Ühes Keskerakonnaga võitis mõistus

Oleme viimasel ajal näinud läbipõlenud inimesi, piinavat nälga ja vaevatud nägusid. See ongi masu. Ja Savisaar on näidanud, et ta hoolib inimestest, lihtsa rahva mured lähevad talle korda.
Nüüd päris ajaleht Kesknädal minult enne valimisi, mida ma arvan praegusest linnavalitsusest ja linnapeast, kas sama seltskond võiks veel neli aastat jätkata? Oma vastuses jäin kriitiliseks, sest mulle tulid korrapealt meelde mõningad Edgar Savisaarega seonduvad küsitavused, tema imelikud väljaütlemised ja tavaloogikasse mitte mahtuvad teod. Kuid Eesti poliitilist maastikku ja tipp-poliitikuid tuleks vaadata perspektiivis, näha nii häid kui halbu külgi – seda nimetataksegi kriitiliseks analüüsiks. Elu on pidevas muutumises: kord on üks poliitik muinasluule uurija, kes geniaalselt leiab isegi kindakirjadest enne ajaloo koidikut toimunud kosmilise katastroofi jälgi. Teisel ajal on tal vastupidine roll: temast on saanud pururikaste jõmmide kasusid jäägitult kaitsev riigiisa, kellelt soliidsed Eesti kindralid ei taha isegi aumärke vastu võtta. Just selline on paljude poliitikute saatus.
Pärast valimisi aga paistab Keskerakonna pale hoopis uues valguses. Rahvas on praegusest valitsusest totaalselt tüdinenud – seda näitas Tarandi võit eurovalimistel. Kuid Tarand pettis valijate ootusi ja läks meie musta pesuga Euroopasse ärplema, kaevates Euroopa onudele Savisaare, “meie Berlusconi” peale – on reegel, et rahvad ei taha oma sisetülisid võõraste ette tuua.
Nüüd võitis siis ülivõimsalt Keskerakond – suurima ülekaaluga iseseisvusaegstel valimistel üldse. Seda isegi hoolimata sellest, et kogu ajakirjandus töötas nende vastu. Nii ei saanud näiteks Toomas Vitsut end ajalehes rünnakute eest kaitsta isegi oma raha eest. Ja kõigest hoolimata tegi Keskerakond ära.
Mis juhtuks, kui ka 2011. aasta parlamendivalimised kujunevad protestivalimisteks ja Keskerakonda saadab riigi tasandil samasugune edu? See tekitaks suure segaduse ministeeriumide ja muude riigiametite palgaliste nupukeste seas. Ma mõtlen noori ametnikke, kelle elu on siiani kujunenud ühe kindla malli järgi: kõigepealt, veel väga noores eas, astutakse “valgesse” korporatsiooni või seltsi. Seal tegelevad sinuga vanemad seltsikaaslased, edutavad ülespoole. Siis astub selline hüpiknukk juba “valgesse” parteisse. Valgest läheb asjalik karjerist ikka valgesse. Õllelauas, kusagil omasuguste seas ei tee nad muud, kui kiruvad Savisaart. Kui võitis president Rüütel, siis tahtsid needsamad traatnukud Eestist emigreeruda. Kui nüüd võitis Savisaar, siis kõlas juba ettepanekuid end Tallinnast fiktiivselt välja registreerida, et oma maksuraha mitte linnavalitsuse kätte jätta. Vingumokad ei ole kunagi rahul, aga rahvale kätt ette panna ei saa.
Keskerakonna võidu puhul algab riigiaparaadis puhastus, omaette eetiline revolutsioon. Haridus hakkab maksma. Põhjust on väriseda neil kümnetel nõunikel, kes kogu elu kirjutavad oma CV-sse “kõrgharidus lõpetamisel”. Ühtäkki saavad nad aru, kui vähe on tegelikult võimu poliitilisel ringkäendusel, õllelaua teklitega sõpradel ja ebaakadeemilisusel. Kultuuriministeeriumigi tulevad tagasi Raivo Palmaru ajad. Palmaru on meediadoktor, kes likvideeris selle korra, mis valitses tema eelkäijate ajal – mil nõunikuks sai kord isegi keegi esmakursuslasest tütarlaps.
Põhjust on tunda ebamugavalt niihästi Euroopa ainsal keskharidusega kantseleijuhil (uuri Kadriorust!) kui ka Euroopa ainsal kultuurilehe keskharidusega peatoimetajal. Tõepoolest, mina ootan Palmarut ja akadeemilisust!
Eesti on väga keskhariduse-keskne maa, kui vaadata poliitilisi kulissidetaguseid. See mõjutab meie konkurentsivõimet pidevalt. Teine asi, mis Eestis haruldast on, on see lõputu linna ja riigi vastandamine. Saame aru, et Ansip ja Savisaar ei saa muud teha, kui jageleda piirikraavide pärast. Andres ja Pearu, see ongi just eestlase arhetüüp. Savisaar (all-linn) on pahane, et riik ei toeta linna euroraha-projekte. Ansip on pahane, et Savisaar lööb lärmi pensionide pärast, mida Reformierakond justkui langetavat.Aga see on tüüpiline poliitiku jutt. Ega siis pensionide vähendamine ei toimugi kohe. See võib toimuda järk-järgult, hiilivalt. Esiteks loodetakse, et küll kannatama harjunud vanem põlvkond kannatab kõik välja, ka järjekordse nende elatustaseme kärpimise! Teiseks loodetakse valitsuse toetajatele meedias — küll need selgeks teevad, et teisiti pole võimalik. Ja kui see ei õnnestu, siis vähemalt seda, et pensionide kärpimises pole süüdi parempoolne vähemusvalitsus, vaid endised kommunistid, Savisaar, halvad ilmad, Moskva pikk käsi, islami terroristid või veel keegi muu.

