut majandusharu hoitakse kunstlikult subsideerimisega ülal.
Intervjuus Maalehele 1993. aasta 23. septembril ütles tollane peaminister Mart Laar, et ta ei soovi naaberriikidelt üle võtta majandusmudelit, mis oleks eeldanud põllumajanduse doteerimist. Doteerimine poleks lagundanud olemasolevaid sovhoose ja kolhoose, oleks kunstlikult maha surunud konkurentsi, kuid taganud ühismajanditele endiselt seemnevilja-, sööda-, taimekaitse- ja väetiselimiidid. Olukord oli keeruline ja lõplikke lahendusi probleemile polnudki, asjad vajasid lihtsalt settimist. Kuid toonaste aegade Maaleht on täis põllumeeste appikarjeid valitsusele, pressile ja isegi Euroopasse.
Riiklikku subsideerimist oleks toona tulnud rakendada periooditi. Mitte lõplikult ära kaotada, vaid käiku lasta vastavalt vajadusele. Näiteks oli 1992. aasta suvi põuane ja selle tagajärjed põllumehele rasked. Nii jäid lehmad elatussööda peale ja andsid minimaalselt toodangut. Siis oleks tulnud käiku lasta ka subsiidiumid, eelkõige Riigi Viljasalvele. Kui Eesti vähendas valitsustoetusi, siis Venemaa doteeris teravilja ümbertöötlemist jahuks tervelt 75% ulatuses (vt ML 18. veebruar 1993). Näete nüüd, kui “eesrindlikult” majandas Eesti riik: ta sulges kolhooside (ühistute) pangaarved, doteerimise aga kõrvaldas. Venemaa majandas “tagurlikult”, “sovetlikult”: ta maksis terve tööstusharu kinni. Aga millegipärast ujutas selle “tagurliku” Venemaa odav jahu “eesrindliku” Eesti turu täielikult üle, nii et oma tootjal oli suuri raskusi letti pääsemisega. Nii et Miltoni ideed võivad ju olla ilusad, aga kui riiklikult tähtsad otsustajad on lugenud ainult ühte raamatut, siis on kuri kerge karja tulema.
Mida siis hr. Friedman Eestile konkreetselt soovitas? Tsiteerin Igor Gräzini hiljutist selgitavat kirja mulle. Gräzin kohtus Friedmaniga samal, 1993. aastal USA-s. Ta veendus, et M. Friedman oli Eesti asjal oma kogenud pilku peal hoidnud ning leidis, et “selle asemel, et kolhoosid laiali saata, oleks nad sotsialistliku EL tingimustes olnud vaja siduda suurte kettidega, a la McDonald's, Kraft Foods. Heinz Inc jne. Mis jätnuks maamehele alles tema vabaduse ja vabastanud ta Euroopa orjusest, kus kõik maal toodetu on subsideeritud. Miltoni arvates olnuks Eesti trumbid rohuseeme, või ja kohupiim (vastandina Prantsusmaale), osalt ka juust (millest ta midagi ei teadnud, peale selle, et Põlvas toodeti piimapulbrit ja Võru baasil ka albumiini).
Kaadri osas leidis ta, et Eesti põllumajanduse päästavad eesti töösturid ja vanad kolhooside esimehed. Suurim oht tulevat aga talupoegadest, s.t. neist, kes on tagasi saanud vanad ja jõuetud talud. Nood ei suutvat kunagi toota efektiivselt ja jäävad euro-sõltlastena alati Moskva ja Brüsseli viiendaks kolonniks.”
Nagu näha, toimis Laari valitsus täpselt vastuoksa Milton Friedmani nõuannetele. Maarahva seast kostis siiski ka kainemaid hääli. 14.10.1993 võttis Maalehes sõna Jüri riigimajandi direktor Karl Pajumägi. Ta hoiatas kaitsmata majandusega pimesi Euroopa Ühendusse trügimise eest. Arenenud Euroopa riigid küll ka vähendavad oma põllumajanduslikke subsiidiume, kuid seda tehakse kriipshaaval. “Kujutagem ette, et Saksamaal kaoks riiklik dotatsioon ja hinnad tõuseksid 50%. See oleks katastroof ka valitsuse tasandil.”
