Presidendi vastuvõtule on kogunenud hulga rahvast. Nende hulgas on poliitikuid, kultuuritöötajaid, ärimehi, erinevaid avaliku elu tegelasi ja ka tavalisi inimesi, keda president on pidanud vääriliseks Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtule kutsuda.
Kõigi ametlikult kutsutud inimeste hulka on ära eksinud ka üks väike mehike, kes ise ka ei saa õieti aru kus ta asub ja mis toimub.
Aga koht on ilus ja toimub midagi tähtsat – see on selge.
Ja mehele on selge ka see, et sellisel üritusel tuleb endast hea mulje jätta. Tuleb olla nagu teised!
Moodustub järjekord, et õnnitleda presidenti ja tema abikaasat.
Mehike trügib järjekorras natuke ettepoole, kuid keegi ei pane seda väga pahaks. Nad teavad, et üritus on oluline ja eks kõik tahavad sellest osa saada.
Järjekord venib ja venib. Vahepeal hakkab mängima Eesti hümn, kuid kõik on juba niigi püsti ja kuulavad seda hardunult.
Vaid ratastoolis istuva Enn Soosaare rebivad turvamehed toolilt püsti ja hoiavad teda kuni hümni lõppemiseni kindlalt käevangus. Juba eakas mees üritab küll vastu hakata ning tagasi toolile pääseda, kuid turvameeste haare on tema jaoks liiga tugev. Lõpuks hümn siiski lõppeb ja ta pääseb taas oma kodusele toolile istuma.
Järjekord liigub edasi ja lõpuks jõuab ka tavaline mees presidendi ette.
Ta on väga ärevil ja sirutab käe tervituseks välja. Käe ulatab ka president.
„Eee...“ venitab mehike ja otsib sõnu millest rääkida. Millestki peab ju rääkima, sest tema vastas seisev mees tundub väga tähtis olevat.
„Väää...“ kokutab ta.
„Väääga meeldiv tutvuda. Aga kuidas on Teie nimi?“ küsib ta lõpuks ja raputab hoogsalt presidendi kätt.
President kohmetub hetkeks.
„Minu nimi on Toomas Hendrik Ilves.“
„Oi kui meeldiv!“ hüüab mehike rõõmsalt.
„Minu nimi on ka Toomas Hendrik Ilves,“ valetab ta ja raputab kätt edasi.
Juba tundub, et nende tutvumine laabub. Kui kahel mehel on ühesugune nimi, siis nendest lihtsalt peavad sõbrad saama!
„Ja kuidas on veetleva proua nimi?“ küsib ta ja jääb presidendi kõrval seisvat naist vaatama.
„Tema on Evelin Ilves. Ta on minu abikaasa.“
„Milline üllatus! Ka minu naise nimi on Evelin Ilves. No, kes oleks võinud seda arvata!“
Ja ta raputab ja raputab kätt sellise hooga nagu tahaks seda küljest rebida. Ta nägu lausa särab rõõmust.
„Ja mis ametit Te siis ka peate?“
Ta tõmbab teretamisel natuke hoogu tagasi, sest tema selja taga seisev naine on paar korda närviliselt köhatanud.
„Ma olen Eesti Vabariigi president.“
„No see on küll ime! Mina olen ka president!“ hüüab mehike ja lööb endale imestunult käega otsa ette.
„Einoh, ma lihtsalt ei suuda uskuda kui palju on meil ühist!“
„Minge juba edasi. Siin on teisi ka. Jalad surevad ära,“ hakkab ta selja taga seisev naine pahandama ja selgub, et selleks naiseks on Ene Ergma.
Presidendipaar hakkab samuti närviliseks muutuma ja presidendi põsed õhetavad.
„Ja kes on su lemmiklaulja?“
Nüüd ei taha president enam sugugi seda vestlust jätkata, sest iga külalise tervitamiseks antud aeg on mitmekordselt ületatud ja on näha, et see jutt kuhugi ei vii.
Evelin annab vahepeal märku, et nende ees seisev mees on veidi napakas.
