”Tôehetkest” on saanud isesugune mängusôna. Ükski meist ei ela ilma hetketa. Mitte sekunditki. Rangelt vôttes ei saa me eksisteerida ka väljaspool tôe pidevust, sest näiteks meie tervis on tôde. Verega ei vaielda. ”Tôehetk” kujundina tähendab seda, et tôde tuleb jagada. Mitte pooleks, vaid ka teistele.
Kui mulle kirjutatakse aga ette ”Kultuuri tôehetk”, siis eeldatakse, et ma pole ammu käinud peegli ees, aga peaksin seda tegema. See ongi väga alverlik (nagu ka sangalik) motiiv: ”Mis küsib elulahkmel heitlik maru!/ Kuid sina enesele annad endast aru.”. Luuletusest ”Tähetund” (1965). Pöörake tähelepanu tôsiasjale, et esimeses värsis puudub küsimärk, tema funktsioonis on hüüumärk.
Saan asjast aru nii, et ühenduses Kultuurkapitaliga on tulnud kôneks 4 probleemi. Need on: (a) Kultuurkapitali rahastamise alused olukorras, kus maailm peab hakkama elama kokkuhoidlikumalt, (b) Kultuurkapitali rahade senine jaotus valdkonniti üle kultuuri ja mis see enesega kaasa on toonud, (c) Kultuurkapitali kui iseseisva institutsiooni tulevik ehk mida teha edasi ja (d) kultuuri enda perspektiiv. Kes peab sôna vôtma ehk millal hakkab kanaarilind kaevanduses tööle?
Kôik need probleemid on äärmiselt praktilised – ehkki mitte ainult. Kultuurkapitali rahade seotus hasartmängude vôi joomisega on olnud küsimuse all juba Eesti Vabariigi algusest peale. 2 protsenti SKP-st riigikaitsele seevastu on joomisest vaba; ta on ühiskondliku kokkuleppe tagajärg. Kui me tahaksime sedasama vabadust ka kultuuri suhtes, siis on vaja uut lepet, milleks kulub mitu aastat ränka tööd ja tülisid. Kuni seda lepet pole, on vale hakata Kultuurkapitali ta senisel kujul lôhkuma. Oluline on anda vastavale tööle kuuldav stardipauk.
Ei ole juhtunud kuulma, et säärane pauk oleks kôlanud. Kuid jagagem probleem tervikuna sellegipoolest jooksuradadeks. Neist üks puudutab meist igaüht ja nimelt: mismoodi on inimese loomisvôime tagatud ka halbadel päevadel, so. siis, kui asi ei lähe. Kas sulg ei jookse vôi sind ei avaldata vôi selle eest ei maksta. Teiste sônadega – mida teha siis, kui sa oled pensionär enne vastavat iga, kusjuures sa ei tea, kauaks. Kirjaniku palga môte seisnebki selles, et ka tühjadel aastatel oleks süüa siiski oma leib. Ma ei keela seda môtet teistelegi aladele, ajakirjanikud kaasa arvatud. Kuid kas näiteks ajakirjanik jagab siis oma vabadust ka minuga? Vastus on selge ei. Toimetuse töötajana on tal oma kannikas kindlustatud, kuigi ta kôht on endiselt tühi.
Teine asi on suured rajatised nagu näiteks ERM Raadil. Kultuur ise ei teeni selle pealt midagi. Teenivad ehitajad. Teenivad ka pärast Raadit ehk tol ajal, mil hakatakse ehitama Rahvusooperi uut saali. Raha niisuguste ehitiste püstitamiseks peab olema riikliku sihtprogrammi osa, mis reaalselt oleks ka reserveeritud ehk konkurentsi alt väljas.
Selle asemel, et taolised asjad ilma kirgedeta vabalt lahti rääkida, on nad räägitud kirglikult kinni. Kes vastutab? Piltlikult öeldes ei keegi.
Kas tôesti me oleme jôudnud selleni, et kôige parem on küüditada ennast ise?
Tähtveres 28. septembril 2008
PEETER OLESK
28. sept 2008
18. sept 2008
Päeva mõte: Ikka Ansipist
Kui Siim Kallas jättis Andrus Ansipile peaministritooli, nägi meie ajakirjandus kogenud munitsipaalpoliitikul suurt šanssi nihutada nii Reformierakonna kui ka Eesti poliitika pisut tsentri suunas ja muuta sotsiaalsemaks. Nüüd leitakse, et Kallas peaks tagasi tulema, sest üksnes tema suudab veel oma puuduva „reformierakondliku liigse künismita” Ansipi käest riigi päästa. Tule taevas appi!
