Tõde ei seisa kotis

Edgar on täis s...tud. Tubli, Vahur!*
Ei oleks ju mingit mõtet hakata kirjutamisele aega raiskama Vahur Kersna pärast. Tema loobumine konfereerimisest spordigalal on ta enda probleem.
Mahtusid ju linnapeaga sel õhtul ühele lavale ära Tõnu Kaljuste, Lenna Kuurmaa ja isegi Laine Jänes. Nemad ei protesteerinud Edgar Savisaare maailmavaate vastu. Gerd Kanter on pärast olümpiavõitu korduvalt Tallinna linnapealt nii õnnitlusi kui ka aunimetusi vastu võtnud. Pole ta sellest halvemaks ega paremaks muutunud. Küll aga pole need käepigistused kordagi meie teleekraanidele jõudnud – ei olümpiakangelaste vastuvõtul Raekojas augustis ega detsembris samas toimunud Tallinna parima sportlase tiitli üleandmisel, kus polnud kohal ainsatki uudistekaamerat. Nii, et kersnategemine on moes juba ammu. Vähemalt meedias.
Ei ole mõtet kirjutama hakata ka selleks, et Savisaart kaitsta. Tema ongi nii ehitatud, et mida rohkem sõimu ja valet välja tulistatakse, seda kindlamaks ja tugevamaks ta muutub. Kui Kersna oleks soovinud, et Savisaare reiting langema hakkaks, oleks tulnud teda hoopis kiita. Mängijad aga nii kanged pole, et pöördvõrdelisuse printsiibist aru saada.
Kallutatud jõud meedias
Olen ilmselt ainus inimene Eestis, kes tahaks lugejatele, kes ETV otseülekannet ei näinud ega saalis istunud, ERRi hästi organiseeritud 2008. spordiaasta galaõhtut kiita. Tahaks tunnustust avaldada produtsent Marko Kaljuveerile ja öelda häid sõnu saate režissööri Margus Miili aadressil. Tahaks jagada muljeid uskumatult originaalsest valguslahendusest, mida Estonia kontserdisaalis varem nähtud pole. Võiks rääkida ka õnnestunud lavakujundusest ja toredatest saatejuhtidest. Sooviksin, et lugejad saaksid teada, kui ilusaid sõnu ja soove meie spordi-
iidolitele öeldi, tahaksin, et Gerd Kanteri ja Jüri Jaansoni tänusõnu kuldse Kristjani vastvõtmisel kusagilt lugeda saaks.
Kõigest sellest jäid ilma laupäevase Postimehe ja Õhtulehe lugejad.
Need massitiraažis ilmuvad lehed pühendasid olümpiakangelastele vaid mõne hõreda rea. Seevastu kaeti Kersnaga Õhtulehes kaks lehekülge ja Postimehes ilmunud lugu kandideerib kindlasti Pulitzeri auhinnale parima kiituse eest parimale sõimajale.
Ma ei kirjutaks, kui ei ilmneks tõsiasi, mis Eestis üha rohkem silma paistab. See on diskussiooni puudumine, see on ärapanemine, nagu viimane Kersna keiss – see on ühtedele võimaluse andmine, see on poliitiline üheülbalisus, et mitte öelda korruptsioon ajakirjanike hulgas.
Kahju, et kapo seda ei uuri – oleks palju põnevat materjali.
Toon ühe näite probleemidest raadiosaatega, mida Eesti ajakirjandus praktiliselt puudutanud pole, kuigi asjasse on segatud Ajakirjanike Liidu esimees ja Rahvusringhääling.
On seal niisugune saade nagu "Rahva teenrid". Selles olid kunagi saatejuhid Mart Ummelas, Peeter Ernits, Rein Veidemann. Enam ei ole, sest kellelegi nad ei meeldinud ning neist saadi lahti. Asjast kirjutas rabava artikli Maalehes Peeter Ernits retoorilise pealkirjaga – "Kellele kuulub Tõe monopol?".
Edasi on tegemist lausa imega Eesti meedias – asja käsitles oma istungil 15. detsembril Rahvusringhäälingu nõukogu. Viimase esimees ütles seal, et pärast Ernitsa, Veidemanni ja Ummelase lahkumist saate tegijate hulgast on saade muutunud ühetaoliseks, kuna puudub diskussioon. Ernits oma artiklis aga kinnitas seda, mida siiani on agaralt eitanud paljud peatoimetajad, tsiteerin Maalehte: "Arutasime Allikmaaga toona asja korduvalt. Rahvusringhäälingu juht tunnistas mulle ausalt, et ka tema on mures "Rahva teenrite" poliitilise kallutatuse pärast."
Kas tuleb tuttav ette – kusagil struktuurides on kallutatud jõud?
Sellele järgnes RHNi murelik istung. Teemaks tegelikult meie ajakirjanduse puhtus, ausus, usaldusväärsus.
Ja ei mingit diskussiooni meie meediaruumis. Ei ainsatki vastukaja. Ei jõudnud see vääritu RHNi istung kuulsa Pulleritsu kõrvu, ei tea sellest midagi muidu hästi informeeritud Eesti Ekspress, ei ole selles ka Õhtulehele skandaaliiva.
Presidendi nõunik puksis Savisaart
Mis siis ikka. Peksame Savisaart. Ilma diskussioonita. See on lihtsam. See on nagu oma teema. Selleks oleks otsekui ühiskondlik kokkulepe sõlmitud. Kasutame ära iga võimaluse. Ja Eesti parima sportlase portree Õhtulehe esiküljel asendub nagu nõiaväel skandalisti laia naeratusega. Rahvas kirub ja kommenteerib. Peaasi, et klikivad.
Tundub, et ühiskondliku leppe sõlmijad on oma eesmärgi saavutanud – Savisaar on s..alabidas, Kersna kivikuningas. Keegi Savisaart ennast ei küsitle, tema sõimamiseks piisab ju tema olemasolust. Aga lugejad ei tea veel kõike. Sest sellest lihtsalt ei kirjuta keegi.
Oli veel ka teine tähtis isik, kes Savisaare osavõtuga spordigalast ei nõustunud ja see oli õhtu lavastaja Jaanus Rohumaa. Jah, presidendi kultuurinõunik Jaanus Rohumaa. Veel mõni tund enne galaetenduse algust nõudis ta Savisaare eemaldamist ja oli valmis loobuma isegi kultuuriministrist, (et saaks seda põhjendada poliitikutevaba õhtuga), peaasi, et Savisaar kellelegi auhinda ei annaks. Nii tuleb välja, et eksisteeris ikkagi väike vandenõu, mitte vaid Kersna üllas sooloesinemine. Oo sport, sa oled poliitika, poliitika, poliitika...
Minu poolt õnnitlused Kersna poliitikukarjääri alguse puhuks. Aga mis puutub televisioonireporteri edasisse karjääri, siis mõtle järele, Vahur, ehk Sul ei kõlba tulevikus ka ETV ekraanil olla, sest tegi ju viimane hiljuti Edgar Savisaarest saate "Tähelaev".
Mõtle – ERR, kelle leiba Sa teenid, pühendab terve tunni inimesele, kelle meelsus Sinu sõnul "heidaks varju puhta ja ausa mängu renomeele" (Õhtuleht 27.12.). Ja ka AKs on Savisaar liiga tihti. Vahur, kui Sul enam ei sobi ETV ekraanil olla, siis mine Toompeale, Sul on seal sõpru ees.
Pealkirja allikaks on vastukaja Priit Pulleritsu artiklile Postimees online´is.
* ÕHTULEHT 29.12.2008

TOOMAS LEPP
(Ajakirjanike Liidu liige, produtsent)

Presidendi aastalõpukõne

Kaamerad on üles seatud ja ruum ehitud. Ühest küljest meenutab stuudio Härma talu sisustust, teisalt paistab aknast jällegi vaade öisele Tallinnale. Kõik on nii nagu peab. On jäänud vähem kui tund uue aasta saabumiseni ja kogu võttemeeskond ootab presidenti, et hakata üle kandma tema aastalõpukõnet.
Sealt ta tulebki!
Heas tujus ja täis energiat. Põsed õhetamas õuekülmast, avab ta kiirustades mantlinööpe. Teretab kõiki rõõmsalt ja istub laua taha. Haarab laualt paberilehe assistendi kirjutatud kõnetekstiga. Laseb silmadel üle ridade joosta... ja tema ilme tõmbub tõsisemaks.
Ta viipab käega ning assistent jookseb kummargil lähemale.
„Mis see siin on?“ küsib Ilves ja koputab sõrmeotsaga vastu paberit.
„Ma palusin, et selle aasta kõne oleks heatahtlik ja täis optimismi, aga näete, see lõik siin ei kõla küll sedamoodi. Ma saan aru, et me kõik oleme aasta jooksul vigu teinud, aga valitsuse kohta ei saa seda nii otse öelda.“
Ilves võtab kuldse sulepea ja joonistab tekstilõigu kõrvale küsimärgi. Assistent punastab ja kummardab vabandavalt. President jätkab lugemist.
„Nii, nii. See siin ka ei sobi. Ma saan aru, et tegemist on Savisaarega, aga kui ma ei ütle teiste kohta halvasti, siis ei saa ma ka temale etteheiteid teha. Kindlasti annab neid asju ka kuidagi teistmoodi öelda.“
Ja ta joonistab ridade kõrvale veel ühe küsimärgi.
„Majanduskriis. Ei, selle tõmbame üldse maha.“
President veab üle tekstirea jämeda, ähvardava joone.
„Ja näed, see koht siin on kah küsitav. Ka seda peaks kohendama.“
Järgneb veelgi märkusi, parandusi ja mahakriipsutusi. Presidendi kulmud kisuvad järjest rohkem kortsu ja muidu sirgena seisnud kikilips vajub õnnetult viltu.
Lõpuks paneb ta sulepea kõrvale.
„Soh. Valmis!“ hüüab ta ja kamandab assistendi lähemale.
„Natuke peaks veel ülekandeni aega olema. Äkki jõuad teksti ära parandada. Ja pea meeles – ei ühtegi solvangut. Ei mingit sõimu! Ei ole vaja anda negatiivseid hinnanguid. Ja kui midagi head ei oska öelda, siis jätame üldse ütlemata. Ega see kõne peagi pikk olema. Mis ta ikka kestab, mingi 3-4 minutit ehk. Nii, jookse! Ja kordan – kui hästi ei oska öelda, siis jätta üldse ütlemata. Sellel aastal räägime vaid heast.“
Assistent jookseb kõrvaltuppa ning asub teksti parandama.
Kõik ootavad. President rüüpab vahepeal lonksu veini, et jutt paremini jookseks, ja võttemeeskond vaatab närviliselt kella, et uus kõne ikka õigeks ajaks valmis saaks. Enam pole kaua aega jäänud, ainult mõni minut.
Õnneks tullaksegi juba joostes ja tuuakse uus paberileht.
President kohendab lipsu, prožektorid süttivad ja kaamerad lülitatakse sisse.
„Armas eesti rahvas,“ alustab president ja langetab pilgu lehele laual.
Ta vaatab lehte ja... vaikib.
Ta vaikib veel.
Ja veel.
Seejärel köhatab, tõstab pea ja jääb tühjal pilgul kaamerasse vaatama.
Aeg kulub, kuid president vaikib endiselt.
Ta vaikib.
Vaikib.
Veel üks minut. Siis järgmine. Ta vaikib.
Kaameramees haigutab ja kõik teised stuudios vaatavad kella.
Ilves vaikib.
Seejärel köhatab veel korra.
Aknast on näha kuidas Tallinna kohale kerkib värviline ilutulestik.
Keegi hüüab midagi kaamera taga ning üle presidendi pea kihutab šampusekork.
Uus aasta on käes!

TIIT KLAOS

Head sõbrad!

