Mees mu vastas hakkas tegema tööd aastal umbes 1991. Ta on vanemohvitser. Niisiis isik, kes teab, mida tähendab NATO lepingu artikkel nr. 5. Sellegipoolest tunnistas ta, et on kandnud oma tuttavale USAs üle summa, mis oleks eest vôtta, kui ta oma perega peab Eestist lahkuma, sest nôukogude vôim Vene Föderatsiooni kujul on tulnud tagasi.
Ma ei öelnud talle, et tegid ôigesti. Ka mitte seda, et oleks mul nii palju raha, teeksin samuti. Vastasin, et Venemaa siia niipea ei tule, sest ta on seotud Kaukaasia ja Kesk-Aasiaga ning Siberiga.
Läheks pikale esitada kôik vastavad argumendid juba siin. Olulisem on, et noor mees môtles iseseisvuslasena nagu transiitreisija kohvri otsas lennujaamas, kus sôidu algus lükatakse edasi umbmääraselt. Selle noore mehe iseseisvus kehtib Eestis. Kui ta siit jalga laseb, siis järelikult on pagulus talle parem kui vastupanu iseseisvuses. Ta on pôgeneja. Möönan, kuid ta ei saa pôgeneda iseenda eest.
Noid pôgenejaid on mitut sorti. Ühed ei taha uut okupatsiooni, teised tunnevad end juba praegu ülearustena. On mullegi kirjutatud, et hoia end, sind läheb veel tarvis. Kaua peab teenima tagavarapolgus ja kes sellele küsimusele vastab?
Ma ei arva, et pôgenemine iseseisvuse eest on väljapääs. Arvan seda, et iseseisvus, mis sunnib enda eest pôgenema, on vale. Viga lasti läbi siis, kui hakati eeldama, et iseseisvus on ennekôike aeg. Iseseisvus on ennekôike koht. Eesti siin.
Tähtveres 31. VIII 2008
PEETER OLESK
31. aug 2008
2009 ja järgnevad aastad
Vt http://www.postimees.ee/?id=29655
Paistab, et järgmise aasta eelarve tasakaalustamise mudelis on järjekordselt kokku lepitud – seekord siis lubatud maksukärbete edasilükkamise teel.
Kokku lepiti praktiliselt ainumõeldaval viisil, sest olukorras, kus kuu aega enne eelarve riigikogule esitamise tähtaega polnud veel täiesti selge, kuidas arukalt hakkama saada esimese üheksa miljardi krooni suuruse kärpega, ei oleks eelarve täiendav, nelja miljardi suurune kärpimine enam mõeldav olnud.
Vähemalt mitte kiirkorras ja ratsionaalselt. Tekitavad ju senisedki kärpekohad mõnikord tõsiseid kahtlusi.
Jagan Eesti Panga seisukohta, kui ta väitis, et antud lubadustest on kõige väärtuslikum lubadus hoida eelarvet tasakaalus.
Kui aga vaadata kolme ülejäänud kaalukausil olnud lubadust, on kõige enam kahju vast maksuvaba miinimumi paigalejätmisest. On ju maksuvaba miinimum aasta jooksul kümmet protsenti ületava inflatsiooni tõttu vähenenud ja õigluse nimel oleks seda tulnud indekseerida.
Rahvastikuprobleemidele mõeldes võib kahju tunda ka sellest, et maksuvabastuse ulatuse viimine esimese lapseni jäi ära, kuid siiski tasub meeles pidada, et see ei ole lastega puudust kannatavate perede toetamisel just kõige efektiivsem viis, pigem vastupidi. Majandusraskuste ajal aga on vaja jätta nappe ressursse just puudustkannatavate laste abistamiseks.
Mis aga puutub üldise maksumäära üheprotsendilisse kärpesse, siis siin on täiesti selge, et selle ärajäämine aitab tarbimise poolelt inflatsiooni alla suruda, ning on seeläbi alla keskmise sissetulekuga inimeste toimetulekule praktiliselt tähenduseta. Ettevõtjatel on aga lähiaastatel palju enam mõtlemisainet kui see, kas nende dividende maksustatakse ühe protsendipunkti võrra kõrgemalt või mitte.
Kui ettevõtjaid maksude juures tuleval aastal midagi tõsiselt häirida võib, siis selleks on need poolteist miljardit, mis neil ettevõtete maksustamise korra muudatuste edasilükkamise tõttu tuleb nüüd ikkagi ära maksta.
Kuid eelarve tasakaalu üle otsustamisel tuleb meil täiendavalt arvestada veel ühe ebameeldiva asjaoluga – me ei tea ju praegu kuigi hästi, mis saab edasi. Me ei kontrolli ju ise mängu kuigi hästi. Ei kontrollinud siis, kui tekkis mull, ega ka siis, kui see lõhkes.