Ta pööritab sõrmega oimukohas ja ajab silmad kõõrdi.
„Kes on su lemmiklaulja? Noh, ütle,“ on mehike järjekindel.
„Aga ütle sina esimesena,“ hakkab president talle korraga vastu.
Saaks tast ometigi juba lahti!
„Ei, ütle sa esimesena,“ jonnib mehike.
„Ei, ikka sina esimesena.“
„Ei, ikka sina ütle esimesena. Sina oled president.“
„Ise sa ütlesid, et sa oled ka president. Nii, et ütle heaga esimesena.“
„Ei sina ütle.“
„Ütle ikka ise.“
Ja nad muudkui vaidlevad ja vaidlevad. Ene Ergma hakkab uuesti pahandama ja kaebab, et tal on nõrk põis ja ta ei suuda enam rohkem kannatada.
„No ütle siis, kes on su lemmiklaulja?“
„Ei, sina. Ütle ikka sina.“
„Mina küsisin esimesena!“
Lõpuks ei kannata Toomas Hendrik Ilves enam seda juttu välja ja hüüab pahaselt:
„Hea küll, ma ütlen. Mu lemmiklaulja on Anne Veski!“
President on seda öeldes viha täis. Ta surub sõrmed rusikasse nii, et sõrmenukid lähevad valgeks..
„Milline kokkusattumus! Minu lemmiklaulja on ka Anne Veski! No see peab küll ime olema, et niimooodi...“ hakkab mehike rõõmsalt seletama, kuid tal ei lasta oma juttu lõpetada, sest Ene Ergma annab talle käekotiga kõva laksu vastu tagumikku ja lükkab seejärel ta jõuga edasi.
Kaua sa ikka kannatad, nüüd on tema kord!
Ta surub käe mehise liigutusega presidendile pihku ja lausub:
„No küll oli tüütu külaline. Muudkui seletas ja seletas ja järjekord ei liikunud ega liikunud.
Ma sain juba ise ka nii pahaseks, et unustasin ähmis peaga teie täisnime ära. Eesnimi oli ju Toomas, aga mis see teine nimi oli?“
President tõmbab silmad kissi.
„Minu nimi on Ene Ergma,“ sisistab ta vihaselt läbi hammaste.
Evelin Ilves annab turvameestele korralduse vana naine ära lohistada.
TIIT KLAOS
25. veebr 2009
19. veebr 2009
Kuhu kartul sai?
Andrus Ansip istub laua otsas ja ohkab. Viimased päevad on väga rasked olnud. Ühed raskeimad ta elus. Ta silmad on sügavale koobastesse vajunud ja nende all on tumedad rõngad. Ta muidu ilusasti sätitud tukk on sassis ja näib, et ta pole endal mitu päeva habet ajanud.
Aga selleks polegi aega olnud!
Uus säästueelarve on oodanud koostamist ja see on röövinud kõik ta viimased päevad ja nii mõnedki ööd. Pole olnud isegi aega selleks, et riputada üles üks vana perekonnafoto, mille jaoks on juba ammu kabinetis sobiv koht välja valitud ja mis aitaks natukenegi helgemat meeleolu tema muidu nii ametlikku kabinetti tuua. Pilt on juba isegi raamitud, kuid seisab nüüd nurgas ja ootab paremaid aegu.
Ansip võtab kausist viimase kommi ja pistab selle endale põske.
„Jääb siis nii või?“ küsib ta ja jääb teistele laua ääres istujatele otsa vaatama.
Kõik on kohal, pole ühtegi vaba tooli.
Ministrid hakkavad nihelema. Küsimus pole üldse mugav, eks sai ju igaühe rahakotti õhemaks lihvitud.
„Praegusel raskel ajal on nii, et kõige õigem on meenutada Eesti taasiseseisvumise algusaegu, kus me kõik olime parema tuleviku nimel valmis kasvõi kartulikoori sööma,“ on Ivari Padar esimene ja paneb peale vastamist käed risti kõhule.