KUJUTLUSI ÕNNEST

Kreeka kuldne ajastu andis meile isiksuse ideaali, milles on ühendatud atleet, mõtleja ning sotsiaalselt ergas polise kodanik. Me ei ole pärinud muistsetelt helleenidelt ainult olümpiamängude traditsiooni. Me oleme saanud neilt märksa olulisema - teadmise selle kohta, milline on üks hästi ja õigesti elatud inimelu.

• Miks on kaasaja inimestel helleenliku humanismi ideaale oluline tunda?


• Mis on õnneliku elu sotsiaalne raamistik?

Filosoof Mart Raukas otsib nendele küsimustele vastust Ööülikooli saates KUJUTLUSI ÕNNEST, mis on alla laetav ning kuulatav lingilt: http://www.ylikool.ee/et/13

Teine osa: KUJUTLUSI ÕNNEST – KARAKTER jõuab eetrisse jaanuari keskepaigas.

Niimoodi arvab ei keegi muu kui äsjane Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman.

Päeva anekdoot

Andrus Ansip istub oma kabinetis ja ohkab:
"Küll oli raske aasta: skandaalid, kehv ilm ja majanduskriis. Saaks see kõik juba mööda! Ei jõua kohe uut aastat ära oodata."
Sekretär kõrval lohutab: "Enam pole vaja kaua kannatada. Praegu on juba jõulud. Uus aasta on varsti käes."
Ansip jääb mõttesse:
"Ei, see tuleb liiga ruttu. Ma mõtlesin 2010. aastat!"

Riigikogu teab, mis vahe on poliitikal ja populismil

Kui teed inimestele halba, siis on see poliitika. Kui teed inimestele head, siis see on populism!

Päeva lause

"Kasvatage vene eliiti, kes suudaks Eesti ühiskonna debattides eesti keeles kaasa rääkida."

(MARJU LAURISTIN, Põhjarannik 11.12.2008)

Päeva anekdoot

Majandus-, haridus- ja kultuuriminister hakkavad üksteisel külas käima.
Esimesel korral saadakse kokku majandusministri pool.
Tema elamine on väga uhke ja teised imestavad, kuidas ta endale küll nii uhke elamise on soetanud.
„Tulge siia akna juurde, ma näitan teile midagi,“ ütleb majandusminister ja viipab käega.
„Kas näete seda maanteed seal?“
„Jaa, näeme,“ ütlevad teised.
„Selles asi ongi. Selle remondi rahasid sai kokku hoitud ja nõnda mu elu edenes."
Järgmisel nädalal saadakse kokku haridusministri pool.
Tolle elamine on veelgi uhkem. See näeb välja nagu mõni mõis.
„Kuidas sul küll nii uhke maja on?“ küsivad teised.
„Tulge siis akna juurde, ma näitan teile midagi. Kas näete seda tühja koolimaja seal?“
„Jaa, näeme,“ ütlevad teised.
„Selles asi ongi. Alguses pidi siin uus õppeaasta algama, aga, hoidsime palgafondi kokku ja nii ma saingi endale uue maja ehitada."
Kolmandal nädalal saadakse kokku kultuuriministri pool ja tema elamist ei suuda keegi ära imestada. Tema maja on lausa loss!
„Kuidas see küll nii on, et sina nii uhkelt elad?“ küsivad teised kadedalt.
„Tulge vaadake,“ ütleb kultuuriminister ja näitab käega aknast välja.
„Näete seda teatrimaja seal?“
„Ei näe....“ venitavad teised.
„No vot, selles asi ongi,“ vastab minister ja laiutab käsi.

Pressiteade: Eesti filmitootjad ei lepi eelarve vähenemisega

Eesti Filmitootjate Liit valis oma aastakoosolekul uue kolmeliikmelise juhatuse ja arutas 2009. a riigieelarve filmitootmist puudutavaid kärpeid. Leiti, et olukorras, kus 2007.a on just film esinenud olulisima kultuuriekspordi artiklina, ei tohi aktsepteerida filmitööstuse niigi napi eelarve vähendamist 7% võrra.
Eesti filmitootjaid ühendaval erialaliidul on 8 liiget. Liidu eesmärk on eesti filmitööstuse põhialuste tugevdamine ja filmi kui loomemajanduse ühe olulisema valdkonna arendamine. Liidu juhatusse kuuluvad Anneli Ahven (Exitfilm), Piret Tibbo- Hudgins (Allfilm) ja Riho Västrik (Vesilind).

RIHO VÄSTRIK, Eesti Filmitootjate Liit

Suurremont

Korduvalt on osad poliitikud ja ajakirjanikud rääkinud Gruusia ja Eesti sarnasusest. Ühest küljest tundub see muidugi liigutav ja kaunis, teisalt jällegi kõhedusttekitav.
Kõige selle taustal peaks päris huvitav tunduma ka praegu seal toimuv valitsusremont, kus vahetati korraga välja 4 ministrit!
Tundub, et eesti poisid on käinud seal jälle nõu andmas. Kuid kas sellest ka abi on...?
Loodetavasti jah, kuid teades eelmiseid tulemusi, siis kardetavasti mitte.
Lähemalt saab lugeda Postimehest 06.12.2008
http://www.postimees.ee/?id=55664

Laar tuli Gruusiast

„Teate, mehed, milline naljaks asi minuga täna juhtus!“ hüüab Ivari Padar uksest sisse astudes.
Ta hüüab seda nii ootamatult ja sellise reipusega, et kõik toas istujad võpatavad.
„Tulin Viru Keskust, läksin telemaja poole ja vaatan, et issake küll, tee peal tuleb vastu Lia Laats!“
„Jeerum küll,“ pomiseb Jaak Aaviksoo ja paneb kausta süles kinni.
„Lia Laats on ju surnud!“ hüüab Keit Pentus.
„Lia Laats oli kultuuriinimene,“ lisab Laine Jänes.
Mart Laar vaatab Ivari Padarit kahtlustava pilguga ja Andrus Ansip vangutab pead.
„No, täitsa Lia Laats oli, Lia Laats mis Lia Laats,“ jätkab Padar ja riputab mantli varna.
„Jõudsin talle natuke lähemale, aga siis vaatasin, et ei, see ikka ei ole Laats. Läksin veel sammukese – jälle hakkas too proua Laatsi moodi välja nägema. Alles siis, kui päris vastamisi jõudsime, sain aru, et ei – ta ikkagi ei ole Lia Laats.“
„No kes see siis oli?“ küsib Mart Laar ja sügab habet.
„Jah, kes see siis oli?“ säutsub ka Keit Pentus.
„Lia Laats oli näitleja. Ta tegi unustamatu rolli...“ lisab Laine Jänes vahele, aga nähes, et Ansip vangutab jälle pead ja kortsutab kulmu, jääb kiiresti vait.
„See oli Ester Tuiksoo!“ ühmab Padar ja võtab teiste juures istet.
„Issake,“ pomiseb Aaviksoo ja upitab kausta laua peale.
„Nii piinlik oli. Hea, et ma teda ei suudelnud.“
Padar punastab ja avab pintsakunööbid, toas on korraga väga palav hakanud.
„Ega sellest midagi. Selliseid asju on meil kõigil juhtunud. Ma ise olen ka tänaval inimesi segi ajanud,“ püüab Keit Pentus teda lohutada.
„Mul lähevad mu oma sõbrannad vahel sassi. Värvib keegi juuksed ära või on uus mees käevangus – mul kohe mõtted laiali. Ei tunne enam tuttavat äragi!“
Pentus lagistab nii helget naeru, et tuba läheb valgemaks ja Padaril suurem häbi üle.
„Ega jah, ikka juhtub eksitusi,“ jätkab Jaak Aaviksoo.
„Segi ei lähe mitte ainult inimesed, vaid ka asjad. Mina teadsin kogu aeg, et Vabaduse väljakule pidi ülikoolile mingi kõrvalhoone tulema, aga nüüd selgub, et hoopis mingi sammas. Keegi oli mulle kogemata valed paberid ette sokutanud ja ma lollakas kirjutasin alla.“
Kõik jäävad hetkeks vait, kuid siis hakatakse omavahel uuesti muljeid vahetama.
Laar ohkab ja sügab uuesti habet.
„Kuule Jaak, see oli nüüd kole lugu küll, aga mul on veelgi hullem rääkida. Tulin just möödunud nädalal Gruusiast, paar pudelit head veini kaenla all, ja kõmpisin üles Toompeale. Ja siis näen, et minu ees läheb Ansip.“
Kõik jäävad kuulama ning Andrus Ansip teeb üllatusest suured silmad.
„Täiesti Andruse moodi mees oli. Võtsin mõned kiiremad sammud, pidin kogu aeg vaatama, et pudeleid maha ei pilla, ja jõudsin tema kõrvale. Haarasin varrukast ja hüüdsin: „Tere, Andrus!“ Aga ta ei teinud teist nägugi, nagu ei tunnekski mind. „Tere, Andrus!“ hüüdsin veel korra. „Kas sa ei taha vana sõpra ära tunda või?! Kas ma pole su jaoks piisavalt hea? Näh, rüüpa siit!“ hüüdsin ma ning ulatasin pudeli. Ma ikka tõsiselt mõtlesin, et on Ansip. Aga ei, ta vaatas mind imeliku pilguga, isegi tõukas mind pahaselt ja seejärel kiirustas eest minema. No siis selja tagant vaatasin, et ei, tõesti, see vist küll ei ole Ansip. Kohe muidu täitsa tema moodi, aga midagi oli nagu teisiti ka. Oh, kui kehv oli pärast olla! Nii paha tunne oli, et jõin selle veini ise sealsamas ära. Järgmisel päeval vaevas ka veel paha tunne, aga nüüd on see õnneks üle läinud.“
Laar näeb rääkides välja nagu õnnetu poisike: puhib, ähib ja on segaduses. On aru saada, et ta pole oma häbist tegelikult siiamaani täielikult üle saanud.
Ta tahaks veel midagi lisada, aga Pentus ei suuda itsitamist tagasi hoida ja seejärel hakkavad ka kõik teised mürinal naerma.
„Ojah, päris naljaks lugu,“ suudab lõpuks Ansip kogeleda ja pühib silmanurgast naerupisara.
„Te kõik olete neid segiajamise jutte rääkinud ja mul on ka üks lugu. Läksin mõni päev tagasi rahulikult tööle, olin oma mõtetes ja korraga kargas mulle mingi joodik ligi. Ikka kohe täitsa selline asotsiaal oli. Ja ta ajas mind kellegi oma joomakaaslasega segi! Ei, see ei ole naljakas, see on täitsa traagiline! Toppis veel oma pudelit mulle nina alla ja käskis juua, aga ei mina ei tahtnud temaga pikemalt rääkida. „Ei, vabandage, te ajate mind kellegagi segamini,“ ütlesin ma ja lükkasin ta eemale. Pärast, kui tagasi vaatasin, nägin, et ta oli sinnasamasse maha istunud ja kummutas veini. No küll on hea, et temast lahti sain!“ ohkab Andrus kergendatult.
„Äkki oli kultuurinimene?“ küsib Laine Jänes ettevaatlikult, kuid nüüd kortsutavad kõik pahaselt kulmu ja ta paneb oma suukese kiiresti kinni.