Ehk autokesksele Eestile arusaadavamas keeles – me läksime rallit sõitma ilma amortideta autoga, ja kui amortidega majanduste kõikumiste amplituud on aimatav ja toimub mõne protsendipunkti piires, siis amortideta majandustel kuni viis korda suurem ja ettearvamatu.
Rahandusministeerium prognoosib selleks aastaks paari protsendi suurust sisetoodangu vähenemist ja tulevaks aastaks 2,6% suurust majanduskasvu. Ettevõtjad vaidlevad viimasele arvule vastu.
Vaadates maailmamajanduse arenguid, tundub, et ettevõtjatel on õigus, sest lootused ekspordi kasvule toetuvaks majanduskasvuks näivad tõepoolest olevat minimaalsed. Finantskriis maailmas ei ole ju veel kulmineerunudki ning reaalmajandus pole kunagi varem kosuma hakanud, kui seda teevad finantsturud.
Seetõttu ei looda maailmas sisuliselt mitte keegi, et maailmamajandus kasvaks tuleval aastal kiiremini kui tänavu. Pigem hoitakse hinge kinni ja loodetakse, et võib-olla õnnestub valitsustel ja keskpankadel arenenud maailma kummitama hakanud languse ohust päästa. Seetõttu on peaaegu võimatu ette kujutada, et Eesti majanduskasvu taastumine võiks tuleval aastal hakata toetuma just ekspordi kasvule. Läheb ju Eesti eksport just nendelesamadele surve all olevatele turgudele.
Paraku peame ka paremate aegade saabumisel ekspordile lootmisel arvestama uute probleemidega. Nimelt on kahe möödunud aasta inflatsioon ära röövinud suure osa Eesti konkurentsivõimest ja ettevõtete kasumlikkusest.
Ettevõtjad ei ole suutnud vastata töö tootlikkuse suurendamisega nendele väljakutsetele, mida on kaasa toonud tööjõu vabast liikumisest, raha tormilisest sissevoolust, riigi ning erasektori nõudluse kiirest kasvust põhjustatud tootmissisendite kallinemine.
Tänasel Eestil Euroopa ettevõtjate jaoks enam arvestamist väärivat kulueelist ei ole. Seega ei ole meil ekspordile toetuva majanduskasvu käivitamiseks muud võimalust, kui hakata samm-sammult üles ehitama senisest enam lisandunud väärtust andvat eksporttööstust.
Seda nii olemasolevates majandussektorites, kus see võimalik on, aga ka uutelt kohtadelt, kui on ideid, teadmisi, pealehakkamist, oskusi ja raha. Kuid aega kulub selleks igal juhul.Meie õnnetuseks on sama raske tuleval aastal näha majanduskasvu mootorina ka sisetarbimise kasvu. On õige, et sisenõudlus on praegu mingil määral mitte raha puuduse, vaid psüühika poolt alla surutud, kuid oleks vist asjatu loota, et eelarve kärped, koondamised avalikus sektoris ja languse ajal paratamatud pankrotid erasektoris ettevaatlikumaks muutunud tarbijat kulutama kutsuks.
Liiatigi veel nii suures ulatuses, et see saaks korvata aastas mitmekümne miljardi krooni võrra kasvanud erasektorile antud laenude jäägi kasvu ning tagasiminekut tööstussektoris. Võib päris kindlalt öelda, et sellist laenudel põhinevat sisenõudluse kasvu, nagu meil oli kaks viimast aastat, enam niipea ei tule, ja Eestile olekski parem, kui õpiksime elama oma võimete kohaselt ja kasutama laene eeskätt riigi ülesehitamiseks ja nii, et nende võtmine end ka ära tasub.
Lõpuks peame endale ka tõtt tunnistama. Meie tänaste probleemide põhjus ei ole niivõrd avalike kulutuste või riigiaparaadi ega maksude ebaproportsionaalses suuruses SKT suhtes (need kõik on Eestis ELi kõige väiksemate hulgas ega saa seetõttu Eestit teistest halvemasse olukorda asetada, veel enam – praegu läheb ELis kõige halvemini peamiselt neil riikidel, kellel on maksukoormus jne võrreldav Eesti omaga).
Samuti mitte meie vaesuses (oleme sama rikkad, nagu olid rikkad riigid siis, kui me neid kakskümmend aastat tagasi piiri tagant kadedalt vaatasime) ega ka maailmamajanduse tsüklilisuses, vaid selles, et me oma võimaluste kindlaksmääramisel ei osanud enda ja laenatud raha, investeerimise ja lihtsa kulutamise vahel vahet teha.