See aga oli Eestis just juhtunud.
Mälu värskendamiseks oleks ka kasulik meenutada, kuidas käitus ärastamisperioodil Keskerakond. Ja mida kõneles tänase päeva üks populaarsemaid poliitikuid Edgar Savisaar? 7. detsembril 1992 rääkis Savisaar Riigikogus järgmist:
“Olukord maal, eriti Kagu-Eestis on võrratult raskem, kui meie siin Toompeal ette kujutame. Mulle jäi niisugune mulje, et mitte 30%, vaid julgelt pool põllumaad jäi sel sügisel üles kündmata. Ühtedel ei olnud raha, et kütust osta, teistel tuli talv liiga ruttu peale, kolmandad teadsid, et nende aeg on läbi ega hakanud enam vaeva nägema. /---/
Obstruktiivne omandi- ja maareform (selle võttis Riigikogu vastu 1991.a. suvel, kui võimul oli Savisaare valitsus – A.R.) oli ühiskonnale peale surutud – see ei arvestanud majanduslikke realiteete ega Euroopa kogemusi. /---/ Te võite rääkida mis tahes, aga maainimest te ei veena, sest maainimesed mäletavad hästi, kuidas neile 1991. aasta suvel öeldi: see maa, mida te täna harite, hakkab homme tõenäoliselt kuuluma kellelegi teisele.”
Riigikogu Keskfraktsioon esitas küsimuse, kuidas mõtleb valitsus läbi viia mõningaid toetusprogramme eesti põllumehele, mida juba hulk aega on kavandatud – kuna pole ju enam neid, kes toetusprogrammidest võidaksid. Ühismajandid on likvideeritud ja eraettevõtjal pole tehnikat. Keskfraktsioon nurises, et mõnedele suurtootmise tegelastele makstakse endiselt kinni kasutatavad ressursid, ehkki Isamaa ja EMKE koalitsioonilepingus oli kirjas kohene dotatsioonide kaotamine. Keskerakond nägi ka maamaksus surnud ringi: kodanik maksab 250 krooni hektarilt, aga oma toodetud piima ega teravilja ta müüa ei saa, sest töötlev tööstus on talle eelnevagi eest võlgu. 18. märtsil 1993 ütles valitsusjuht Laar Maalehele, et tema arvates peaks Eesti põllumees hakkama saama ka ilma krediitita. “Seda tingimusel, et makstaks ära võlad, mis põllumajandusel saada. See on ju paljuski töötlevate ettevõtete võlg.” Aga kuidas saab valitsus pankrottiminejat sundida? On ju öeldud, et surm ka ei võta sealt, kus midagi pole. Nii et surnud ring igal pool.
Nende aastate annaalidesse süvenedes jääb mulje, nagu oleks Eesti valitsus hetkeks käpad püsti tõstnud. Olen kõnelenud mõnede inimestega, kes pisikeste mutrikestena nende aastate õnnetuse juures seisid. Olen küsinud, miks jätkas Isamaa juhitud valitsus “suurte põllumajandusressursside finantseerimist ja sotsiaalset infrastruktuuri maal” (Keskfraktsiooni sõnastus). Miks siiski jätkati näiteks ETKVL-i tugistruktuuride ja mõnede põllumajanduslike autobaaside toetamist, aga lasti laguneda kõik laudad? Ühtegi suuremat lauta ei ole ju sellest ajast tänaseni tegutsemas?
Sellele on alati üks vastus: “Surve Isamaale maaparteide poolt oli ju siiski tugev.”
1992.-1993. aastal toimunu on hoiatavaks näiteks ka tänasele päevale, kuidas majandada ei tohiks.