TIIT KLAOS

Kultuurikatel vs Linnateater

27.11.2008 ilmus Delfis Linnar Priimäe artikkel: Rahvas, ütle: “Teater!”
Teemaks oli Tallinna valmistume Euroopa Kultuuripealinnaks 2011 ja nö „Savisaare korraldatud“ rahvaküsitlus „Kultuurikatel või Linnateater?“
Artiklile reageeriti elavalt ja nagu ikka, oldi nii autoriga nõus, kui ka vastu. Võib öelda, et tekkis kolm erinevat rühma: Linnateatri fännid, Kultuurikatla fännid ja kohtunikud.
Siin on valik kommentaaridest ja vastuolude tekkimisest:

- Kultuurikatel! Mitte küll internetis hääletades!!! Et oleks ka alternatiivsele kunstiväljendusele koht
- Ei ole olemas alternatiivset kultuuri. Kultuur ei jagune mitte alternatiivseks ja mittealternatiivseks, vaid kunstiliseks ja mittekunstiliseks

- Tõesti, aga mis asi see "katel" ikkagi on? Isegi vana sõber Google jättis hätta, viiteid on, aga asjale pihta ikkagi ei saa
- Muidugi teater!
- Kultuurikatel erineb ühiskäimlast ainult selle poolest, et seal s*itutakse purki!
- Annaks raha pigem uue kunstiakadeemia hoone ehituseks
- oot-oot, teatreid on eestis kümneid, kultuurikatlaid ainult 1. miks peab mõtlema nii, et teater=kultuur ja kõik muu on saatanast
- Aga Linnar, mina valisin katla. Lihtsalt selleks, et boikoteerida Linnateatri rahastamist. Sest mulle meeldib nende lavaauk
- olen alati Priimäe vastu, ükskõik milles
- Toetan igal juhul "katelt" . Ja sellepärast, et saaks need väärtuslikud hooned restaureeritud ja päästa
- Mina olen Priimäe poolt ja hääletan linnateatri eest internetis
- Kui riik paneks oma õla alla Kultuuripealinn 2011 projektile saaks valmis ehitada mõlemad, kuid kuna riik on ennast sellest projektist distantseerunud, siis ei jää linnal muud üle, kui tuleb enne ehitada üks ja siis teine
- Linnar Priimäe artikkel mulle meeldib, kuid mina kutsuksin hääletama minna kultuurikatla poolt nt minu sõbrad on hääletanud ka selle loomise poolt
- Nõustun artikli kirjutajaga. Samas, nii palju kui on inimesi on ka eriarvamusi. Kahtlen ka mina inimeste teadlikkuses, kas nad saavad aru mida seal „katlas” keetma hakatakse
- tegelikult arvan, et linn saab hakkama ka Linnateatrita
- Kahju neist inimestest, kes oskavad ainult millegi vastu olla - linna vastu, Savisaare vastu, Priimäe vastu, teatri vastu ...ühel päeval olete vastu puud! Aga teater tuleb lõpuni teha, nagunii nagu häbiplekk oma auguga kesk linna!
- Kui peab valima, siis muidugi valin teatri. Kultuurikatel võib olla hea ja tore, see võib olla kultuuri arendav, see võib pakkuda inimestele huvi jne, aga teatri puhul me oleme neis asjadest juba kindlad
- Noorsoo teatris käisin ma esimest korda vist 1979a.Linnateatris olen käinud selle loomisest ja kolimisest Vanalinna algusest peale. Iseasi,kuidas sinna pileteid suudan hankida. Aga mingist Kultuurikatlast kuulsin -lugesin esimest korda eelmine nädal. Kas siis saab neid kahte asja võrrelda?
- No aga valgustage siis, mis asjandus see "katel" on! Uuest Sakalast ju pidi juba suur kultuurikeskus tulema. Või ei tule? Palju neid katlaid siis vaja on?
- Ise hääletasin missioonitundliku eestlasena loomulikult Linnateatri poolt
- Mulle ei ole kunagi meeldinud Linnar Priimäe väljaütlemised, kuid seekord on Linnari jutt õige. Hääletasin ise Linnateatri poolt ja soovitan ka kõigil oma sõpradel ja tuttavatel seda teha
- Olen ise väga suur Linnateatri austaja, kuid kultuurikatlast küll ei tea, millist "suppi" seal hakatakse tegema
- Mina olen katla poolt, kus keedetakse mitmekesist kultuuritoitu

Artikli leiab aadressilt:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=20457558

Kodanik ja tema õigused Eestis ning Tallinnas

Eile oli Eesti Vabariigis kodanikupäev ning õhtustes teleuudistes uuriti inimestelt tänaval, kas nad teavad oma kodanikuõigusi. Üks naine ütles: õigus tööle. Vaeseke, ta rääkis oma nõukogudeaegsest õigusest!

Nõukogude inimesel oli õigus tööle, enamgi veel – töökohustus. Ning oli õigus eluasemele. Ka kodu omada oli kohustuslik, nii et arutati, kas rändrahvale, nagu mustlased, eluasemeõigus üldse tohiks laieneda. Ilma kindla töö- ning elukohata oli üksnes kriminaalne element. Oli veel õigus tasuta haridusele (aga jälle: kohustuslik keskharidus), arstiabile.

Nüüd, teatas reporter uhkelt, on kodanikul õigus vabalt oma arvamust avaldada. Ha-ha-haa! Kui inimene on kaotanud töö ning ilma jäänud eluasemest, siis... avaldagu vabalt arvamust! Ventileerigu kopse!

Tallinna juhtimise poliitika erineb Eesti juhtimise poliitikast just selle poolest, et praegune Tallinna linnavõim peab inimese üheks põhiõiguseks õigust eluasemele. Mida muud tähendaks sundüürnike seisuse likvideerimise, munitsipaalkorterite ehitamise ja pensionäride toetamise programm? Ning mida muud kui inimeste õigust tööle kaitsevad Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare majandusalased ettepanekud ja Tallinna linnapea Edgar Savisaare tegevused, nagu ettevõtlusinkubaatorite asutamine?

Pange tähele – praegune Tallinna võim jätkab omaaegsete õiguste tagamist linnakodanikele. Kas ta mitte selle salajase programmi pärast pole rahva seas nii populaarne? 1990. aastate keskel läks Keskerakond valimistele plakatiga “Keskerakonna Liit kaitseb Teie õigusi”. Eile oli Eesti Vabariigis kodanikupäev ning õhtustes teleuudistes uuriti inimestelt tänaval, kas nad teavad oma kodanikuõigusi. Üks naine ütles: õigus tööle.


LINNAR PRIIMÄGI

Võsareportaaž

„Tere armsad vaatajad. Täna oleme tulnud kaameraga siia Kuldnoka tänavale, ilusa kollase maja ette, kus kuuldavasti pidi narkolabor asuma“ alustab Võsapets saadet ja köhatab seejärel hääle puhtaks.
„Egas midagi. Liigume aga kaameraga edasi ja vaatame, mis jälkusi me seekord paljastada suudame.“
Saatejuht ja kaameramees liiguvad majauksele lähemale ja minnes kõigub kaamera kergelt kaasa.
„Nii, olemegi ukse taga.“
Tirr-tirr (uksekell)
Ukse avab keskealine meesterahvas, kes jääb ootamatutele külalistele nõutult otsa vaatama.
„Kes te olete...?“ püüab ta küsida, kuid Võsapets sekkub aktiivselt.
„Tere õhtust härra. Me kuulsime, et siin majas pidi narkolabor asuma.“
„Kes seda ütles?“ kogeleb mees segaduses.
„Naabrid ütlesid,“ valetab Võsapets kähku.
Kaamera suunatakse korraks ühe suvalise naabermaja poole, mille aknad on osaliselt laudadega kinni löödud ja kust kostub joodikute hõikeid.
„Väga hea, liigume kaameraga edasi“ teatab saatejuht tähtsalt ja surub jala ukse vahele.
Korteriperemees on üllatusest tumm ja taandub maja sisemusse.
„Nüüd siis saamegi lähemalt näha, mis ilgusi see pealtnäha kena maja siin Kuldnoka tänaval tegelikult peidab. Nagu me kõik peremehe ilmest võisime aru saada, on tal nii mõndagi varjata,“ jutustab saatejuht ja kaamera püüab õnnetu mehikese fookusesse.
„Kas te elate siin üksi või on teil siin kusagil ka mõni silmarõõm peidus?“
Mikrofon surutakse mehele nina alla. Mikrofon on jäme nagu lapse pea.
„Naine on ka...“ kogeleb mees ja kohendab prille.
„Ah et naine on ka? Seda on küll rõõm kuulda. Kuid rõõm pole mitte näha, et te olete endale püksi sirtsutanud.“
„Ei ole!“ muutub mees korraga enesekindlamaks.
„Eks selle katsume kohe järgi.“
Võsapets üritab korteriperemehe kubemest haarata ning lindistuse vappumisest on aru saada, et kaameramees naerab.
„Mida te nüüd niimoodi põgenete mu eest? Kas teil on midagi varjata või polegi teid mõni meesterahvas enne niimoodi alt katsunud?“
„Ei ole jah!“ teatab mees nüüd peaaegu meeleheitlikult ja põgeneb elutuppa.
„Hea küll siis, liigume kaameraga jälle edasi ja vaatame järele, mida võib varjata näiteks see suletud uks.“
Võsapets teeb käega kutsuva liigutuse ja kaameramees järgneb talle.
„Nii, siin ongi üks uks, ja nagu ma praegu aru saan, on see uks suletud.“
Kop-kop-kop (Võsapets koputab uksele)
„Kinni on!“ kostab ukse tagant naisterahva hääl.
„Uks on kinni pandud ja ilmselt just siin ja praegu tegeletaksegi narkootikumide valmistamisega,“ sosistab Võsapets mikrofoni. Valgus paistab talle näkku nii, et silmade alla tekivad pikad, tumedad ja salapärased varjud.
„Peab jõudu kasutama!“ jätkab Võsapets sosinal ja müksab ust õlaga.
„Kinni on!“ hüüab naishääl uuesti.
„Lükkame siis tugevamini.“
Võsapetsi tagant sirutub välja abistav kaameramehe käsi ja varsti saadaksegi ust kinni hoidnud riivist jagu.
Kaamera suunatakse ukseavast sisse, selgub, et tegemist on WC-ga ja potil istub naisterahvas.
„Ahaa! Tegemist polnud küll narkolaboriga, kuid mingit selgust me ikkagi saime.“
„Minge minema!!“ kriiskab naine ja katab kätega näo.
Kaamera vappub taas ja kuulda on allasurutud itsitamist.
„Me saime selgust, et siin majas tegelevad sirtsutamisega ka teised pereliikmed. Aga läheme nüüd jälle edasi ja vaatame, mida me veel leiame.“
„Minge minema! Minge ometigi minema!!!“ kostab jätkuvalt naise kriiskamist.
Kaamera eemaldub.
„Nii. Oleme nüüd köögis. Vaatame nüüd siia ukse taha, mis meil siin on...“
Võsapets hoiab ühe käega mikrofoni ja teisega avab ukse kraanikausi all.
„Seda oligi arvata – prügikast. Nii, mis me siit siis leiame....“
Võsapets hakkab prügi sees sobrama.
„Väga vastik on see küll, aga ega Piiblis ka pole öeldud, et inimese elu peab lihtne olema. Vaata, võta seda nüüd lähemalt.“
Kaamera võtab lähemalt.
„Munakoored!“ teatab Võsapets võidukalt nagu oleks kulda leidnud.
„Me leidsime siit prügikastist, õigemini lausa prügikotist, munakoored. Ja mitte ainult! Nagu me näha võime on siin ka paar leivakoorukest ja üks tühi konservikarp.“
Seejärel ajab saatejuht endal selja sirgu ja pühib käed vastu püksisäärt puhtaks.
„Nagu me täna taas kord näha võisime, leidub igasuguseid veidrikke kasvõi oma naabrite hulgas ja neid ei peagi kuhugi kaugele otsima minema. Nagu rahvasuugi ütleb – enne kui sõidate Pariisi, käige Nuustakul ära. Mina pole muidugi see kes hakkaks näpuga näitama, mis on õige või mis on vale, ja see, mis on loo moraal, jääb ikkagi eelkõige televaataja enda otsustada.“
Kaamera laskub allapoole ja filmib veel mõne sekundi vältel põrandat. Põrand on puhas ja lausa läigib.
„Minge ometigi minema! Minge minema!!!“ kostavad naise kriisked.
„Ära nuta... me saame vähemalt telekasse, “ lohutab meeshääl. „Ise ütlesid, et oled unistanud...“
Hääled kaovad ja kaamerapilt kustub. Lindistuse lõpp.

