Selle kirjutise mõtete katalüsaatoriks said kaks väikest sündmust: kohtumine Endel Uigaga Tallinnas ja ära jäänud Berliini müüri varisemise meenutuskonverents UNESCOs.
Endel Uiga hinnang 1944. aasta sügisele
4. oktoobril kohtusin Tallinnas oma ammuse sõbra Endel Uigaga (20 aastat tutvust), kes oli Ameerikast tulnud järjekordsele kodumaareisile. Endel Uiga peaks kodumaisele lugejale olema küllalt tuntud, sest Eesti elu jälgijana võtab ta ka Eesti ajakirjanduses sõna. Kahjuks avaldatakse teda harva ja kärbitult, kuigi tema arvamus vääriks tähelepanu.
Tartumaalt pärit Endel Uiga (*1918) lõpetas 1943. aastal Tehnikaülikooli, mobiliseeriti seejärel Saksa sõjaväkke ning võttis ohvitserina võitlustest Kuramaal osa peaaegu sõja lõpuni. Suurema osa sõjajärgsest ajast on ta elanud insenerina ja seejärel pensionärina USA idarannikul New Yorgi lähedal New Jerseys.
Tahtsin seekord sõbralt üle küsida mõnda seika tema elust ja tema arusaamisi 1944. ja 1989. aastast. Üks minu küsimusi puudutas Otto Tiefi valitsust 1944. aasta septembris: kuivõrd teadsid Saksa sõjaväes võitlevad eesti sõdurid Otto Tiefi valitsusest ja kas sellega seostati ka mingeid reaalseid lootusi?
Endel Uiga vastus oli selline: 1944. aasta augustis-septembris valitses üldine segadus ja informatsioonipuudus. Mõnes väeosas võis ju olla informatsiooni rohkem, aga Endel Uiga ei teadnud 1944. aasta septembris Otto Tiefi valitsusest midagi. Võideldi bolševismi vastu, isegi küsimata endalt, mis saaks Hitleri võidu korral. Selge oli, et Saksa võimud käsitasid Eesti Vabariigi Rahvuskomiteed vaenlasena. Sakslased hoidsid siinkandis enda käes ainult strateegiliselt olulisi rindelõike, mida nad veel kaitsta suutsid – Sõrvet ja Kuramaad.
Endel Uiga hinnang 1989. aastale
Teine vestlusteema oli seotud 1989. aasta sügisega. Ilmuma on hakanud Lääne poliitikute mälestused, millest ühemõtteliselt selgub, kui tähtis oli Läänele Gorbatšovi toetamine ja loodetav Saksamaade ühendamine. Viimase eesmärgi saavutamiseks oldi valmis loobuma kõigest muust, ka Baltimaade iseseisvusnõuete toetamisest, eriti veel, kuna püsis küllalt põhjendatud lootus, et Nõukogude Liit demokratiseerub sammhaaval, kui ainult Gorbatšov säilitab juhi positsiooni.
Baltimaade iseseisvusnõuded olid tolles kontekstis Lääne suurele poliitikale tüliks ja ristiks kaelas. Paadikõigutajad ja tülitekitajad – need olid sagedased hinnangud, mida meie poliitkõnelejatele Läänes 1989. ja 1990. aastal peetud konverentsidel ja kodanikefoorumitel anti. Baltimaade küsimuse püstitamine selliste konverentside päevakorrapunktina nõudis vahel päris palju veenmist, juba kokku lepitud lõppkommünikeede sõnastuses muutus Baltimaade punkt tihti kokkulepitust lahjemaks või kadus hoopis. Tülitekitajaiks (troublemakers) nimetati ka Baltimaade rahvarinnete kõnelejaid. See kõik on ka minu isiklikus kogemuses tallel, kuigi ei puudunud ka edu.
Praegu on palju selgem kui 1989. ja 1990. aastal, et Lääne suurriikide mõjukad poliitikud oleksid rahulikult leppinud Baltimaade jäämisega Nõukogude Liidu koosseisu. Päris õnn, et me seda 1989. ja 1990. aastal ei teadnud, kuigi kahtlusi oli.
Endel Uiga ütles, et Ameerika eestlaste hulgas on esindatud ka selline arvamus: Eesti (ja ka Läti) Kodanike Komiteede liikumist juhiti Ameerikast, seda rahastati heldelt Ameerikast ning selle eesmärgiks oli takistada Ülemnõukogul vastu võtta iseseisvuse väljakuulutamise või Eesti Nõukogude Liidust väljaastumise otsust.
Kui USA soovis kontrollida ja modereerida Eesti poliitika võimalikke samme iseseisvuse suunas, siis sobis sellise taotluse kattevarjuks eriti hästi väide, et Ülemnõukogu võimalik iseseisvumisotsus võib tähendada okupatsiooniorganite tunnustamist, millega katkeks Eesti Vabariigi järjepidevus.
Eestis aetud poliitikat tuleks sagedamini võrrelda Leeduga, kus ei tulnud kõne allagi Leedu okupatsioonieelsete piiride taastamine. Leedu kasutas iseseisvumiseks Nõukogude süsteemi seisukohalt legaalseid institutsioone, aga sellest hoolimata on Leedu Vabariik sõjaeelse riigiga rahvusvahelise tunnustuse mõttes sama järjepidev kui Eesti või Läti, selle vahega, et Eesti ja Läti on oma järjepidevat territooriumi kaotanud ja Leedu järjepidevusetut territooriumi koos Vilniusega juurde võitnud. Järjepidevus või -pidevusetus pole ühemõtteliselt seotud Eesti Kongressi või Ülemnõukogu–Rahvarinde iseseisvumisstrateegiate erinevusega.
Muidugi ei arva mina ega ka Endel Uiga, et Eesti Kongressi ja Eesti Komiteesse valitud patrioodid läksid sinna selleks, et pidurdada Eesti iseseisvumist. Kindlasti ülivaldavalt ülivastupidi. Aga kui lugeda Eesti Kongressi deklaratsioone, mis nõudsid okupatsiooni lõpetamist ja Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastamist, siis jääb õhku küsimus: kas pidi see toimuma justkui iseenesest, et nüüd anname teada: okupatsioon lõppegu, ja et siis nii lähebki?
Ma ei soovi Eesti Kodanike Komiteede liikumise ning Eesti Kongressi osa kodanikeühiskonna aktiveerimisel ja Eesti Vabariigi juriidilise staatusega seotud asjaolude rõhutamisel pisendada. Aga lootus demokraatlike riikide mittetunnustamispoliitikale, millega algab Eesti Kongressi 1990. aasta 11. märtsi deklaratsioon, polnud tolle ajani tulemust andnud, ning selle poliitika jätkumine oli just tol ajal suures ohus; tähtsam oli mitte kõigutada Gorbatšovi paati ega talle tüli teha.
Endel Uiga järeldus tolle aja kohta oli selline: Eesti Kongress oleks võinudki jääda kordama deklaratsioone Eesti Vabariigi jätkuvast edasikestmist de jure, aga de facto saavutamine oleks jäänud deus ex machina hoolde, kuni Lääne suured, eelkõige USA, vaatavad, milliseks rahvusvaheline olukord kujuneb.
Kutse Pariisi
Oktoobri keskel vahendas Eesti saatkond Pariisis mulle kutse Berliini müüri varisemise 20 aasta meenutuskonverentsile, mis pidi toimuma 27. oktoobril UNESCO peakorteris Pariisis. Konverentsi põhikorraldajaks pidi olema Saksamaa suursaatkond Pariisis.
Hakkasin juba korraldama oma sõnavõtu mõtteid, teades, et pikalt rääkida pole võimalik. Kindlasti oleksin maininud Balti teed kui rahumeelse iseseisvumise poliitilist programmi ning Balti ketti kui selle programmi üht mõjuvaimat välist avaldust, aga oleksin vihjanud ka baltlaste hirmudele ja kahtlustele, et meid määratakse jälle ooterežiimile, kui see oleks olnud sobiv hind Saksamaade ühendamise eest. Järjekordses ooterežiimil istumises oleks võinud kaduma minna koguni mittetunnustamispoliitika lohutuski, kuigi me tookord seda eriti ei osanud karta.
Berliini müüri läbipääsud Ida-Berliinist Lääne-Berliini avati 9. novembril 1989, väidetavalt ühe DDR-i parteiladvikusse kuuluva tegelase korraldusest valesti arusaamise (või tahtliku valearusaamise) tõttu. Aasta pärast olid Saksamaad ühinenud.
On isegi natuke kummaline, et Pariisi meenutuskonverents jäi sel korral ära. Nädal pärast nõusoleku andmist sain teate, et korraldajatel pole õnnestunud Kesk-Euroopast leida piisaval hulgal asjatundlikke kõnelejad. Just sel ajal olid päevakorral Tšehhi Vabariigi kõhklused Euroopa Liidu Lissaboni leppe ratifitseerimisega seoses: Tšehhi Vabariik nõudis endale eriklauslit, et tal ei tule karta kahjunõudeid sõja järel Tšehhoslovakkiast välja saadetud kolme miljoni sudeedisakslase mahajäänud varade eest. Võib arvata, et potentsiaalset tšehhi kõnelejat oleksid erutanud teisedki teemad peale rõõmu Berliini müüri varisemise üle.
1989. ja 1990. ei olnud sugugi nii ühemõtteliselt demokraatia, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse edenemise aastad kui me tookord tahtsime loota. Missuguseid kokkuleppeid Lääs oleks soostunud Nõukogude Liiduga tegema Lääne-Euroopa põhiprobleemi – Saksamaade ühinemise – nimel, sellest me loeme võib-olla järgmistes poliitikute ja diplomaatide mälestuste köidetes.
Aga Eestiski olid kujutlused iseseisvusega seatud piiridest veel segased. Igatahes on veider, et äsja taasiseseisvunud Eesti välisminister Lennart Meri kutsus 1991. aasta sügisel USA presidenti George Bush seniori Kamtšatka kalarikastele jõgedele safarile.
Balti kett Stuttgarter Zeitungis
Augustis oli “Kesknädalas” väike sõbralik arusaamatuste klaarimine minu ja Trivimi Velliste vahel Balti keti idee autorsuse ja keti korraldamise küsimuses (“Kesknädal” 29. juuli ja 19. august). Mul on hea meel Trivimi Velliste mööndusest, et Balti keti oleks Rahvarinne korraldanud ka ilma teiste organisatsioonide toeta, kuigi raskusi oleks ehk olnud rohkem. Teiste organisatsioonide – kõige vähem Muinsuskaitse Seltsi – välistamine Balti keti organiseerimisest polnud kindlasti Rahvarindes mõtteski. Vastupidi, koostöö toimis kõigi ühiseks eduks ja Baltimaade rahvaste iseseisvuspüüdluste edendamiseks.
On päris uhke tunne, et saksa ajakirjaniku Hannes Gamillschegi leheküljepikkune meenutuskirjutis Balti ketist ilmus 18. juulil “Stuttgarter Zeitungi” rubriigis “20 aastat müüri varisemisest”. Artikli pealkirja “Die wunderbare Stunde vor der Freiheit” (“Imeväärne tund enne vabadust”) on Gamillscheg võtnud intervjuust minuga, aga tegelikult kuulub see lause poolakale Adam Michnikule (“Kõige ilusam hetk on tund enne vabadust”).
Gamillschegi artiklis saavad teiste hulgas sõna Marju Lauristin, Peeter Tulviste, Trivimi Velliste. Artiklis on väiksemaid vääritimõistmisi, aga üldtoon on minu meelest õige. Muuseas nimetab Gamillscheg Balti inimketti teise nimega “Balti teeks” ja avaldab tunnustust 1989. aasta mais peetud Baltimaade rahvarinnete “Balti Assamblee” (“Baltische Versammlung”) iseseisvusnõudele.
See taust on tähtis, et mõista Trivimi Velliste järjekordselt väljendatud de jure argumentatsiooni ning selle seost Endel Uiga arvamusega. Gamillscheg vihjab, et rahvuslik üksmeel lõppes ja lahkhelid algasid sellest punktist, kus tuli otsustada, kuidas iseseisvus saavutada. Gamillschegi järgi oli Rahvarinde seisukoht: tuleb kasutada nõukogulikke struktuure ja Ülemnõukogus saavutatud antikommunistlikule enamusele toetudes Nõukogude Liidust välja astuda.
Kuidas oleks selle hetke saabumisel ilma Eesti Komiteeta sõnastatud iseseisvusotsus, seda me täpselt ei tea (midagi võib arvata 20. augusti arutelude ja Leedu eeskuju põhjal), aga Nõukogude süsteemi struktuuride kasutamise osas vastab Gamillschegi väide tõele.
Gamillscheg refereerib intervjuud Vellistega ulatuslikult (kaks järgnevat lõiku).
“Niiviisi oleksime okupatsiooni tagantjärele legaliseerinud,” on selle vastu Velliste, kelle pagulusest mõjutatud rahvuslik Muinsuskaitse Selts asus vastupidisele seisukohale. “Me ei saanud Nõukogude Liidust välja astuda, kuna me polnud sinna kunagi astunud. Me olime okupeeritud.” Velliste tõlgenduses pole Balti riigid “mitte kunagi lakanud olemast”. Seetõttu alustasid Velliste ja tema abilised “Eesti kodanike” (jutumärgid Gamillschegilt) registreerimist. Paljud kõhklesid. “Ma ei saanud garanteerida, et iseseisvusvõitlus ei lõpe veresaunaga, ma sain vaid ütelda: mul on põhimõtted,” paneb Velliste asjad paika. Kodanikud valisid “Eesti Kongressi” (jutumärgid Gamillschegilt), Ülemnõukogu vastuparlamendi.
Velliste jaoks ei ole 20. augusti 1991 iseseisvuskuulutus vabariigi sünnitund. --- Tema jaoks on selleks 5. oktoober kaks aastat hiljem [peaks olema: aasta hiljem] kui esimeste valimiste järel parlament kokku tuli.
Vellistel on niisiis oma isiklik argumenteeritud iseseisvumise kuupäev, nagu mõnel on selleks Vene vägede väljaviimise lõpp 1994. aastal. (Seegi leiab artiklis mainimist.) Igaühel võivad olla oma rõhuasetused.
Aga meil on nüüd ka veel üks paljudest kinnitustest, et kui Rahvarinde kindlaks põhimõtteks oli veresauna vältimine, siis oli ka põhimõttelisemaid põhimõtteid (ja mitte ainult Vellistel).
Toomas Hendrik Ilves 1988.– 1990. aastast.
President T. H. Ilves on mõneski kohas väljendanud oma iroonilisevõitu suhtumist meile nii tähtsasse mittetunnustamispoliitikasse. See oli poole sajandiga muutunud harva esitatavaks teisejärguliseks rituaaliks, millest praktilisi tagajärgi enam ei oodatud.
Intervjuus ajakirjale Diplomaatia (“Kui saabusid loomeliitude pleenumi materjalid, siis ma sain aru, et tulen Eestisse” – Diplomaatia, juuni/juuli 2008) on need kahtlused esitatud kontsentraadina, mis hästi läheb kokku Endel Uiga väidetega.
Intervjuu Ilvesega käsitleb aega, mil ta töötas “Vaba Euroopa” raadios Eesti toimetuse juhatajana. Noil aastatel kuulis ta Lääne poliitanalüütikutelt, poliitikutelt ja oma ülemustelt “Vabas Euroopas”, et “baltlased peavad ära lõpetama oma idiootlikud iseseisvuspüüdlused”.
Siin on väike valik tsitaate tollest intervjuust ilma pikema kontekstita (soovitan lugeda intervjuud ja taustaks ka Toomas Hendrik Ilvese raamatut “Eesti jõudmine”).
“... te peate jääma NSV Liidu koosseisu.”
“... ärge ometi hakake destabiliseerima Nõukogude Liitu.”
“Strobe Talbott --- kirjutas aastal 1989, et tuleb loobuda “aegunud mittetunnustamispoliitikast...””
“Prantsusmaa välisminister Roland Dumas ütles, et Prantsusmaa ei saa kuidagi toetada Balti riikide iseseisvust, sest niikuinii muutuvad nad siis Saksa kolooniateks.”
“Ükskord kutsuti Vaba Euroopa Eesti, Läti ja Leedu toimetuste juhatajad välja, mulle anti üks paber ja öeldi, et loe see läbi ja anna tagasi. Paberil oli kirjas uus pealiin: Eesti toimetus ei propageeri iseseisvust, vaid toetab alternatiivassotsiatsioonivorme NSV Liidu koosseisus.”
“... hoiak polnud positiivne. --- Kõik, mida tol ajal meile öeldi, pole lehtedesse võib-olla jõudnud, aga neid asju mäletatakse ikkagi – ning see võib olla veel palju hullem kui välja öeldud vastuolud” – selline on kokkuvõte.
“Alternatiivassotsiatsioon” ehk teise sõnaga liiduleping oli nähtavasti lahendus, mis oleks 1989. aastal olnud vastuvõetav nii Gorbatšovile kui ka Läänele. Kuid 1989. aasta kevadel võtsid Baltimaade rahvarinded avalikult kursi täielikule poliitilisele iseseisvusele. See kuulutati välja Tallinnas 13.–14. mail Eesti, Läti ja Leedu rahvarinnete Balti Assambleel.
Kui iseseisvumise suund Lääne välispoliitikale tol hetkel ei sobinud, siis tuleb ainult tunnustada USA välispoliitiliste manipulaatorite osavust: käremeelsemaid rahvuslikke meeleolusid, tärkavat rivaalitsemist ja de jure argumendi esikohale seadjaid loodeti nähtavasti kasutada selleks, et Eestis (ja ka Lätis) mõjutada massilist rahvaliikumist ning suunata valitav alternatiivparlament toimima USA-st modereeritud viisil.
Kas ja millisel määral see nii oli, sellest vaikivad teadjad nii kaua kui võimalik: kes oli väljaspool siseringi, see ei tea, ja kes oli sees, see ei räägi. Vaevalt usutav, et Eesti Komitee juhte mõjutati iseseisvust otseselt eitades, see oleks olnud liiga masendavas vastuolus Eesti Kongressi deklareeritud eesmärkidega. Aga igatahes satuvad kokkupandud puslepildis mingisugusegi loogika valgusse Eesti Komitee mitmed iseseisvumisprotsessi pidurdused (eriti vastuseis iseseisvusreferendumile ja püüd koostöös kommunistidega Rahvarinde üleminekuvalitsus kukutada).
Muidugi pole kahtlust, et Eesti Kongressi delegaatide valdav enamik uskus siiralt oma üllast missiooni, vähemalt nii kaua, kuni kerkisid kõhklused Kongressi efektiivsuses.
Baltimaade poliitika oli efektiivne
Mina pole kaugeltki ainus, kelle jaoks üleminekuaastate pilt ei lähe kokku ametlikuks deklareeritud ajalooga. Ajaloolised tähtpäevad panevad inimesi kõnelema-kirjutama avameelsemalt ja seetõttu võib juba 2014. aastal pilt olla selgem kui praegu. Kuigi vahepeal ilmub kindlasti veelgi õigustusajalugusid, ilmub ka Balti protsessist isiklikult vähem huvitatud poliitikute neutraalsemaid mälestusi.
Mõnikord on juba kahtluse alla pandud Baltimaade poliitilise aktiivsuse ajaloolise rolli tähtsus ning väidetud, et Baltimaad oleksid Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel iseseisvuse saanud nagunii. See oleks pole vigadeta.
Baltimaade iseseisvumispoliitikal ja Molotovi-Ribbentropi salapakti paljastamisel oli Nõukogude Liidu lagundamisel kindel osa, ka Vene Föderatsiooni iseseisvuskuulutuse katalüsaatorina. Seda esiteks.
Teiseks kinnitas Baltimaade iseseisvumine enne teisi liiduvabariike Eesti, Läti ja Leedu eristaatust Lääne silmis. Seda on teiste hulgas rõhutanud ka Eesti sõber Paul Goble. Edumaa polnud üksnes neli kuud ajavõitu, vaid edumaa oli eelkõige psühholoogiline. Just 20. august andis lääneriikidele võimaluse Balti riikidega diplomaatiliste sidemete taastamiseks, mitte nende loomiseks, nagu teiste endiste liiduvabariikide puhul. Seetõttu on just 20. august Eesti riigi järjepidevuse kinnitus.
P. S. Endel Uiga on seda teksti lugenud ja kinnitab e-kirjas, et jagab neid seisukohti ning peab artikli ilmumist väga vajalikuks.