AARNE RUBEN
“Kapitalismis ja vabaduses” selgitab Friedman, et riiklikud ettevõtted tuleb privatiseerida oma kodanikele, muidu tulevad välismaised finantshaid ja ostavad need üles. Friedman võtles selle eest, et riik ei looks turuosalistele kunstlikke takistusi. Näiteks ei koorma tootmist või vedu kellegi eelistamisega (nii, et teatud firmad võivad opereerida). Ka oli ta vastu sellele, et riigile tervikuna kasutut majandusharu hoitakse kunstlikult subsideerimisega ülal.
Intervjuus Maalehele 1993. aasta 23. septembril ütles tollane peaminister Mart Laar, et ta ei soovi naaberriikidelt üle võtta majandusmudelit, mis oleks eeldanud põllumajanduse doteerimist. Doteerimine poleks lagundanud olemasolevaid sovhoose ja kolhoose, oleks kunstlikult maha surunud konkurentsi, kuid taganud ühismajanditele endiselt seemnevilja-, sööda-, taimekaitse- ja väetiselimiidid. Olukord oli keeruline ja lõplikke lahendusi probleemile polnudki, asjad vajasid lihtsalt settimist. Kuid toonaste aegade Maaleht on täis põllumeeste appikarjeid valitsusele, pressile ja isegi Euroopasse.
Riiklikku subsideerimist oleks toona tulnud rakendada periooditi. Mitte lõplikult ära kaotada, vaid käiku lasta vastavalt vajadusele. Näiteks oli 1992. aasta suvi põuane ja selle tagajärjed põllumehele rasked. Nii jäid lehmad elatussööda peale ja andsid minimaalselt toodangut. Siis oleks tulnud käiku lasta ka subsiidiumid, eelkõige Riigi Viljasalvele. Kui Eesti vähendas valitsustoetusi, siis Venemaa doteeris teravilja ümbertöötlemist jahuks tervelt 75% ulatuses (vt ML 18. veebruar 1993). Näete nüüd, kui “eesrindlikult” majandas Eesti riik: ta sulges kolhooside (ühistute) pangaarved, doteerimise aga kõrvaldas. Venemaa majandas “tagurlikult”, “sovetlikult”: ta maksis terve tööstusharu kinni. Aga millegipärast ujutas selle “tagurliku” Venemaa odav jahu “eesrindliku” Eesti turu täielikult üle, nii et oma tootjal oli suuri raskusi letti pääsemisega. Nii et Miltoni ideed võivad ju olla ilusad, aga kui riiklikult tähtsad otsustajad on lugenud ainult ühte raamatut, siis on kuri kerge karja tulema.
Mida siis hr. Friedman Eestile konkreetselt soovitas? Tsiteerin Igor Gräzini hiljutist selgitavat kirja mulle. Gräzin kohtus Friedmaniga samal, 1993. aastal USA-s. Ta veendus, et M. Friedman oli Eesti asjal oma kogenud pilku peal hoidnud ning leidis, et “selle asemel, et kolhoosid laiali saata, oleks nad sotsialistliku EL tingimustes olnud vaja siduda suurte kettidega, a la McDonald's, Kraft Foods. Heinz Inc jne. Mis jätnuks maamehele alles tema vabaduse ja vabastanud ta Euroopa orjusest, kus kõik maal toodetu on subsideeritud. Miltoni arvates olnuks Eesti trumbid rohuseeme, või ja kohupiim (vastandina Prantsusmaale), osalt ka juust (millest ta midagi ei teadnud, peale selle, et Põlvas toodeti piimapulbrit ja Võru baasil ka albumiini).
Kaadri osas leidis ta, et Eesti põllumajanduse päästavad eesti töösturid ja vanad kolhooside esimehed. Suurim oht tulevat aga talupoegadest, s.t. neist, kes on tagasi saanud vanad ja jõuetud talud. Nood ei suutvat kunagi toota efektiivselt ja jäävad euro-sõltlastena alati Moskva ja Brüsseli viiendaks kolonniks.”