TIIT KLAOS

AJAKIRJANIK PEETER ERNITS MURETSEB: "Kelle käes Eestis on tõemonopol?"

Mullu kevadel tunnistas rahvas Eesti parimaks raadiohääleks Mart Ummelase. Väga vähesed teavad, et juba järgmisel esmaspäeval sundisid raadiojuhid sellesama mehe nädalat kokkuvõtva poliitikasaate Rahva Teenrid saatejuhi kohalt lahkuma.

Viisaka ja alahoidliku inimesena ei hakanud populaarne raadiohääl toona lärmi lööma. Neelas alanduse lihtsalt vaikselt alla. Üksnes nördinud Rein Veidemann teatas Vikerrraadio peatoimetajale Riina Rõõmsale läkitatud kirjas, et protestiks lahkub ka tema Rahva Teenrite ridadest.

Umbes samal ajal jõudsid minuni kuuldused, et alanud poliitilise puhastuse käigus olen järgmine Rahva Teenrite saatejuhi kohalt lahkuja mina. Pärast seda olla saade kontrolli all. Ma naersin selle üle. Jama! Mida kõike nn hästiinformeeritud ringkondades ei räägita! Kuni selle sügispäevani, kui toosama emand Rõõmus mulle sellest isiklikult teatas.

Eelnevat hästi teades ei olnud ma mõistagi nõus vait jääma.
Kinnitasin seda ka Rahvusringhäälingu juhile Margus Allikmaale.
Allikmaa vandus, et tema pole sellist otsust langetanud.
Vähe sellest, vana kolleeg kinnitas, et minu vaikima sundimise taga pole ka Reformierakonna karvane käsi, nagu Keskerakond toona näidata püüdis.
Arutasime Allikmaaga toona asja korduvalt.
Rahvusringhäälingu juht tunnistas mulle ausalt, et ka tema on mures Rahva Teenrite poliitilise kallutatuse pärast.
Plaanisin juba toona piinliku loo avalikkuse ette tuua ja küsida, et kui Rahvusringhäälingu tippjuht ei otsusta kellel on õigus riigiraadios oma arvamust avaldada ja kellel mitte, siis k e s seda teeb? Kelle käes on maksumaksja rahadega ülal peetavas raadios ja teles tõe monopol? Kahjuks jäi see ajapuudusel tegemata.

Läinud laupäeval teatasid Rahva Teenrite saatejuht Aarne Rannamäe ja ERR-i uudistetoimetuse juht Urmet Kook vastuvaidlemist mittekannataval moel, et nüüdsest tuleb minu nime ees igavesest ajast igavesti kustutada ka sõna ajakirjanik. Vähe sellest, Tallinna meediastipendiumi vastuvõtmine pronksiööst raamatu kirjutamiseks olla lausa korruptsioon....
Kuigi Rahvusringhäälingu eetikanõunik Tarmu Tammerk probleemi ei näe ("Sõltub milleks ja mis tingimustel kohalik omavalitsus stipendiumi annab. Kui oma tegevuse kajastamiseks, siis pole tegemist ajakirjandusvabadusega. Kui stipendium on mingi üldise teema jaoks, siis mina probleemi ei näe.") pidas riigiraadio nädala keskne poliitikasaade meediastipendiumi määramist nõnda oluliseks, et käsitles seda esimesena ja pühendas sellele tervelt kolmandiku (!!!) eetriajast. Pensioniea võimalik tõstmine ja Gruusia sündmused olid seekordsete rahva teenrite hinnangul väiksema kaaluga. Kõik muu mis Eesti poliitikas läinud nädalal juhtus (sealhulgas ka suveräänsusdeklaratsiooni 20. aastapäevale pühendatud esindulik konverents rahvusraamatukogus) ei pälvinud üldse tähelepanu. Vähe sellest, samas võtmes sekundeeris Rahva Teenritele ka tema televisiooni analoog Aeg Luubis.

Seega rahvusringhäälingu uudisetoimetuse mõnele võtmetegelasele tundus nn "kaheksajõugu" paljastamine kuhu minu kõrval kuuluvad veel Maire Aunaste ETV-st, Märt Treier TV3-st, Viktoria Ladõnskaja Eesti Ekspressist, Andrei Babin Postimehest, Aleksandr Zukermann ja Mihhail Vladislavlev PBK-st ja Josef Katz Molodjoz Estoniist nädala tähtsündmusena.
Uskumatu!

Olen alati isepäiselt tegutsenud, kirjutanud ja rääkinud nii nagu õigeks pean, teen seda ka edaspidi. Ma olen harjunud enne kaagutama hakkamist asja pikalt ja põhjalikult uurima. Savisaare või mistahes poliitiku käsilaseks tembeldamine on mulle aga solvav. Mis korruptsiooni puutub, siis keeruliste korruptsiooniasjadega tegeldes olen oma isiklikus elus sedalaadi asjades lausa paranoiliselt pedantne olnud.
Samal ajal olen tihti märganud, kuidas mitmed mu ametivennad ja õed toimivad.
Märksõnadeks on pealiskaudsus, tasakaalustamatus, siltide kleepimine ja soov iga hinna eest ära panna. Ärapanemisest endast on laiemalt võttes saanud aga lausa elustiil.
Just seetõttu ei saa ma mitmeid tegelasi, kes tänases Eestis ajakirjanikuna tegutsevad, kahjuks usaldada. Nii valus kui seda ka pole tunnistada, meie meedia on veel tänagi liiga tihti poliitiliselt manipuleeritav ja nö paremale kaldu.

Mõni aeg tagasi tuli Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas, keda meedia on ühtaegu nii armutult peksnud kui taevastesse kõrgustesse tõstnud, välja minu meelest suurepärase ideega: poliitikute ja ametnike kõrval peaksid ka ajakirjanikud ja väljaanded, kus nad töötavad oma poliitilise tausta kui majanduslikud huvid avalikustama. Siis oleks pilt selgem, kes kelle peost ikkagi sööb ja kelle laulu laulab.
Endise ajakirjanikuna teab Kallas hästi, et tõe ja õiguse eest seismise asemel on paljudest kolleegidest saanud poliitikute ja riigiasutuste varjatud eestkõnelejad.
Ajakirjandusest endast on aga saanud väli, kus erinevad tõed ja valed omavahel armutult võitlevad. Paraku kaitseb üks ennast künka otsast, teine on sunnitud soos võitlema, nagu Siim Kallas tabavalt kirjutas.
Üks näeb kaugele, teisele puhub tuul suitsu silma.
Aeg on maskid maha kiskuda.
Alustada võiks lähedalt.
Härrad Kook ja Rannamäe, kelle mehed teie õigupoolest olete?
Tühja loba tõe ja õiguse teenimisest ei maksa seekord hakata ajama.
Kelle käes on maksumaksja raha eest ülalpeetavas raadios ja teles ikkagi tõe monopol?

Artikkel ilmus Maalehes 18.11.2008
www.maaleht.ee

PEETER ERNITS

Põrgu meie keskel

Ôigeksmôistmine on niisama fundamentaalne protsess nagu süüdimôistminegi. Selle vahega, et süüdimôistmine jääb hiljaks küllalt harva, kuna ôigeksmôistmine hilineb alatasa.
Ma ei kujuta ette, kuidas vôiks môista ôigeks kommunismi, kui teda pole kohtu ette toodudki. Môtlemisviisi tasemel ta seal, nimelt kohtu ees, olema ka ei pea. Niisama hästi vôiks kohtu ette tirida ju ka feodalismi. Kohtu ette saab tuua ikkagi ainult tegemisi, mis on kvalifitseeritud kui kuriteod. Kui niisuguse sooritaja on süüdiv ja tegu on tôestatud, siis on karistus möödapääsmatu ja seda saab leevendada ainult armuandmine. Kui ta on süüdimatu, läheb kas sundravile vôi sundhooldusele.
Ma ei kirjuta neid ridu ôhinaga. Lihtsalt hakkas vastu see, kuidas kajastatakse kohtuprotsessi Arnold Meri üle. Ja kajastatakse seda ajuvabalt ehk süüdimatult. Alates sellest, et ühestki sônumist ei tule esile, kellena Arnold Meri küüditamisel 1949 Hiiumaal tegutses ehk missugune oli tema ”mandaat”. Selline pidi olema, kasvôi komandeerimistunnistusel. Niisuguste faktide asemel peab lugeja saama teada, missugune on Arnold Meri enesetunne jne. See, mida meie pakutakse, on subjektiivne, sest muidugi ei saa väga vana inimene ennast kohtuprotsessil hästi tunda. Arusaadavalt on tema seisund sant. Vale ja nimelt väga pôhimôtteline vale seisab selles, et kirjutataksegi seisundist jms., mitte aga teost ja tegudest. Arnold Meri teoks on aga isegi môtlemisviis, sest kui küüditamine oli tema järgi parem kui surm kohapeal, siis järgneb sellest, et Nôukogude Liit oli parem kui Eesti Vabariik.
Eesti Televisiooni arhiivis peab olema tallel saade, kus Arnold Meri ütleb, et ta oleks end maha lasknud selle asemel, et anda end sakslastele vangi. 1949 otsustas ta teisiti: teie vôite surra Siberis, mina pean siin ellu jääma. Kuidas tôlgendab sedalaadi tôsiasju kohus, on kohtu asi. Minu kohus on öelda välja, et kogu jutt kommunistlike kuritegude hukkamôistmisest on jabur, kui nende tegude asemel räägitakse sellest, kuidas süüalune jaksas laevaga üle mere sôita ning sureb varsti niikuinii.
Kui see tähendab, et pôrgu ongi kasulikum, siis on lihtsam tômmata vabariigile rist peale. Üldiselt see tähendab iseseisvuse reetmist.
Tähtveres

PEETER OLESK

Milleks on vabadussambal rist?

Kas selleks, et igaveseks oleks kivisse raiutud mälestus sellest, kuidas Eesti ala 800 aastat tagasi ristiusustati?
Kas selleks, et viia võhikuid eksiteele arvamusega, et nüüdseks on eestlased väga kirikumeelne rahvas?
Või hoopis kummardusena eelviimasele okupatsioonile ja viimasele sõjale, kui riputati rinda just sääraseid raudriste?
Üks enese ja oma ajaloo vastu aus eestimeelne inimene ei saa sellest aru.
Kihnu Virve julgeb seda otse öelda: „See vabadussamba rist ei meeldi mulle mitte üks põrm.” (PM 20.11.)
Veel pole hilja jätta vähemalt see rist panemata.

Kas Karl Marxi ideed päästavad maailmamajanduse?

Saksa kirjastaja Karl Dietzi sõnul kasvab tema kodumaal huvi Karl Marxi ideede vastu. Dietz seostab Marxi populaarsuse tõusu globaalse majanduskriisiga, vahendas 28. oktoobril BBC. Kirjastaja väitel on ta tänavu müünud 1500 eksemplari Marxi teost „Das Kapital“. Eelmistel aastatel oli see näitaja keskmiselt 200 raamatut aastas.
„Karl Marx on praegu kindlasti moes,“ nentis ka kirjastajate pealik Joern Schuetrumpf. Tema hinnangul ostavad „Kapitali“ eelkõige nooremad sakslased, sest nad pole rahul suunaga, mille on valinud sakslaste vanem generatsioon. „Akadeemikud nooremast põlvkonnast on käsile võtnud raskete küsimuste üle arutlemise ja vaatavad vastuste leidmiseks praegu just Marxi poole,“ sõnas Schuetrumpf.
Kirjastajate ja meedia väitel on Marxi „Kapitali“ läbimüük Saksamaal tõusnud koguni 300%.
Viimastel kuudel on meedias sõna saanud ka mõned marksistliku ideoloogia ammu unustatud esindajad, näiteks ajaloolane Eric Hobsbawm. „Läbi erinevate kriiside tegutseva kapitalismi üks ilminguid, globaliseerumine ei hävita mitte üksnes erinevate rahvaste kultuuripärandit ja traditsioone, vaid on oma olemuselt ka äärmiselt ebastabiilne. Minu meelest on jõutud mõistmisele, et üks konkreetne ajajärk on lõppenud,“ sõnas Hobsbawm.