Selles, et meil ei ole nii tugevat ja konkurentsivõimelist majandust, mis suudaks meile kindlustada toimetuleku eelmiste aastate tasemel; et me justkui lootsime, et konkurentsivõimeline majandus tuleb koos välisraha sissevooluga tasuta kaasa. Loomulikult ei teeks paha ka see, kui meie avalik sektor oleks ratsionaalsem ja efektiivsem.
HEIDO VITSUR
Postimees
Paistab, et järgmise aasta eelarve tasakaalustamise mudelis on järjekordselt kokku lepitud – seekord siis lubatud maksukärbete edasilükkamise teel.
Kokku lepiti praktiliselt ainumõeldaval viisil, sest olukorras, kus kuu aega enne eelarve riigikogule esitamise tähtaega polnud veel täiesti selge, kuidas arukalt hakkama saada esimese üheksa miljardi krooni suuruse kärpega, ei oleks eelarve täiendav, nelja miljardi suurune kärpimine enam mõeldav olnud.
Vähemalt mitte kiirkorras ja ratsionaalselt. Tekitavad ju senisedki kärpekohad mõnikord tõsiseid kahtlusi.
Jagan Eesti Panga seisukohta, kui ta väitis, et antud lubadustest on kõige väärtuslikum lubadus hoida eelarvet tasakaalus.
Kui aga vaadata kolme ülejäänud kaalukausil olnud lubadust, on kõige enam kahju vast maksuvaba miinimumi paigalejätmisest. On ju maksuvaba miinimum aasta jooksul kümmet protsenti ületava inflatsiooni tõttu vähenenud ja õigluse nimel oleks seda tulnud indekseerida.
Rahvastikuprobleemidele mõeldes võib kahju tunda ka sellest, et maksuvabastuse ulatuse viimine esimese lapseni jäi ära, kuid siiski tasub meeles pidada, et see ei ole lastega puudust kannatavate perede toetamisel just kõige efektiivsem viis, pigem vastupidi. Majandusraskuste ajal aga on vaja jätta nappe ressursse just puudustkannatavate laste abistamiseks.
Mis aga puutub üldise maksumäära üheprotsendilisse kärpesse, siis siin on täiesti selge, et selle ärajäämine aitab tarbimise poolelt inflatsiooni alla suruda, ning on seeläbi alla keskmise sissetulekuga inimeste toimetulekule praktiliselt tähenduseta. Ettevõtjatel on aga lähiaastatel palju enam mõtlemisainet kui see, kas nende dividende maksustatakse ühe protsendipunkti võrra kõrgemalt või mitte.
Kui ettevõtjaid maksude juures tuleval aastal midagi tõsiselt häirida võib, siis selleks on need poolteist miljardit, mis neil ettevõtete maksustamise korra muudatuste edasilükkamise tõttu tuleb nüüd ikkagi ära maksta.
Kuid eelarve tasakaalu üle otsustamisel tuleb meil täiendavalt arvestada veel ühe ebameeldiva asjaoluga – me ei tea ju praegu kuigi hästi, mis saab edasi. Me ei kontrolli ju ise mängu kuigi hästi. Ei kontrollinud siis, kui tekkis mull, ega ka siis, kui see lõhkes.
Ehk autokesksele Eestile arusaadavamas keeles – me läksime rallit sõitma ilma amortideta autoga, ja kui amortidega majanduste kõikumiste amplituud on aimatav ja toimub mõne protsendipunkti piires, siis amortideta majandustel kuni viis korda suurem ja ettearvamatu.
Rahandusministeerium prognoosib selleks aastaks paari protsendi suurust sisetoodangu vähenemist ja tulevaks aastaks 2,6% suurust majanduskasvu. Ettevõtjad vaidlevad viimasele arvule vastu.
Vaadates maailmamajanduse arenguid, tundub, et ettevõtjatel on õigus, sest lootused ekspordi kasvule toetuvaks majanduskasvuks näivad tõepoolest olevat minimaalsed. Finantskriis maailmas ei ole ju veel kulmineerunudki ning reaalmajandus pole kunagi varem kosuma hakanud, kui seda teevad finantsturud.
Seetõttu ei looda maailmas sisuliselt mitte keegi, et maailmamajandus kasvaks tuleval aastal kiiremini kui tänavu. Pigem hoitakse hinge kinni ja loodetakse, et võib-olla õnnestub valitsustel ja keskpankadel arenenud maailma kummitama hakanud languse ohust päästa. Seetõttu on peaaegu võimatu ette kujutada, et Eesti majanduskasvu taastumine võiks tuleval aastal hakata toetuma just ekspordi kasvule. Läheb ju Eesti eksport just nendelesamadele surve all olevatele turgudele.
