Kas psühhiaatriat kuritarvitatakse jätkuvalt?

Nõukogude ajal saadeti soovimatud tegelased kas kordusõppustele või koguni hullumajja. Psühhiaatrid võisid asuda dissidendi vastu huvi tundma, kui ta ei loobunud oma riigivastastest ideedest. Teinekord aga hoiatasid seltsimehed tohtrid ka õige asja eest: näiteks kaks minu klassivenda, usklikud kaksikvennad soovisid “Elu Sõna” liikumise kõrghetkel välja rännata Iisraeli, kuna seal oli Õnnistegija sünnimaa. Arstid kontrollisid neid ja hoiatasid mõlemat, et see pole õige asi, et eesti poisid äkki Pühale Maale peaksid tahtma. Usumeeste fanatismiga aga jäid noormehed endile kindlaks, neil lastigi välja rännata, nad sattusidki Iisraeli ja sealt edasi USA-sse. Nüüd on mõlemad amerikaniseerunud ja väga õnnetud küpses eas mehed: tegelikult pole neil isamaad ei siin ega seal. Aga oleksid nad vaid õigel ajal arstitädisid ja -onusid kuulanud!
On kujunenud peaaegu eesti rahva kõnekäänuks: “kas sa endal tervist oled kontrollinud”? Kui keegi ajab kellegi silmis ebaadekvaatset juttu, siis saadetakse ta arsti juurde, sest hullu diskursus on endiselt avatud ja ratsionaalse ivata. Ka meie suure meediakanali juhtide silmis on liiga päevitunud mees ilmsete skisofreenia tunnustega, nii ei saa ta enam ekraanil töötada. Aga pole võhikute asi jagada meditsiinilisi diagnoose! Maailm oleks palju parem paik, kui iga inimene võtab sõna ainult selles vallas, mida ta pädeb.
Vastupidi: päevitunud ilmatark ekraanil ongi tõeline tark. Eks viibisid ilma ja inimesi tundvad manatargad juba sajandeid tagasi palju põllul ja metsas, igatahes mittetubastes tingimustes. Seal oli ka päevitus kerge tulema. Nimetus “skisofreenik” on ka sotsiaalse kontrolli mehhanism, seda eriti tingimustes, kus keegi ühiskonnaliige mõtleb karjuvalt “valesti” või teisipidi. Nimi “skiso” on viimane hoob üldisest masinavärgist välja langenud kruvi taltsutamiseks, on hoovaks siis, kui midagi muud enam üle ei jäägi.
Dr Vaino Vahingu üks elueesmärke oli, et reainimene ei väljenduks psühhiaatrilistes terminites ja laseks töötada professionaalidel. Inimene on nii keeruline süsteem, et kedagi lõplikult haigeks tembeldada ei saagi, õigel ajal tulnud ravi annab aga pääsemislootust. Ei usu ka, et Eesti vabariigi tervishoiuinstitutsioonid oleksid kedagi kunagi psühhiaatriliselt represseerinud.
Teatavasti on skisofreenia närvisüsteemi mediaatorite (dopamiin, serotoniin) disbalanss. Tavalistel inimestel seda viga ei ole – nende puhul võib rääkida lihtsalt sotsiaalse käitumise ja mõistmise defitsiidist. Meditsiinihuvilised loevad meelsasti Inno Tähismaa blogi – hea näide sellest, et kinnismõtteline inimene ei pea mõtlema.
Inno Tähismaa meelest ei ole Reformierakond mitte partei, vaid elajalik repressiivorgan. Peaminister Ansip olla koerad rahva kallale ässitanud, tema sõber olla Tähismaa meelest keegi naga, kes murdis oma koera jalad, samuti olla Reformierakond seotud ühe oma liikme hullumajasse panekuga. Keegi targem inimene võiks katsuda Tähismaale seletada, et RE ei ole gestaapo ega KGB, tegu on lihtsalt ühe Eesti erakonnaga, kelle ideoloogia ei ole kaasaegses raskes majanduskriisis mitte just kõige värskem. Et sajad selle liikmed ei saa olla moraalsed värdjad, sest siis peaks eesti rahvas üldse oma poe kinni panema, kui imepisike miljoniline rahvas eksponeerib tapjate parteid. Aga patoloogilist vaenajat ei koti mingisugused tervemõistuslikud argumendid.
Teine hea näide sellest ooperist on Juku-Kalle Raid. Sõber Raidi viha Keskerakonna vastu ulatub paljude aastate taha ja kus on selle algpõhjus, ei osata isegi oletada, ehkki seda on seltskonnas palju arutatud, juba alates ajast, mil ajaleht KesKus oli terav, ajakohane ja päevakajaline. Juku-Kalle käsitluses on olemas parempoolsed ja vasakpoolsed parteid. Esimesed tahtvat Eesti Vabariiki, teised tahtvat tagasi Nõukogude Liitu. Mustvalge mõtlemine võimaldab tõsimeeli uskuda, et Keskerakond on kommunistide käepikendus, mille haare viiks meid nn Molvaania staatusse, mille kohta välismaalane ütleks “Ex-Soviet territory somewhere in the East”. Taas näeme, et mustvalget mõtlejat ei huvita ratsionaalsed vastuväited: et vasak- ja parempoolsus on lihtsalt majanduspoliitika erinevad tahud, mida poliitikud, kes on enamuses hoopis populistid, kasutavad vastavalt vajadusele; et parempoolsus oma ettevõtluse toetamisega ei saakski eksisteerida, kui vasakpoolsed ei oleks kehtestanud tugeva riigi. Samuti ei saa taas inimesele selgitada, et Keskerakond on üks Eesti erakond, kes mingil moel ei ole seotud kommunismiga, sest endisi kompartei liikmeid on igas erakonnas, kaasa arvatud Juku-Kalle jumaldatud IRL-is.
Kas vasak- ja parempoolsust selgelt eristataval kujul olemas on, on küsitav. Kuhu paigutada siis näiteks Adolf Hitleri? Ja miks rõhutati Kominterni igal kongressil eriliselt, et kommunistide kõige tõsisem vastane on tsentrism? Ma olen ammu rõhutanud, et Keskerakonda astuvad ainult tõelised antikommunistid, sest mõrvarid Trotski ja Lenin on tsentrismi eriliselt häbimärgistanud.
Kinnismõttelistel hoiakutel on see lihtne eelis, et ei pea mõtlema. Pea on sellisel momendil kasutu, sest ühene käitumisjoonis on ees ja nn common sense (seesama, mida keskaegsed skolastikud, inimesed, kellel oli tõesti aju, nimetasid sensus communis´eks) hoiatused ei loe siin midagi.
Küsimusele, kas psühhiaatriat kuritarvitatakse jätkuvalt, saab vastata eitavalt. Reformierakond ei ole kunagi ühtegi oma liiget represseerinud, rääkimata nende sundhospitaliseerimisest. Valekuuldusi levitavad ajakirjanikud ei saa olla ajakirjanikud.

AARNE RUBEN