Teemat kommenteerib majandusteadlane HEIDO VITSUR:
„Lausliberalismi aeg on selleks korraks ümber.“

Tuleb arvestada, et läbimüüdud „Kapitali“ 1500 eksemplari on Saksamaa kohta väga väike arv. Samas ei ole sellises müügi suurenemises midagi üllatavat. Käimas on ülemaailmne finants- ja majanduskriis ning inimesed püüavad toimuvat lahti mõtestada. On loomulik, et osa inimesi tahab teada, mida arvas asjast kapitalistliku tootmisviisi kõige mõjukam kriitik Karl Marx. Korralikes ülikoolides tunnistatakse ilma igasuguse valehäbita, et kapitalistliku tootmise tsüklilisuse teooria rajas just Marx ja et tema üldseisukohad peavad tänini paika. Paraku on möödunud poolteise sajandi jooksul tsüklite uurimisega jõutud Marxist palju kaugemale.
Lisaks võib suurenenud huvi Marxi vastu seostada inimeste sooviga teada saada, millist alternatiivi ta kapitalistlikule tootmisviisile nägi. Abi nad kahjuks Marxilt eriti ei leia, sest ka Marx ise ei suutnud selgusele jõuda, milline võiks olla kapitalismi asendav ühiskond. See „Kapitali“ osa jäi tal ju lõpetamata ja on väga raskelt mõistetav, osaliselt vasturääkiv. Mis veel olulisem – maailma areng ei läinud kaugeltki niimoodi, kui Marx ennustas. Ilmselt ei hakka ka pärast praegust kriisi arengud minema Marxi ennustuste kohaselt.
Ometi on lausliberalismi aeg selleks korraks ümber saanud. Nende imerelv „nähtamatu käsi“ ei hoidnud majandusmasinat teel, vaid laskis tal hoopis täiel hool kraavi sõita. Eelseisvatel aastatel hakatakse turge senisest enam reguleerima ja kontrollima. Riigi osa majanduses hakkab kasvama. Juba praegu on enamikes riikides osutunud vajalikuks valitsuse investeeringud mitmesse majandussektorisse.

Palju lõbusat ja veidi mõtlemapanevat järellugemist leiab antud teemal Delfi kommentaariumist:
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=20384479

Hando Runneli teemal

Andrus Ansip ütles mulle:
“Vaba mees ei valeta.”
Ütles sulle, ütles mulle -
ausa mehe paleta!

Vt. värske “Akadeemia”

БОЕВОЕ КРЕЩЕНИЕ ЭСТОНСКИХ СМИ: Bойна в Грузии

Грузинская война, от которой нас уже отделяет определенная дистанция, кроме прочего стала серьезным испытанием готовности «пропагандистской мускулатуры» эстонских стратегических средств массовой информации. На недавнем семинаре «Molon Labe» профессор философии Март Раукас оценил такую пробу сил эстонских СМИ против России, как полный провал.


Март Раукас, в чем наши стратегические СМИ во время грузинской войны попали в цель, а в чем – промахнулись? Вы и ранее критиковали эстонские СМИ за то, что они смотрят мимо важных вещей. Почему эстонские СМИ несомненно проиграли пропагандистское сражение России?

Каковы цели стратегических средств массовой информации? Верно ведь, что сначала нужно наметить цель и лишь затем оценивать результат? Хорошо – определенно, целью СМИ не является сделаться посмешищем и недостоверным источником в глазах мыслящей части населения своей страны. Есть разница в том, как врать – умно или глупо. В первые дни грузинского конфликта наши основные издания искажали и фильтровали факты крайне прозрачно. Основная часть населения Эстонии посчитало такое отношение к себе оскорбительным. Именно поэтому многие открыли для себя русскоязычные СМИ, которые давали более «многогранное» представление о событиях.

Стратегические СМИ должны работать эффективно. Откуда же такая ошибка?

По сути, в наших СМИ с самого начала войны проявился советский пропагандистский инстинкт, хотя новые обстоятельства требовали чего-то иного: люди хотят найти в СМИ «многогранность» и разные точки зрения, даже если у них уже сложилось по некому поводу определенное мнение и они изо всех сил будут спорить с несогласными. Государство вложило средства в виртуальную среду. Основная часть населения владеет иностранными языками. Поэтому не очень разумно поступать так, как если бы население интересовалось только местными средствами массовой информации.
Если сравнить новости и мнения времен событий в Грузии, опубликованные в Eesti Päevaleht, Postimeees или Eesti Rahvusringhääling с теми, что появлялись на каналах BBC, CNN, Reuters или Russia Today, то становится понятно, что наша пресса поступила неразумно. В первые дни войны наши СМИ сообщали только те мнения, в которых подчеркивалось, что Россия развязала и уже проиграла войну.
Чуть позднее, когда журналисты осознали абсурдность ситуации, они стали передавать и мнения, более соответствующие тем, что появлялись в международных СМИ. Но значительная часть населения к тому моменту уже стала доверять другим источниками – в том числе российским СМИ. Таким образом, грузинская война поспособствовала интересу жителей нашей страны в отношении российских СМИ.

В стратегических СМИ, как в шахматах – первые ходы играют существенную роль. Что же показала неспособность наших СМИ реагировать адекватно?

Она показала, что отсутствует оперативная готовность к информационной войне. Наши СМИ занимались не войной, а трансатлантической присягой на верность. Также стало понятно, что новые пропагандистские знания, приобретенные на зарубежных курсах, эффективны лишь тогда, когда они доведены до инстинктивного уровня. Сражения чаще выигрывают с помощью опытных солдат, а не тех, кто только-только принял присягу. (Аналогичной темы я коснулся в своем эссе «Sõjasulased».) Фигурально выражаясь – сколько военной техники Грузия потеряла за 5 дней военных действий с Россией, столько же доверия мыслящих жителей Эстонии потеряли эстонские стратегические СМИ.

Ведь в какой-то момент в наших СМИ стали цитироваться и слова российских лидеров.

Но, кажется, уже спустя несколько дней после того, как это стали делать BBC, Reuters и CNN? В состоянии информационной лихорадки, когда люди начинают свое утро, скорее, с чтения новостей, чем с глотка кофе, время является очень важным фактором. Эстонские стратегические СМИ опоздали во всех эпизодах не меньше, чем на шаг-другой.

Возьмем какой-нибудь конкретный казус: например то, как талантливо российские СМИ воспользовались видеозаписями BBC с Саакашвили, поедающим галстук или в ужасе убегающим по улицам.

Эти эпизоды сильно контрастировали с кадрами о подчеркнутой мужественности и спокойных выступлениях российских лидеров – Саакашвили, сменивший красный галстук на синий, может, конечно, мечтать о том, чтобы его постыдный конфуз был забыт, но кадры хорошо въелись в память и победа в этом бою информационной войны однозначно за русскими.

Победе немало поспособствовала команда BBC. Многие задаются вопросом – почему англичане пустили в ротацию высмеивающие лидера Грузии кадры?

Я не знаю. Я недавно общался с одним английским журналистом, который пояснил, что далеко не все англичане, центральному банку чьей страны несколько лет назад серьезно повредили финансовые махинации Джорджа Сороса, считают необходимым применять джентльменские приемы в отношении лиц, которых они характеризуют как «грабителей английского банка» - и в отношении очередного проекта Сороса «Открытого общества», побочным продуктом которого иногда считают Саакашвили.

Давайте вспомним в этой связи, какой была попытка ответа эстонских СМИ, носившихся с лидером Грузии, на виртуозный британско-российский хук челюсть?

Если я правильно помню, то в одном из выпусков передачи «Reporter» долго восхищались большим носом гуманиста президента Грузии и всячески поносили рот и глаза президента России. Ну и любители!
Почему наши журналисты не учатся у Аристотеля, который говорит в своей «Физиогномике», что глупо что-либо заключать по отдельным чертам лица. Следует наблюдать за движениями лица в целом, и из этого делать выводы о характере человека.
Если есть желание использовать козырь европейских ценностей в информационной войне с Россией, в будущем следует избегать бытовой психологии. Школьные социологические уловки также следует дополнить мудростью учителя Александра Великого и пройти у специалиста по имиджу Линнара Приймяги курс на тему техник пропаганды.

NIMEKONKURSS!

Leidkem nimi Pronkssõduri endisele asupaigale, kolmnurksele platsile Rahvusraamatukogu ees!

Laekunud ettepanek:

"Kuid nad pidasid nõu ning ostsid nende (kolmekümne hõbetüki) eest potissepa põllu matmispaigaks muulastele. Selle tõttu hüütakse seda põldu verepõlluks tänapäevani." (Mt. 27: 7-8)

Kõnelevad silmad?

Mart Raukas, filosoof

Eesti meedias on jutt silmadest muutunud teemaks, mis kütab kirgi ja mille alusel langetatakse otsuseid.

Hiljutises Maalehes leiame koha, kus ekspeaminister Tiit Vähi selgitab, kuidas ära tunda suuri valetajaid: osa inimesi valetab siis, kui silm läheb suureks ja ümmarguseks, teised aga siis, kui silm üldse ei liigu. Ekspeaminister pole kaugeltki esimene, kes silmade teema Eesti meedias üles võtab – pigem tuleb teda pidada tuure koguva trendi järgijaks.

Mõni aeg tagasi juhtusin sirvima juuksurisalongi ootenurka laotatud ajakirju. Tavapärane kollane ajaviide – enamasti täidetud olmepsühholoogia ja reklaamidega. Ühes nendest köitis minu tähelepanu kirjatükk paljulubava pealkirjaga „Mida need silmad meile räägivad?“ Autor oli välja valinud kümmekond silmapaari ning otsustanud nende võrdlemise kaudu jõuda omanike hingemustrini. Vaatan neid väljarebitud silmi ja veendun, et kogu see jutt kõnelevatest silmadest on üks järjekordne olmepsühholoogilisse kõnepruuki pakendatud loba. Ehk – kui mõttekalt räägitakse silmadest kui hinge peeglist, siis on seal alati vaikimisi eeldus, et silma vaadates oleme me heitnud pilgu esmalt näkku.

Miks mitte alustadagi just näost, küsides: mis on hingemuster, millest see või too NÄGU meile nii avatult räägib?


Kõneleb nägu!

Elava inimese nägu on alati liikumises, vastandudes kummalisele liikumatusele, mida me surnu puhul võõristame ja mõnikord võime aimata inimese näost enne tema surma – ehk näost, milles mõte või tunne ei liigu.

Kõnelevad silmad? Mõttetus! Kõnelemine on ju tegevus, oma vaimu avamine teisele. Kui öeldakse, et silmad on hinge peegel, siis unustatakse enamasti, et silmal lahus inimese näost on tähendus pelgalt anatoomilises mõttes.

Kas pole alati nõnda, et suletud silma ei saa me näha mujal kui üksnes näos? Ja igaüks kes mõistab, et silma avamine pole sama tegevus, mis selle väljarebimine või katteta jätmine, näeb kohemaid, et sama loogika kehtib ka uuriva ja maailmale avatud pilgu suhtes. Lahutage ühe väikeriigi peaministri silmad näost, mis neid silmi raamivad – ja te ei saa aru, kellest ma räägin! Kui ma aga lisan, et mõtlen meile teleekraanilt nii tuttavat nägu, mille miimika liikumatus meid ehmatuse ja piinlikkusega täidab, siis taipame kohe, kellest jutt.