Paraku peame ka paremate aegade saabumisel ekspordile lootmisel arvestama uute probleemidega. Nimelt on kahe möödunud aasta inflatsioon ära röövinud suure osa Eesti konkurentsivõimest ja ettevõtete kasumlikkusest.
Ettevõtjad ei ole suutnud vastata töö tootlikkuse suurendamisega nendele väljakutsetele, mida on kaasa toonud tööjõu vabast liikumisest, raha tormilisest sissevoolust, riigi ning erasektori nõudluse kiirest kasvust põhjustatud tootmissisendite kallinemine.
Tänasel Eestil Euroopa ettevõtjate jaoks enam arvestamist väärivat kulueelist ei ole. Seega ei ole meil ekspordile toetuva majanduskasvu käivitamiseks muud võimalust, kui hakata samm-sammult üles ehitama senisest enam lisandunud väärtust andvat eksporttööstust.
Seda nii olemasolevates majandussektorites, kus see võimalik on, aga ka uutelt kohtadelt, kui on ideid, teadmisi, pealehakkamist, oskusi ja raha. Kuid aega kulub selleks igal juhul.Meie õnnetuseks on sama raske tuleval aastal näha majanduskasvu mootorina ka sisetarbimise kasvu. On õige, et sisenõudlus on praegu mingil määral mitte raha puuduse, vaid psüühika poolt alla surutud, kuid oleks vist asjatu loota, et eelarve kärped, koondamised avalikus sektoris ja languse ajal paratamatud pankrotid erasektoris ettevaatlikumaks muutunud tarbijat kulutama kutsuks.
Liiatigi veel nii suures ulatuses, et see saaks korvata aastas mitmekümne miljardi krooni võrra kasvanud erasektorile antud laenude jäägi kasvu ning tagasiminekut tööstussektoris. Võib päris kindlalt öelda, et sellist laenudel põhinevat sisenõudluse kasvu, nagu meil oli kaks viimast aastat, enam niipea ei tule, ja Eestile olekski parem, kui õpiksime elama oma võimete kohaselt ja kasutama laene eeskätt riigi ülesehitamiseks ja nii, et nende võtmine end ka ära tasub.
Lõpuks peame endale ka tõtt tunnistama. Meie tänaste probleemide põhjus ei ole niivõrd avalike kulutuste või riigiaparaadi ega maksude ebaproportsionaalses suuruses SKT suhtes (need kõik on Eestis ELi kõige väiksemate hulgas ega saa seetõttu Eestit teistest halvemasse olukorda asetada, veel enam – praegu läheb ELis kõige halvemini peamiselt neil riikidel, kellel on maksukoormus jne võrreldav Eesti omaga).
Samuti mitte meie vaesuses (oleme sama rikkad, nagu olid rikkad riigid siis, kui me neid kakskümmend aastat tagasi piiri tagant kadedalt vaatasime) ega ka maailmamajanduse tsüklilisuses, vaid selles, et me oma võimaluste kindlaksmääramisel ei osanud enda ja laenatud raha, investeerimise ja lihtsa kulutamise vahel vahet teha.
Selles, et meil ei ole nii tugevat ja konkurentsivõimelist majandust, mis suudaks meile kindlustada toimetuleku eelmiste aastate tasemel; et me justkui lootsime, et konkurentsivõimeline majandus tuleb koos välisraha sissevooluga tasuta kaasa. Loomulikult ei teeks paha ka see, kui meie avalik sektor oleks ratsionaalsem ja efektiivsem.
HEIDO VITSUR
Postimees
22. aug 2008
Debatt ja asi ise
Igasugused üleskutsed debattidele ajavad järelemôtliku inimese aevastama, sest nad varjavad seda viga, mis ausat debatti ei vôimalda. Aus debatt seisneb selles, et osapooled on ajas funktsionaalselt vôrdsed ja nimelt absoluudina. Dissertant peab saama vastata igale küsimusele ning ainult temal on ôigus lôppsônale. Ajakirjanduses see akadeemiline reegel kahjuks ei kehti. Seepärast jäävad kôik vastavad üleskutsed ôônsaks juba ette.