MATI HINT
2. nov 2009
E-riigist intelligentseks riigiks
Eesti riik on kümmekond aastat lebanud e-riigi loorbereil. Paljud meie arvamusliidrid on juhtinud tähelepanu sellele, et innovatsioon riiklikul tasemel on soikunud. Ehkki elame just praegu innovatsiooniaastat, siis küsigem, missuguse uudse lahenduse või reformiga võiksime tänavu kiidelda!? Vaevalt võiks selleks pidada paralleeldemokraatia loomist nn mõttekodade baasil. Milliste põhimõtteliste uuenduste üle hakkaks rahvas hääletama 27. detsembril, nagu sai kevadel lubatud?!
Tegelikkuses näeme peamiselt vaid rahade lineaarset kärpimist, ka nende institutsioonide puhul, mis võiksid tuua arengukiirenduse, mida soikunud Eesti majandus nii kibedasti vajaks. Kummaline, et ka haridus- ja teadussfääri sunnitakse kokku hoidma, ehkki just nendest sõltub see, kas üldse ja millal Eesti tänasest majandusaugust välja ronida suudab. Sotsiaalsed töökohad on kahtlemata vajalikud, et vähendada eeloleval talvel ärakülmuvate asotsiaalide koguhulka, kuid riik peaks siiski eelkõige hoolitsema oma avangardi eest, kellel on potentsiaali ja (veel ka) soovi Eesti taas rajale aidata.
Oktoobri viimasel nädalal esitles TTÜ tarkvaraprofessor Kuldar Taveter raamatut, mille on välja andnud Massachusettsi tehnikaülikool, mille võiks ilma süümepiinadeta asetada objektiivses reitingus ettepoole kõigist nn klassikalistest ülikoolidest, sest just sealsete teadlaste töödel põhineb viimaste aastakümnete revolutsioon tehnoloogias ja teadusliku maailmavaate võidukäik vaimupimeduse üle. Professor Taveter koos oma partneriga Melbourne’ist on teosega ületanud selle kõrge künnise, mis muudab teadlase isikliku idee uueks sõnaks globaases teaduses. Kas või intelligentse kodu vormis, kus inimene ja tehisintellekt toimivad teineteist täiendavate loomulike partneritena.
Mõeldes täna Eesti e-riigi viimase aja kurvale saatusele loodan veel, et siinsedki otsustajad üritavad ükskord välja tulla oma konservatiivsest kärpimisloogikast, et hakata looma alust uuele kasvule just nende innovatiivsete ideede varal, mida Eesti teadlased on juba esitanud või kohe valmis looma. Paraku, nende hingetoru koomale tõmmates suretame viimsegi lootuse, et tänast nukrat seisu üldse kunagi ületaksime.
Tegelikkuses näeme peamiselt vaid rahade lineaarset kärpimist, ka nende institutsioonide puhul, mis võiksid tuua arengukiirenduse, mida soikunud Eesti majandus nii kibedasti vajaks. Kummaline, et ka haridus- ja teadussfääri sunnitakse kokku hoidma, ehkki just nendest sõltub see, kas üldse ja millal Eesti tänasest majandusaugust välja ronida suudab. Sotsiaalsed töökohad on kahtlemata vajalikud, et vähendada eeloleval talvel ärakülmuvate asotsiaalide koguhulka, kuid riik peaks siiski eelkõige hoolitsema oma avangardi eest, kellel on potentsiaali ja (veel ka) soovi Eesti taas rajale aidata.
Oktoobri viimasel nädalal esitles TTÜ tarkvaraprofessor Kuldar Taveter raamatut, mille on välja andnud Massachusettsi tehnikaülikool, mille võiks ilma süümepiinadeta asetada objektiivses reitingus ettepoole kõigist nn klassikalistest ülikoolidest, sest just sealsete teadlaste töödel põhineb viimaste aastakümnete revolutsioon tehnoloogias ja teadusliku maailmavaate võidukäik vaimupimeduse üle. Professor Taveter koos oma partneriga Melbourne’ist on teosega ületanud selle kõrge künnise, mis muudab teadlase isikliku idee uueks sõnaks globaases teaduses. Kas või intelligentse kodu vormis, kus inimene ja tehisintellekt toimivad teineteist täiendavate loomulike partneritena.
Mõeldes täna Eesti e-riigi viimase aja kurvale saatusele loodan veel, et siinsedki otsustajad üritavad ükskord välja tulla oma konservatiivsest kärpimisloogikast, et hakata looma alust uuele kasvule just nende innovatiivsete ideede varal, mida Eesti teadlased on juba esitanud või kohe valmis looma. Paraku, nende hingetoru koomale tõmmates suretame viimsegi lootuse, et tänast nukrat seisu üldse kunagi ületaksime.
26. okt 2009
Ühes Keskerakonnaga võitis mõistus
Oleme viimasel ajal näinud läbipõlenud inimesi, piinavat nälga ja vaevatud nägusid. See ongi masu. Ja Savisaar on näidanud, et ta hoolib inimestest, lihtsa rahva mured lähevad talle korda.
Nüüd päris ajaleht Kesknädal minult enne valimisi, mida ma arvan praegusest linnavalitsusest ja linnapeast, kas sama seltskond võiks veel neli aastat jätkata? Oma vastuses jäin kriitiliseks, sest mulle tulid korrapealt meelde mõningad Edgar Savisaarega seonduvad küsitavused, tema imelikud väljaütlemised ja tavaloogikasse mitte mahtuvad teod. Kuid Eesti poliitilist maastikku ja tipp-poliitikuid tuleks vaadata perspektiivis, näha nii häid kui halbu külgi – seda nimetataksegi kriitiliseks analüüsiks. Elu on pidevas muutumises: kord on üks poliitik muinasluule uurija, kes geniaalselt leiab isegi kindakirjadest enne ajaloo koidikut toimunud kosmilise katastroofi jälgi. Teisel ajal on tal vastupidine roll: temast on saanud pururikaste jõmmide kasusid jäägitult kaitsev riigiisa, kellelt soliidsed Eesti kindralid ei taha isegi aumärke vastu võtta. Just selline on paljude poliitikute saatus.
Pärast valimisi aga paistab Keskerakonna pale hoopis uues valguses. Rahvas on praegusest valitsusest totaalselt tüdinenud – seda näitas Tarandi võit eurovalimistel. Kuid Tarand pettis valijate ootusi ja läks meie musta pesuga Euroopasse ärplema, kaevates Euroopa onudele Savisaare, “meie Berlusconi” peale – on reegel, et rahvad ei taha oma sisetülisid võõraste ette tuua.
Nüüd võitis siis ülivõimsalt Keskerakond – suurima ülekaaluga iseseisvusaegstel valimistel üldse. Seda isegi hoolimata sellest, et kogu ajakirjandus töötas nende vastu. Nii ei saanud näiteks Toomas Vitsut end ajalehes rünnakute eest kaitsta isegi oma raha eest. Ja kõigest hoolimata tegi Keskerakond ära.
Mis juhtuks, kui ka 2011. aasta parlamendivalimised kujunevad protestivalimisteks ja Keskerakonda saadab riigi tasandil samasugune edu? See tekitaks suure segaduse ministeeriumide ja muude riigiametite palgaliste nupukeste seas. Ma mõtlen noori ametnikke, kelle elu on siiani kujunenud ühe kindla malli järgi: kõigepealt, veel väga noores eas, astutakse “valgesse” korporatsiooni või seltsi. Seal tegelevad sinuga vanemad seltsikaaslased, edutavad ülespoole. Siis astub selline hüpiknukk juba “valgesse” parteisse. Valgest läheb asjalik karjerist ikka valgesse. Õllelauas, kusagil omasuguste seas ei tee nad muud, kui kiruvad Savisaart. Kui võitis president Rüütel, siis tahtsid needsamad traatnukud Eestist emigreeruda. Kui nüüd võitis Savisaar, siis kõlas juba ettepanekuid end Tallinnast fiktiivselt välja registreerida, et oma maksuraha mitte linnavalitsuse kätte jätta. Vingumokad ei ole kunagi rahul, aga rahvale kätt ette panna ei saa.
Keskerakonna võidu puhul algab riigiaparaadis puhastus, omaette eetiline revolutsioon. Haridus hakkab maksma. Põhjust on väriseda neil kümnetel nõunikel, kes kogu elu kirjutavad oma CV-sse “kõrgharidus lõpetamisel”. Ühtäkki saavad nad aru, kui vähe on tegelikult võimu poliitilisel ringkäendusel, õllelaua teklitega sõpradel ja ebaakadeemilisusel. Kultuuriministeeriumigi tulevad tagasi Raivo Palmaru ajad. Palmaru on meediadoktor, kes likvideeris selle korra, mis valitses tema eelkäijate ajal – mil nõunikuks sai kord isegi keegi esmakursuslasest tütarlaps.
Põhjust on tunda ebamugavalt niihästi Euroopa ainsal keskharidusega kantseleijuhil (uuri Kadriorust!) kui ka Euroopa ainsal kultuurilehe keskharidusega peatoimetajal. Tõepoolest, mina ootan Palmarut ja akadeemilisust!
Eesti on väga keskhariduse-keskne maa, kui vaadata poliitilisi kulissidetaguseid. See mõjutab meie konkurentsivõimet pidevalt. Teine asi, mis Eestis haruldast on, on see lõputu linna ja riigi vastandamine. Saame aru, et Ansip ja Savisaar ei saa muud teha, kui jageleda piirikraavide pärast. Andres ja Pearu, see ongi just eestlase arhetüüp. Savisaar (all-linn) on pahane, et riik ei toeta linna euroraha-projekte. Ansip on pahane, et Savisaar lööb lärmi pensionide pärast, mida Reformierakond justkui langetavat.Aga see on tüüpiline poliitiku jutt. Ega siis pensionide vähendamine ei toimugi kohe. See võib toimuda järk-järgult, hiilivalt. Esiteks loodetakse, et küll kannatama harjunud vanem põlvkond kannatab kõik välja, ka järjekordse nende elatustaseme kärpimise! Teiseks loodetakse valitsuse toetajatele meedias — küll need selgeks teevad, et teisiti pole võimalik. Ja kui see ei õnnestu, siis vähemalt seda, et pensionide kärpimises pole süüdi parempoolne vähemusvalitsus, vaid endised kommunistid, Savisaar, halvad ilmad, Moskva pikk käsi, islami terroristid või veel keegi muu.
AARNE RUBEN
Nüüd päris ajaleht Kesknädal minult enne valimisi, mida ma arvan praegusest linnavalitsusest ja linnapeast, kas sama seltskond võiks veel neli aastat jätkata? Oma vastuses jäin kriitiliseks, sest mulle tulid korrapealt meelde mõningad Edgar Savisaarega seonduvad küsitavused, tema imelikud väljaütlemised ja tavaloogikasse mitte mahtuvad teod. Kuid Eesti poliitilist maastikku ja tipp-poliitikuid tuleks vaadata perspektiivis, näha nii häid kui halbu külgi – seda nimetataksegi kriitiliseks analüüsiks. Elu on pidevas muutumises: kord on üks poliitik muinasluule uurija, kes geniaalselt leiab isegi kindakirjadest enne ajaloo koidikut toimunud kosmilise katastroofi jälgi. Teisel ajal on tal vastupidine roll: temast on saanud pururikaste jõmmide kasusid jäägitult kaitsev riigiisa, kellelt soliidsed Eesti kindralid ei taha isegi aumärke vastu võtta. Just selline on paljude poliitikute saatus.
Pärast valimisi aga paistab Keskerakonna pale hoopis uues valguses. Rahvas on praegusest valitsusest totaalselt tüdinenud – seda näitas Tarandi võit eurovalimistel. Kuid Tarand pettis valijate ootusi ja läks meie musta pesuga Euroopasse ärplema, kaevates Euroopa onudele Savisaare, “meie Berlusconi” peale – on reegel, et rahvad ei taha oma sisetülisid võõraste ette tuua.
Nüüd võitis siis ülivõimsalt Keskerakond – suurima ülekaaluga iseseisvusaegstel valimistel üldse. Seda isegi hoolimata sellest, et kogu ajakirjandus töötas nende vastu. Nii ei saanud näiteks Toomas Vitsut end ajalehes rünnakute eest kaitsta isegi oma raha eest. Ja kõigest hoolimata tegi Keskerakond ära.
Mis juhtuks, kui ka 2011. aasta parlamendivalimised kujunevad protestivalimisteks ja Keskerakonda saadab riigi tasandil samasugune edu? See tekitaks suure segaduse ministeeriumide ja muude riigiametite palgaliste nupukeste seas. Ma mõtlen noori ametnikke, kelle elu on siiani kujunenud ühe kindla malli järgi: kõigepealt, veel väga noores eas, astutakse “valgesse” korporatsiooni või seltsi. Seal tegelevad sinuga vanemad seltsikaaslased, edutavad ülespoole. Siis astub selline hüpiknukk juba “valgesse” parteisse. Valgest läheb asjalik karjerist ikka valgesse. Õllelauas, kusagil omasuguste seas ei tee nad muud, kui kiruvad Savisaart. Kui võitis president Rüütel, siis tahtsid needsamad traatnukud Eestist emigreeruda. Kui nüüd võitis Savisaar, siis kõlas juba ettepanekuid end Tallinnast fiktiivselt välja registreerida, et oma maksuraha mitte linnavalitsuse kätte jätta. Vingumokad ei ole kunagi rahul, aga rahvale kätt ette panna ei saa.
Keskerakonna võidu puhul algab riigiaparaadis puhastus, omaette eetiline revolutsioon. Haridus hakkab maksma. Põhjust on väriseda neil kümnetel nõunikel, kes kogu elu kirjutavad oma CV-sse “kõrgharidus lõpetamisel”. Ühtäkki saavad nad aru, kui vähe on tegelikult võimu poliitilisel ringkäendusel, õllelaua teklitega sõpradel ja ebaakadeemilisusel. Kultuuriministeeriumigi tulevad tagasi Raivo Palmaru ajad. Palmaru on meediadoktor, kes likvideeris selle korra, mis valitses tema eelkäijate ajal – mil nõunikuks sai kord isegi keegi esmakursuslasest tütarlaps.
Põhjust on tunda ebamugavalt niihästi Euroopa ainsal keskharidusega kantseleijuhil (uuri Kadriorust!) kui ka Euroopa ainsal kultuurilehe keskharidusega peatoimetajal. Tõepoolest, mina ootan Palmarut ja akadeemilisust!
Eesti on väga keskhariduse-keskne maa, kui vaadata poliitilisi kulissidetaguseid. See mõjutab meie konkurentsivõimet pidevalt. Teine asi, mis Eestis haruldast on, on see lõputu linna ja riigi vastandamine. Saame aru, et Ansip ja Savisaar ei saa muud teha, kui jageleda piirikraavide pärast. Andres ja Pearu, see ongi just eestlase arhetüüp. Savisaar (all-linn) on pahane, et riik ei toeta linna euroraha-projekte. Ansip on pahane, et Savisaar lööb lärmi pensionide pärast, mida Reformierakond justkui langetavat.Aga see on tüüpiline poliitiku jutt. Ega siis pensionide vähendamine ei toimugi kohe. See võib toimuda järk-järgult, hiilivalt. Esiteks loodetakse, et küll kannatama harjunud vanem põlvkond kannatab kõik välja, ka järjekordse nende elatustaseme kärpimise! Teiseks loodetakse valitsuse toetajatele meedias — küll need selgeks teevad, et teisiti pole võimalik. Ja kui see ei õnnestu, siis vähemalt seda, et pensionide kärpimises pole süüdi parempoolne vähemusvalitsus, vaid endised kommunistid, Savisaar, halvad ilmad, Moskva pikk käsi, islami terroristid või veel keegi muu.
AARNE RUBEN
13. okt 2009
Meediapeksu nädal
Nädal algas halva üllatusega: ajaleht kirjutas, kuidas üks Tallinna ametnik tegi töötelefonilt ühe valimiskampaaniaga seotud kõne. Mind puudutas see otseselt, sest reklaami oli tehtud mulle kui Keskerakonna esinumbrile Tallinna kesklinna valimisringkonnas. Ent rünnakuga ametniku vastu lugu ei piirdunud. Leht jätkas rünnakutega minu vastu veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Minu vastulauset ära ei trükitud. Hullemgi veel – kui püüdsin oma raha eest avaldada reklaampinnal tasulist teadet, keelduti ka sellest. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb Agu Sihvka kombel alustada päris algusest.
Vol 1. Kuidas linnaametnik ühe telefonikõnega eksis
Reede pärastlõunal püüdis üht telefonikõnet võtta linnavolikogu nõunik, kes on mu erakonnakaaslane ja nõustunud mind valimiskampaanias toetama. Mobiilinumber ei vastanud, aga mõne aja pärast helistati tagasi. Aeti juttu valimistest, teine pool oli sõbralik ja huviline. Esmaspäeval teatas Eesti Päevaleht: Tallinna ametnik teeb töötelefoniga valimisreklaami.Kurioosum on selles, et kasutan valimiskampaania tegemiseks Keskerakonna büroo ruume, kuhu olen Elionilt tellinud ka eraldi telefoniliinid. Kes on soostunud mu kampaanias kaasa lööma, valijaid mobiliseerima ja neile infot jagama, teevad seda töövälisel ajal erakonna büroos. Nüüd patustas üks ametnik mugavuse ja liiga pragmaatilise kalkuleerimise tõttu - et kui helistada mobiilinumbrile, siis on seda mõistlik teha samuti mobiililt. Linnarahva raha meeletut kulutamist mõistagi polnud, kuid rünnaku alustamiseks ajakirjanduses on vaja vähe, piisab ka provokatsioonist. Nagu ajakirjanikud lehes siiralt üles tunnistavad: EPL helistas ise volikogu nõunikule, "püüdes jätta pensionäri muljet".Pole vist mõtet lisada, et minu käest lehetoimetus seejuures kommentaari ei küsinud, kuigi minu nimi esineb loos neli korda ja lisaks on selle juures märklauana ka minu pilt.
Vol 2. Kuidas leht rünnatavale sõna ei anna
Järgmisel päeval tuli duubel 2: EPL kirjutas jälle Vitsutist, nimetades loos korduvalt nime, aga kõnealuse enda suust mitte sõnagi. Uudiste küljel avaldatud jutukese lõpus oli hoopis lause, et Vitsutilt ei õnnestunud kommentaari saada. Võibolla oleks pidanud vaatama sellest valest mööda – loo juures avaldatud uhket veerandküljelist fotot, ja sellise valimisreklaami eest tänulik olema?Aga vale see väide oli, sest leht oli eelmisel päeval mu kommentaari saanud. Toimetaja proovis end õigustada, et avaldas vastuse online’is, aga üldteada hea ajakirjandustava kohaselt peab rünnatav end lahinguväljal kaitsta saama. (Paraku – enne valimisi langeb Eesti peale ikka valikuline moraali- või mälukaotus.) Minule jäi võimalus küsida ajakirjanduskohtu sõltumatut hinnangut ehk pöörduda Avaliku Sõna Nõukogu poole. Sellest veidi hiljem. Et see pöördumine polnud aga ennatlik samm, seda kinnitas järgmise päeva EPL ise. Nimelt tuli seal juba kolmandat päeva järjest arutusele Vitsuti „süüasi“. Algas sõltumatute ekspertide ärakuulamine.
Vol 3. Kuidas heauskne professor sisse mässiti
Kolmandal päeval jätkus mäng ühte väravasse. Endiselt eirates „süüalust“ hankis EPL sõltumatu eksperdi, Helsingi ülikooli politoloogiaprofessori arvamuse – mõistagi ühemõtteliselt tauniva. Seejuures aga jäid n-ö tehnilised nüansid tähelepanuta. Nt see, et professoriga võivad ju vestelda teisedki. Ja saada teada, kuidas tema küsitlemine aset leidis. Mees, kes harjunud põhjanaabritele poliitika taustu avama, oli nüüd vägagi häiritud ja pidi tunnistama, et Eesti ajakirjanike telefoni-küsimustele ei tasu vastata – võid astuda millegi ebameeldiva sisse. Aga samas on ka raske midagi kahtlustada, kui esitatakse vaid üldisi valimisteemalisi küsimusi ja palutakse Soome tavasid kirjeldada, tõdeb ta. Muuhulgas ütleb professor nende tavade kohta: „Soomes tähendab hyvä journalismi kindlasti ka teise poole ärakuulamist.“ Selle kohta muidugi lehest midagi lugeda ei olnud. „Loo tausta mulle ei selgitatud ja enne avaldamist seda läbi lugeda ka ei saanud,“ võttis soomlane, kes end nüüd sinisilmseks ja heaukseks nimetab, ilmse manipuleerimis-juhtumi kokku.