Maret Maripuu kuulab teda pea viltu ja pomiseb omaette:
„Kartul? Kui me kartulikoori sööme, kes siis kartuli endale saab?“
Keegi ei märka aga ta poolel häälel öeldud sõnu ja lisaks on juba ka teistel nii mõndagi öelda. Algus on ju tehtud.
„Kaitsekulutuste kärpimine on lausa kuritegu,“ ütleb Aaviksoo ja kougib kusagilt välja seatapupussi mõõtu välja andva noa ja paneb selle kolksuga lauale.
„Iga pere peab olema meie riigis kaitstud. Mõelge kasvõi selle peale, kui teile peaks tee peal karu vastu tulema. Ah?! Te ju ei taha seda? Või tahate?“
Kõigil hakkab ta juttu kuulates kõhe. Suure noa ja sõna „karu“ kuulmine tekitab lausa õudu.
„Kultuuri kallale minemine on samuti liiast,“ lisab Laine Jänes.
„Suvel on Eestisse Madonnat oodata. Äkki peaks talle mingi toetuse määrama?“ ja ta vaatab abikutsuvalt sõbranna Maripuu poole, sest ta teab, et teised hakkavad, nagu tavaliselt, ta ideesid maha tegema.
Seekord aga Maret ei kuula teda, vaid näib olevat aina rohkem oma mõtetesse vajunud.
„Kartul... kartul.... “ sosistab too.
„Mida te kurdate! Minu koht tahetakse, näiteks, üldse ära kaotada,“ hüüab Urve Palo pahaselt.
„Kui minul pole ministeeriumi, siis see ei tähenda seda, et mina tööd ei tee. Iga päev teen...“
Palo põsed hakkavad seda öeldes õhetama nagu väikesel lapsel. Ta tahab veel midagi öelda. Öelda midagi „paha Laari“ kohta, kes tahab ministeeriume ära kaotama hakata ja kes üritab ta käest viimase leiva röövida, kuid need sõnad kaovad juba teiste jutu sisse.
„Enne kui hakata kärpima, peab mõtlema tulude suurendamine peale!“ hüüab Juhan Parts ja tõstab sulepea tähtsalt püsti.
„Omal ajal, kui mina veel riigikontrolörina töötasin, oli see iga töötaja põhiprintsiip. Keegi ei lahkunud enne kontorist, kui ta polnud vähemalt korra päeva jooksul selle peale mõelnud. Võiks isegi öelda, et kui selle peale poleks mõelnud, siis poleks õhtul majast väljagi lastud. Jah, kallid härrased. Siin on palju mille peale mõelda.“
Toas on tekkinud tõeline lärm. Kõigil on midagi öelda.
Ansip üritab vahepeal korda luua, isegi kolistab tühja kommikausiga, kuid see on lootusetu. Lisaks on ta selleks liiga väsinud.
Ainuke, kes on säilitanud rahu on Padar, kes istub endiselt käed risti kõhul ja muheleb talle nii iseloomulik moel.
„Armsad kolleegid. Ega siis keegi ei võta teilt midagi päriselt ära. See kõik on ajutine. Praegu on lihtsalt kokkuhoidmise aeg. On kokku hoidmise aeg. Rahandusministrina võin kinnitada, et kui tulevad paremad ajad, siis saate te kõik oma rahad tagasi.“
Padar laseb pilgu üle kõigi teiste ministrite joosta ja kuigi ta suunurgad naeravad, ta süda nutab.
Jah, tõesti. Kellelgi pole siin ruumis lihtne. Kõigil on raske ja raske on ka temal, aga kas seda ka teised mõistavad, ei tea.
„Aga ikkagi, kui meie sööme kartulikoori, kes siis sööb kartuli?“ sositab Maripuu veel korra, kuid jääb siis vait ja tõstab üle pika aja pilgu üles.
Ka kõik teised ruumis olijad vaikivad ja on üllatusest tummad.
Ruumi on ootamatult sisenenud Jüri Pihl.
Pihl seisab uksel, ta nägu on surmtõsine ja seal ei liigu ükski lihas. Seejärel marsib ta otsustaval sammul kõigist mööda otse Ansipi suunas.