Täna (21. VIII 2008) teatab Internet, et ”Allikmaa: algatan debati Eurovisioonil osalemise üle” (20:04). Tema isiklik seisukoht ei jää saladuseks – ERR-i juhi meelest on ”môistlik järgmine aasta Eurovisioonist eemale jääda”. Arusaadav ja ôige. Ainult et kes peaksid sellel debatil osalema, kui kôik ei saa samaväärset ruumi ja on kinnimakstud erineval moel? Eurovisioonist teadlik ja mitte finantsilistest raskustest tingitud eemalejäämine tähendab selle ürituse poliitilist boikotti. Margus Allikmaa ei saa sônastada säärase boikoti pôhjuseid. Neid saaks välja öelda kultuuriminister. Nende pôhjuste väljaütlemine pole aga kerge, sest see viiks Venemaaga lahtisesse vastasseisu. Tuletan meelde, et Hiina suhtes hoiti see ära.
Eeldan, et Eurovisioon ikkagi toimub. Pean ôigeks, kui me sellel ei osale. Sealt edasi on järgmine käik boikoteerida ka taliolümpiamänge Sotshis. Kahtlen väga, kas me oleme selleks valmis. Seda nimetatakse poolemuna-poliitikaks.
Tähtveres 21. augustil 2008
PEETER OLESK
Täna (21. VIII 2008) teatab Internet, et ”Allikmaa: algatan debati Eurovisioonil osalemise üle” (20:04). Tema isiklik seisukoht ei jää saladuseks – ERR-i juhi meelest on ”môistlik järgmine aasta Eurovisioonist eemale jääda”. Arusaadav ja ôige. Ainult et kes peaksid sellel debatil osalema, kui kôik ei saa samaväärset ruumi ja on kinnimakstud erineval moel? Eurovisioonist teadlik ja mitte finantsilistest raskustest tingitud eemalejäämine tähendab selle ürituse poliitilist boikotti. Margus Allikmaa ei saa sônastada säärase boikoti pôhjuseid. Neid saaks välja öelda kultuuriminister. Nende pôhjuste väljaütlemine pole aga kerge, sest see viiks Venemaaga lahtisesse vastasseisu. Tuletan meelde, et Hiina suhtes hoiti see ära.
Eeldan, et Eurovisioon ikkagi toimub. Pean ôigeks, kui me sellel ei osale. Sealt edasi on järgmine käik boikoteerida ka taliolümpiamänge Sotshis. Kahtlen väga, kas me oleme selleks valmis. Seda nimetatakse poolemuna-poliitikaks.
Tähtveres 21. augustil 2008
PEETER OLESK
15. aug 2008
Postimehes kirjutatakse ka tõeliselt arukaid asju
lõks ja lootus
15.08.2008 17:43
Georgia sündmused oli Venemaa poolt seatud (ja realiseerunud) lõks. Kuhu georgialased kenasti sisse nõustati. Nõunike (sealhulgas Eestist pärinevate) püüdlused tagantjärele distantseeruda oma võtmerollist Georgia lõksutormamiset, seejärel tabanud lõhkikiskumisest ning majandusehävingust on üpris ebaõnnestunud. Kas Venemaa selle lõksu seadmisel ka nõunike lolluse sisse arvestas või osaga neist ka teadlike kaasaaitajate-troojalastena manipuleeris, see polegi eriti oluline. Sest nõuniketa poleks lõks realiseerunud. Aga lõks realiseerus. Siit oluline õppetund näiteks Ukrainale ja edaspidi ka Georgiale - hoiduge (eriti Eesti) nõunikest, kui soovite riigina püsima jääda. Venemaa naabruses. Nii-või-naa põhjustel.Mis on tarvilik. Aga mitte piisav. Sest oluline on aduda, et lõks seati ja kavandati siiski Moskvast. Ja lõksu eesmärk - nõrgestada ning võimalusel ka jõuga täielikult allutada oma naabermaid - on samuti nüüd faktiliselt selge. Millega tuleb edaspidi arvestada.Ka Eestil. Kelle säilimispõhiseks eesmärgiks peaks saama pigem enda majandusliku ja kaitsevõimekuse edasiarendamise uues olukorras, kus (mitmekümne tuhande tuumalõhkepeaga) Venemaa agressioonivõimalus on nüüd reaalsus. Esimese sammuna tuleks riikliku poliitjoonena otsustavalt loobuda (ka nö erapoliitilistest) "laulva revolutsiooni" Venemaa-vastasest ekspordipüüdest.Samavõrra oluliseks on Eesti elanikkonna ja poliitjuhtkonna usalduslõhe kaotamine. Mille olulisim osa oleks parteidediktatuurilise-partokraatilise JOKK-riigi mudelist kiiresti ja otsutavalt loobuda ning infoaja kodanikuühiskonna poole suunduda. Samas - sama poliitseltskond on nii "revolutsiooniekspordi" kui ka juba 1992. aastast järjekindlalt ehitatud partokraatilise riigi mudeli põhikandjaks. Kas nad suudavad oma (Eestile hukatuslikust) varjust üle astuada?Samas - Siberit nõudlev Hiina ja Venemaad lõunapiirilt kollitav islamimaailm on Venemaa tõelised tulevikumured. Ning diktaator Putini tegelik hool ja hirm. Kus Venemaa pigem Lääne-maailma tuge vajab. Ka meie abi. Kui me suudame oma tähelepanu eelkõige oma riikluse tugevdamisele suunata. Ning provokatsiooni-ihalusest hoiduda, mis meile saatuslikuks võiks saada.