Vol 4. Kuidas leht õpetab enesekaitset Oota järge!
TOOMAS VITSUT
Vol 1. Kuidas linnaametnik ühe telefonikõnega eksis
Reede pärastlõunal püüdis üht telefonikõnet võtta linnavolikogu nõunik, kes on mu erakonnakaaslane ja nõustunud mind valimiskampaanias toetama. Mobiilinumber ei vastanud, aga mõne aja pärast helistati tagasi. Aeti juttu valimistest, teine pool oli sõbralik ja huviline. Esmaspäeval teatas Eesti Päevaleht: Tallinna ametnik teeb töötelefoniga valimisreklaami.Kurioosum on selles, et kasutan valimiskampaania tegemiseks Keskerakonna büroo ruume, kuhu olen Elionilt tellinud ka eraldi telefoniliinid. Kes on soostunud mu kampaanias kaasa lööma, valijaid mobiliseerima ja neile infot jagama, teevad seda töövälisel ajal erakonna büroos. Nüüd patustas üks ametnik mugavuse ja liiga pragmaatilise kalkuleerimise tõttu - et kui helistada mobiilinumbrile, siis on seda mõistlik teha samuti mobiililt. Linnarahva raha meeletut kulutamist mõistagi polnud, kuid rünnaku alustamiseks ajakirjanduses on vaja vähe, piisab ka provokatsioonist. Nagu ajakirjanikud lehes siiralt üles tunnistavad: EPL helistas ise volikogu nõunikule, "püüdes jätta pensionäri muljet".Pole vist mõtet lisada, et minu käest lehetoimetus seejuures kommentaari ei küsinud, kuigi minu nimi esineb loos neli korda ja lisaks on selle juures märklauana ka minu pilt.
Vol 2. Kuidas leht rünnatavale sõna ei anna
Järgmisel päeval tuli duubel 2: EPL kirjutas jälle Vitsutist, nimetades loos korduvalt nime, aga kõnealuse enda suust mitte sõnagi. Uudiste küljel avaldatud jutukese lõpus oli hoopis lause, et Vitsutilt ei õnnestunud kommentaari saada. Võibolla oleks pidanud vaatama sellest valest mööda – loo juures avaldatud uhket veerandküljelist fotot, ja sellise valimisreklaami eest tänulik olema?Aga vale see väide oli, sest leht oli eelmisel päeval mu kommentaari saanud. Toimetaja proovis end õigustada, et avaldas vastuse online’is, aga üldteada hea ajakirjandustava kohaselt peab rünnatav end lahinguväljal kaitsta saama. (Paraku – enne valimisi langeb Eesti peale ikka valikuline moraali- või mälukaotus.) Minule jäi võimalus küsida ajakirjanduskohtu sõltumatut hinnangut ehk pöörduda Avaliku Sõna Nõukogu poole. Sellest veidi hiljem. Et see pöördumine polnud aga ennatlik samm, seda kinnitas järgmise päeva EPL ise. Nimelt tuli seal juba kolmandat päeva järjest arutusele Vitsuti „süüasi“. Algas sõltumatute ekspertide ärakuulamine.
Vol 3. Kuidas heauskne professor sisse mässiti
Kolmandal päeval jätkus mäng ühte väravasse. Endiselt eirates „süüalust“ hankis EPL sõltumatu eksperdi, Helsingi ülikooli politoloogiaprofessori arvamuse – mõistagi ühemõtteliselt tauniva. Seejuures aga jäid n-ö tehnilised nüansid tähelepanuta. Nt see, et professoriga võivad ju vestelda teisedki. Ja saada teada, kuidas tema küsitlemine aset leidis. Mees, kes harjunud põhjanaabritele poliitika taustu avama, oli nüüd vägagi häiritud ja pidi tunnistama, et Eesti ajakirjanike telefoni-küsimustele ei tasu vastata – võid astuda millegi ebameeldiva sisse. Aga samas on ka raske midagi kahtlustada, kui esitatakse vaid üldisi valimisteemalisi küsimusi ja palutakse Soome tavasid kirjeldada, tõdeb ta. Muuhulgas ütleb professor nende tavade kohta: „Soomes tähendab hyvä journalismi kindlasti ka teise poole ärakuulamist.“ Selle kohta muidugi lehest midagi lugeda ei olnud. „Loo tausta mulle ei selgitatud ja enne avaldamist seda läbi lugeda ka ei saanud,“ võttis soomlane, kes end nüüd sinisilmseks ja heaukseks nimetab, ilmse manipuleerimis-juhtumi kokku.
Vol 4. Kuidas leht õpetab enesekaitset Oota järge!
TOOMAS VITSUT
10. sept 2009
Kuidas tagurlik Venemaa eesrindliku Eesti poole vaatas
1994. aastal ilmus Tallinnas eestikeelsena ja Igor Gräzini järelsõnaga Milton Friedmani raamat “Kapitalism ja vabadus” (originaalis 1962). Teatavasti on Mart Laar öelnud, et just sellest raamatust sai ta innustust, kui pööras Eesti 1992. aastal vabaturumajandusse. “Me ei teadnud, et see ei ole võimalik,” on Mart Laar öelnud. Kuid samal ajal ei täitnud toonane valitsus Eesti Komitee 1992. aasta majanduskontseptsiooni, mis ütles: “Majand tegutsegu nii kaua, kuni ta on muutunud taludeks.”
“Kapitalismis ja vabaduses” selgitab Friedman, et riiklikud ettevõtted tuleb privatiseerida oma kodanikele, muidu tulevad välismaised finantshaid ja ostavad need üles. Friedman võtles selle eest, et riik ei looks turuosalistele kunstlikke takistusi. Näiteks ei koorma tootmist või vedu kellegi eelistamisega (nii, et teatud firmad võivad opereerida). Ka oli ta vastu sellele, et riigile tervikuna kasutut majandusharu hoitakse kunstlikult subsideerimisega ülal.
Intervjuus Maalehele 1993. aasta 23. septembril ütles tollane peaminister Mart Laar, et ta ei soovi naaberriikidelt üle võtta majandusmudelit, mis oleks eeldanud põllumajanduse doteerimist. Doteerimine poleks lagundanud olemasolevaid sovhoose ja kolhoose, oleks kunstlikult maha surunud konkurentsi, kuid taganud ühismajanditele endiselt seemnevilja-, sööda-, taimekaitse- ja väetiselimiidid. Olukord oli keeruline ja lõplikke lahendusi probleemile polnudki, asjad vajasid lihtsalt settimist. Kuid toonaste aegade Maaleht on täis põllumeeste appikarjeid valitsusele, pressile ja isegi Euroopasse.
Riiklikku subsideerimist oleks toona tulnud rakendada periooditi. Mitte lõplikult ära kaotada, vaid käiku lasta vastavalt vajadusele. Näiteks oli 1992. aasta suvi põuane ja selle tagajärjed põllumehele rasked. Nii jäid lehmad elatussööda peale ja andsid minimaalselt toodangut. Siis oleks tulnud käiku lasta ka subsiidiumid, eelkõige Riigi Viljasalvele. Kui Eesti vähendas valitsustoetusi, siis Venemaa doteeris teravilja ümbertöötlemist jahuks tervelt 75% ulatuses (vt ML 18. veebruar 1993). Näete nüüd, kui “eesrindlikult” majandas Eesti riik: ta sulges kolhooside (ühistute) pangaarved, doteerimise aga kõrvaldas. Venemaa majandas “tagurlikult”, “sovetlikult”: ta maksis terve tööstusharu kinni. Aga millegipärast ujutas selle “tagurliku” Venemaa odav jahu “eesrindliku” Eesti turu täielikult üle, nii et oma tootjal oli suuri raskusi letti pääsemisega. Nii et Miltoni ideed võivad ju olla ilusad, aga kui riiklikult tähtsad otsustajad on lugenud ainult ühte raamatut, siis on kuri kerge karja tulema.
Mida siis hr. Friedman Eestile konkreetselt soovitas? Tsiteerin Igor Gräzini hiljutist selgitavat kirja mulle. Gräzin kohtus Friedmaniga samal, 1993. aastal USA-s. Ta veendus, et M. Friedman oli Eesti asjal oma kogenud pilku peal hoidnud ning leidis, et “selle asemel, et kolhoosid laiali saata, oleks nad sotsialistliku EL tingimustes olnud vaja siduda suurte kettidega, a la McDonald's, Kraft Foods. Heinz Inc jne. Mis jätnuks maamehele alles tema vabaduse ja vabastanud ta Euroopa orjusest, kus kõik maal toodetu on subsideeritud. Miltoni arvates olnuks Eesti trumbid rohuseeme, või ja kohupiim (vastandina Prantsusmaale), osalt ka juust (millest ta midagi ei teadnud, peale selle, et Põlvas toodeti piimapulbrit ja Võru baasil ka albumiini).
Kaadri osas leidis ta, et Eesti põllumajanduse päästavad eesti töösturid ja vanad kolhooside esimehed. Suurim oht tulevat aga talupoegadest, s.t. neist, kes on tagasi saanud vanad ja jõuetud talud. Nood ei suutvat kunagi toota efektiivselt ja jäävad euro-sõltlastena alati Moskva ja Brüsseli viiendaks kolonniks.”
Nagu näha, toimis Laari valitsus täpselt vastuoksa Milton Friedmani nõuannetele. Maarahva seast kostis siiski ka kainemaid hääli. 14.10.1993 võttis Maalehes sõna Jüri riigimajandi direktor Karl Pajumägi. Ta hoiatas kaitsmata majandusega pimesi Euroopa Ühendusse trügimise eest. Arenenud Euroopa riigid küll ka vähendavad oma põllumajanduslikke subsiidiume, kuid seda tehakse kriipshaaval. “Kujutagem ette, et Saksamaal kaoks riiklik dotatsioon ja hinnad tõuseksid 50%. See oleks katastroof ka valitsuse tasandil.”
See aga oli Eestis just juhtunud.
Mälu värskendamiseks oleks ka kasulik meenutada, kuidas käitus ärastamisperioodil Keskerakond. Ja mida kõneles tänase päeva üks populaarsemaid poliitikuid Edgar Savisaar? 7. detsembril 1992 rääkis Savisaar Riigikogus järgmist:
“Olukord maal, eriti Kagu-Eestis on võrratult raskem, kui meie siin Toompeal ette kujutame. Mulle jäi niisugune mulje, et mitte 30%, vaid julgelt pool põllumaad jäi sel sügisel üles kündmata. Ühtedel ei olnud raha, et kütust osta, teistel tuli talv liiga ruttu peale, kolmandad teadsid, et nende aeg on läbi ega hakanud enam vaeva nägema. /---/
Obstruktiivne omandi- ja maareform (selle võttis Riigikogu vastu 1991.a. suvel, kui võimul oli Savisaare valitsus – A.R.) oli ühiskonnale peale surutud – see ei arvestanud majanduslikke realiteete ega Euroopa kogemusi. /---/ Te võite rääkida mis tahes, aga maainimest te ei veena, sest maainimesed mäletavad hästi, kuidas neile 1991. aasta suvel öeldi: see maa, mida te täna harite, hakkab homme tõenäoliselt kuuluma kellelegi teisele.”
Riigikogu Keskfraktsioon esitas küsimuse, kuidas mõtleb valitsus läbi viia mõningaid toetusprogramme eesti põllumehele, mida juba hulk aega on kavandatud – kuna pole ju enam neid, kes toetusprogrammidest võidaksid. Ühismajandid on likvideeritud ja eraettevõtjal pole tehnikat. Keskfraktsioon nurises, et mõnedele suurtootmise tegelastele makstakse endiselt kinni kasutatavad ressursid, ehkki Isamaa ja EMKE koalitsioonilepingus oli kirjas kohene dotatsioonide kaotamine. Keskerakond nägi ka maamaksus surnud ringi: kodanik maksab 250 krooni hektarilt, aga oma toodetud piima ega teravilja ta müüa ei saa, sest töötlev tööstus on talle eelnevagi eest võlgu. 18. märtsil 1993 ütles valitsusjuht Laar Maalehele, et tema arvates peaks Eesti põllumees hakkama saama ka ilma krediitita. “Seda tingimusel, et makstaks ära võlad, mis põllumajandusel saada. See on ju paljuski töötlevate ettevõtete võlg.” Aga kuidas saab valitsus pankrottiminejat sundida? On ju öeldud, et surm ka ei võta sealt, kus midagi pole. Nii et surnud ring igal pool.
Nende aastate annaalidesse süvenedes jääb mulje, nagu oleks Eesti valitsus hetkeks käpad püsti tõstnud. Olen kõnelenud mõnede inimestega, kes pisikeste mutrikestena nende aastate õnnetuse juures seisid. Olen küsinud, miks jätkas Isamaa juhitud valitsus “suurte põllumajandusressursside finantseerimist ja sotsiaalset infrastruktuuri maal” (Keskfraktsiooni sõnastus). Miks siiski jätkati näiteks ETKVL-i tugistruktuuride ja mõnede põllumajanduslike autobaaside toetamist, aga lasti laguneda kõik laudad? Ühtegi suuremat lauta ei ole ju sellest ajast tänaseni tegutsemas?
Sellele on alati üks vastus: “Surve Isamaale maaparteide poolt oli ju siiski tugev.”
1992.-1993. aastal toimunu on hoiatavaks näiteks ka tänasele päevale, kuidas majandada ei tohiks.
AARNE RUBEN
“Kapitalismis ja vabaduses” selgitab Friedman, et riiklikud ettevõtted tuleb privatiseerida oma kodanikele, muidu tulevad välismaised finantshaid ja ostavad need üles. Friedman võtles selle eest, et riik ei looks turuosalistele kunstlikke takistusi. Näiteks ei koorma tootmist või vedu kellegi eelistamisega (nii, et teatud firmad võivad opereerida). Ka oli ta vastu sellele, et riigile tervikuna kasutut majandusharu hoitakse kunstlikult subsideerimisega ülal.
Intervjuus Maalehele 1993. aasta 23. septembril ütles tollane peaminister Mart Laar, et ta ei soovi naaberriikidelt üle võtta majandusmudelit, mis oleks eeldanud põllumajanduse doteerimist. Doteerimine poleks lagundanud olemasolevaid sovhoose ja kolhoose, oleks kunstlikult maha surunud konkurentsi, kuid taganud ühismajanditele endiselt seemnevilja-, sööda-, taimekaitse- ja väetiselimiidid. Olukord oli keeruline ja lõplikke lahendusi probleemile polnudki, asjad vajasid lihtsalt settimist. Kuid toonaste aegade Maaleht on täis põllumeeste appikarjeid valitsusele, pressile ja isegi Euroopasse.
Riiklikku subsideerimist oleks toona tulnud rakendada periooditi. Mitte lõplikult ära kaotada, vaid käiku lasta vastavalt vajadusele. Näiteks oli 1992. aasta suvi põuane ja selle tagajärjed põllumehele rasked. Nii jäid lehmad elatussööda peale ja andsid minimaalselt toodangut. Siis oleks tulnud käiku lasta ka subsiidiumid, eelkõige Riigi Viljasalvele. Kui Eesti vähendas valitsustoetusi, siis Venemaa doteeris teravilja ümbertöötlemist jahuks tervelt 75% ulatuses (vt ML 18. veebruar 1993). Näete nüüd, kui “eesrindlikult” majandas Eesti riik: ta sulges kolhooside (ühistute) pangaarved, doteerimise aga kõrvaldas. Venemaa majandas “tagurlikult”, “sovetlikult”: ta maksis terve tööstusharu kinni. Aga millegipärast ujutas selle “tagurliku” Venemaa odav jahu “eesrindliku” Eesti turu täielikult üle, nii et oma tootjal oli suuri raskusi letti pääsemisega. Nii et Miltoni ideed võivad ju olla ilusad, aga kui riiklikult tähtsad otsustajad on lugenud ainult ühte raamatut, siis on kuri kerge karja tulema.
Mida siis hr. Friedman Eestile konkreetselt soovitas? Tsiteerin Igor Gräzini hiljutist selgitavat kirja mulle. Gräzin kohtus Friedmaniga samal, 1993. aastal USA-s. Ta veendus, et M. Friedman oli Eesti asjal oma kogenud pilku peal hoidnud ning leidis, et “selle asemel, et kolhoosid laiali saata, oleks nad sotsialistliku EL tingimustes olnud vaja siduda suurte kettidega, a la McDonald's, Kraft Foods. Heinz Inc jne. Mis jätnuks maamehele alles tema vabaduse ja vabastanud ta Euroopa orjusest, kus kõik maal toodetu on subsideeritud. Miltoni arvates olnuks Eesti trumbid rohuseeme, või ja kohupiim (vastandina Prantsusmaale), osalt ka juust (millest ta midagi ei teadnud, peale selle, et Põlvas toodeti piimapulbrit ja Võru baasil ka albumiini).
Kaadri osas leidis ta, et Eesti põllumajanduse päästavad eesti töösturid ja vanad kolhooside esimehed. Suurim oht tulevat aga talupoegadest, s.t. neist, kes on tagasi saanud vanad ja jõuetud talud. Nood ei suutvat kunagi toota efektiivselt ja jäävad euro-sõltlastena alati Moskva ja Brüsseli viiendaks kolonniks.”
Nagu näha, toimis Laari valitsus täpselt vastuoksa Milton Friedmani nõuannetele. Maarahva seast kostis siiski ka kainemaid hääli. 14.10.1993 võttis Maalehes sõna Jüri riigimajandi direktor Karl Pajumägi. Ta hoiatas kaitsmata majandusega pimesi Euroopa Ühendusse trügimise eest. Arenenud Euroopa riigid küll ka vähendavad oma põllumajanduslikke subsiidiume, kuid seda tehakse kriipshaaval. “Kujutagem ette, et Saksamaal kaoks riiklik dotatsioon ja hinnad tõuseksid 50%. See oleks katastroof ka valitsuse tasandil.”
See aga oli Eestis just juhtunud.
Mälu värskendamiseks oleks ka kasulik meenutada, kuidas käitus ärastamisperioodil Keskerakond. Ja mida kõneles tänase päeva üks populaarsemaid poliitikuid Edgar Savisaar? 7. detsembril 1992 rääkis Savisaar Riigikogus järgmist:
“Olukord maal, eriti Kagu-Eestis on võrratult raskem, kui meie siin Toompeal ette kujutame. Mulle jäi niisugune mulje, et mitte 30%, vaid julgelt pool põllumaad jäi sel sügisel üles kündmata. Ühtedel ei olnud raha, et kütust osta, teistel tuli talv liiga ruttu peale, kolmandad teadsid, et nende aeg on läbi ega hakanud enam vaeva nägema. /---/
Obstruktiivne omandi- ja maareform (selle võttis Riigikogu vastu 1991.a. suvel, kui võimul oli Savisaare valitsus – A.R.) oli ühiskonnale peale surutud – see ei arvestanud majanduslikke realiteete ega Euroopa kogemusi. /---/ Te võite rääkida mis tahes, aga maainimest te ei veena, sest maainimesed mäletavad hästi, kuidas neile 1991. aasta suvel öeldi: see maa, mida te täna harite, hakkab homme tõenäoliselt kuuluma kellelegi teisele.”
Riigikogu Keskfraktsioon esitas küsimuse, kuidas mõtleb valitsus läbi viia mõningaid toetusprogramme eesti põllumehele, mida juba hulk aega on kavandatud – kuna pole ju enam neid, kes toetusprogrammidest võidaksid. Ühismajandid on likvideeritud ja eraettevõtjal pole tehnikat. Keskfraktsioon nurises, et mõnedele suurtootmise tegelastele makstakse endiselt kinni kasutatavad ressursid, ehkki Isamaa ja EMKE koalitsioonilepingus oli kirjas kohene dotatsioonide kaotamine. Keskerakond nägi ka maamaksus surnud ringi: kodanik maksab 250 krooni hektarilt, aga oma toodetud piima ega teravilja ta müüa ei saa, sest töötlev tööstus on talle eelnevagi eest võlgu. 18. märtsil 1993 ütles valitsusjuht Laar Maalehele, et tema arvates peaks Eesti põllumees hakkama saama ka ilma krediitita. “Seda tingimusel, et makstaks ära võlad, mis põllumajandusel saada. See on ju paljuski töötlevate ettevõtete võlg.” Aga kuidas saab valitsus pankrottiminejat sundida? On ju öeldud, et surm ka ei võta sealt, kus midagi pole. Nii et surnud ring igal pool.