10. sept 2008
Tõest vale riigis
Enamik artikleid ja muidu-arvamisi Kultuurkapitalist jääb allapoole arvustust väga lihtsal pôhjusel: nad ei ava protsesside anatoomiat ega ulatust, vaid on hüsteerilised. Nendele, kes osatasid näitlejate turismi, soovitan lugeda Ants Eskola raamatut "Näitleja on ajastu lühikroonika. Mälestused" (Tallinn, 1986), eriti lehekülgi 142-150; 179-180; 182-183 ja 197-199.
Kuid, minemata isiklikuks: pärast Kultuurkapitali kallal ôiendamist on ootuspärane, kui minnakse Eesti Teadusfondi ja kôikide niisuguste kapitalide kallale, mille kaudu toetatakse teadust. See on kurb ennustus, aga vist ka ümberlükkamatu, sest eeloleva talve külmust kartes on pôhjust küsida: kust, kelle arvelt vôetakse rahad kütte jne. eest tasumiseks? Kusjuures küte ja elekter on veel küsimuse lihtsam pool. Me vôime koondada töökohti ja tômmata väljaminekuid koomamale. Surm koondab meid nii ehk naa. Me ei saa aga koondada Eesti kultuuri, sest kehtiva pôhiseaduse môttes tähendab see riigi reetmist.
Vale riigi reetmine tähendab tôe omaksvôtmist.
Tähtveres 10. septembril 2008
PEETER OLESK
Kuid, minemata isiklikuks: pärast Kultuurkapitali kallal ôiendamist on ootuspärane, kui minnakse Eesti Teadusfondi ja kôikide niisuguste kapitalide kallale, mille kaudu toetatakse teadust. See on kurb ennustus, aga vist ka ümberlükkamatu, sest eeloleva talve külmust kartes on pôhjust küsida: kust, kelle arvelt vôetakse rahad kütte jne. eest tasumiseks? Kusjuures küte ja elekter on veel küsimuse lihtsam pool. Me vôime koondada töökohti ja tômmata väljaminekuid koomamale. Surm koondab meid nii ehk naa. Me ei saa aga koondada Eesti kultuuri, sest kehtiva pôhiseaduse môttes tähendab see riigi reetmist.
Vale riigi reetmine tähendab tôe omaksvôtmist.
Tähtveres 10. septembril 2008
PEETER OLESK
2. sept 2008
Laokiloleku revisjon
Ônnitleti mindki kooliaasta alguse puhul. Kuna see algus langeb kokku sügise tulekuga, siis vôtsin ônnitlused vastu, sest mulle meeldib ”sügis, suve surm” (Puškin). Vähem meeldib mulle vaadata üle, kuhu me siis oma iseseisvusega oleme välja jôudnud.
Ühtpidi on see küsimus filosoofiline, teistpidi puhtpraktiline. Ma ei arva, et vastuvôetus Euroopa Liitu oli probleemideta ideaal. Ta oli poliitiline inerts, mis, nagu teada, mingil ajahetkel raugeb. Kui ühtne on Euroopa Liit, see on segane edaspidigi ja niikaua, kuni jääb lahtiseks, mil määral kuulub Euroopasse Venemaa. Hetkel ja ma olen isegi romantik, kui pakun, et see hetk kestab vähemalt 10 aastat, määravad Euroopa terviklikkuse Georgia Nôukogude Liidu aegsed piirid ja Venemaa vahekorrad Kesk-Aasiaga. Lihtsameelne oli kujutleda, et Nôukogude Liit kui kurjuse impeerium lagunes 1991 nagu doominomajake. Nôukogude Liit laguneb aeglaselt ega mitte sugugi eksponentsiaalselt.