15.08.2008 17:43
Georgia sündmused oli Venemaa poolt seatud (ja realiseerunud) lõks. Kuhu georgialased kenasti sisse nõustati. Nõunike (sealhulgas Eestist pärinevate) püüdlused tagantjärele distantseeruda oma võtmerollist Georgia lõksutormamiset, seejärel tabanud lõhkikiskumisest ning majandusehävingust on üpris ebaõnnestunud. Kas Venemaa selle lõksu seadmisel ka nõunike lolluse sisse arvestas või osaga neist ka teadlike kaasaaitajate-troojalastena manipuleeris, see polegi eriti oluline. Sest nõuniketa poleks lõks realiseerunud. Aga lõks realiseerus. Siit oluline õppetund näiteks Ukrainale ja edaspidi ka Georgiale - hoiduge (eriti Eesti) nõunikest, kui soovite riigina püsima jääda. Venemaa naabruses. Nii-või-naa põhjustel.Mis on tarvilik. Aga mitte piisav. Sest oluline on aduda, et lõks seati ja kavandati siiski Moskvast. Ja lõksu eesmärk - nõrgestada ning võimalusel ka jõuga täielikult allutada oma naabermaid - on samuti nüüd faktiliselt selge. Millega tuleb edaspidi arvestada.Ka Eestil. Kelle säilimispõhiseks eesmärgiks peaks saama pigem enda majandusliku ja kaitsevõimekuse edasiarendamise uues olukorras, kus (mitmekümne tuhande tuumalõhkepeaga) Venemaa agressioonivõimalus on nüüd reaalsus. Esimese sammuna tuleks riikliku poliitjoonena otsustavalt loobuda (ka nö erapoliitilistest) "laulva revolutsiooni" Venemaa-vastasest ekspordipüüdest.Samavõrra oluliseks on Eesti elanikkonna ja poliitjuhtkonna usalduslõhe kaotamine. Mille olulisim osa oleks parteidediktatuurilise-partokraatilise JOKK-riigi mudelist kiiresti ja otsutavalt loobuda ning infoaja kodanikuühiskonna poole suunduda. Samas - sama poliitseltskond on nii "revolutsiooniekspordi" kui ka juba 1992. aastast järjekindlalt ehitatud partokraatilise riigi mudeli põhikandjaks. Kas nad suudavad oma (Eestile hukatuslikust) varjust üle astuada?Samas - Siberit nõudlev Hiina ja Venemaad lõunapiirilt kollitav islamimaailm on Venemaa tõelised tulevikumured. Ning diktaator Putini tegelik hool ja hirm. Kus Venemaa pigem Lääne-maailma tuge vajab. Ka meie abi. Kui me suudame oma tähelepanu eelkõige oma riikluse tugevdamisele suunata. Ning provokatsiooni-ihalusest hoiduda, mis meile saatuslikuks võiks saada.
5. aug 2008
Aitäh!
Tänan, Peeter, mu raamatut sirvimast! “Reklaam ja propaganda. Mõistevara”, nagu öeldud eessõnas, tahab luua uue, senisest täpsema ning otstarbekama arusaama propagandast ega polemiseeri varasemate – ükskõik milliste – seisukohtadega. “Ideoloogia” on minu koolkonna mõistes ainult – ning ainult! – “suletud paradigma, kus iga positiivselt formuleeritud idee automaatselt välistab iga sellele ideele vastupidise (kontradiktoorse) ning iga sellest ideest erineva (kontraarse) idee”. See “suletuse” määratlus on sõnastatud loogika alusel. Leidub aga muidki käsitusi, Engelsil näiteks: “... Ideoloogia, s.o. tegelemine mõtetega kui iseseisvate, sõltumatult arenevate, ainult omaenda seadustele alluvate olemustega.” Niisugune arusaam minu paradigmasse lihtsalt ei sobi, ehkki võiks väga hästi käia nt. Hegeli filosoofia kohta.