Nende aastate annaalidesse süvenedes jääb mulje, nagu oleks Eesti valitsus hetkeks käpad püsti tõstnud. Olen kõnelenud mõnede inimestega, kes pisikeste mutrikestena nende aastate õnnetuse juures seisid. Olen küsinud, miks jätkas Isamaa juhitud valitsus “suurte põllumajandusressursside finantseerimist ja sotsiaalset infrastruktuuri maal” (Keskfraktsiooni sõnastus). Miks siiski jätkati näiteks ETKVL-i tugistruktuuride ja mõnede põllumajanduslike autobaaside toetamist, aga lasti laguneda kõik laudad? Ühtegi suuremat lauta ei ole ju sellest ajast tänaseni tegutsemas?
Sellele on alati üks vastus: “Surve Isamaale maaparteide poolt oli ju siiski tugev.”
1992.-1993. aastal toimunu on hoiatavaks näiteks ka tänasele päevale, kuidas majandada ei tohiks.
AARNE RUBEN
2. sept 2009
Vabadussõda kestab ikka veel
Juhan Peegli raamatus “Ma langesin esimesel sõjasuvel” ei suuda reamees Kirsipuu uskuda, et nõukogude võim, mille eest tema Punaarmees sõdib, on teadmatusse küüditanud kogu tema perekonna. Edaspidi keeldub mees uskumast ideed, mis hukutas paljusid inimesi.
Tundub imelik, et 1979. aastal sai Eestis kirjutada nii ausalt, nagu Peegel seda tegi. Kuid tõele au andes – ajaloo valgeid laike täideti isegi siis. Mõnele mehele ei ole küll siiani kohale jõudnud, mida kaks okupatsioonirežiimi õieti tähendasid. Mart Laar üllitab juba mitmendat raamatut Eesti Leegionist ja võeti Saksamaal isegi uurimise alla natsipropaganda levitamise kahtlusega.
1944. aastal Sinimägedes olevat venelaste vastu võideldes tehtud seda, mis 1940. aastal tegemata jäi, väidab mõni tänane poliitik. Kuid unustab tõsiasja, et siis oli eestlane eestlase vastu vennatapusõjas. Heakene küll, isegi kui see oli mõnele nagu uus Vabadussõda, siis võiks ju ka küsida, kas laskurkorpuse meeste jaoks oli sakslaste vastu sõdimine teine Landesveeri sõda ja 23. juunil 1919 Võnnu all pooleli jäänu jätk? Ja tänu millele kadusid sadistlikud koonduslaagrid, mis ka Eestis püsisid kolm aastat?
Sel meie rahvale väga traagilisel ajal ei käinud ju meie sõda, ja seepärast pole ka mõtet ega eetiline kummagi režiimi eest sõdinuid heroiseerida. Toonased noored mehed, kelle põlvkonnast nii paljud igavesti sõjaväljale jäid, on nüüd juba hallipäised taadid, kellest paljud oleksid valmis ammugi leppima ja koos mälestusi heietama. Hulk aastaid on möödunud, neid mobiliseerinud riigidki ammu kadunud.
Aga poliitikud ei lase leppida. Nemad ja nende õhutusel mõned nooremat sorti „veteranid” kummaltki poolelt puhuvad vana vaenu aina lõkkele. Kes räägib sellest, kuidas SS-diviisid Sinimägedes Euroopat kaitsesid, kes aga sellest, kuidas vabastajad Tallinna jõudsid.
2006.-2007. aastal juhtisin Tallinnas pronkssõduri ümarlauda, kus oli samuti näha: sõjaveteranid mõlemalt poolt, kes olid küll üksteisele tina andnud, oleksid suutnud kokku leppida monumendi uue asukoha suhtes, et see asi ometi rahulikult ära lahendada. Aga ikka suutsid poliitikud või poliitikasse pürgijad probleemi teravaks ajada, kuni asi lõppes Tallinna kesklinna segipeksmisega.
Kuulda on, et nüüd tahetakse asutada uut vabadussõjalaste liikumist. 1929. aastal asutasid reaalselt Vabadussõjast osa võtnud mehed Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu. Need mehed olid ise näinud surma ja hävingut ning vaevalt nad seda oma rahvale enam oleksid soovinud. Praegused “karmid mehed mustades barettides” ei tea midagi ei sõjast ega eneseohverdusest, neile on tarvis vaid rahvuslikkuse loosungit. Kahju, et viimane tegelik vabadussõdalane on ammu manalas. Küllap oleks tal noortele nolkidele paljugi öelda.
TOOMAS VITSUT
Tundub imelik, et 1979. aastal sai Eestis kirjutada nii ausalt, nagu Peegel seda tegi. Kuid tõele au andes – ajaloo valgeid laike täideti isegi siis. Mõnele mehele ei ole küll siiani kohale jõudnud, mida kaks okupatsioonirežiimi õieti tähendasid. Mart Laar üllitab juba mitmendat raamatut Eesti Leegionist ja võeti Saksamaal isegi uurimise alla natsipropaganda levitamise kahtlusega.
1944. aastal Sinimägedes olevat venelaste vastu võideldes tehtud seda, mis 1940. aastal tegemata jäi, väidab mõni tänane poliitik. Kuid unustab tõsiasja, et siis oli eestlane eestlase vastu vennatapusõjas. Heakene küll, isegi kui see oli mõnele nagu uus Vabadussõda, siis võiks ju ka küsida, kas laskurkorpuse meeste jaoks oli sakslaste vastu sõdimine teine Landesveeri sõda ja 23. juunil 1919 Võnnu all pooleli jäänu jätk? Ja tänu millele kadusid sadistlikud koonduslaagrid, mis ka Eestis püsisid kolm aastat?
Sel meie rahvale väga traagilisel ajal ei käinud ju meie sõda, ja seepärast pole ka mõtet ega eetiline kummagi režiimi eest sõdinuid heroiseerida. Toonased noored mehed, kelle põlvkonnast nii paljud igavesti sõjaväljale jäid, on nüüd juba hallipäised taadid, kellest paljud oleksid valmis ammugi leppima ja koos mälestusi heietama. Hulk aastaid on möödunud, neid mobiliseerinud riigidki ammu kadunud.
Aga poliitikud ei lase leppida. Nemad ja nende õhutusel mõned nooremat sorti „veteranid” kummaltki poolelt puhuvad vana vaenu aina lõkkele. Kes räägib sellest, kuidas SS-diviisid Sinimägedes Euroopat kaitsesid, kes aga sellest, kuidas vabastajad Tallinna jõudsid.
2006.-2007. aastal juhtisin Tallinnas pronkssõduri ümarlauda, kus oli samuti näha: sõjaveteranid mõlemalt poolt, kes olid küll üksteisele tina andnud, oleksid suutnud kokku leppida monumendi uue asukoha suhtes, et see asi ometi rahulikult ära lahendada. Aga ikka suutsid poliitikud või poliitikasse pürgijad probleemi teravaks ajada, kuni asi lõppes Tallinna kesklinna segipeksmisega.
Kuulda on, et nüüd tahetakse asutada uut vabadussõjalaste liikumist. 1929. aastal asutasid reaalselt Vabadussõjast osa võtnud mehed Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu. Need mehed olid ise näinud surma ja hävingut ning vaevalt nad seda oma rahvale enam oleksid soovinud. Praegused “karmid mehed mustades barettides” ei tea midagi ei sõjast ega eneseohverdusest, neile on tarvis vaid rahvuslikkuse loosungit. Kahju, et viimane tegelik vabadussõdalane on ammu manalas. Küllap oleks tal noortele nolkidele paljugi öelda.
TOOMAS VITSUT
13. aug 2009
Kultuuris pole ääremaid
See, et puhtast entusiasmist hoitakse kusagil alles Haimre ja Valguta külaraamatukogu, ei ole riigi praeguse ebaõnnestunud regionaalpoliitika teene. Inimesed ise on vastutavad selle eest, et nende külas leidub ikka neid vanu väärtusi, mis Eesti Vabariigi esimesel eksisteerimisajal olid veel nii enesestmõistetavad.
Praegu laseb riigivalitsus väikseid piiriäärseid valdu ääremaastuda, vastandab end omavalitsustele. Mikitamäe vallavanem oli sunnitud võõraid inimesi oma valla territooriumile elama kutsuma, sest paaniliselt oli vaja eelarvet täita ja selleks pearaha koguda. See võib näida tragikoomiline, aga on lihtsalt traagiline.
Eesti riigis näib viimasel ajal maad võtvat kummaline tendents: kohalik omavalitsus on siin nagu vaenlaste maa. Seda on parem vältida ja meelde tuleb ta enne „vallutusretke” – siis kui on vaja otsustada valimisringkondade üle, et kuidas peaks omavalitsuse territooriumil valima ja kuidas mitte. Siis ei põlata ka vastuolu põhiseadusega, mis kinnitab: “Kohalikul omavalitsusel on õigus lahendada kõiki kohaliku elu küsimusi, mis tähendab, et riik ei tohi otsustamist endale võtta. Kohaliku elu küsimused peavad seonduma kogukonna liikmete ühiselu ja ühiste huvidega kohaliku omavalitsuse territooriumil.”
Aga kultuuris ei saa olla ääremaid. Ja Euroopa kultuuripealinn 2011 Tallinn toetab oma väiksemaid partnereid. Oleme plaaninud nõnda, et kultuuripealinna tulev turist juhatatakse ka Pärnusse, Haapsallu, Põlvasse, Narva, Võrru, Tartusse, Viljandisse, Paidesse, Rakverre ja ehk teistessegi Eesti linnadesse. Sest sealgi elab kultuur ja Tallinnaga üheaegselt toimuvad ka seal kaalukad sündmused.
Tallinnas jagatav turismiinfo võib olla kasuks, et kujundada siia saabunud külaliste jaoks kultuuriturismi marsruute. Niisugused juhtlaused, nagu “Tartu, heade mõtete linn” või “Sündida Põlvas!” õpib meie külaline selgeks juba Tallinnas. Kultuuripealinna kaudu võib turist jõuda kultuurilinna Viljandisse, aga võib ka liikuda vastupidi – Viljandi kaudu Tallinnasse.
Enne järjekordseid suurüritusi laulukaare all räägitakse tavaliselt palju sellest, kui oluline on nn ühishingamine. Kui tähtsad on minu inimesed, märkamisaeg ja need teised ilusad, kuid kahjuks natuke kõmisevad loosungid. Kõik peavad tulema kokku, aga siis selgub, et teatavad sotsiaalsed grupid ei olegi kutsutud või üldse oodatud. Ei oodata näiteks, et tuleksid valdavalt muukeelsed kultuurihuvilised Ida-Virumaalt.
Kõneldes kultuurist, mõtleme tulevases kultuuripealinnas ja kultuurilinnade koostöös kogu Eesti kultuurile. Eestlased ja venelased integreeruvad koos Euroopasse. Tallinn jt Eesti kultuurilinnad näitavad end üheskoos mitte ainult 2011. aastal, vaid ka edaspidi.
Tallinna linnavolikogu delegatsioon käis laupäeval, 8. augustil kutsumas Põlvat 2011. aasta ettevalmistustesse ja kultuurilinnade võrgustikku. Ja Põlvast sai meie üheksas liitlane. Aga samavõrra võib ütelda, et Tallinn on Põlva liitlane. Kultuur Tallinnas ei erine põhimõtteliselt kultuurist Põlvas, kuigi esimeses on rohkem üritusi ja teises on vaiksem.
Kindlasti ei ole ma nõus kunagise linnajuhi kutsega tulla pealinna elama, et ääremaade mured saaksid murtud. See oleks meie maa ja meie kultuuri häving. Linn ei ole ega tohi muutuda kõikesöövaks Megapoliseks.
Mõelgem sellele.
Praegu laseb riigivalitsus väikseid piiriäärseid valdu ääremaastuda, vastandab end omavalitsustele. Mikitamäe vallavanem oli sunnitud võõraid inimesi oma valla territooriumile elama kutsuma, sest paaniliselt oli vaja eelarvet täita ja selleks pearaha koguda. See võib näida tragikoomiline, aga on lihtsalt traagiline.
Eesti riigis näib viimasel ajal maad võtvat kummaline tendents: kohalik omavalitsus on siin nagu vaenlaste maa. Seda on parem vältida ja meelde tuleb ta enne „vallutusretke” – siis kui on vaja otsustada valimisringkondade üle, et kuidas peaks omavalitsuse territooriumil valima ja kuidas mitte. Siis ei põlata ka vastuolu põhiseadusega, mis kinnitab: “Kohalikul omavalitsusel on õigus lahendada kõiki kohaliku elu küsimusi, mis tähendab, et riik ei tohi otsustamist endale võtta. Kohaliku elu küsimused peavad seonduma kogukonna liikmete ühiselu ja ühiste huvidega kohaliku omavalitsuse territooriumil.”
Aga kultuuris ei saa olla ääremaid. Ja Euroopa kultuuripealinn 2011 Tallinn toetab oma väiksemaid partnereid. Oleme plaaninud nõnda, et kultuuripealinna tulev turist juhatatakse ka Pärnusse, Haapsallu, Põlvasse, Narva, Võrru, Tartusse, Viljandisse, Paidesse, Rakverre ja ehk teistessegi Eesti linnadesse. Sest sealgi elab kultuur ja Tallinnaga üheaegselt toimuvad ka seal kaalukad sündmused.
Tallinnas jagatav turismiinfo võib olla kasuks, et kujundada siia saabunud külaliste jaoks kultuuriturismi marsruute. Niisugused juhtlaused, nagu “Tartu, heade mõtete linn” või “Sündida Põlvas!” õpib meie külaline selgeks juba Tallinnas. Kultuuripealinna kaudu võib turist jõuda kultuurilinna Viljandisse, aga võib ka liikuda vastupidi – Viljandi kaudu Tallinnasse.
Enne järjekordseid suurüritusi laulukaare all räägitakse tavaliselt palju sellest, kui oluline on nn ühishingamine. Kui tähtsad on minu inimesed, märkamisaeg ja need teised ilusad, kuid kahjuks natuke kõmisevad loosungid. Kõik peavad tulema kokku, aga siis selgub, et teatavad sotsiaalsed grupid ei olegi kutsutud või üldse oodatud. Ei oodata näiteks, et tuleksid valdavalt muukeelsed kultuurihuvilised Ida-Virumaalt.
Kõneldes kultuurist, mõtleme tulevases kultuuripealinnas ja kultuurilinnade koostöös kogu Eesti kultuurile. Eestlased ja venelased integreeruvad koos Euroopasse. Tallinn jt Eesti kultuurilinnad näitavad end üheskoos mitte ainult 2011. aastal, vaid ka edaspidi.
Tallinna linnavolikogu delegatsioon käis laupäeval, 8. augustil kutsumas Põlvat 2011. aasta ettevalmistustesse ja kultuurilinnade võrgustikku. Ja Põlvast sai meie üheksas liitlane. Aga samavõrra võib ütelda, et Tallinn on Põlva liitlane. Kultuur Tallinnas ei erine põhimõtteliselt kultuurist Põlvas, kuigi esimeses on rohkem üritusi ja teises on vaiksem.
Kindlasti ei ole ma nõus kunagise linnajuhi kutsega tulla pealinna elama, et ääremaade mured saaksid murtud. See oleks meie maa ja meie kultuuri häving. Linn ei ole ega tohi muutuda kõikesöövaks Megapoliseks.
Mõelgem sellele.
TOOMAS VITSUT
6. aug 2009
Valdis käis Madonna kontserdil
Valdis elas Kangari metsajärve ääres Läti ajaloolistes Karutapja-paikades. Ta oli vähe näinud suuri linnu, nagu seda on Tallinn, mille tulede meri öösel süttib. Aga just Tallinnas oli tulemas suur kontsert. Valdis tahtis väga Madonnat näha, proovida suurlinna hotelle ja -liiklust. Tallinn oli ju üks tuntumaid muusikalinnu Euroopas, kui Viini mitte arvestada. Seal lihtsalt osatakse asju korraldada.
Kontsert oli vägev. Valdis pani silmad kinni ja laskis muusikal endast läbi voolata. Siis aga segas teda naabrusest kostev fänni rahutu hüüe: „Madonna, adopteeri mind!“ - „Jääge palun vait,“ pahandas maamees Valdis. Et soov oleks mõjusam, lisas ta juurde omakeelse võlusõna: „Ludzu!“
Kahjuks tuli Madonna Eestisse nagu tuld tooma ja väidetavalt kohtus vaid ühe eestlasega: inimesega, kes presidendiproua nimel andis talle üle dressid. „Sooje dresse on tal tõesti vaja, vaata kui paljad sääred teisel,“ kõnelesid kontserdipaigal kaks vanemat inimest, kellele Madonna oli juba ammugi iidoliks.
Pärast südaööd läks Valdis rahulolevalt hotelli ja unistas seal sellest, et Madonna järgmine Baltimaade-tuur algaks kenast Läti linnast nimega Madona.
AARNE RUBEN
Kontsert oli vägev. Valdis pani silmad kinni ja laskis muusikal endast läbi voolata. Siis aga segas teda naabrusest kostev fänni rahutu hüüe: „Madonna, adopteeri mind!“ - „Jääge palun vait,“ pahandas maamees Valdis. Et soov oleks mõjusam, lisas ta juurde omakeelse võlusõna: „Ludzu!“
Kahjuks tuli Madonna Eestisse nagu tuld tooma ja väidetavalt kohtus vaid ühe eestlasega: inimesega, kes presidendiproua nimel andis talle üle dressid. „Sooje dresse on tal tõesti vaja, vaata kui paljad sääred teisel,“ kõnelesid kontserdipaigal kaks vanemat inimest, kellele Madonna oli juba ammugi iidoliks.
Pärast südaööd läks Valdis rahulolevalt hotelli ja unistas seal sellest, et Madonna järgmine Baltimaade-tuur algaks kenast Läti linnast nimega Madona.
AARNE RUBEN
16. juuni 2009
Kas psühhiaatriat kuritarvitatakse jätkuvalt?
Nõukogude ajal saadeti soovimatud tegelased kas kordusõppustele või koguni hullumajja. Psühhiaatrid võisid asuda dissidendi vastu huvi tundma, kui ta ei loobunud oma riigivastastest ideedest. Teinekord aga hoiatasid seltsimehed tohtrid ka õige asja eest: näiteks kaks minu klassivenda, usklikud kaksikvennad soovisid “Elu Sõna” liikumise kõrghetkel välja rännata Iisraeli, kuna seal oli Õnnistegija sünnimaa. Arstid kontrollisid neid ja hoiatasid mõlemat, et see pole õige asi, et eesti poisid äkki Pühale Maale peaksid tahtma. Usumeeste fanatismiga aga jäid noormehed endile kindlaks, neil lastigi välja rännata, nad sattusidki Iisraeli ja sealt edasi USA-sse. Nüüd on mõlemad amerikaniseerunud ja väga õnnetud küpses eas mehed: tegelikult pole neil isamaad ei siin ega seal. Aga oleksid nad vaid õigel ajal arstitädisid ja -onusid kuulanud!
On kujunenud peaaegu eesti rahva kõnekäänuks: “kas sa endal tervist oled kontrollinud”? Kui keegi ajab kellegi silmis ebaadekvaatset juttu, siis saadetakse ta arsti juurde, sest hullu diskursus on endiselt avatud ja ratsionaalse ivata. Ka meie suure meediakanali juhtide silmis on liiga päevitunud mees ilmsete skisofreenia tunnustega, nii ei saa ta enam ekraanil töötada. Aga pole võhikute asi jagada meditsiinilisi diagnoose! Maailm oleks palju parem paik, kui iga inimene võtab sõna ainult selles vallas, mida ta pädeb.
Vastupidi: päevitunud ilmatark ekraanil ongi tõeline tark. Eks viibisid ilma ja inimesi tundvad manatargad juba sajandeid tagasi palju põllul ja metsas, igatahes mittetubastes tingimustes. Seal oli ka päevitus kerge tulema. Nimetus “skisofreenik” on ka sotsiaalse kontrolli mehhanism, seda eriti tingimustes, kus keegi ühiskonnaliige mõtleb karjuvalt “valesti” või teisipidi. Nimi “skiso” on viimane hoob üldisest masinavärgist välja langenud kruvi taltsutamiseks, on hoovaks siis, kui midagi muud enam üle ei jäägi.