Nägu strateegilises meedias

Propagandasõja olukorras, kus käiku läheb kõik, mis vähegi kommunikatiivset eesmärki teenib, pole näo ründamine strateegilises meedias niivõrd aja kokkuhoiu kuivõrd rünnaku intentsiivse küsimus. Hitleri-partei Hindenburgi-vastane valimispropagandaplakat kujutab kümmekonna natsionaalsotsialisti portreed ning täpselt sama arvu vastaskanditaatide omi, manitsedes: “Vaata neid päid, ja Sa tead kuhu kuulud Sina!”

Hiljutine propagandasõda Gruusia sündmuste taustal meenutas seda plakatit, kui Venemaa meediakanalid kasutasid oskuslikult ära BBC videoklippe lipsu söövast ja kabuhirmus mööda tänavaid põgenevast Saakašvilist.

Need episoodid asetati oskuslikult kontrasti kaadritegaVenemaa liidrite rõhutatult maskuliinsest ja rahulikust esinemisest. Punase lipsu sinise vastu vahetanud Gruusia president võib küll ise soovida, et piinlik vahejuhtum unustataks, kuid pildid värisevast temast jäid hästi mällu, mistõttu võit meediasõja antud rindelõigus läheb kindlalt venelaste kontosse.

Meenutame kontrastiks, milline oli Gruusia liidrit hellitava Eesti meedia katse vastata briti-vene virtuoosele maksahaagile. Kui ma õigesti mäletan, siis “Reporteri” saates ülistas üks blond naisajakirjanik pikalt Gruusia presidendi suurt humanisti nina ja tegi maha Venemaa peaministri suud ja silmi...

Miks ei õpita Aristoteleselt, kes talle omistatavas „Füsiognoomikas“ ütleb ju selgelt, et rumalus on järeldada midagi näo üksikutest joontest. Tuleb uurida näo liikumist ja selle kaudu demonstreerida karakteri iseloomulikku miimikat. Alles siis tuleb karakter ilmsiks. Kui meie strateegiline meedia soovib jätkuvalt harjutada kätt füsiognoomiliste võtete vallas, tuleks vältida algelist olmepsühholoogiat. Sotsioloogia koolinippe tuleks täiendada Aleksander Suure õpetaja tarkusega ning läbida imagoloog Linnar Priimäe juures klassitsismi ja propagandatehnikate alane koolitus. Lõpliku lihvi karakteri maalimise alal peaks aga saama suurmeistritelt Herodotoselt ja Plutarchoselt.

Ajalugu räägib, et Peloponnesose sõja lõpus olevat spartalane Lysandros õpetanud ateenlasi taas nägema helleni humanismile omaseid väärtusi. Astudes sissepiiratud Ateena rahva ette, seistes samal tribüünil, millelt suur Perikles oli kõnelenud, pöörab Sparta väejuht oma palge surmaotsust ootavate inimeste poole ning võtab aeglaselt sõjakiivri peast. Jahmatuse, seejärel aga imetlusega vaatab rahvahulk vaikimisi Lysandrose mehist ja õiglast nägu, mida raamivad pikad juuksed ja spartalikult vanamoodsa lõikega habe. Näib nagu oleksid jumalad ise saatnud nende ette mõne muistse vägilase, meelde tuletama aegu, mil Ateena polisele midagi tähendasid sõnad „õiglus“, „au“, „mõõdukus“. Lunastusena jõuavad nüüd nende kõrvu Lysandrose sõnad: “Ateena kodanikud – elage! Teie kuulsusrikas ajalugu on teid päästnud.”

Juuksur hüüab mind lõpuks tooli ja ma ulatan hingemustrist rääkiva artikli daamile, kes on äsja saanud uhke soengu: „Ma näen, et te hoolite oma peast. Palun lugege seda juttu! Paneb otsustama näo järgi. Mõtlemapanev tekst.”

Miks pangad on kuradist?

Maagilise mõtlemise levikut täheldatakse just nendel kultuuriloo perioodidel, kus kiirelt areneb tsivilisatsioon, mille uudsused jäävad lihtrahvale arusaamatuks. Juri Mihhailovitš Lotman on sellele fenomenile tähelepanu juhtinud artiklis ”Tehnikaprogress kui kulturoloogiline probleem” (Tehnicheskij progress kak kul’turologicheskaja problema, 1988):

”Ainult sellega [väärtuskujutelmade kiire muutumisega] saab seletada massipsühholoogia uurija jaoks huvitavat, aga seni ikka veel lõpuni selgitamata hüsteerilise hirmu fenomeni, mis haaras Lääne-Euroopat 15. sajandi lõpust 17. sajandi keskpaigani... Kõigepealt tekkis teadusekartus, hirm õpetlase ees; too heiastus hulkade teadvuses kurikavalast nõiast maagina, kelle selja tagant piilub Saatan... Ajaloolased kutsuvad 16. ja 17. sajandit ”saatana kuldajastuks”, ”kuratlikkuse plahvatuseks”. Paanikameeleolude tippaeg langeb ajavahemikku 1575-1625.” (Lotman 1999:103-104,106)

Salapära, mõistetamatus tekitas kahtlust ja sisendas hirmu. Küberneetika keeli: kui sisend oli arusaadav, aga väljund arusaamatu, siis peavad ”mustas kastis” mängus olema mustad jõud.

”Tehnika areng mitte ei nõrgendanud hirmupalangut, vaid kummalisel kombel isegi stimuleeris seda.” (Lotman 1999:110)

Käsitamatusega on seletatav ka rahvalik uskumus, et pangad on kuradist: polnud võimalik aru saada, kuidas saab panka pandud raha ise­enesest protsente kasvatada. Seda ei lubanud terve mõistus pidada päris rahaks, tegu võis olla vaid saatana silmamoondusega, näiva rahaga, mis kohe-kohe muutub lepalehtedeks. Niisugust veendumust väljendavad paljude Euroopa rahvaste muinasjutud.

Samas vaimus ütleb Johann Wolfgang von Goethe ”Faustis” (1808) nimitegelane Mephistophelesele, kes tuleb temaga lepingut sõlmima (Goethe 1992):

Mis sina, vaene kurat, üldse anda võid?
Kas sinusugune on iial saanud aimu,
mis on see püüd, mis tõstab inimvaimu?
Kas said need söönuks, kes su roogi sõid?
Sa pakud meile punast kulda,
mis elavhõbedana veereb peost,
või mängu, milles võidule ei tulda...

Paberraha juurutada osutuski sellepärast nii raskeks, et seda ei võtnud mitte keegi tõena. Tuntava hoobi andis inglise pankuri ja majandusteoreetiku John Law’ 1716. aasta katse kustutada katteta paberrahaga Prantsusmaa riigivõlg – üritus, mis lõppes 1720. aasta ränga majanduskriisiga. (Goethe 1973:703-704) Prantsuse vabariigi ajal 1792 väljaantud assignaadid – piltlikult öeldes – joodi kõrtsis kibekiiresti maha – kartusest, et nood võidakse tühistada.

Arvutitehnika areng on toonud kaasa uue hirmu pangaautomaatide ees: Eesti Vabariigis on vanureid nähtud oma pensioniraha automaadist välja võtmas... et see panka viia.

2008. aasta sügisel maailmas puhkenud panganduskriis vallandas uue hirmureaktsiooni nii pangaklientide kui ka pankurite seas, kes pelgasid inimeste maagilise mõtlemise põhist käitumist.

“Eesti Panga asepresident Märten Ross tõdes, et üleilmne rahamaailma turbulents tekitab inimestes ebakindlust ning tekib hea pinnas kuulujuttude levitamiseks. Uudistesaate “Reporter” toimetusse on helistanud mitu nõutut inimest, kes on kuulnud jutte, et Swedbank kukub kohe kokku ning ei tea, mida peale hakata. Swedbank Eesti juht Priit Perens kinnitas, kuulujuttudel ei ole tõepõhja all. Sama meelt on ka Märten Ross. “Mina sellist jama isiklikult veel kuulnud ei ole ja tuleb öelda, et need kuulujutud on kas mingi loll nali või pahatahtlik tegevus,” kommenteeris Ross.” (Postimees.ee 09.10.2008)

Maagilise mõtlemise levikut võis täheldada Ida-Euroopa ühiskondades juba 1990. aastatel, kui pärast sotsialismileeri kokkuvarisemist siirduti kapitalismi. Turundus polnud mitte midagi muud kui teatavate maagiliste tegevuste sooritus – ilmus hulk turundusmaagia õpikuid, reklaami tehti pimesi ja huupi, tundmata ”musta kasti”, s.t. tegelikku reklaamipsühholoogiat. 2000. aastate pangalaenubuum oli omamoodi "leping kuradiga". Samast psühholoogiast toitus kasiinode edu. Nüüdne raha psühholoogiline "lepalehestumine" mitte ei tühista, vaid just õhutab maagilist mõtlemist ja vastavat käitumist.

VIITED

Lotman 1999 = Juri Lotman: Semiosfäärist. Tallinn (Vagabund) 1999. (Tlk. Kajar Pruul.)

Goethe 1992 = Johann Wolfgang von Goethe: Faust (Lavastuse tekst. Käsikiri. Tlk. Linnar Priimägi.)

Goethe 1973 = Johann Wolfgang Goethe: Faust. Urfaust, Faust I und II, Paralipomena, Goethe über “Faust”. Berlin, Weimar (Aufbau-Verlag) 1973.

LINNAR PRIIMÄGI, kultuuripsühholoog

PÄEVA PILT: Eelarvevaidlus riigikogus 2008 (koalitsioon ja opositsioon)

Pieter Bruegel Vanem:

Tants võlla all (1568)

Eelarvevaidlus riigikogus/oktoober 2008

Mehed on kogunenud ühise tuttava juurde, et tähistada sõbra uude korterisse kolimist. Korteriomanik on eriti uhke oma uue ostu, uue voodi üle ja näitab seda külalistele.
Voodi on tõesti suur, sinna mahuks kasvõi kolmekesi magama.
“On ju vägev?” küsib ta uhkustundega.
Kõik sõbrad noogutavad tunnustavalt.
”On jah suur voodi. Ma ise ostsin ka hiljuti uue voodi ja see on isegi veidi suurem. No mitte küll palju, aga mingi kümme senti on küll laiem,” lausub üks sõpradest.
“Suur jah, aga ega minu oma on vist ka laiem,” lausub teine sõber ja üritab kätega korteriperemehe voodi laiust mõõta.
“Jah, mul on laiem jah, mingi paarkümmend senti on suurem.”
Nüüd hakkab peremehe nägu juba hapuks muutuma ja tema esialgne õhin oma uuest ostust üle minema. Oli ta ju arvanud, et tema voodi saab kõikide teiste omadest vägevam olema. Mitte ainult, et voodi oleks pehmem ja uuem, vaid just eelkõige selle tõttu, et tema voodi oleks suurem kui ühelgi teisel tema tuttaval või sõbral. Nüüd, tuleb välja, on aga tervelt juba kahel ta sõbral olemas uhkem ase.
Kolmas sõber vaatab ka voodit ja kallutab isegi pea viltu.
“No teate, teil kõigil võivad ju vägevad voodid olla, aga minu oma on veelgi suurem. No minu omasse mahub kasvõi viiekesi magama! Või isegi kuuekesi, niimoodi mõõtma pole ma hakanud.”
See jutt tundub juba uskumatu ja kõik vangutavad pead.
“Aga minu voodi on nii suur, et see ei mahuks siia tuppa äragi!” hüüab neljas sõber.
“Ma pidin ühe toaseina maha lõhkuma, kui tahtsin selle endale koju tassida. Nii suur voodi on.”
Kõik on kohkunult vait, nii suurest voodist pole mitte keegi varem kuulnud. Nii suurt voodit ei saa olemaski olla!
Kes vaatab maha, kes lakke. Üks sõpradest hakkab nina nokkima.
Korteriomanik põrnitseb kurbade silmadega oma uut voodit, mis korraga paistab nii tühine, väike ja justkui kokkuvajunud. Selle madrats tundub õhuke ja kõva, jalad madalad ja laiust poleks nagu ollagi. Hea kui sinna vähemalt üksi magama mahuks, kahele või kolmele ei tundu seal enam sugugi ruumi jätkuvat.
Vaikus hakkab juba pikaks kiskuma ja kõigil on piinlik, et niiviisi tühiselt kiideldes sai peremehe tuju ja üldse kogu pidu rikutud.
Korteriomanik vaatab veel kord hindavalt oma voodit.
“Aga mul on veel suurem!” teatab ta lõpuks ja paneb käed tähtsalt puusa.