Keegi ei julge teha ühtegi häält. Partsi käsi seisab liikumatult õhus, pliiats endiselt püsti. Maripuu põskedel olevad pisarad tunduvad olevad jäätunud ja on peatunud seal, kuhu nad oma teekonnal parasjagu jõudsid. Padar on lõpetanud hingamise.
Pihl jääb seisma alles Ansipi selga taga olles. Ta võtab kaenla alt kellegi foto ja lööb selle jämeda naelaga seina peale kinni.
„Mis toimub...?“ kogeleb Ansip ja tõuseb püsti.
Ta astub mõne sammu Pihlile lähemale ja jääb fotot uurima.
Pildil on Lavrenti Beria.
„Miks sa selle siia panid?“ küsib Ansip ja näitab näpuga pildile poole.
Ta tunneb, et ta käed on hakanud värisema ja väriseb ka ta hääl.
„Sellepärast, et meeldib,“ ütleb Pihl süngel häälel ja võtab vabaks jäänud toolil istet.
TIIT KLAOS
Aga selleks polegi aega olnud!
Uus säästueelarve on oodanud koostamist ja see on röövinud kõik ta viimased päevad ja nii mõnedki ööd. Pole olnud isegi aega selleks, et riputada üles üks vana perekonnafoto, mille jaoks on juba ammu kabinetis sobiv koht välja valitud ja mis aitaks natukenegi helgemat meeleolu tema muidu nii ametlikku kabinetti tuua. Pilt on juba isegi raamitud, kuid seisab nüüd nurgas ja ootab paremaid aegu.
Ansip võtab kausist viimase kommi ja pistab selle endale põske.
„Jääb siis nii või?“ küsib ta ja jääb teistele laua ääres istujatele otsa vaatama.
Kõik on kohal, pole ühtegi vaba tooli.
Ministrid hakkavad nihelema. Küsimus pole üldse mugav, eks sai ju igaühe rahakotti õhemaks lihvitud.
„Praegusel raskel ajal on nii, et kõige õigem on meenutada Eesti taasiseseisvumise algusaegu, kus me kõik olime parema tuleviku nimel valmis kasvõi kartulikoori sööma,“ on Ivari Padar esimene ja paneb peale vastamist käed risti kõhule.
Maret Maripuu kuulab teda pea viltu ja pomiseb omaette:
„Kartul? Kui me kartulikoori sööme, kes siis kartuli endale saab?“
Keegi ei märka aga ta poolel häälel öeldud sõnu ja lisaks on juba ka teistel nii mõndagi öelda. Algus on ju tehtud.
„Kaitsekulutuste kärpimine on lausa kuritegu,“ ütleb Aaviksoo ja kougib kusagilt välja seatapupussi mõõtu välja andva noa ja paneb selle kolksuga lauale.
„Iga pere peab olema meie riigis kaitstud. Mõelge kasvõi selle peale, kui teile peaks tee peal karu vastu tulema. Ah?! Te ju ei taha seda? Või tahate?“
Kõigil hakkab ta juttu kuulates kõhe. Suure noa ja sõna „karu“ kuulmine tekitab lausa õudu.
„Kultuuri kallale minemine on samuti liiast,“ lisab Laine Jänes.
„Suvel on Eestisse Madonnat oodata. Äkki peaks talle mingi toetuse määrama?“ ja ta vaatab abikutsuvalt sõbranna Maripuu poole, sest ta teab, et teised hakkavad, nagu tavaliselt, ta ideesid maha tegema.
Seekord aga Maret ei kuula teda, vaid näib olevat aina rohkem oma mõtetesse vajunud.
„Kartul... kartul.... “ sosistab too.
„Mida te kurdate! Minu koht tahetakse, näiteks, üldse ära kaotada,“ hüüab Urve Palo pahaselt.
„Kui minul pole ministeeriumi, siis see ei tähenda seda, et mina tööd ei tee. Iga päev teen...“
Palo põsed hakkavad seda öeldes õhetama nagu väikesel lapsel. Ta tahab veel midagi öelda. Öelda midagi „paha Laari“ kohta, kes tahab ministeeriume ära kaotama hakata ja kes üritab ta käest viimase leiva röövida, kuid need sõnad kaovad juba teiste jutu sisse.