Dr Vaino Vahingu üks elueesmärke oli, et reainimene ei väljenduks psühhiaatrilistes terminites ja laseks töötada professionaalidel. Inimene on nii keeruline süsteem, et kedagi lõplikult haigeks tembeldada ei saagi, õigel ajal tulnud ravi annab aga pääsemislootust. Ei usu ka, et Eesti vabariigi tervishoiuinstitutsioonid oleksid kedagi kunagi psühhiaatriliselt represseerinud.
Teatavasti on skisofreenia närvisüsteemi mediaatorite (dopamiin, serotoniin) disbalanss. Tavalistel inimestel seda viga ei ole – nende puhul võib rääkida lihtsalt sotsiaalse käitumise ja mõistmise defitsiidist. Meditsiinihuvilised loevad meelsasti Inno Tähismaa blogi – hea näide sellest, et kinnismõtteline inimene ei pea mõtlema.
Inno Tähismaa meelest ei ole Reformierakond mitte partei, vaid elajalik repressiivorgan. Peaminister Ansip olla koerad rahva kallale ässitanud, tema sõber olla Tähismaa meelest keegi naga, kes murdis oma koera jalad, samuti olla Reformierakond seotud ühe oma liikme hullumajasse panekuga. Keegi targem inimene võiks katsuda Tähismaale seletada, et RE ei ole gestaapo ega KGB, tegu on lihtsalt ühe Eesti erakonnaga, kelle ideoloogia ei ole kaasaegses raskes majanduskriisis mitte just kõige värskem. Et sajad selle liikmed ei saa olla moraalsed värdjad, sest siis peaks eesti rahvas üldse oma poe kinni panema, kui imepisike miljoniline rahvas eksponeerib tapjate parteid. Aga patoloogilist vaenajat ei koti mingisugused tervemõistuslikud argumendid.
Teine hea näide sellest ooperist on Juku-Kalle Raid. Sõber Raidi viha Keskerakonna vastu ulatub paljude aastate taha ja kus on selle algpõhjus, ei osata isegi oletada, ehkki seda on seltskonnas palju arutatud, juba alates ajast, mil ajaleht KesKus oli terav, ajakohane ja päevakajaline. Juku-Kalle käsitluses on olemas parempoolsed ja vasakpoolsed parteid. Esimesed tahtvat Eesti Vabariiki, teised tahtvat tagasi Nõukogude Liitu. Mustvalge mõtlemine võimaldab tõsimeeli uskuda, et Keskerakond on kommunistide käepikendus, mille haare viiks meid nn Molvaania staatusse, mille kohta välismaalane ütleks “Ex-Soviet territory somewhere in the East”. Taas näeme, et mustvalget mõtlejat ei huvita ratsionaalsed vastuväited: et vasak- ja parempoolsus on lihtsalt majanduspoliitika erinevad tahud, mida poliitikud, kes on enamuses hoopis populistid, kasutavad vastavalt vajadusele; et parempoolsus oma ettevõtluse toetamisega ei saakski eksisteerida, kui vasakpoolsed ei oleks kehtestanud tugeva riigi. Samuti ei saa taas inimesele selgitada, et Keskerakond on üks Eesti erakond, kes mingil moel ei ole seotud kommunismiga, sest endisi kompartei liikmeid on igas erakonnas, kaasa arvatud Juku-Kalle jumaldatud IRL-is.
Kas vasak- ja parempoolsust selgelt eristataval kujul olemas on, on küsitav. Kuhu paigutada siis näiteks Adolf Hitleri? Ja miks rõhutati Kominterni igal kongressil eriliselt, et kommunistide kõige tõsisem vastane on tsentrism? Ma olen ammu rõhutanud, et Keskerakonda astuvad ainult tõelised antikommunistid, sest mõrvarid Trotski ja Lenin on tsentrismi eriliselt häbimärgistanud.
Kinnismõttelistel hoiakutel on see lihtne eelis, et ei pea mõtlema. Pea on sellisel momendil kasutu, sest ühene käitumisjoonis on ees ja nn common sense (seesama, mida keskaegsed skolastikud, inimesed, kellel oli tõesti aju, nimetasid sensus communis´eks) hoiatused ei loe siin midagi.
Küsimusele, kas psühhiaatriat kuritarvitatakse jätkuvalt, saab vastata eitavalt. Reformierakond ei ole kunagi ühtegi oma liiget represseerinud, rääkimata nende sundhospitaliseerimisest. Valekuuldusi levitavad ajakirjanikud ei saa olla ajakirjanikud.
AARNE RUBEN
On kujunenud peaaegu eesti rahva kõnekäänuks: “kas sa endal tervist oled kontrollinud”? Kui keegi ajab kellegi silmis ebaadekvaatset juttu, siis saadetakse ta arsti juurde, sest hullu diskursus on endiselt avatud ja ratsionaalse ivata. Ka meie suure meediakanali juhtide silmis on liiga päevitunud mees ilmsete skisofreenia tunnustega, nii ei saa ta enam ekraanil töötada. Aga pole võhikute asi jagada meditsiinilisi diagnoose! Maailm oleks palju parem paik, kui iga inimene võtab sõna ainult selles vallas, mida ta pädeb.
Vastupidi: päevitunud ilmatark ekraanil ongi tõeline tark. Eks viibisid ilma ja inimesi tundvad manatargad juba sajandeid tagasi palju põllul ja metsas, igatahes mittetubastes tingimustes. Seal oli ka päevitus kerge tulema. Nimetus “skisofreenik” on ka sotsiaalse kontrolli mehhanism, seda eriti tingimustes, kus keegi ühiskonnaliige mõtleb karjuvalt “valesti” või teisipidi. Nimi “skiso” on viimane hoob üldisest masinavärgist välja langenud kruvi taltsutamiseks, on hoovaks siis, kui midagi muud enam üle ei jäägi.
Dr Vaino Vahingu üks elueesmärke oli, et reainimene ei väljenduks psühhiaatrilistes terminites ja laseks töötada professionaalidel. Inimene on nii keeruline süsteem, et kedagi lõplikult haigeks tembeldada ei saagi, õigel ajal tulnud ravi annab aga pääsemislootust. Ei usu ka, et Eesti vabariigi tervishoiuinstitutsioonid oleksid kedagi kunagi psühhiaatriliselt represseerinud.
Teatavasti on skisofreenia närvisüsteemi mediaatorite (dopamiin, serotoniin) disbalanss. Tavalistel inimestel seda viga ei ole – nende puhul võib rääkida lihtsalt sotsiaalse käitumise ja mõistmise defitsiidist. Meditsiinihuvilised loevad meelsasti Inno Tähismaa blogi – hea näide sellest, et kinnismõtteline inimene ei pea mõtlema.
Inno Tähismaa meelest ei ole Reformierakond mitte partei, vaid elajalik repressiivorgan. Peaminister Ansip olla koerad rahva kallale ässitanud, tema sõber olla Tähismaa meelest keegi naga, kes murdis oma koera jalad, samuti olla Reformierakond seotud ühe oma liikme hullumajasse panekuga. Keegi targem inimene võiks katsuda Tähismaale seletada, et RE ei ole gestaapo ega KGB, tegu on lihtsalt ühe Eesti erakonnaga, kelle ideoloogia ei ole kaasaegses raskes majanduskriisis mitte just kõige värskem. Et sajad selle liikmed ei saa olla moraalsed värdjad, sest siis peaks eesti rahvas üldse oma poe kinni panema, kui imepisike miljoniline rahvas eksponeerib tapjate parteid. Aga patoloogilist vaenajat ei koti mingisugused tervemõistuslikud argumendid.
Teine hea näide sellest ooperist on Juku-Kalle Raid. Sõber Raidi viha Keskerakonna vastu ulatub paljude aastate taha ja kus on selle algpõhjus, ei osata isegi oletada, ehkki seda on seltskonnas palju arutatud, juba alates ajast, mil ajaleht KesKus oli terav, ajakohane ja päevakajaline. Juku-Kalle käsitluses on olemas parempoolsed ja vasakpoolsed parteid. Esimesed tahtvat Eesti Vabariiki, teised tahtvat tagasi Nõukogude Liitu. Mustvalge mõtlemine võimaldab tõsimeeli uskuda, et Keskerakond on kommunistide käepikendus, mille haare viiks meid nn Molvaania staatusse, mille kohta välismaalane ütleks “Ex-Soviet territory somewhere in the East”. Taas näeme, et mustvalget mõtlejat ei huvita ratsionaalsed vastuväited: et vasak- ja parempoolsus on lihtsalt majanduspoliitika erinevad tahud, mida poliitikud, kes on enamuses hoopis populistid, kasutavad vastavalt vajadusele; et parempoolsus oma ettevõtluse toetamisega ei saakski eksisteerida, kui vasakpoolsed ei oleks kehtestanud tugeva riigi. Samuti ei saa taas inimesele selgitada, et Keskerakond on üks Eesti erakond, kes mingil moel ei ole seotud kommunismiga, sest endisi kompartei liikmeid on igas erakonnas, kaasa arvatud Juku-Kalle jumaldatud IRL-is.
Kas vasak- ja parempoolsust selgelt eristataval kujul olemas on, on küsitav. Kuhu paigutada siis näiteks Adolf Hitleri? Ja miks rõhutati Kominterni igal kongressil eriliselt, et kommunistide kõige tõsisem vastane on tsentrism? Ma olen ammu rõhutanud, et Keskerakonda astuvad ainult tõelised antikommunistid, sest mõrvarid Trotski ja Lenin on tsentrismi eriliselt häbimärgistanud.
Kinnismõttelistel hoiakutel on see lihtne eelis, et ei pea mõtlema. Pea on sellisel momendil kasutu, sest ühene käitumisjoonis on ees ja nn common sense (seesama, mida keskaegsed skolastikud, inimesed, kellel oli tõesti aju, nimetasid sensus communis´eks) hoiatused ei loe siin midagi.
Küsimusele, kas psühhiaatriat kuritarvitatakse jätkuvalt, saab vastata eitavalt. Reformierakond ei ole kunagi ühtegi oma liiget represseerinud, rääkimata nende sundhospitaliseerimisest. Valekuuldusi levitavad ajakirjanikud ei saa olla ajakirjanikud.
AARNE RUBEN
29. mai 2009
Vastuseks Kaarel Tarandi paskvillile Sirbis (ja Vasaras)
Masendav lugeda, kuidas k.a minu raha eest väljaantavas endises kultuurilehes keegi riiklik valetaja absoluutseid tõdesid kuulutab, inimesi sildistab ja kastistab, paksuvärvilisi epiteete ritta laob, nagu muutuks tema isiklik väike tõde sellest üldinimlikumaks. Poliitikat võiks ju mujal kui riigilehes teha! Mis sest, et toda lehte ei anna välja valitsuse kommunikatsioonibüroo. Aga mis vahet seal, kas kultuuriministeerium vmt.
ESTER ŠANK
Tallinna linnavolikogu avalike suhete nõunik
ESTER ŠANK
Tallinna linnavolikogu avalike suhete nõunik
19. apr 2009
Valik peaminister Andrus Ansipi tsitaate teguderohkest aastast 2008.
http://blog.ekspress.ee/viewdoc/4EA2C1AFC9A045F4C22575220057BC62
"Meedias on sildistatud seda [töölepinguseaduse] eelnõu ebainimlikuks. Kui soomlastele sobib selline koon
damishüvitiste kord, miks siis meile ei sobi? Kas soomlased on ebainimlikud?"24. jaanuar, usutluses BNSile
"Eelarve laekumine on üle ootuste hea."1. veebruar, usutluses Eesti Raadiole
"Kui see on kriis ja krahh, et siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada."7. veebruar, valitsuse pressikonverentsil
"Ma olen kinnitanud ja kinnitan ka nüüd - defitsiidis eelarvet minu valitsus vastu ei võta."22. veebruar, kõne Tartus Eesti riigi 90 aasta juubeli tähistamisel
"Minu käest küsitakse, kas ma kavatsen osaleda Pekingi olümpiamängude avatseremoonial, ja ma vastan ühemõtteliselt ja ausalt - ei, ei ole kunagi kavatsenud. Aga sellest ei maksa mingisugust boikotti välja lugeda. Kui keegi küsib, kas ma kavatsen minna Marsile, siis vastus on täpselt sama aus ja lühikene - ei, ei ole kunagi kavatsenud. Küll aga olen ma kavatsenud osa võtta Pekingi olümpiamängudest pealtvaatajana." 20. märts, valitsuse pressikonverentsil
"Ülearuseks optimismiks põhjust pole."28. märts, Vikerraadios riigi tulude kohta
"Kui inimesed arvavad, et me peame tegema iga kuu ühe lisaeelarve, siis põhimõtteliselt võib ka nii, aga ega see erilisest tõsiselt võetavusest ei kõnele." 10. aprill, valitsuse pressikonverentsil
"Avalikul sektoril ei ole võimalik asuda nende eraisikutest korteriostjate asemele, kes nüüd enam panka ei lähe ja laenu ei võta. Selge see, et ehitussektor peab pisut koomale tõmbuma, sest kinnisvarabuum ei saa kesta igavesti."17. aprill, valitsuse pressikonverentsil
"On ka teisi õllesid, mis maitsevad nagu õlu, kuid ometigi pole seda."22. aprill, Briti-Eesti kaubanduskoja seminaril A Le Coqi õlut kiitmas
"Ma lugesin ka lehest, et räägitakse mingisugusest piinarikkast kulude kokkutõmbamisest. Piinarikkusest mina ei oskaks praegu küll kuidagi kõneleda. Minu meelest palgad kasvavad Eestis endiselt päris uljalt."22. mai, valitsuse pressikonverentsil
"Ajakirjandus on kindlasti lammastele ja lehmadele liiga teinud. Metaani ei eraldu mitte sealt tagantpoolt üldjuhul lammastel, vaid suu kaudu ja seetõttu kogu seda lugu peerumaksulooks nimetada on liialdus. Üldjuhul lehmad on viisakamad, kui ajakirjandus on arvanud."29. mai, valitsuse pressikonverentsil
"Valitsus muutis Tartu Lennukolledži nime Eesti Lennuakadeemiaks. Tõtt-öelda, ega ma päris hästi aru ei saanud, miks kolledžinimi oli halb, akadeemia nimi parem. Mõlemad on võõrad sõnad, aga kolledžis suisa võõras täht sees, no see saigi määravaks. Aga edu neile igal juhul!"26. juuni, valitsuse pressikonverentsil
"Me ei toetanud ka Roheliste ideed kriminaliseerida 50 liitri prügi ebaseaduslikult metsa alla poetamist. Vange me saaksime siis ilmselt väga palju, nii et tuleks vanglaid veel mitu-mitu juurde ehitada. Aga vaevalt, et me sellega probleemi likvideeriksime."17. juuli, valitsuse pressikonverentsil
"Minu poolt on aktsepteeritav riigieelarvega defitsiiti minemine siis, kui ohtu satub euroliidu raha kasutamine."25. juuli, usutlus Postimehele
"Narr on rääkida kriisist siis, kui ühiskonnas on praktiliselt täistööhõive."25. juuli usutlus Postimehele
"Ma põhimõtteliselt ei ole ka nõus nendega, kes ütlevad, et meie kohalikud omavalitsused on liiga väikesed. [-] Ma olen Saksamaal Põhjamere ühest saarest mööda sõitnud, kus oli kohalik omavalitsus vaid kahe elanikuga, nii et meil nii pisikesi ei ole, nagu Saksamaa endale saab lubada."31. juuli, valitsuse pressikonverentsil
"Ma vahetasin oma väimehega ära telefoni, sain vastu Samsungi. Mul ei ole taskus praegu, hakkab siin viimati helisema ja siis kõik mõtlevad, et ma nüüd kekutan, et mul on mobiiltelefon. "7. august, valitsuse pressikonverentsil
"Nüüd siis peaks olema lõpuni ära vaieldud see, kas hobune on lemmikloom või põllumajandusloom. Hobune Eestis on alati olnud üks tubli tööloom, aga raske on nüüd ratsahobust päris põllumajandusloomaks pidada, kuid Euroopa Liidu õigusaktidest tuleb nii välja, et hobune on põllumajandusloom."28. august, valitsuse pressikonverentsil
"Mina selle prognoosi eest küll ei ole nõus andma ei veretilku ega oma sente."28. august, valitsuse pressikonverentsil rahandusministeeriumi majandusprognoosi kohta
"Ma kuulen seda, kuidas kõikvõimalikes naistelistides juba arutatakse seda, kuidas oleks võimalik sünnitust varem esile kutsuda, et ikkagi vanemahüvitisest veel osa saada. See paanika on täiesti asjatu. Vanemahüvitis sellisel kujul, nagu ta seaduses on sätestatud, kehtib järgmisel ja kõikidel tulevastel aastatel." 18. september, valitsuse pressikonverentsil
"Kui nüüd hakata analüüsima seda, et kas ma olen teiselt planeedilt või sellelt planeedilt, siis tuleks mingisuguseid pidepunkte otsida. Kui ma mõtlen näiteks Steven Spielbergi filmile "E.T.", siis mulle meenub sellest filmist, et inimese ja tulnuka vahel võib olla väga südamlik suhe. Kui ma nüüd mõtlen oma suhtele abikaasa ja lastega, siis ma näen sedasama südamlikkust. Selles suhtes see suhe ei väida väga kindlalt seda, et minu näol ei või olla tegemist tulnukaga. Kui nüüd vaadata füüsilist keha, siis mulle tundub, et ma sarnanen väga inimesega. Kui pidada mind UFOks, siis UFO definitsiooni järgi peaksin olema tundmatu lendav objekt. Minu puhul on see lennufaas aeg-ajalt olemas, ma lendan lennukis. Aga küsimus tundmatusest on jälle lahenduseta. Maailma mastaabis ma väga tuntud ei ole, aga Eestis mind üldiselt tuntakse."2. oktoober, valitsuse pressikonverentsil
"Eestit ei ole võimalik võrrelda näiteks Islandiga. Island läks oma pangandusega maailma vallutama, Eesti pangad finantsilises mõttes vallutati."9. oktoober, valitsuse pressikonverentsil
"Tiit Vähile ma soovitaksin eelkõige tegelda oma sadamate asjadega. Saagu oma muredest jagu, ärgu pidagu peaministrit nii võimsaks inimeseks, kelle iga sõna võib tema äri tuksi keerata. Aga just nii on ta sõnastanud oma ebaedu. Tema järgi Ansip on öelnud, et "transiiti pole meile vaja" ja näe, läkski kohe tema äri aia taha. "16. oktoober, valitsuse pressikonverentsil“Maadevahetuse tehingud eeldatavalt on olnud kõik seaduslikud, välja arvatud need, mille puhul kahtlustatakse ebaseaduslikkust.”16. oktoober, valitsuse pressikonverentsil
"Ei ole võimalik riigil anda või valitsusel anda garantiid nähtusele, mida Eestis ei eksisteeri - Eestis ei eksisteeri pankadevahelist laenuturgu."16. oktoober, valitsuse pressikonverentsil
"Palga vähendamine tähendab seda, et teatud Riigikogu liikmed ei suuda enam oma peret ülal pidada sellest palgast, mis on vähendatud, ja on sunnitud Riigikogust lahkuma."20. november, valitsuse pressikonverentsil Riigikogu liikmete palkade muutmise kohta
"Ma usun, et Eestis asutused ja sealhulgas ka valitsusasutused oskavad ise otsustada, kas saata kellelegi postkaarte või mitte saata postkaarte. Sellel asjal ei saa olla füüsilist mõju finantsstabiilsusele riigis."27. november, valitsuse pressikonverentsil
"Kõik inimesed teavad, et Eesti riik on kriisis olnud juba väga pikka aega, isegi siis, kui ta veel kriisis olnud ei ole, on ta kriisis olnud avaliku arvamuse meelest."27. november, valitsuse pressikonverentsil
"Meedias on sildistatud seda [töölepinguseaduse] eelnõu ebainimlikuks. Kui soomlastele sobib selline koon
damishüvitiste kord, miks siis meile ei sobi? Kas soomlased on ebainimlikud?"24. jaanuar, usutluses BNSile"Eelarve laekumine on üle ootuste hea."1. veebruar, usutluses Eesti Raadiole