TIIT KLAOS

Päeva küsimus

"Reformierakondlasest justiitsminister Rein Lang lükkab kategooriliselt ümber riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikme Kadri Simsoni RAS Ookeani kohtuvaidlust puudutavad väited... Kadri Simson ütles eile, et Reformierakonda kuuluva justiitsminister Rein Langi tegevuse tõttu RAS Ookeani kohtuvaidluses sai Eesti riik sadu miljoneid kroone kahju." (DELFI 16.10)

KÜSIMUS:

Lükkas ümber - aga kuhu?

Päeva lause

KEITH PENTUS (DELFI 16.10):

"Opositsiooni soov 2,5 kuud enne aasta lõppu tekitada riigis totaalne segadus järgmise aasta eelarve menetlusest välja hääletamise läbi on lihtsalt vastutustundetu."

KOMMENTAAR:

Totaalne segadus on juba käes, ja seda on vastutustundetult tekitatud juba rohkem kui 17 kuud!

KLASSIKU LAUSE:

"Ära sõima peeglit, kui lõust viltu!" (Nikolai Gogol)

"Magage rahulikult!"

Maailma majanduskriis ei puuduta Eestit. Eesti hädade autorid on kohalikud!

Goya maal 1800: "Alasti Maja"

Ansipi riigieelarve 2009: "Alasti Majandus"

"Magage rahulikult!"

Niipea kui riik ostis tagasi Eesti Raudtee, sulges Ansip Pronksiööl transiidisooned.

Niipea kui Tallinn ostaks tagasi Tallinna Vee, sulgeks Ansip veesooned.

Mul on üks unistus

Austatud kaasvõitlejad! Armas rahvas!
Nelikümmend viis aastat tagasi, 28. augustil 1963 tõuseb üks tõmmunahaline pastori ametit pidav mees, kuulsa usureformija nimekaim Martin Luther King Washingtonis Lincolni memoriaali treppidele ja kuulutab veerand miljonilisele inimhulgale peetud ning ajalukku läinud kõnes pealkirja all „Mul on üks unistus“ uue ajastu, inimõiguste ajastu algust.
Kakskümmend aastat tagasi, 1988. aasta 1. oktoobril koguneb Tallinna Linnahalli enam kui saja tuhande eestlase ja eestimaalase poolt valitud kolm tuhat kakssada esindajat, selleks et vormistada vähemalt Eesti senises ajaloos ainulaadne rahvaliikumine – Eestimaa Rahvarinne. Kui Rahvarinde programm, harta ja resolutsioonid – muide, dokumendid, millest paljude sisu on tänagi põletavalt ajakohane – on vastu võetud, loeb näitleja ja lavastaja, toona ühtlasi Eesti Teatriliidu esimees Mikk Mikiver ette Eestimaa Rahvarinde Manifesti. Sel hetkel on ta kehastunud kõigi meie ühishääleks, kui ta kõmistab üle kogu saali: „Me ei taha vähem ega rohkem, ei midagi iseenesestmõistetavamat, kui olla vaba rahvas vabal maal.“ Nõnda juhatatakse sisse Rahvarinde ajastu, mis kaks aastat ja kümme kuud hiljem toobki Eesti tagasi iseseisvate riikide perre ning avab võimaluse sõlmida eesti rahval uus füüsiline ja kultuuriline elukindlustusleping.
Mis on ühist neil kahel, pastor Kingi ja läbi Mikiveri isiku kõlanud Rahvarinde pöördumisel?
Selleks on südame ja mõistuse liit. See on teadmine, et rahva kollektiivses mälus kantud igatsus leiab tee tegelikkusesse üksnes siis, kui selle nimel ollakse valmis ületama eelarvamusi, andestama ülekohut, vabanema isikliku omakasu taga-ajamisest.
See on teadmine, et ühisele otsusele ei järgne ühist vastutust, vaid et sealtpeale langeb vastutuskoorem igaühele eraldi võetuna. Just see teadmine teebki ajalookulgu mõjutavate otsuste tegemise erakordselt raskeks. Kui keegi ütleb: „Ma otsustan rahva nimel, mul on rahva mandaat“, siis ei tähenda see, et rahvas taanduks sel hetkel statistiliseks keskmiseks või matemaatiliseks vormeliks, millega saab manipuleerida.
Ei, rahvas jaguneb endiselt nii naisteks kui meesteks, lasteks ja vanuriteks; oma sisemuses eristub see rahvas oskustelt ja võimetelt, elu- ja hariduskogemuselt, päritolult, keelelt ja uskumustelt. Ja rahva nimel või isegi konsensuslikult langetatud otsus mõjutab iga üksikut ühiskonnaliiget vastavalt tema eripärale.
Rahvarinde jõud avalduski sellega arvestamises. Rahvarinne võimendas kodanikuühiskonnale olemuslikku nö orgaanilist solidaarsust, milles inimesi ühendavad vastastikku sõltuvuse sillad, kus neid sildu tunnistatakse ja kus lähtutakse põhimõttest, et igaühe vabaduse piiriks on teine inimene ja kogu ühiskond. Ja kui tahetakse saavutada üldist vabadust, siis saavutatakse seda mitte üksteise arvelt, vaid jagades vabadust üksteisega.
Siinkohal on mul taas võimalus osutada Martin Luther Kingi kõne ja Rahvarinde manifesti ideelisele sarnasusele. „Mul on unistus, et ühel päeval tõuseb see rahvas ning hakkab elama oma tõekspidamiste tõelise tähenduse järgi: me peame enesestmõistetavaks, et kõik inimesed on loodud võrdsetena,“ tunnistab King. Ja Rahvarinde manifestki deklareerib ühiskonna inimlikustamist ning tõelise rahvavõimu teostamist kui oma ülimat eesmärki.
Nüüdseks on sellest päevast kulunud kaks aastakümmet. Koos Rahvarinde sünniga sündis Eestimaale põlvkond, kes juba täna, aga veel enam lähimatel aastatel hakkab kujundama mitte ainult Eesti palet, vaid kelle tõekspidamistest ja tegudest hakkab sõltuma kogu Eesti saatus.
Mida oleks mul öelda või mida võiks meil olla öelda neile eluteele kaasa andmiseks?
Kõigepealt muidugi seda, et see rahvas, nende noorte inimeste vanemad ja vanavanemad suutsid ja oskasid ära kasutada ühe juhusliku ajahetke nii täiuslikult, et tõid Eesti tagasi maailma poliitilisele kaardile, taastasid demokraatliku riigi kui iseotsustamise sümboli ja elukorralduse vahendi. Ja tegid seda veretult, ilma ühegi ohvrita. Ja kuna nad juba lootusetuna näivast seisust suutsid välja mängida võidu, siis jääb uuele põlvkonnale püsivaks kohustuseks tõestada, et see polnud Pyrrhose võit.
Aga tahaksin veel midagi soovida, mille kohta tänagi paraku tuleb veel öelda: „Mul on üks unistus.“
See on unistus läbinisti eneseväärikast eesti rahvast, kes on suutnud ületada oma ajaloo paine ja sallib seetõttu enese kõrval ka neid inimesi ja kogukondi, kelle identiteeti on kujundanud teistsugused müüdid. See on unistus rahvast, kes ei kuluta oma eluvaimu teiste rahvaste pööramisele ja misjonitegevusele, vaid keskendub valvsana omaenda füüsilisele ja kultuurilisele kestmisele. See on unistus eneseväärikast Eesti riigist – mitte sellest kartulikoorena õhukesest riigist, milliseks teda viimased kümme aastat on nüsitud - , vaid riigist, kelle sõnal on kaalu ja kes geopoliitiliselt ja geokultuuriliselt ära määratud piiririigina seisab riikidevahelise dialoogi kui ainsa rahutagatise kestmise eest.
Aga see on ka unistus selle riigi väärikast vaimueliidist, kes suudaks taastada oma kaotsi läinud või hajunud positsiooni ühiskonnas, mida ta on etendanud Eesti ajaloos; vaimueliidist, kes, erinevalt poliitikutest, suudaks kõrgemal olla hetkehuvidest ja massi meeleoludest, millega poliitiline võim ju nii kergesti kaldub mängima; vaimueliidist, keda rahvas võtaks taas usaldada kui eksperti ja eesti ühiskonna südametunnistust.
Ja lõpuks on see unistus niisugusest eesti inimesest, kelle kujutlus väärikusest ei rajaneks ratsa rikkaks saamisel, üksteisele ärapanemisel, kadedusel, väiklusel ja vihkamisel – sest see kõik pigem alandab kui ülendab inimest. See on unistus niisugusest väärikusest, mida harvadel, aga õnnestavatel hetkedel oleme kogenud lauluväljakul õlg-õla kõrval ühises hingamisrütmis isamaalisi laule lauldes.
Niisiis, ma unistan, et uus põlvkond, Rahvarinde harjal, kires ja sängis sündinud põlvkond suudaks juurutada endas ning oma igapäevaolemises ja tegudes laulupidude vaimu ja hingestatust, seda kuskil ikka veel säilinud eestlaste kui igipõlise maarahva väärikust.
Armsad sõbrad!
Õieti öeldes, kakskümmend aastat tagasi Rahvarindega liitudes unistasin ja lootsingi ju sedasama. Nüüd jääb mul edasi loota, sest lootus sureb viimasena.

Kõne Rahvarinde 20. sünniaastapäeval 4. oktoobril 2008 Tallinna Linnahallis

REIN VEIDEMANN
Rahvarinde eestseisuse liige 1988 – 1990
Tallinna Ülikooli professor

Pangad ja psühholoogia. Kas kuulujutt või kuuldus?

"Eesti Panga asepresident Märten Ross tõdes, et üleilmne rahamaailma turbulents tekitab inimestes ebakindlust ning tekib hea pinnas kuulujuttude levitamiseks. Uudistesaate «Reporter» toimetusse on helistanud mitu nõutut inimest, kes on kuulnud jutte, et Swedbank kukub kohe kokku ning ei tea, mida peale hakata. Swedbank Eesti juht Priit Perens kinnitas, kuulujuttudel ei ole tõepõhja all. Sama meelt on ka Märten Ross.«Mina sellist jama isiklikult veel kuulnud ei ole ja tuleb öelda, et need kuulujutud on kas mingi loll nali või pahatahtlik tegevus,» kommenteeris Ross." (Postimees.ee 09.10.2008)

"KUULUJUTT on infosulus leviv sünd­muste lihtsustav interpretatsioon (Gustave Le Bon 1895: “muutumatu kalduvus ot­sus­­tada kõige keeru­li­se­maid­ki sotsiaalseid prob­leeme kõige lihtsamate abstraktsete põ­hi­mõtete järele”), mis omistab sünd­mus­te osalistele kõige madalamad tõe­näo­li­sed tegutsemisajendid. Kuulujutt, erinevalt kuuldusest, ei saa kas leida või mitte leida kinnitust."