Linnar
3. aug 2008
Raamat siin, arvustus võõrsil. Või vastupidi?
Interneti universumis valitsevad raamatu arvustamisel teised kombed kui Gutenbergi galaktikas. Esiteks on virtuaalne raamat ise ja teiseks võib iga lugeja kommenteerida sinu arvustust otsekohe. Gutenbergi galaktikas oli raamat empiiriline ning lugejakommentaare väga vähe. Mitu arvustust ühe ja sama teose kohta sama väljaande veergudel oli täielik erand.
Kakskümmend aastat tagasi, vastu suve 1988, avaldas Tartu Riiklik Ülikool, täpsemalt tema ühiskonnateaduste kateedrid üheskoos, paksu vihu ”Ühiskonnateaduste põhimõisted. Abivahend TRÜ üliõpilastele ühiskonnateaduste õppimiseks”. Paks see on, 161 lehekülge, millest viimane on trükitud tagakaane siseküljele. Mõeldud oli ta kasutamiseks ”nii üksikute ühiskonnateaduste eksamite eel kui ka marksismi-leninismi riigieksami eel” (tsiteerin kirjapilti – rotaprinttrükistes pidid ridade lõpud väljaspool taandridu olema kohakuti). Väheldane leksikon, jätk okupatsiooniaegsetele filosoofialeksikonidele aastaist 1965 ja ...85.
Kakskümmend aastat hiljem, vastu suve 2008, on Linnar Priimägi avaldanud leksikoni ”Reklaam & propaganda. Mõistevara” (Vara-abi), mille tutvustus leidub eespool (Äsja ilmunud! 19 06, 13:21) . Ka arvustus võib olla tutvustus. Niisuguseid kirjutas sageli professor Paul Ariste ja seda on teinud teisedki. Arvustus võib olla ka karvustus: näitad ära vead ning näitad ette, mis on õige. Kuid arvustus võib olla ka analüüs – käsitled seda, mida on raamatus juba uuritud, teisiti kui tolles raamatus.
Siinkohal jään ma mitme tule vahele. Valisin Linnar Priimäe raamatu suhtes Eesti mõtte kahekümneaastase arenguloo markeerimisel välja kaks märksõna, nimelt ”ideoloogia” ja ”natsionalism”. Nõukogude korra ajal ja all polnud kumbki sõna defineeritud kuskil fundamentaalselt samas tähenduses nagu näiteks ”prooton” või ”vesinik”. Nad olid ideologiseeritud algusest peale ja nii järgneb ka paksus vihus märksõnale ”IDEOLOOGIA” – ”termin võeti esmakordselt laialt kasutusele K. Marxi ja F. Engelsi poolt.” See pole mingi definitsioon, meie ees on kõigest viide termini funktsionaalsele ajaloole.
Linnar Priimäe raamat on üles ehitatud nagu tesaurus, rohkete siseviidetega. Lk. 52 sõnastab ta, et ”ideoloogia on suletud paradigma”. See juba on definitsiooni moodi, ehkki on samuti funktsionaalne, mõistetav tesauruse sees ja mitte üldiselt. Linnarlikult vaatekohalt on ”ideoloogia” sarnane doktriini ja dogmaga. Ta on seda, kui jutt käib fundamentalismist. Ta pole seda, kui peame silmas kohanemist. Ja kuna me enamasti kohaneme, siis on meie ideoloogia avatud paradigma!
Leheküljel 74 fikseerib ”Ühiskonnateaduste ...”, et ”NATSIONALISM – tähistab marksistlikus ühiskonnakäsituses nii ...”. Jätan kõrvale küsimuse, kui palju ühiskonnakäsitusi üldse on olemas. Ka selle, kas näiteks mustlaste endi meelest nemad on natsionalistid. Võtan kõrvale Linnar Priimäe lause, et ”natsionalism (marurahvuslus) on isolatsionistlik kollektiivne meelsus, mis ”meie”-tunde seob konkreetse rahvuse ideoloogiaga” (lk. 90-91). Ühendades selle lause määratlusega ”ideoloogia” kohta saame, et rahvuslus on loomuldasa ikkagi hermeetiline. Soojussurmalik. Mis oleks ses suhtes aga ”soojuselav”?
Kahtlemata on Linnar Priimäe raamat väga pikk samm edasi. Väga pikk. Kui nii, siis miks on sellest raamatust lugeda absurdselt vähe? Alates küsimusest, kus see raamat on müügil, kui palju ta maksab jne. Kuni näiteks küsimuseni, kui palju meil sääraseid tesaurusi on vaja ja millistega on eriti kiire.