"Kui see on kriis ja krahh, et siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada."7. veebruar, valitsuse pressikonverentsil
"Ma olen kinnitanud ja kinnitan ka nüüd - defitsiidis eelarvet minu valitsus vastu ei võta."22. veebruar, kõne Tartus Eesti riigi 90 aasta juubeli tähistamisel
"Minu käest küsitakse, kas ma kavatsen osaleda Pekingi olümpiamängude avatseremoonial, ja ma vastan ühemõtteliselt ja ausalt - ei, ei ole kunagi kavatsenud. Aga sellest ei maksa mingisugust boikotti välja lugeda. Kui keegi küsib, kas ma kavatsen minna Marsile, siis vastus on täpselt sama aus ja lühikene - ei, ei ole kunagi kavatsenud. Küll aga olen ma kavatsenud osa võtta Pekingi olümpiamängudest pealtvaatajana." 20. märts, valitsuse pressikonverentsil
"Ülearuseks optimismiks põhjust pole."28. märts, Vikerraadios riigi tulude kohta
"Kui inimesed arvavad, et me peame tegema iga kuu ühe lisaeelarve, siis põhimõtteliselt võib ka nii, aga ega see erilisest tõsiselt võetavusest ei kõnele." 10. aprill, valitsuse pressikonverentsil
"Avalikul sektoril ei ole võimalik asuda nende eraisikutest korteriostjate asemele, kes nüüd enam panka ei lähe ja laenu ei võta. Selge see, et ehitussektor peab pisut koomale tõmbuma, sest kinnisvarabuum ei saa kesta igavesti."17. aprill, valitsuse pressikonverentsil
"On ka teisi õllesid, mis maitsevad nagu õlu, kuid ometigi pole seda."22. aprill, Briti-Eesti kaubanduskoja seminaril A Le Coqi õlut kiitmas
"Ma lugesin ka lehest, et räägitakse mingisugusest piinarikkast kulude kokkutõmbamisest. Piinarikkusest mina ei oskaks praegu küll kuidagi kõneleda. Minu meelest palgad kasvavad Eestis endiselt päris uljalt."22. mai, valitsuse pressikonverentsil
"Ajakirjandus on kindlasti lammastele ja lehmadele liiga teinud. Metaani ei eraldu mitte sealt tagantpoolt üldjuhul lammastel, vaid suu kaudu ja seetõttu kogu seda lugu peerumaksulooks nimetada on liialdus. Üldjuhul lehmad on viisakamad, kui ajakirjandus on arvanud."29. mai, valitsuse pressikonverentsil
"Valitsus muutis Tartu Lennukolledži nime Eesti Lennuakadeemiaks. Tõtt-öelda, ega ma päris hästi aru ei saanud, miks kolledžinimi oli halb, akadeemia nimi parem. Mõlemad on võõrad sõnad, aga kolledžis suisa võõras täht sees, no see saigi määravaks. Aga edu neile igal juhul!"26. juuni, valitsuse pressikonverentsil
"Me ei toetanud ka Roheliste ideed kriminaliseerida 50 liitri prügi ebaseaduslikult metsa alla poetamist. Vange me saaksime siis ilmselt väga palju, nii et tuleks vanglaid veel mitu-mitu juurde ehitada. Aga vaevalt, et me sellega probleemi likvideeriksime."17. juuli, valitsuse pressikonverentsil
"Minu poolt on aktsepteeritav riigieelarvega defitsiiti minemine siis, kui ohtu satub euroliidu raha kasutamine."25. juuli, usutlus Postimehele
"Narr on rääkida kriisist siis, kui ühiskonnas on praktiliselt täistööhõive."25. juuli usutlus Postimehele
"Ma põhimõtteliselt ei ole ka nõus nendega, kes ütlevad, et meie kohalikud omavalitsused on liiga väikesed. [-] Ma olen Saksamaal Põhjamere ühest saarest mööda sõitnud, kus oli kohalik omavalitsus vaid kahe elanikuga, nii et meil nii pisikesi ei ole, nagu Saksamaa endale saab lubada."31. juuli, valitsuse pressikonverentsil
"Ma vahetasin oma väimehega ära telefoni, sain vastu Samsungi. Mul ei ole taskus praegu, hakkab siin viimati helisema ja siis kõik mõtlevad, et ma nüüd kekutan, et mul on mobiiltelefon. "7. august, valitsuse pressikonverentsil
"Nüüd siis peaks olema lõpuni ära vaieldud see, kas hobune on lemmikloom või põllumajandusloom. Hobune Eestis on alati olnud üks tubli tööloom, aga raske on nüüd ratsahobust päris põllumajandusloomaks pidada, kuid Euroopa Liidu õigusaktidest tuleb nii välja, et hobune on põllumajandusloom."28. august, valitsuse pressikonverentsil
"Mina selle prognoosi eest küll ei ole nõus andma ei veretilku ega oma sente."28. august, valitsuse pressikonverentsil rahandusministeeriumi majandusprognoosi kohta
"Ma kuulen seda, kuidas kõikvõimalikes naistelistides juba arutatakse seda, kuidas oleks võimalik sünnitust varem esile kutsuda, et ikkagi vanemahüvitisest veel osa saada. See paanika on täiesti asjatu. Vanemahüvitis sellisel kujul, nagu ta seaduses on sätestatud, kehtib järgmisel ja kõikidel tulevastel aastatel." 18. september, valitsuse pressikonverentsil
"Kui nüüd hakata analüüsima seda, et kas ma olen teiselt planeedilt või sellelt planeedilt, siis tuleks mingisuguseid pidepunkte otsida. Kui ma mõtlen näiteks Steven Spielbergi filmile "E.T.", siis mulle meenub sellest filmist, et inimese ja tulnuka vahel võib olla väga südamlik suhe. Kui ma nüüd mõtlen oma suhtele abikaasa ja lastega, siis ma näen sedasama südamlikkust. Selles suhtes see suhe ei väida väga kindlalt seda, et minu näol ei või olla tegemist tulnukaga. Kui nüüd vaadata füüsilist keha, siis mulle tundub, et ma sarnanen väga inimesega. Kui pidada mind UFOks, siis UFO definitsiooni järgi peaksin olema tundmatu lendav objekt. Minu puhul on see lennufaas aeg-ajalt olemas, ma lendan lennukis. Aga küsimus tundmatusest on jälle lahenduseta. Maailma mastaabis ma väga tuntud ei ole, aga Eestis mind üldiselt tuntakse."2. oktoober, valitsuse pressikonverentsil
"Eestit ei ole võimalik võrrelda näiteks Islandiga. Island läks oma pangandusega maailma vallutama, Eesti pangad finantsilises mõttes vallutati."9. oktoober, valitsuse pressikonverentsil
"Tiit Vähile ma soovitaksin eelkõige tegelda oma sadamate asjadega. Saagu oma muredest jagu, ärgu pidagu peaministrit nii võimsaks inimeseks, kelle iga sõna võib tema äri tuksi keerata. Aga just nii on ta sõnastanud oma ebaedu. Tema järgi Ansip on öelnud, et "transiiti pole meile vaja" ja näe, läkski kohe tema äri aia taha. "16. oktoober, valitsuse pressikonverentsil“Maadevahetuse tehingud eeldatavalt on olnud kõik seaduslikud, välja arvatud need, mille puhul kahtlustatakse ebaseaduslikkust.”16. oktoober, valitsuse pressikonverentsil
"Ei ole võimalik riigil anda või valitsusel anda garantiid nähtusele, mida Eestis ei eksisteeri - Eestis ei eksisteeri pankadevahelist laenuturgu."16. oktoober, valitsuse pressikonverentsil
"Palga vähendamine tähendab seda, et teatud Riigikogu liikmed ei suuda enam oma peret ülal pidada sellest palgast, mis on vähendatud, ja on sunnitud Riigikogust lahkuma."20. november, valitsuse pressikonverentsil Riigikogu liikmete palkade muutmise kohta
"Ma usun, et Eestis asutused ja sealhulgas ka valitsusasutused oskavad ise otsustada, kas saata kellelegi postkaarte või mitte saata postkaarte. Sellel asjal ei saa olla füüsilist mõju finantsstabiilsusele riigis."27. november, valitsuse pressikonverentsil
"Kõik inimesed teavad, et Eesti riik on kriisis olnud juba väga pikka aega, isegi siis, kui ta veel kriisis olnud ei ole, on ta kriisis olnud avaliku arvamuse meelest."27. november, valitsuse pressikonverentsil
16. apr 2009
KAIKAMEES TAHAB TAGASI TUUA VAPSIDE AJASTU!
Vt EPL http://www.epl.ee/artikkel/465570
Kommenteerib keegi Jüri Saar
Kommenteerib keegi Jüri Saar
Küsimus pole retooriline, vaid esitatud silmas pidades Eesti olusid. Vaatamata sellele et ametlikult käib juba pikemat aega võitlus korruptsiooniga, on raske tõestada, et meie korruptantide elu on pigem raske ja närune kui mõnus ja meeldiv.
Korruptiivse käitumise suhtes üldise sallimatuse õhkkonna kujundamine ei taha kuidagi edeneda. Me kuuleme meediast hoopis suurpartei juhtfiguuri esitatud parastavaid süüdistusi õiguskaitseinstitutsiooni kohta, kuna korruptiivsete tehingutega seotud linnaametnik jäi formaalsetel põhjustel kohtus süüdi mõistmata. Või näeme televisiooni vahendusel järjekordset võimuesindajat, kes on oma tegevusega tõstnud riigilt miljoneid kroone kellegi taskusse, kuid kes ei tunne vähimatki süütunnet ega hirmu võimaliku vastutuse ees. Pigem peegeldub tema näolt debiilne lihtsameelsus, muretus, justkui pole ta selle peale ealeski tulnud, et mereäärne maa maksab mitte mõnikümmend tuhat vaid miljon krooni. Pealegi on otsused tehtud kollektiivselt ja kinni hakata pole konkreetselt kellestki.
Läänelikus mõttes normaalne turumajandus toimib ainult siis, kui üldreeglina on välistatud, et korruptiivne tegevus annab suuremat kasumit kui ausasse ärisse tehtud investeeringud. Samuti ei ole võimalik normaalne demokraatlik riigivalitsemine, kui pole suudetud tagada, et võimule saamine ja võimul püsimine ei toimu ebaseaduslikke või ebaeetilisi viise/vahendeid kasutades. Riigi esmane ülesanne on luua keskkond, kus kehtiksid just niisugust normaalset arengut tagavad reeglid.
Hämarad skeemid
Paraku on nii, et kohtus tuleb korruptsioonikuritegude puhul tõendada mitte ainult riigile tekitatud kahju, vaid ka hüve saamine ametniku poolt, ning lisaks veel põhjuslik seos konkreetse teo, kahjuliku tagajärje ja saadud hüve vahel. Võistlev kriminaalmenetlus koos kehtiva karistusseadustikuga lubab altkäemaksu andmist ja võtmist tõrgeteta kvalifitseerida vaid siis, kui nii andja kui ka võtja ise esitavad juhtunu kohta kohtule vettpidavad tõendid. Miks nad seda küll teha tahaksid, pole selge. Eelnimetatud põhjustel kulgeb korruptiivne karjäär majanduses või poliitikas üldjuhul raskusteta ning reaalseid karistamisi saab näha ka edaspidi suhteliselt harva.
Parteide rahastamise skeemid jäävad endiselt hämaraks ja aeg-ajalt sel teemal toimunud paljastused pole olukorda muutnud. Küsimus ei ole aga mitte ainult parteiraha päritolu kontrollimises, vaid ka selle kasutamise võimalustes. Kui on lubatud permanentne avalik parteipropaganda, mis lõpeb vahetult enne valimisi ning mis ei allu kaubanduslikule reklaamile kehtestatud reeglitele (näiteks konkurendi halvustamise keeld), on sellega loodud soodustingimused kahtlast päritolu raha kasutamiseks.
Korruptsiooni soosiva olukorra saaks lõpetada näiteks järgmisel viisil. Avalik, kogu elanikkonnale suunatud poliitpropaganda keelatakse valimistevahelisel ajal täielikult ja parteid näitavad ennast igapäevase tegevusega, mitte enda kiitmise ja lubaduste andmisega. Poliitreklaami/-propagandat saaks tavaolukorras teha üksnes spetsiaalsete parteikanalite kaudu ning see oleks suunatud kindlale elanikkonna kontingendile (näiteks partei liikmeskond). Parteilist propagandat tuleks lubada vaid kindlal perioodil, näiteks algusega kaks nädalat enne valimisi ja selle edastamine peab olema lõpetatud üks päev enne valimisi.
Parteide ja riiklike (avalike) huvide omakasuline kattumine on saavutanud suured mõõtmed, mis omakorda hägustab piiri lubatu-keelatu vahel. Termin „poliitiline otsus” on omandanud müstilise, ülima ja vastuvaidlemist välistava tähenduse, kuigi tegemist on just nimelt subjektiivse, mitte objektiivsetel asjaoludel põhineva otsusega. Parteid on üritanud ilma häbitundeta allutada oma juhtimisele ja kontrollile ka seni politiseerimata jäänud tegevussfääre. Ei ole palju möödas ajast, kui iga uue siseministri tulekul toimus politseiametis põhjalik poliittuulutamine, st vahetati välja selle struktuuri juhtfiguurid. Praegu kummitab politiseerumise oht peaaegu kõiki olulisemaid avalik-õiguslikke institutsioone. Kuna on põhjust karta nende mineku pärast konkureeriva partei täieliku kontrolli alla, püütakse ohtu neutraliseerida eri parteidest pärit tipp-poliitikute lülitamisega riigiettevõtete ja -asutuste nõukogudesse ja muudetakse need parteilisteks kauplemisfoorumiteks. Nii kahjustatakse asutuse/ettevõtte põhikirjalist tegevust, rääkimata nõukogu liikme tasudega seotud moraalsest kahjust.
Parteiline, isiklik kasu
Parteiliste ja riiklike huvide segunemine võib tähendada sisuliselt varjamatut korruptsiooni ehk üldlevinud praktikat, kus parteilist positsiooni kasutatakse isikliku kasu saamiseks. Kui sõpradele, sugulastele, tuttavatele tagatakse ebaseaduslikult riiklikke tellimusi või töökohti, on tegemist korruptsiooniga. Kui aga sama tehakse partei huvides, ei räägita sellest millegipärast kriminaalse üleastumise terminites. Ununeb, et parteiline kasu on lõppude lõpuks isiklik ja mitte üldine. Võib-olla peaks kõiki niisuguseid juhtumeid, kus riiklikke ametikohti ja finantse jagatakse parteilisel printsiibil või kui ametniku tegevus seguneb parteilise tegevusega, hakkama käsitlema korruptsiooni ilmingutena?
Meie karistusseadustikus on sätestatud kõrvuti füüsiliste isikute kriminaalvastutusega ka juriidiliste isikute kriminaalvastutus. Miks mitte laiendada kriminaalvastutust ja võimalikku sundlõpetamist parteile, kui selle juhid kasutavad poliitilist võimu korruptiivselt, s.o parteilise ehk isikliku kasu saamise huvides?
Täpse piiri paikapanek, mille abil eristada parteilisi ja riiklikke huvisid, pole kerge, kuid on põhimõtteliselt võimalik. Eesti vajab praegu mitte uue nimega parteisid, vaid hoopis uut poliitilist kultuuri, mille raamides võiks toimuda normaalne demokraatlikku ühiskonda sobiv poliitiline tegevus. Selle üheks tunnusjooneks on mõõdukus ehk säilivad ulatuslikud parteilisest aktiivsusest puutumatud riigi- ja avaliku elu sfäärid, mille efektiivsuse peamine garantii ongi nende poliitiline sõltumatus. Ei tohi unustada, et demokraatlikus õigusriigis ollakse lojaalne mitte isikutele ega gruppidele, vaid riigile ja riigi põhiseadusele.
1. apr 2009
OLUKORRAST RIIGIS
Kas pole tuttav!? Kolm põrsakest on oma jõulupuuga kindlustanud ennast Stenbocki majakeses ega lase Halli Hunti sisse! Põrsakesed otsustavad oma suurest tarkusest püüda ta katlasse, kui Hunt peaks ronima majja korstna kaudu. Tema asemel aga satub katlasse hoopis Jõuluvana. Allegooriat Eesti riigiga otsige ise.
http://www.connect.ee/video/view/501588781/
http://www.connect.ee/video/view/501588781/
28. märts 2009
KOMMENTAARIKS SEST KAEBUS TULI PEETRILT MINULE
KAHJUKS UNUSTAB PEETER SELLE, ET REIN VEIDEMANN POLE POSTIMEHE VÄLJAANDJA EGA ISEGI MITTE TOIMETAJA. PEETER, PALUN PÖÖRDU KAS MERIT KOPLI VÕI SUISA MART KADASTIKU POOLE, MIKS NAD SINUGA NIIVIISI KÄITUVAD.
ÜHTLASI TÄNAN NEEMET HOOLSA ARVEPIDAMISE EEST JA TEATAN, ET POLE TÕESTI POSTIMEHELE ROHKEM LUGUSID NEEME KORVI AJAL PAKKUNUD KUI VIST NELI. VARASEMAST AJAST ON SIISKI KA EBAMEELDIVAMAID KOGEMUSI.
MART UMMELAS
Peeter Olesk pahandab Postimehega
Kallis Rein!
Oleksin ebaaus, kui ei kirjutaks.
Tänasesse „Postimehesse” tellis Sinu kolleeg Alo Lõhmus minult intervjuu Lennart Merist seoses tema 80. sünniaastapäevaga. Ta esitas oma küsimused, andis ette pikkuse (2000 küsimuse kohta), sai vastused möödunud kolmapäeval, pani ette veel 2 küsimust ja sai vastused neilegi. Neljapäeval oli kogu tekst koos. Mitte mina ei pakkunud käsikirja, vaid minult paluti seda.
Tänases „Postimehes” seda pole. Miks, see on toimetuse siseasi ja ma ei ole spioon. Tahan öelda vaid seda, et kuna see pole „Postimehel” esimene kord nii minuga käituda ja tahtes olla järjekindel, keeldun ma mistahes kaastööst „Postimehele” ja igaveseks. Tegin seda „Eesti Ekspressi” suhtes ja ka „Valgamaalase” puhul, nõndasamuti „Eesti Päevalehe” ja „Universitatis Tartuensise” kohta. See keeld laieneb aga ka suhtlemisele toimetuse töötajatega, niisiis Sullegi. Sa oled aidanud läbi kriipsutada midagi, mille nimeks on elu. Ma ei arvagi, et otsuse intervjuu minuga maha võtta tegid Sina. Sa oled kaasosaline. Mõtle sellest! – Ole kogu perega terve, aga tea, et mul on õigus uks kinni panna.
Peeter
Tähtvere mõisas 28. märtsil 2009
ÜHTLASI TÄNAN NEEMET HOOLSA ARVEPIDAMISE EEST JA TEATAN, ET POLE TÕESTI POSTIMEHELE ROHKEM LUGUSID NEEME KORVI AJAL PAKKUNUD KUI VIST NELI. VARASEMAST AJAST ON SIISKI KA EBAMEELDIVAMAID KOGEMUSI.
MART UMMELAS
Peeter Olesk pahandab Postimehega
Kallis Rein!
Oleksin ebaaus, kui ei kirjutaks.
Tänasesse „Postimehesse” tellis Sinu kolleeg Alo Lõhmus minult intervjuu Lennart Merist seoses tema 80. sünniaastapäevaga. Ta esitas oma küsimused, andis ette pikkuse (2000 küsimuse kohta), sai vastused möödunud kolmapäeval, pani ette veel 2 küsimust ja sai vastused neilegi. Neljapäeval oli kogu tekst koos. Mitte mina ei pakkunud käsikirja, vaid minult paluti seda.
Tänases „Postimehes” seda pole. Miks, see on toimetuse siseasi ja ma ei ole spioon. Tahan öelda vaid seda, et kuna see pole „Postimehel” esimene kord nii minuga käituda ja tahtes olla järjekindel, keeldun ma mistahes kaastööst „Postimehele” ja igaveseks. Tegin seda „Eesti Ekspressi” suhtes ja ka „Valgamaalase” puhul, nõndasamuti „Eesti Päevalehe” ja „Universitatis Tartuensise” kohta. See keeld laieneb aga ka suhtlemisele toimetuse töötajatega, niisiis Sullegi. Sa oled aidanud läbi kriipsutada midagi, mille nimeks on elu. Ma ei arvagi, et otsuse intervjuu minuga maha võtta tegid Sina. Sa oled kaasosaline. Mõtle sellest! – Ole kogu perega terve, aga tea, et mul on õigus uks kinni panna.