„Enne kui hakata kärpima, peab mõtlema tulude suurendamine peale!“ hüüab Juhan Parts ja tõstab sulepea tähtsalt püsti.
„Omal ajal, kui mina veel riigikontrolörina töötasin, oli see iga töötaja põhiprintsiip. Keegi ei lahkunud enne kontorist, kui ta polnud vähemalt korra päeva jooksul selle peale mõelnud. Võiks isegi öelda, et kui selle peale poleks mõelnud, siis poleks õhtul majast väljagi lastud. Jah, kallid härrased. Siin on palju mille peale mõelda.“
Toas on tekkinud tõeline lärm. Kõigil on midagi öelda.
Ansip üritab vahepeal korda luua, isegi kolistab tühja kommikausiga, kuid see on lootusetu. Lisaks on ta selleks liiga väsinud.
Ainuke, kes on säilitanud rahu on Padar, kes istub endiselt käed risti kõhul ja muheleb talle nii iseloomulik moel.
„Armsad kolleegid. Ega siis keegi ei võta teilt midagi päriselt ära. See kõik on ajutine. Praegu on lihtsalt kokkuhoidmise aeg. On kokku hoidmise aeg. Rahandusministrina võin kinnitada, et kui tulevad paremad ajad, siis saate te kõik oma rahad tagasi.“
Padar laseb pilgu üle kõigi teiste ministrite joosta ja kuigi ta suunurgad naeravad, ta süda nutab.
Jah, tõesti. Kellelgi pole siin ruumis lihtne. Kõigil on raske ja raske on ka temal, aga kas seda ka teised mõistavad, ei tea.
„Aga ikkagi, kui meie sööme kartulikoori, kes siis sööb kartuli?“ sositab Maripuu veel korra, kuid jääb siis vait ja tõstab üle pika aja pilgu üles.
Ka kõik teised ruumis olijad vaikivad ja on üllatusest tummad.
Ruumi on ootamatult sisenenud Jüri Pihl.
Pihl seisab uksel, ta nägu on surmtõsine ja seal ei liigu ükski lihas. Seejärel marsib ta otsustaval sammul kõigist mööda otse Ansipi suunas.
Keegi ei julge teha ühtegi häält. Partsi käsi seisab liikumatult õhus, pliiats endiselt püsti. Maripuu põskedel olevad pisarad tunduvad olevad jäätunud ja on peatunud seal, kuhu nad oma teekonnal parasjagu jõudsid. Padar on lõpetanud hingamise.
Pihl jääb seisma alles Ansipi selga taga olles. Ta võtab kaenla alt kellegi foto ja lööb selle jämeda naelaga seina peale kinni.
„Mis toimub...?“ kogeleb Ansip ja tõuseb püsti.
Ta astub mõne sammu Pihlile lähemale ja jääb fotot uurima.
Pildil on Lavrenti Beria.
„Miks sa selle siia panid?“ küsib Ansip ja näitab näpuga pildile poole.
Ta tunneb, et ta käed on hakanud värisema ja väriseb ka ta hääl.
„Sellepärast, et meeldib,“ ütleb Pihl süngel häälel ja võtab vabaks jäänud toolil istet.
TIIT KLAOS
17. veebr 2009
Terav mõte
Milleks pidada Riigikogu (ja omavalitsusi) kõrgel palgal, kui kõik parajasti võimul olevate erakondade kõik soovid saab lisada soolise võrdõiguslikkuse seadusesse!?...
Või siiski tuleb keskerakondliku linnavalitsuse kaotamiseks appi võtta pakendiaktsiisi seaduse muutmise rakendusotsus!? See ei vaja isegi Riigikogu enamuse hääli.
Või siiski tuleb keskerakondliku linnavalitsuse kaotamiseks appi võtta pakendiaktsiisi seaduse muutmise rakendusotsus!? See ei vaja isegi Riigikogu enamuse hääli.
3. veebr 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)