"KUULDUS on soovmõtlemise jõul leviv interpretatsioon sündmuste edasise aren­gu, tuleviku teemal. Igor Kon 1975: “Kuul­du­si ei rää­gita edasi ega usuta mitte sel­le­pärast, et nad on tõepärased, vaid selle­pärast, et nad rahuldavad nii rääkija kui kuulaja muul viisil rahuldamata jäänud psüühilisi vajadusi.” Kuuldus, erinevalt kuu­lujutust, võib kas leida või mitte leida kin­nitust, toimides mõlemal juhul pro­pagandavahendina. Mark Twain 1897: “Kuul­dused minu sur­mast on tu­ge­vasti liial­da­tud.” "

Vt. Linnar Priimägi: Reklaam & propaganda. Mõistevara. Tallinn (Vara-abi) 2008, lk. 37-38.

Alveri värsist ja vastutusest

”Tôehetkest” on saanud isesugune mängusôna. Ükski meist ei ela ilma hetketa. Mitte sekunditki. Rangelt vôttes ei saa me eksisteerida ka väljaspool tôe pidevust, sest näiteks meie tervis on tôde. Verega ei vaielda. ”Tôehetk” kujundina tähendab seda, et tôde tuleb jagada. Mitte pooleks, vaid ka teistele.
Kui mulle kirjutatakse aga ette ”Kultuuri tôehetk”, siis eeldatakse, et ma pole ammu käinud peegli ees, aga peaksin seda tegema. See ongi väga alverlik (nagu ka sangalik) motiiv: ”Mis küsib elulahkmel heitlik maru!/ Kuid sina enesele annad endast aru.”. Luuletusest ”Tähetund” (1965). Pöörake tähelepanu tôsiasjale, et esimeses värsis puudub küsimärk, tema funktsioonis on hüüumärk.
Saan asjast aru nii, et ühenduses Kultuurkapitaliga on tulnud kôneks 4 probleemi. Need on: (a) Kultuurkapitali rahastamise alused olukorras, kus maailm peab hakkama elama kokkuhoidlikumalt, (b) Kultuurkapitali rahade senine jaotus valdkonniti üle kultuuri ja mis see enesega kaasa on toonud, (c) Kultuurkapitali kui iseseisva institutsiooni tulevik ehk mida teha edasi ja (d) kultuuri enda perspektiiv. Kes peab sôna vôtma ehk millal hakkab kanaarilind kaevanduses tööle?
Kôik need probleemid on äärmiselt praktilised – ehkki mitte ainult. Kultuurkapitali rahade seotus hasartmängude vôi joomisega on olnud küsimuse all juba Eesti Vabariigi algusest peale. 2 protsenti SKP-st riigikaitsele seevastu on joomisest vaba; ta on ühiskondliku kokkuleppe tagajärg. Kui me tahaksime sedasama vabadust ka kultuuri suhtes, siis on vaja uut lepet, milleks kulub mitu aastat ränka tööd ja tülisid. Kuni seda lepet pole, on vale hakata Kultuurkapitali ta senisel kujul lôhkuma. Oluline on anda vastavale tööle kuuldav stardipauk.
Ei ole juhtunud kuulma, et säärane pauk oleks kôlanud. Kuid jagagem probleem tervikuna sellegipoolest jooksuradadeks. Neist üks puudutab meist igaüht ja nimelt: mismoodi on inimese loomisvôime tagatud ka halbadel päevadel, so. siis, kui asi ei lähe. Kas sulg ei jookse vôi sind ei avaldata vôi selle eest ei maksta. Teiste sônadega – mida teha siis, kui sa oled pensionär enne vastavat iga, kusjuures sa ei tea, kauaks. Kirjaniku palga môte seisnebki selles, et ka tühjadel aastatel oleks süüa siiski oma leib. Ma ei keela seda môtet teistelegi aladele, ajakirjanikud kaasa arvatud. Kuid kas näiteks ajakirjanik jagab siis oma vabadust ka minuga? Vastus on selge ei. Toimetuse töötajana on tal oma kannikas kindlustatud, kuigi ta kôht on endiselt tühi.
Teine asi on suured rajatised nagu näiteks ERM Raadil. Kultuur ise ei teeni selle pealt midagi. Teenivad ehitajad. Teenivad ka pärast Raadit ehk tol ajal, mil hakatakse ehitama Rahvusooperi uut saali. Raha niisuguste ehitiste püstitamiseks peab olema riikliku sihtprogrammi osa, mis reaalselt oleks ka reserveeritud ehk konkurentsi alt väljas.
Selle asemel, et taolised asjad ilma kirgedeta vabalt lahti rääkida, on nad räägitud kirglikult kinni. Kes vastutab? Piltlikult öeldes ei keegi.
Kas tôesti me oleme jôudnud selleni, et kôige parem on küüditada ennast ise?
Tähtveres 28. septembril 2008

PEETER OLESK

Päeva mõte: Ikka Ansipist

Kui Siim Kallas jättis Andrus Ansipile peaministritooli, nägi meie ajakirjandus kogenud munitsipaalpoliitikul suurt šanssi nihutada nii Reformierakonna kui ka Eesti poliitika pisut tsentri suunas ja muuta sotsiaalsemaks. Nüüd leitakse, et Kallas peaks tagasi tulema, sest üksnes tema suudab veel oma puuduva „reformierakondliku liigse künismita” Ansipi käest riigi päästa. Tule taevas appi!

Tõest vale riigis

Enamik artikleid ja muidu-arvamisi Kultuurkapitalist jääb allapoole arvustust väga lihtsal pôhjusel: nad ei ava protsesside anatoomiat ega ulatust, vaid on hüsteerilised. Nendele, kes osatasid näitlejate turismi, soovitan lugeda Ants Eskola raamatut "Näitleja on ajastu lühikroonika. Mälestused" (Tallinn, 1986), eriti lehekülgi 142-150; 179-180; 182-183 ja 197-199.
Kuid, minemata isiklikuks: pärast Kultuurkapitali kallal ôiendamist on ootuspärane, kui minnakse Eesti Teadusfondi ja kôikide niisuguste kapitalide kallale, mille kaudu toetatakse teadust. See on kurb ennustus, aga vist ka ümberlükkamatu, sest eeloleva talve külmust kartes on pôhjust küsida: kust, kelle arvelt vôetakse rahad kütte jne. eest tasumiseks? Kusjuures küte ja elekter on veel küsimuse lihtsam pool. Me vôime koondada töökohti ja tômmata väljaminekuid koomamale. Surm koondab meid nii ehk naa. Me ei saa aga koondada Eesti kultuuri, sest kehtiva pôhiseaduse môttes tähendab see riigi reetmist.
Vale riigi reetmine tähendab tôe omaksvôtmist.

Tähtveres 10. septembril 2008

PEETER OLESK

Laokiloleku revisjon

Ônnitleti mindki kooliaasta alguse puhul. Kuna see algus langeb kokku sügise tulekuga, siis vôtsin ônnitlused vastu, sest mulle meeldib ”sügis, suve surm” (Puškin). Vähem meeldib mulle vaadata üle, kuhu me siis oma iseseisvusega oleme välja jôudnud.
Ühtpidi on see küsimus filosoofiline, teistpidi puhtpraktiline. Ma ei arva, et vastuvôetus Euroopa Liitu oli probleemideta ideaal. Ta oli poliitiline inerts, mis, nagu teada, mingil ajahetkel raugeb. Kui ühtne on Euroopa Liit, see on segane edaspidigi ja niikaua, kuni jääb lahtiseks, mil määral kuulub Euroopasse Venemaa. Hetkel ja ma olen isegi romantik, kui pakun, et see hetk kestab vähemalt 10 aastat, määravad Euroopa terviklikkuse Georgia Nôukogude Liidu aegsed piirid ja Venemaa vahekorrad Kesk-Aasiaga. Lihtsameelne oli kujutleda, et Nôukogude Liit kui kurjuse impeerium lagunes 1991 nagu doominomajake. Nôukogude Liit laguneb aeglaselt ega mitte sugugi eksponentsiaalselt.
Meisse puutub see mitmel viisil, kaasa arvatud küsimus, millal tuleb Venemaa Muhu väinadesse tagasi. Omalt poolt olen algusest peale arvanud, et tuleb teha kôik, mis vôimalik, et ta tuleks tagasi vôimalikult hiljem, sest seda, et ta tagasi ei tuleks, me takistada ei saa. ”See siin/ on elu viimne kaitseliin”, nagu kirjutas troostitult vähihaige August Sang talve tulekul 1968. Kuid me ei tohi elada hirmul. Me peame nägema protsesse laiemalt ja järelikult môistma, kuidas Venemaa vôib olla Euroopa lôhkuja. Venemaa on tahtnud nôrka Kaukaasiat, kus praegu on tugev üksnes Azerbadžiaan. Môeldav, et too riik ongi järgmine rünnakualune. Venemaa on tahtnud nôrka Balkanit ja tôepoolest – Balkan ei ole tugev.
Ent stopp! Rumalus oleks Venemaad demoniseerida. Siit küsimus: miks me tunneme Venemaad ainult jupiti ning rahuldume sellega? Eesti iseseisvus sôltub olukorrast Venemaal kôige otsesemalt. Korduvalt on mulle väidetud, et Venemaa on tugev ainult ajutiselt. Kas see ajutisus on pikem kui Eesti iseseisvus?
Mul pole riiulis ôpikut, kus leiduks vastus. Saan vastata omast peast. Gruusia terviklikkust Gruusia NSV piires taastada ei saa. Eesti Vabariigi terviklikkust praegustes piirides saab kaitsta. Muu seas rôhutades mistahes foorumil: Venemaa restruktureerib Nôukogude Liitu oma kasuks.
Tähtveres 2. septembril 2008

PEETER OLESK

Päeva mõte: Öölaulupeost

Tõnis Mägi oma lauluga pani tuhanded nutma isamaa pärast. Kui palju suurem laulja peab olnud olema Maria Callas, kes "Traviatat" lauldes pani miljonid nutma ühe võõra haige naise pärast!

Põgenemine iseseisvuse eest

Mees mu vastas hakkas tegema tööd aastal umbes 1991. Ta on vanemohvitser. Niisiis isik, kes teab, mida tähendab NATO lepingu artikkel nr. 5. Sellegipoolest tunnistas ta, et on kandnud oma tuttavale USAs üle summa, mis oleks eest vôtta, kui ta oma perega peab Eestist lahkuma, sest nôukogude vôim Vene Föderatsiooni kujul on tulnud tagasi.
Ma ei öelnud talle, et tegid ôigesti. Ka mitte seda, et oleks mul nii palju raha, teeksin samuti. Vastasin, et Venemaa siia niipea ei tule, sest ta on seotud Kaukaasia ja Kesk-Aasiaga ning Siberiga.
Läheks pikale esitada kôik vastavad argumendid juba siin. Olulisem on, et noor mees môtles iseseisvuslasena nagu transiitreisija kohvri otsas lennujaamas, kus sôidu algus lükatakse edasi umbmääraselt. Selle noore mehe iseseisvus kehtib Eestis. Kui ta siit jalga laseb, siis järelikult on pagulus talle parem kui vastupanu iseseisvuses. Ta on pôgeneja. Möönan, kuid ta ei saa pôgeneda iseenda eest.
Noid pôgenejaid on mitut sorti. Ühed ei taha uut okupatsiooni, teised tunnevad end juba praegu ülearustena. On mullegi kirjutatud, et hoia end, sind läheb veel tarvis. Kaua peab teenima tagavarapolgus ja kes sellele küsimusele vastab?
Ma ei arva, et pôgenemine iseseisvuse eest on väljapääs. Arvan seda, et iseseisvus, mis sunnib enda eest pôgenema, on vale. Viga lasti läbi siis, kui hakati eeldama, et iseseisvus on ennekôike aeg. Iseseisvus on ennekôike koht. Eesti siin.
Tähtveres 31. VIII 2008
PEETER OLESK