Peeter
Tähtvere mõisas 28. märtsil 2009
25. veebr 2009
Presidendi vastuvõtt
Presidendi vastuvõtule on kogunenud hulga rahvast. Nende hulgas on poliitikuid, kultuuritöötajaid, ärimehi, erinevaid avaliku elu tegelasi ja ka tavalisi inimesi, keda president on pidanud vääriliseks Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtule kutsuda.
Kõigi ametlikult kutsutud inimeste hulka on ära eksinud ka üks väike mehike, kes ise ka ei saa õieti aru kus ta asub ja mis toimub.
Aga koht on ilus ja toimub midagi tähtsat – see on selge.
Ja mehele on selge ka see, et sellisel üritusel tuleb endast hea mulje jätta. Tuleb olla nagu teised!
Moodustub järjekord, et õnnitleda presidenti ja tema abikaasat.
Mehike trügib järjekorras natuke ettepoole, kuid keegi ei pane seda väga pahaks. Nad teavad, et üritus on oluline ja eks kõik tahavad sellest osa saada.
Järjekord venib ja venib. Vahepeal hakkab mängima Eesti hümn, kuid kõik on juba niigi püsti ja kuulavad seda hardunult.
Vaid ratastoolis istuva Enn Soosaare rebivad turvamehed toolilt püsti ja hoiavad teda kuni hümni lõppemiseni kindlalt käevangus. Juba eakas mees üritab küll vastu hakata ning tagasi toolile pääseda, kuid turvameeste haare on tema jaoks liiga tugev. Lõpuks hümn siiski lõppeb ja ta pääseb taas oma kodusele toolile istuma.
Järjekord liigub edasi ja lõpuks jõuab ka tavaline mees presidendi ette.
Ta on väga ärevil ja sirutab käe tervituseks välja. Käe ulatab ka president.
„Eee...“ venitab mehike ja otsib sõnu millest rääkida. Millestki peab ju rääkima, sest tema vastas seisev mees tundub väga tähtis olevat.
„Väää...“ kokutab ta.
„Väääga meeldiv tutvuda. Aga kuidas on Teie nimi?“ küsib ta lõpuks ja raputab hoogsalt presidendi kätt.
President kohmetub hetkeks.
„Minu nimi on Toomas Hendrik Ilves.“
„Oi kui meeldiv!“ hüüab mehike rõõmsalt.
„Minu nimi on ka Toomas Hendrik Ilves,“ valetab ta ja raputab kätt edasi.
Juba tundub, et nende tutvumine laabub. Kui kahel mehel on ühesugune nimi, siis nendest lihtsalt peavad sõbrad saama!
„Ja kuidas on veetleva proua nimi?“ küsib ta ja jääb presidendi kõrval seisvat naist vaatama.
„Tema on Evelin Ilves. Ta on minu abikaasa.“
„Milline üllatus! Ka minu naise nimi on Evelin Ilves. No, kes oleks võinud seda arvata!“
Ja ta raputab ja raputab kätt sellise hooga nagu tahaks seda küljest rebida. Ta nägu lausa särab rõõmust.
„Ja mis ametit Te siis ka peate?“
Ta tõmbab teretamisel natuke hoogu tagasi, sest tema selja taga seisev naine on paar korda närviliselt köhatanud.
„Ma olen Eesti Vabariigi president.“
„No see on küll ime! Mina olen ka president!“ hüüab mehike ja lööb endale imestunult käega otsa ette.
„Einoh, ma lihtsalt ei suuda uskuda kui palju on meil ühist!“
„Minge juba edasi. Siin on teisi ka. Jalad surevad ära,“ hakkab ta selja taga seisev naine pahandama ja selgub, et selleks naiseks on Ene Ergma.
Presidendipaar hakkab samuti närviliseks muutuma ja presidendi põsed õhetavad.
„Ja kes on su lemmiklaulja?“
Nüüd ei taha president enam sugugi seda vestlust jätkata, sest iga külalise tervitamiseks antud aeg on mitmekordselt ületatud ja on näha, et see jutt kuhugi ei vii.
Evelin annab vahepeal märku, et nende ees seisev mees on veidi napakas.
Ta pööritab sõrmega oimukohas ja ajab silmad kõõrdi.
„Kes on su lemmiklaulja? Noh, ütle,“ on mehike järjekindel.
„Aga ütle sina esimesena,“ hakkab president talle korraga vastu.
Saaks tast ometigi juba lahti!
„Ei, ütle sa esimesena,“ jonnib mehike.
„Ei, ikka sina esimesena.“
„Ei, ikka sina ütle esimesena. Sina oled president.“
„Ise sa ütlesid, et sa oled ka president. Nii, et ütle heaga esimesena.“
„Ei sina ütle.“
„Ütle ikka ise.“
Ja nad muudkui vaidlevad ja vaidlevad. Ene Ergma hakkab uuesti pahandama ja kaebab, et tal on nõrk põis ja ta ei suuda enam rohkem kannatada.
„No ütle siis, kes on su lemmiklaulja?“
„Ei, sina. Ütle ikka sina.“
„Mina küsisin esimesena!“
Lõpuks ei kannata Toomas Hendrik Ilves enam seda juttu välja ja hüüab pahaselt:
„Hea küll, ma ütlen. Mu lemmiklaulja on Anne Veski!“
President on seda öeldes viha täis. Ta surub sõrmed rusikasse nii, et sõrmenukid lähevad valgeks..
„Milline kokkusattumus! Minu lemmiklaulja on ka Anne Veski! No see peab küll ime olema, et niimooodi...“ hakkab mehike rõõmsalt seletama, kuid tal ei lasta oma juttu lõpetada, sest Ene Ergma annab talle käekotiga kõva laksu vastu tagumikku ja lükkab seejärel ta jõuga edasi.
Kaua sa ikka kannatad, nüüd on tema kord!
Ta surub käe mehise liigutusega presidendile pihku ja lausub:
„No küll oli tüütu külaline. Muudkui seletas ja seletas ja järjekord ei liikunud ega liikunud.
Ma sain juba ise ka nii pahaseks, et unustasin ähmis peaga teie täisnime ära. Eesnimi oli ju Toomas, aga mis see teine nimi oli?“
President tõmbab silmad kissi.
„Minu nimi on Ene Ergma,“ sisistab ta vihaselt läbi hammaste.
Evelin Ilves annab turvameestele korralduse vana naine ära lohistada.
TIIT KLAOS
Kõigi ametlikult kutsutud inimeste hulka on ära eksinud ka üks väike mehike, kes ise ka ei saa õieti aru kus ta asub ja mis toimub.
Aga koht on ilus ja toimub midagi tähtsat – see on selge.
Ja mehele on selge ka see, et sellisel üritusel tuleb endast hea mulje jätta. Tuleb olla nagu teised!
Moodustub järjekord, et õnnitleda presidenti ja tema abikaasat.
Mehike trügib järjekorras natuke ettepoole, kuid keegi ei pane seda väga pahaks. Nad teavad, et üritus on oluline ja eks kõik tahavad sellest osa saada.
Järjekord venib ja venib. Vahepeal hakkab mängima Eesti hümn, kuid kõik on juba niigi püsti ja kuulavad seda hardunult.
Vaid ratastoolis istuva Enn Soosaare rebivad turvamehed toolilt püsti ja hoiavad teda kuni hümni lõppemiseni kindlalt käevangus. Juba eakas mees üritab küll vastu hakata ning tagasi toolile pääseda, kuid turvameeste haare on tema jaoks liiga tugev. Lõpuks hümn siiski lõppeb ja ta pääseb taas oma kodusele toolile istuma.
Järjekord liigub edasi ja lõpuks jõuab ka tavaline mees presidendi ette.
Ta on väga ärevil ja sirutab käe tervituseks välja. Käe ulatab ka president.
„Eee...“ venitab mehike ja otsib sõnu millest rääkida. Millestki peab ju rääkima, sest tema vastas seisev mees tundub väga tähtis olevat.
„Väää...“ kokutab ta.
„Väääga meeldiv tutvuda. Aga kuidas on Teie nimi?“ küsib ta lõpuks ja raputab hoogsalt presidendi kätt.
President kohmetub hetkeks.
„Minu nimi on Toomas Hendrik Ilves.“
„Oi kui meeldiv!“ hüüab mehike rõõmsalt.
„Minu nimi on ka Toomas Hendrik Ilves,“ valetab ta ja raputab kätt edasi.
Juba tundub, et nende tutvumine laabub. Kui kahel mehel on ühesugune nimi, siis nendest lihtsalt peavad sõbrad saama!
„Ja kuidas on veetleva proua nimi?“ küsib ta ja jääb presidendi kõrval seisvat naist vaatama.
„Tema on Evelin Ilves. Ta on minu abikaasa.“
„Milline üllatus! Ka minu naise nimi on Evelin Ilves. No, kes oleks võinud seda arvata!“
Ja ta raputab ja raputab kätt sellise hooga nagu tahaks seda küljest rebida. Ta nägu lausa särab rõõmust.
„Ja mis ametit Te siis ka peate?“
Ta tõmbab teretamisel natuke hoogu tagasi, sest tema selja taga seisev naine on paar korda närviliselt köhatanud.
„Ma olen Eesti Vabariigi president.“
„No see on küll ime! Mina olen ka president!“ hüüab mehike ja lööb endale imestunult käega otsa ette.
„Einoh, ma lihtsalt ei suuda uskuda kui palju on meil ühist!“
„Minge juba edasi. Siin on teisi ka. Jalad surevad ära,“ hakkab ta selja taga seisev naine pahandama ja selgub, et selleks naiseks on Ene Ergma.
Presidendipaar hakkab samuti närviliseks muutuma ja presidendi põsed õhetavad.
„Ja kes on su lemmiklaulja?“
Nüüd ei taha president enam sugugi seda vestlust jätkata, sest iga külalise tervitamiseks antud aeg on mitmekordselt ületatud ja on näha, et see jutt kuhugi ei vii.
Evelin annab vahepeal märku, et nende ees seisev mees on veidi napakas.
Ta pööritab sõrmega oimukohas ja ajab silmad kõõrdi.
„Kes on su lemmiklaulja? Noh, ütle,“ on mehike järjekindel.
„Aga ütle sina esimesena,“ hakkab president talle korraga vastu.
Saaks tast ometigi juba lahti!
„Ei, ütle sa esimesena,“ jonnib mehike.
„Ei, ikka sina esimesena.“
„Ei, ikka sina ütle esimesena. Sina oled president.“
„Ise sa ütlesid, et sa oled ka president. Nii, et ütle heaga esimesena.“
„Ei sina ütle.“
„Ütle ikka ise.“
Ja nad muudkui vaidlevad ja vaidlevad. Ene Ergma hakkab uuesti pahandama ja kaebab, et tal on nõrk põis ja ta ei suuda enam rohkem kannatada.
„No ütle siis, kes on su lemmiklaulja?“
„Ei, sina. Ütle ikka sina.“
„Mina küsisin esimesena!“
Lõpuks ei kannata Toomas Hendrik Ilves enam seda juttu välja ja hüüab pahaselt:
„Hea küll, ma ütlen. Mu lemmiklaulja on Anne Veski!“
President on seda öeldes viha täis. Ta surub sõrmed rusikasse nii, et sõrmenukid lähevad valgeks..
„Milline kokkusattumus! Minu lemmiklaulja on ka Anne Veski! No see peab küll ime olema, et niimooodi...“ hakkab mehike rõõmsalt seletama, kuid tal ei lasta oma juttu lõpetada, sest Ene Ergma annab talle käekotiga kõva laksu vastu tagumikku ja lükkab seejärel ta jõuga edasi.
Kaua sa ikka kannatad, nüüd on tema kord!
Ta surub käe mehise liigutusega presidendile pihku ja lausub:
„No küll oli tüütu külaline. Muudkui seletas ja seletas ja järjekord ei liikunud ega liikunud.
Ma sain juba ise ka nii pahaseks, et unustasin ähmis peaga teie täisnime ära. Eesnimi oli ju Toomas, aga mis see teine nimi oli?“
President tõmbab silmad kissi.
„Minu nimi on Ene Ergma,“ sisistab ta vihaselt läbi hammaste.
Evelin Ilves annab turvameestele korralduse vana naine ära lohistada.
TIIT KLAOS
19. veebr 2009
Kuhu kartul sai?
Andrus Ansip istub laua otsas ja ohkab. Viimased päevad on väga rasked olnud. Ühed raskeimad ta elus. Ta silmad on sügavale koobastesse vajunud ja nende all on tumedad rõngad. Ta muidu ilusasti sätitud tukk on sassis ja näib, et ta pole endal mitu päeva habet ajanud.
Aga selleks polegi aega olnud!
Uus säästueelarve on oodanud koostamist ja see on röövinud kõik ta viimased päevad ja nii mõnedki ööd. Pole olnud isegi aega selleks, et riputada üles üks vana perekonnafoto, mille jaoks on juba ammu kabinetis sobiv koht välja valitud ja mis aitaks natukenegi helgemat meeleolu tema muidu nii ametlikku kabinetti tuua. Pilt on juba isegi raamitud, kuid seisab nüüd nurgas ja ootab paremaid aegu.
Ansip võtab kausist viimase kommi ja pistab selle endale põske.
„Jääb siis nii või?“ küsib ta ja jääb teistele laua ääres istujatele otsa vaatama.
Kõik on kohal, pole ühtegi vaba tooli.
Ministrid hakkavad nihelema. Küsimus pole üldse mugav, eks sai ju igaühe rahakotti õhemaks lihvitud.
„Praegusel raskel ajal on nii, et kõige õigem on meenutada Eesti taasiseseisvumise algusaegu, kus me kõik olime parema tuleviku nimel valmis kasvõi kartulikoori sööma,“ on Ivari Padar esimene ja paneb peale vastamist käed risti kõhule.
Maret Maripuu kuulab teda pea viltu ja pomiseb omaette:
„Kartul? Kui me kartulikoori sööme, kes siis kartuli endale saab?“
Keegi ei märka aga ta poolel häälel öeldud sõnu ja lisaks on juba ka teistel nii mõndagi öelda. Algus on ju tehtud.
„Kaitsekulutuste kärpimine on lausa kuritegu,“ ütleb Aaviksoo ja kougib kusagilt välja seatapupussi mõõtu välja andva noa ja paneb selle kolksuga lauale.
„Iga pere peab olema meie riigis kaitstud. Mõelge kasvõi selle peale, kui teile peaks tee peal karu vastu tulema. Ah?! Te ju ei taha seda? Või tahate?“
Kõigil hakkab ta juttu kuulates kõhe. Suure noa ja sõna „karu“ kuulmine tekitab lausa õudu.
„Kultuuri kallale minemine on samuti liiast,“ lisab Laine Jänes.
„Suvel on Eestisse Madonnat oodata. Äkki peaks talle mingi toetuse määrama?“ ja ta vaatab abikutsuvalt sõbranna Maripuu poole, sest ta teab, et teised hakkavad, nagu tavaliselt, ta ideesid maha tegema.
Seekord aga Maret ei kuula teda, vaid näib olevat aina rohkem oma mõtetesse vajunud.
„Kartul... kartul.... “ sosistab too.
„Mida te kurdate! Minu koht tahetakse, näiteks, üldse ära kaotada,“ hüüab Urve Palo pahaselt.
„Kui minul pole ministeeriumi, siis see ei tähenda seda, et mina tööd ei tee. Iga päev teen...“
Palo põsed hakkavad seda öeldes õhetama nagu väikesel lapsel. Ta tahab veel midagi öelda. Öelda midagi „paha Laari“ kohta, kes tahab ministeeriume ära kaotama hakata ja kes üritab ta käest viimase leiva röövida, kuid need sõnad kaovad juba teiste jutu sisse.
„Enne kui hakata kärpima, peab mõtlema tulude suurendamine peale!“ hüüab Juhan Parts ja tõstab sulepea tähtsalt püsti.
„Omal ajal, kui mina veel riigikontrolörina töötasin, oli see iga töötaja põhiprintsiip. Keegi ei lahkunud enne kontorist, kui ta polnud vähemalt korra päeva jooksul selle peale mõelnud. Võiks isegi öelda, et kui selle peale poleks mõelnud, siis poleks õhtul majast väljagi lastud. Jah, kallid härrased. Siin on palju mille peale mõelda.“
Toas on tekkinud tõeline lärm. Kõigil on midagi öelda.
Ansip üritab vahepeal korda luua, isegi kolistab tühja kommikausiga, kuid see on lootusetu. Lisaks on ta selleks liiga väsinud.
Ainuke, kes on säilitanud rahu on Padar, kes istub endiselt käed risti kõhul ja muheleb talle nii iseloomulik moel.
„Armsad kolleegid. Ega siis keegi ei võta teilt midagi päriselt ära. See kõik on ajutine. Praegu on lihtsalt kokkuhoidmise aeg. On kokku hoidmise aeg. Rahandusministrina võin kinnitada, et kui tulevad paremad ajad, siis saate te kõik oma rahad tagasi.“
Padar laseb pilgu üle kõigi teiste ministrite joosta ja kuigi ta suunurgad naeravad, ta süda nutab.
Jah, tõesti. Kellelgi pole siin ruumis lihtne. Kõigil on raske ja raske on ka temal, aga kas seda ka teised mõistavad, ei tea.
„Aga ikkagi, kui meie sööme kartulikoori, kes siis sööb kartuli?“ sositab Maripuu veel korra, kuid jääb siis vait ja tõstab üle pika aja pilgu üles.
Ka kõik teised ruumis olijad vaikivad ja on üllatusest tummad.
Ruumi on ootamatult sisenenud Jüri Pihl.
Pihl seisab uksel, ta nägu on surmtõsine ja seal ei liigu ükski lihas. Seejärel marsib ta otsustaval sammul kõigist mööda otse Ansipi suunas.
Keegi ei julge teha ühtegi häält. Partsi käsi seisab liikumatult õhus, pliiats endiselt püsti. Maripuu põskedel olevad pisarad tunduvad olevad jäätunud ja on peatunud seal, kuhu nad oma teekonnal parasjagu jõudsid. Padar on lõpetanud hingamise.
Pihl jääb seisma alles Ansipi selga taga olles. Ta võtab kaenla alt kellegi foto ja lööb selle jämeda naelaga seina peale kinni.
„Mis toimub...?“ kogeleb Ansip ja tõuseb püsti.
Ta astub mõne sammu Pihlile lähemale ja jääb fotot uurima.
Pildil on Lavrenti Beria.
„Miks sa selle siia panid?“ küsib Ansip ja näitab näpuga pildile poole.
Ta tunneb, et ta käed on hakanud värisema ja väriseb ka ta hääl.
„Sellepärast, et meeldib,“ ütleb Pihl süngel häälel ja võtab vabaks jäänud toolil istet.
TIIT KLAOS
Aga selleks polegi aega olnud!
Uus säästueelarve on oodanud koostamist ja see on röövinud kõik ta viimased päevad ja nii mõnedki ööd. Pole olnud isegi aega selleks, et riputada üles üks vana perekonnafoto, mille jaoks on juba ammu kabinetis sobiv koht välja valitud ja mis aitaks natukenegi helgemat meeleolu tema muidu nii ametlikku kabinetti tuua. Pilt on juba isegi raamitud, kuid seisab nüüd nurgas ja ootab paremaid aegu.
Ansip võtab kausist viimase kommi ja pistab selle endale põske.
„Jääb siis nii või?“ küsib ta ja jääb teistele laua ääres istujatele otsa vaatama.
Kõik on kohal, pole ühtegi vaba tooli.
Ministrid hakkavad nihelema. Küsimus pole üldse mugav, eks sai ju igaühe rahakotti õhemaks lihvitud.
„Praegusel raskel ajal on nii, et kõige õigem on meenutada Eesti taasiseseisvumise algusaegu, kus me kõik olime parema tuleviku nimel valmis kasvõi kartulikoori sööma,“ on Ivari Padar esimene ja paneb peale vastamist käed risti kõhule.
Maret Maripuu kuulab teda pea viltu ja pomiseb omaette:
„Kartul? Kui me kartulikoori sööme, kes siis kartuli endale saab?“
Keegi ei märka aga ta poolel häälel öeldud sõnu ja lisaks on juba ka teistel nii mõndagi öelda. Algus on ju tehtud.