Meisse puutub see mitmel viisil, kaasa arvatud küsimus, millal tuleb Venemaa Muhu väinadesse tagasi. Omalt poolt olen algusest peale arvanud, et tuleb teha kôik, mis vôimalik, et ta tuleks tagasi vôimalikult hiljem, sest seda, et ta tagasi ei tuleks, me takistada ei saa. ”See siin/ on elu viimne kaitseliin”, nagu kirjutas troostitult vähihaige August Sang talve tulekul 1968. Kuid me ei tohi elada hirmul. Me peame nägema protsesse laiemalt ja järelikult môistma, kuidas Venemaa vôib olla Euroopa lôhkuja. Venemaa on tahtnud nôrka Kaukaasiat, kus praegu on tugev üksnes Azerbadžiaan. Môeldav, et too riik ongi järgmine rünnakualune. Venemaa on tahtnud nôrka Balkanit ja tôepoolest – Balkan ei ole tugev.
Ent stopp! Rumalus oleks Venemaad demoniseerida. Siit küsimus: miks me tunneme Venemaad ainult jupiti ning rahuldume sellega? Eesti iseseisvus sôltub olukorrast Venemaal kôige otsesemalt. Korduvalt on mulle väidetud, et Venemaa on tugev ainult ajutiselt. Kas see ajutisus on pikem kui Eesti iseseisvus?
Mul pole riiulis ôpikut, kus leiduks vastus. Saan vastata omast peast. Gruusia terviklikkust Gruusia NSV piires taastada ei saa. Eesti Vabariigi terviklikkust praegustes piirides saab kaitsta. Muu seas rôhutades mistahes foorumil: Venemaa restruktureerib Nôukogude Liitu oma kasuks.
Tähtveres 2. septembril 2008
PEETER OLESK
Ühtpidi on see küsimus filosoofiline, teistpidi puhtpraktiline. Ma ei arva, et vastuvôetus Euroopa Liitu oli probleemideta ideaal. Ta oli poliitiline inerts, mis, nagu teada, mingil ajahetkel raugeb. Kui ühtne on Euroopa Liit, see on segane edaspidigi ja niikaua, kuni jääb lahtiseks, mil määral kuulub Euroopasse Venemaa. Hetkel ja ma olen isegi romantik, kui pakun, et see hetk kestab vähemalt 10 aastat, määravad Euroopa terviklikkuse Georgia Nôukogude Liidu aegsed piirid ja Venemaa vahekorrad Kesk-Aasiaga. Lihtsameelne oli kujutleda, et Nôukogude Liit kui kurjuse impeerium lagunes 1991 nagu doominomajake. Nôukogude Liit laguneb aeglaselt ega mitte sugugi eksponentsiaalselt.
Meisse puutub see mitmel viisil, kaasa arvatud küsimus, millal tuleb Venemaa Muhu väinadesse tagasi. Omalt poolt olen algusest peale arvanud, et tuleb teha kôik, mis vôimalik, et ta tuleks tagasi vôimalikult hiljem, sest seda, et ta tagasi ei tuleks, me takistada ei saa. ”See siin/ on elu viimne kaitseliin”, nagu kirjutas troostitult vähihaige August Sang talve tulekul 1968. Kuid me ei tohi elada hirmul. Me peame nägema protsesse laiemalt ja järelikult môistma, kuidas Venemaa vôib olla Euroopa lôhkuja. Venemaa on tahtnud nôrka Kaukaasiat, kus praegu on tugev üksnes Azerbadžiaan. Môeldav, et too riik ongi järgmine rünnakualune. Venemaa on tahtnud nôrka Balkanit ja tôepoolest – Balkan ei ole tugev.
Ent stopp! Rumalus oleks Venemaad demoniseerida. Siit küsimus: miks me tunneme Venemaad ainult jupiti ning rahuldume sellega? Eesti iseseisvus sôltub olukorrast Venemaal kôige otsesemalt. Korduvalt on mulle väidetud, et Venemaa on tugev ainult ajutiselt. Kas see ajutisus on pikem kui Eesti iseseisvus?
Mul pole riiulis ôpikut, kus leiduks vastus. Saan vastata omast peast. Gruusia terviklikkust Gruusia NSV piires taastada ei saa. Eesti Vabariigi terviklikkust praegustes piirides saab kaitsta. Muu seas rôhutades mistahes foorumil: Venemaa restruktureerib Nôukogude Liitu oma kasuks.
Tähtveres 2. septembril 2008
PEETER OLESK
Päeva mõte: Öölaulupeost
Tõnis Mägi oma lauluga pani tuhanded nutma isamaa pärast. Kui palju suurem laulja peab olnud olema Maria Callas, kes "Traviatat" lauldes pani miljonid nutma ühe võõra haige naise pärast!
Tellimine:
Postitused (Atom)