Nagu näha, toimis Laari valitsus täpselt vastuoksa Milton Friedmani nõuannetele. Maarahva seast kostis siiski ka kainemaid hääli. 14.10.1993 võttis Maalehes sõna Jüri riigimajandi direktor Karl Pajumägi. Ta hoiatas kaitsmata majandusega pimesi Euroopa Ühendusse trügimise eest. Arenenud Euroopa riigid küll ka vähendavad oma põllumajanduslikke subsiidiume, kuid seda tehakse kriipshaaval. “Kujutagem ette, et Saksamaal kaoks riiklik dotatsioon ja hinnad tõuseksid 50%. See oleks katastroof ka valitsuse tasandil.”
See aga oli Eestis just juhtunud.
Mälu värskendamiseks oleks ka kasulik meenutada, kuidas käitus ärastamisperioodil Keskerakond. Ja mida kõneles tänase päeva üks populaarsemaid poliitikuid Edgar Savisaar? 7. detsembril 1992 rääkis Savisaar Riigikogus järgmist:
“Olukord maal, eriti Kagu-Eestis on võrratult raskem, kui meie siin Toompeal ette kujutame. Mulle jäi niisugune mulje, et mitte 30%, vaid julgelt pool põllumaad jäi sel sügisel üles kündmata. Ühtedel ei olnud raha, et kütust osta, teistel tuli talv liiga ruttu peale, kolmandad teadsid, et nende aeg on läbi ega hakanud enam vaeva nägema. /---/
Obstruktiivne omandi- ja maareform (selle võttis Riigikogu vastu 1991.a. suvel, kui võimul oli Savisaare valitsus – A.R.) oli ühiskonnale peale surutud – see ei arvestanud majanduslikke realiteete ega Euroopa kogemusi. /---/ Te võite rääkida mis tahes, aga maainimest te ei veena, sest maainimesed mäletavad hästi, kuidas neile 1991. aasta suvel öeldi: see maa, mida te täna harite, hakkab homme tõenäoliselt kuuluma kellelegi teisele.”
Riigikogu Keskfraktsioon esitas küsimuse, kuidas mõtleb valitsus läbi viia mõningaid toetusprogramme eesti põllumehele, mida juba hulk aega on kavandatud – kuna pole ju enam neid, kes toetusprogrammidest võidaksid. Ühismajandid on likvideeritud ja eraettevõtjal pole tehnikat. Keskfraktsioon nurises, et mõnedele suurtootmise tegelastele makstakse endiselt kinni kasutatavad ressursid, ehkki Isamaa ja EMKE koalitsioonilepingus oli kirjas kohene dotatsioonide kaotamine. Keskerakond nägi ka maamaksus surnud ringi: kodanik maksab 250 krooni hektarilt, aga oma toodetud piima ega teravilja ta müüa ei saa, sest töötlev tööstus on talle eelnevagi eest võlgu. 18. märtsil 1993 ütles valitsusjuht Laar Maalehele, et tema arvates peaks Eesti põllumees hakkama saama ka ilma krediitita. “Seda tingimusel, et makstaks ära võlad, mis põllumajandusel saada. See on ju paljuski töötlevate ettevõtete võlg.” Aga kuidas saab valitsus pankrottiminejat sundida? On ju öeldud, et surm ka ei võta sealt, kus midagi pole. Nii et surnud ring igal pool.
Nende aastate annaalidesse süvenedes jääb mulje, nagu oleks Eesti valitsus hetkeks käpad püsti tõstnud. Olen kõnelenud mõnede inimestega, kes pisikeste mutrikestena nende aastate õnnetuse juures seisid. Olen küsinud, miks jätkas Isamaa juhitud valitsus “suurte põllumajandusressursside finantseerimist ja sotsiaalset infrastruktuuri maal” (Keskfraktsiooni sõnastus). Miks siiski jätkati näiteks ETKVL-i tugistruktuuride ja mõnede põllumajanduslike autobaaside toetamist, aga lasti laguneda kõik laudad? Ühtegi suuremat lauta ei ole ju sellest ajast tänaseni tegutsemas?
Sellele on alati üks vastus: “Surve Isamaale maaparteide poolt oli ju siiski tugev.”
1992.-1993. aastal toimunu on hoiatavaks näiteks ka tänasele päevale, kuidas majandada ei tohiks.
AARNE RUBEN