Alati on võimalik olla põhjalik. Näikse küll, et Interneti universum tahab teha meid pealiskaudseteks. Raamat ees või taga – kelle asi?
Või ”kulle esi”, nagu kirjutas Mart Raud.
2. augustil 2008
PEETER OLESK
Kakskümmend aastat tagasi, vastu suve 1988, avaldas Tartu Riiklik Ülikool, täpsemalt tema ühiskonnateaduste kateedrid üheskoos, paksu vihu ”Ühiskonnateaduste põhimõisted. Abivahend TRÜ üliõpilastele ühiskonnateaduste õppimiseks”. Paks see on, 161 lehekülge, millest viimane on trükitud tagakaane siseküljele. Mõeldud oli ta kasutamiseks ”nii üksikute ühiskonnateaduste eksamite eel kui ka marksismi-leninismi riigieksami eel” (tsiteerin kirjapilti – rotaprinttrükistes pidid ridade lõpud väljaspool taandridu olema kohakuti). Väheldane leksikon, jätk okupatsiooniaegsetele filosoofialeksikonidele aastaist 1965 ja ...85.
Kakskümmend aastat hiljem, vastu suve 2008, on Linnar Priimägi avaldanud leksikoni ”Reklaam & propaganda. Mõistevara” (Vara-abi), mille tutvustus leidub eespool (Äsja ilmunud! 19 06, 13:21) . Ka arvustus võib olla tutvustus. Niisuguseid kirjutas sageli professor Paul Ariste ja seda on teinud teisedki. Arvustus võib olla ka karvustus: näitad ära vead ning näitad ette, mis on õige. Kuid arvustus võib olla ka analüüs – käsitled seda, mida on raamatus juba uuritud, teisiti kui tolles raamatus.
Siinkohal jään ma mitme tule vahele. Valisin Linnar Priimäe raamatu suhtes Eesti mõtte kahekümneaastase arenguloo markeerimisel välja kaks märksõna, nimelt ”ideoloogia” ja ”natsionalism”. Nõukogude korra ajal ja all polnud kumbki sõna defineeritud kuskil fundamentaalselt samas tähenduses nagu näiteks ”prooton” või ”vesinik”. Nad olid ideologiseeritud algusest peale ja nii järgneb ka paksus vihus märksõnale ”IDEOLOOGIA” – ”termin võeti esmakordselt laialt kasutusele K. Marxi ja F. Engelsi poolt.” See pole mingi definitsioon, meie ees on kõigest viide termini funktsionaalsele ajaloole.
Linnar Priimäe raamat on üles ehitatud nagu tesaurus, rohkete siseviidetega. Lk. 52 sõnastab ta, et ”ideoloogia on suletud paradigma”. See juba on definitsiooni moodi, ehkki on samuti funktsionaalne, mõistetav tesauruse sees ja mitte üldiselt. Linnarlikult vaatekohalt on ”ideoloogia” sarnane doktriini ja dogmaga. Ta on seda, kui jutt käib fundamentalismist. Ta pole seda, kui peame silmas kohanemist. Ja kuna me enamasti kohaneme, siis on meie ideoloogia avatud paradigma!
Leheküljel 74 fikseerib ”Ühiskonnateaduste ...”, et ”NATSIONALISM – tähistab marksistlikus ühiskonnakäsituses nii ...”. Jätan kõrvale küsimuse, kui palju ühiskonnakäsitusi üldse on olemas. Ka selle, kas näiteks mustlaste endi meelest nemad on natsionalistid. Võtan kõrvale Linnar Priimäe lause, et ”natsionalism (marurahvuslus) on isolatsionistlik kollektiivne meelsus, mis ”meie”-tunde seob konkreetse rahvuse ideoloogiaga” (lk. 90-91). Ühendades selle lause määratlusega ”ideoloogia” kohta saame, et rahvuslus on loomuldasa ikkagi hermeetiline. Soojussurmalik. Mis oleks ses suhtes aga ”soojuselav”?
Kahtlemata on Linnar Priimäe raamat väga pikk samm edasi. Väga pikk. Kui nii, siis miks on sellest raamatust lugeda absurdselt vähe? Alates küsimusest, kus see raamat on müügil, kui palju ta maksab jne. Kuni näiteks küsimuseni, kui palju meil sääraseid tesaurusi on vaja ja millistega on eriti kiire.
Alati on võimalik olla põhjalik. Näikse küll, et Interneti universum tahab teha meid pealiskaudseteks. Raamat ees või taga – kelle asi?
Või ”kulle esi”, nagu kirjutas Mart Raud.
2. augustil 2008
PEETER OLESK
Tellimine:
Postitused (Atom)