„Kaitsekulutuste kärpimine on lausa kuritegu,“ ütleb Aaviksoo ja kougib kusagilt välja seatapupussi mõõtu välja andva noa ja paneb selle kolksuga lauale.
„Iga pere peab olema meie riigis kaitstud. Mõelge kasvõi selle peale, kui teile peaks tee peal karu vastu tulema. Ah?! Te ju ei taha seda? Või tahate?“
Kõigil hakkab ta juttu kuulates kõhe. Suure noa ja sõna „karu“ kuulmine tekitab lausa õudu.
„Kultuuri kallale minemine on samuti liiast,“ lisab Laine Jänes.
„Suvel on Eestisse Madonnat oodata. Äkki peaks talle mingi toetuse määrama?“ ja ta vaatab abikutsuvalt sõbranna Maripuu poole, sest ta teab, et teised hakkavad, nagu tavaliselt, ta ideesid maha tegema.
Seekord aga Maret ei kuula teda, vaid näib olevat aina rohkem oma mõtetesse vajunud.
„Kartul... kartul.... “ sosistab too.
„Mida te kurdate! Minu koht tahetakse, näiteks, üldse ära kaotada,“ hüüab Urve Palo pahaselt.
„Kui minul pole ministeeriumi, siis see ei tähenda seda, et mina tööd ei tee. Iga päev teen...“
Palo põsed hakkavad seda öeldes õhetama nagu väikesel lapsel. Ta tahab veel midagi öelda. Öelda midagi „paha Laari“ kohta, kes tahab ministeeriume ära kaotama hakata ja kes üritab ta käest viimase leiva röövida, kuid need sõnad kaovad juba teiste jutu sisse.
„Enne kui hakata kärpima, peab mõtlema tulude suurendamine peale!“ hüüab Juhan Parts ja tõstab sulepea tähtsalt püsti.
„Omal ajal, kui mina veel riigikontrolörina töötasin, oli see iga töötaja põhiprintsiip. Keegi ei lahkunud enne kontorist, kui ta polnud vähemalt korra päeva jooksul selle peale mõelnud. Võiks isegi öelda, et kui selle peale poleks mõelnud, siis poleks õhtul majast väljagi lastud. Jah, kallid härrased. Siin on palju mille peale mõelda.“
Toas on tekkinud tõeline lärm. Kõigil on midagi öelda.
Ansip üritab vahepeal korda luua, isegi kolistab tühja kommikausiga, kuid see on lootusetu. Lisaks on ta selleks liiga väsinud.
Ainuke, kes on säilitanud rahu on Padar, kes istub endiselt käed risti kõhul ja muheleb talle nii iseloomulik moel.
„Armsad kolleegid. Ega siis keegi ei võta teilt midagi päriselt ära. See kõik on ajutine. Praegu on lihtsalt kokkuhoidmise aeg. On kokku hoidmise aeg. Rahandusministrina võin kinnitada, et kui tulevad paremad ajad, siis saate te kõik oma rahad tagasi.“
Padar laseb pilgu üle kõigi teiste ministrite joosta ja kuigi ta suunurgad naeravad, ta süda nutab.
Jah, tõesti. Kellelgi pole siin ruumis lihtne. Kõigil on raske ja raske on ka temal, aga kas seda ka teised mõistavad, ei tea.
„Aga ikkagi, kui meie sööme kartulikoori, kes siis sööb kartuli?“ sositab Maripuu veel korra, kuid jääb siis vait ja tõstab üle pika aja pilgu üles.
Ka kõik teised ruumis olijad vaikivad ja on üllatusest tummad.
Ruumi on ootamatult sisenenud Jüri Pihl.
Pihl seisab uksel, ta nägu on surmtõsine ja seal ei liigu ükski lihas. Seejärel marsib ta otsustaval sammul kõigist mööda otse Ansipi suunas.
Keegi ei julge teha ühtegi häält. Partsi käsi seisab liikumatult õhus, pliiats endiselt püsti. Maripuu põskedel olevad pisarad tunduvad olevad jäätunud ja on peatunud seal, kuhu nad oma teekonnal parasjagu jõudsid. Padar on lõpetanud hingamise.
Pihl jääb seisma alles Ansipi selga taga olles. Ta võtab kaenla alt kellegi foto ja lööb selle jämeda naelaga seina peale kinni.
„Mis toimub...?“ kogeleb Ansip ja tõuseb püsti.
Ta astub mõne sammu Pihlile lähemale ja jääb fotot uurima.
Pildil on Lavrenti Beria.
„Miks sa selle siia panid?“ küsib Ansip ja näitab näpuga pildile poole.
Ta tunneb, et ta käed on hakanud värisema ja väriseb ka ta hääl.
„Sellepärast, et meeldib,“ ütleb Pihl süngel häälel ja võtab vabaks jäänud toolil istet.
TIIT KLAOS
17. veebr 2009
Terav mõte
Milleks pidada Riigikogu (ja omavalitsusi) kõrgel palgal, kui kõik parajasti võimul olevate erakondade kõik soovid saab lisada soolise võrdõiguslikkuse seadusesse!?...
Või siiski tuleb keskerakondliku linnavalitsuse kaotamiseks appi võtta pakendiaktsiisi seaduse muutmise rakendusotsus!? See ei vaja isegi Riigikogu enamuse hääli.
Või siiski tuleb keskerakondliku linnavalitsuse kaotamiseks appi võtta pakendiaktsiisi seaduse muutmise rakendusotsus!? See ei vaja isegi Riigikogu enamuse hääli.
3. veebr 2009
30. jaan 2009
Maagia Eesti argipäevas
Maag on inimene, kes sunnib jumalust midagi muutma, valmistades ettenähtud esemest teataval kindlal viisil sümbolmärgilise sisendi, mis vallandab jumaluse tegevuse. Muutuse vajadust mõistes paneb maag jumaluse seega toimima nii, et maagia tulemusel (“musta kasti” väljundina) objekti seisund muutuks ja too muutus ilmneks ka mingi märgina.
Maagia annab inimesele võimu kõrgema vaimse olendi üle. Maagia ei demonstreeri esmaselt kõrgema vaimse olendi võimu inimese üle – jumal ei soorita maagilisi toiminguid ega saa seetõttu täita maagilise akti subjekti positsiooni. Jumalal ei ole maagilist initsiatiivi. Akt, mille subjektiks-initsiaatoriks pole mitte inimene, vaid jumal, ei kuulu mitte maagia, vaid religiooni valda.
Näiteks “Kaini märk”, mille Vana Testamendi Jumal märgistab vennatapja, inimsoo esimese mõrtsuka (“Ja Issand pani Kainile märgi...” – 1 Ms. 4:15; üldiselt on hakatud arvama, et “kaini märk” paikneb laubal), ei ole seepärast maagiline märk.
Kui aga 2009. aasta jaanuaris keegi kleepis Tallinnas üles plakati, kus Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallase laubale oli pandud silm kiirtepärjas kolmnurga keskel [1], siis võib seda käsitada maagilise aktina, mille abil taheti omaaegsele Põhja-Eesti panga juhile, kellel lasub 10 miljoni dollari kõrvaldamise kahtlus, tekitada mingit seisundimuutust, tema autoriteetsus purustada. Leidub ju seesama sümbol USA dollaril.
Analüüs tuvastab kõik maagilise akti kohustuslikud elemendid.
(1) Maagiks on siin anonüümne plakati-aktsiooni initsiaator,
(2) maagiliseks esemeks too plakat,
(3) maagiliseks tegevuseks plakati ülesriputus,
(4) jumaluseks, kelle toimele loodetakse, kollektiivne mälu ja südametunnistus,
(5) maagilise toimingu objektiks Siim Kallas,
(6) taotletud seisundimuutuseks tema häbistus ja
(7) selle saavutamise märgiks Lugeja kommentaar internetiportaalis DELFI: “Kallas, sa oled varas ja seda rahva silmis, mälus, mõtetes.” [2]
Poliitilist plakatimaagiat tuntakse kogu maailmas. Eestis harrastatavale juhtis tähelepanu Mark Soosaare korraldatud näitus soditud valimisplakatitest 1999. aasta märtsis Pärnu Chaplini Keskuses. [3]
[1] Salapärane (valimis)plakat. Õhtuleht 29.01.2009. http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=313828. Foto: Arno Saar.
[2] Lugeja: Mina seostan teda... DELFI 29.01.2009.
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=21050100&com=1&categoryID=120&ndate=1233180000
[3] Anu Saare: Soditud valimisplakatid näitasid loomaaeda. Eesti Päevaleht 08.03.1999. http://epl.ee/?artikkel=49224
Linnar Priimägi: Mis on ja mis ei ole maagia. Rakendusliku kultuuriteooria loengute konspekt 1. (Käsikiri.) Tallinn 2009, lk. 29-30.
Maagia annab inimesele võimu kõrgema vaimse olendi üle. Maagia ei demonstreeri esmaselt kõrgema vaimse olendi võimu inimese üle – jumal ei soorita maagilisi toiminguid ega saa seetõttu täita maagilise akti subjekti positsiooni. Jumalal ei ole maagilist initsiatiivi. Akt, mille subjektiks-initsiaatoriks pole mitte inimene, vaid jumal, ei kuulu mitte maagia, vaid religiooni valda.
Näiteks “Kaini märk”, mille Vana Testamendi Jumal märgistab vennatapja, inimsoo esimese mõrtsuka (“Ja Issand pani Kainile märgi...” – 1 Ms. 4:15; üldiselt on hakatud arvama, et “kaini märk” paikneb laubal), ei ole seepärast maagiline märk.
Kui aga 2009. aasta jaanuaris keegi kleepis Tallinnas üles plakati, kus Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallase laubale oli pandud silm kiirtepärjas kolmnurga keskel [1], siis võib seda käsitada maagilise aktina, mille abil taheti omaaegsele Põhja-Eesti panga juhile, kellel lasub 10 miljoni dollari kõrvaldamise kahtlus, tekitada mingit seisundimuutust, tema autoriteetsus purustada. Leidub ju seesama sümbol USA dollaril.Analüüs tuvastab kõik maagilise akti kohustuslikud elemendid.
(1) Maagiks on siin anonüümne plakati-aktsiooni initsiaator,
(2) maagiliseks esemeks too plakat,
(3) maagiliseks tegevuseks plakati ülesriputus,
(4) jumaluseks, kelle toimele loodetakse, kollektiivne mälu ja südametunnistus,
(5) maagilise toimingu objektiks Siim Kallas,
(6) taotletud seisundimuutuseks tema häbistus ja
(7) selle saavutamise märgiks Lugeja kommentaar internetiportaalis DELFI: “Kallas, sa oled varas ja seda rahva silmis, mälus, mõtetes.” [2]
Poliitilist plakatimaagiat tuntakse kogu maailmas. Eestis harrastatavale juhtis tähelepanu Mark Soosaare korraldatud näitus soditud valimisplakatitest 1999. aasta märtsis Pärnu Chaplini Keskuses. [3]
[1] Salapärane (valimis)plakat. Õhtuleht 29.01.2009. http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=313828. Foto: Arno Saar.
[2] Lugeja: Mina seostan teda... DELFI 29.01.2009.
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=21050100&com=1&categoryID=120&ndate=1233180000
[3] Anu Saare: Soditud valimisplakatid näitasid loomaaeda. Eesti Päevaleht 08.03.1999. http://epl.ee/?artikkel=49224
Linnar Priimägi: Mis on ja mis ei ole maagia. Rakendusliku kultuuriteooria loengute konspekt 1. (Käsikiri.) Tallinn 2009, lk. 29-30.
27. jaan 2009
Päeva anekdoot
Ansip pahandab Maripuuga:
"Jälle sa oled midagi segi ajanud!
Ma ütlesin sulle: esitad lahkusavalduse, aga 29. veebruaril.
Kust kohast sa nüüd korraga selle 23. kuupäeva võtsid?!"
"Jälle sa oled midagi segi ajanud!
Ma ütlesin sulle: esitad lahkusavalduse, aga 29. veebruaril.
Kust kohast sa nüüd korraga selle 23. kuupäeva võtsid?!"
Kultuurist ja tarbimisest
Eesti kultuuri juhtimine pole külakoori dirigeerimine!
Leonhard Lapin avaldab arvamust, et minister
Laine Jänese senine kunstipoliitika on olnud eesti kultuuri suhtes vaenulik ja ta peaks M. Maripuu järel samuti ametist tagasi astuma.
EPL, 27.01.2009
"Tarbimishulluse lõpp"
http://www.epl.ee/artikkel/456502
Leonhard Lapin avaldab arvamust, et ministerLaine Jänese senine kunstipoliitika on olnud eesti kultuuri suhtes vaenulik ja ta peaks M. Maripuu järel samuti ametist tagasi astuma.
EPL, 27.01.2009
"Tarbimishulluse lõpp"
http://www.epl.ee/artikkel/456502
26. jaan 2009
Arendame eesti keelt!
President Toomas Hendrik Ilves kutsus hiljuti rahvast üles uusi sõnu looma.
Juku-Kalle Raid haaras tal sõnasabast:
“Kirjastus Grenader avaldas hiljuti suurepärase ja kaugeltki mitte väheõpetliku teose „ST 25 lugu”, Briti salaluureteenistuse agendi Paul Dukesi autobiograafia tema viibimisest Venemaal aastatel 1909–1919. Raamatu raskuspunkt on Dukesi elu revolutsioonilises Petrogradis. Ja veelgi põhilisem osa ei puuduta detailset spioonitegevust, vaid pigem saame aimu, mida tundis üks tüüpiline ja igati normaalne Briti kuningriigi alam Venemaal ringi toimetades.” (http://www.epl.ee/artikkel/456063)
Juku-Kalle Raid haaras tal sõnasabast:“Kirjastus Grenader avaldas hiljuti suurepärase ja kaugeltki mitte väheõpetliku teose „ST 25 lugu”, Briti salaluureteenistuse agendi Paul Dukesi autobiograafia tema viibimisest Venemaal aastatel 1909–1919. Raamatu raskuspunkt on Dukesi elu revolutsioonilises Petrogradis. Ja veelgi põhilisem osa ei puuduta detailset spioonitegevust, vaid pigem saame aimu, mida tundis üks tüüpiline ja igati normaalne Briti kuningriigi alam Venemaal ringi toimetades.” (http://www.epl.ee/artikkel/456063)
Vanas keeles: nuhk.
Uues keeles: tüüpiline ja igati normaalne.
Vanas keeles: nuhkima.
Uues keeles: ringi toimetama.
Kasutamisnäide:
Tüüpiline ja igati normaalne Herman Simm toimetas Eesti kaitseväes natuke ringi.
Uues keeles: tüüpiline ja igati normaalne.
Vanas keeles: nuhkima.
Uues keeles: ringi toimetama.
Kasutamisnäide:
Tüüpiline ja igati normaalne Herman Simm toimetas Eesti kaitseväes natuke ringi.
21. jaan 2009
Nii ta ütles
"Pangad ei vastuta valitsuste tegevusetuse eest."
Nii kommenteeris Joakim Helenius seisukohta nagu oleksid Rootsi pangad käitunud Baltiriikides vastutustundetult ja olles seega süüdlased tekkinud majanduskriisis.
(PM, 21.01.2009)
Lähemalt antud teemal:
http://www.postimees.ee/?id=71871
Nii kommenteeris Joakim Helenius seisukohta nagu oleksid Rootsi pangad käitunud Baltiriikides vastutustundetult ja olles seega süüdlased tekkinud majanduskriisis.
(PM, 21.01.2009)
Lähemalt antud teemal:
http://www.postimees.ee/?id=71871
11. jaan 2009
Tõehetk
Saade käib ja juba on esimesed küsimused esitatud. Pinevus aina tõuseb ja stuudios istuv publik on käed rusikasse tõmmanud, sest elavad saatele niivõrd hoogsalt kaasa. Küsimused on intrigeerivad, midagi pole öelda. Eriti ärevuses on aga saates esineja, sest kunagi ju ei tea ette mis küsimus järgmisena esitatakse. Kas tuleb vastata "jah" või "ei" ning kas see vastus loetakse "tõeks" või "valeks".
Isegi saatejuht Hannes Võrno tundub täna olevat eriti karm ja see paneb vaese mehe lausa hirmust higistama.
"Kas Te olete kunagi unustanud poest ostmata paki piima?" küsin Hannes Võrno tõsisel häälel ja saal vakatab. Ühest küljest tundub küsimus lihtne, kuid samas teavad ju kõik, et lihtsad asjad on tihtipeale just need kõige raskemad. Võib isegi öelda, et need ongi need komistuskivid.
Vaene mehike pühib otsa eest higi ja pabistab.
"Mida öelda? Mida öelda? Jah või Ei? Jah või Ei? Nii keeruline!"
Lõpuks tõmbab mees veelkord käega üle otsaesise ja vastab: "EI".
Vastus on veidi ebalev ning see tõstab stuudios veelgi pinget.
Mida küll vastab hääl kaadritagant? Mida ütleb küll see karm hääl, mis mitte ainult ei otsusta, kui suure rahasummaga keegi stuudiost lahkub, vaid määrab sageli ka inimeste edasise saatuse?
Vaikus kestab ja pinevus tõuseb. Saatejuhi näos ei liigu üksi lihas ja ta vaatab tühjusesse. Saatekülaline tõmbub järjest rohkem kössi ning tundub mööda toolipõhja laiali valguvat nagu kuumale pliidirauale visatud tükk võid.
"See vastus on..." kostab kaardi tagant madal hääl ja nagu kõik teavad, on hääle omanikuks Anu Lamp.
"See vastus on - VALE!"
Kõik võpatavad ja isegi Hannes Võrno tundub olevat üllatunud.
Kuid kaadritagune hääl pole lõpetanud, vaid jätkab.
"See vastus on vale! Oled küll unustanud ostmata!"
Ning seejärel tuleb hääl aina lähemale ja Anu Lamp marsib otsustaval sammul lava tagant kaamerate ette.
"Oled küll unustanud ostmata! Mida sa valetad! 20 aastat oleme olnud abielus ja ikka sa pole valetamist lõpetanud! Kas sa siis ei mäleta, et eelmisel nädalal ütlesin ma sulle: "Mine poodi ja osta sealt üks sai, jupp vorsti, pakk piima ja kui raha üle jääb siis endale pudel õlut.“
Piima sa unustasid millegipärast ostmata, aga õlut mitte. Vot õlut, seda sa ei unusta kunagi, aga toidukraami küll! Ja nüüd tuled sa siin teiste ees ütlema, et sa pole kunagi jätnud piima ostmata! Kas sul ei ole häbi?! Kas sul pole siis tõesti häbi!!??"
Anu Lamp on lausa raevus ja tal pritsib karjudes suust tatti.
Lõpuks üritab ta oma abikaasale kõrvakiilu anda ning mees katab hirmunult pea kätega kinni.
Hannes Võrno taganeb oma tooli taha peitu ja palub stuudios tuled ära kustutada.
Keegi publiku hulgast hakkab appi karjuma.
10. jaan 2009
Peaministri tsitaat
Kuulge, kas me ei peaks oma peaministrilt nõudma eesti keele eksami sooritust? Eesti keeles niimoodi ei räägita! Lugege ise: "Sotsiaalministeeriumis vajavad asjad parandamist, need ei ole praegu hästi korraldatud, ja põhimõtteliselt ei saa välistada ükski minister, et teda ühel päeval ametist ei vabastata." Orbiidile saata sihuke! Eesti keeles öeldakse: "ei saa välistada, et ta ühel päeval vabastatakse". Eitav vorm on pärit vene keelest, tiblad! Valitsus keeleeksamile!
LINNAR PRIIMÄGI
LINNAR PRIIMÄGI
9. jaan 2009
Päeva lause
"Sotsiaalministeeriumis vajavad asjad parandamist, need ei ole praegu hästi korraldatud, ja põhimõtteliselt ei saa välistada ükski minister, et teda ühel päeval ametist ei vabastata."(ANDRUS ANSIP, PM 08.01.2009)
6. jaan 2009
Päeva lause
"Kohtunikul on õigus teha neid otsuseid, mida ta vastavalt seadusandlusele teeb. Järelikult võib oletata, et prokuratuur ja muud uurimisorganid lihtsalt ei teinud oma tööd hästi või puudus igasugune alus niisuguse kohtuprotsessi algatamiseks."(ANDRUS SAAR, PM 05.01.2009, kommenteerides pronksrahutuste korraldamises süüdistatute õigeksmõistmist)
Tellimine:
Postitused (Atom)