AARNE RUBEN

Meediapeksu nädal

Nädal algas halva üllatusega: ajaleht kirjutas, kuidas üks Tallinna ametnik tegi töötelefonilt ühe valimiskampaaniaga seotud kõne. Mind puudutas see otseselt, sest reklaami oli tehtud mulle kui Keskerakonna esinumbrile Tallinna kesklinna valimisringkonnas. Ent rünnakuga ametniku vastu lugu ei piirdunud. Leht jätkas rünnakutega minu vastu veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Minu vastulauset ära ei trükitud. Hullemgi veel – kui püüdsin oma raha eest avaldada reklaampinnal tasulist teadet, keelduti ka sellest. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb Agu Sihvka kombel alustada päris algusest.
Vol 1. Kuidas linnaametnik ühe telefonikõnega eksis
Reede pärastlõunal püüdis üht telefonikõnet võtta linnavolikogu nõunik, kes on mu erakonnakaaslane ja nõustunud mind valimiskampaanias toetama. Mobiilinumber ei vastanud, aga mõne aja pärast helistati tagasi. Aeti juttu valimistest, teine pool oli sõbralik ja huviline. Esmaspäeval teatas Eesti Päevaleht: Tallinna ametnik teeb töötelefoniga valimisreklaami.Kurioosum on selles, et kasutan valimiskampaania tegemiseks Keskerakonna büroo ruume, kuhu olen Elionilt tellinud ka eraldi telefoniliinid. Kes on soostunud mu kampaanias kaasa lööma, valijaid mobiliseerima ja neile infot jagama, teevad seda töövälisel ajal erakonna büroos. Nüüd patustas üks ametnik mugavuse ja liiga pragmaatilise kalkuleerimise tõttu - et kui helistada mobiilinumbrile, siis on seda mõistlik teha samuti mobiililt. Linnarahva raha meeletut kulutamist mõistagi polnud, kuid rünnaku alustamiseks ajakirjanduses on vaja vähe, piisab ka provokatsioonist. Nagu ajakirjanikud lehes siiralt üles tunnistavad: EPL helistas ise volikogu nõunikule, "püüdes jätta pensionäri muljet".Pole vist mõtet lisada, et minu käest lehetoimetus seejuures kommentaari ei küsinud, kuigi minu nimi esineb loos neli korda ja lisaks on selle juures märklauana ka minu pilt.
Vol 2. Kuidas leht rünnatavale sõna ei anna
Järgmisel päeval tuli duubel 2: EPL kirjutas jälle Vitsutist, nimetades loos korduvalt nime, aga kõnealuse enda suust mitte sõnagi. Uudiste küljel avaldatud jutukese lõpus oli hoopis lause, et Vitsutilt ei õnnestunud kommentaari saada. Võibolla oleks pidanud vaatama sellest valest mööda – loo juures avaldatud uhket veerandküljelist fotot, ja sellise valimisreklaami eest tänulik olema?Aga vale see väide oli, sest leht oli eelmisel päeval mu kommentaari saanud. Toimetaja proovis end õigustada, et avaldas vastuse online’is, aga üldteada hea ajakirjandustava kohaselt peab rünnatav end lahinguväljal kaitsta saama. (Paraku – enne valimisi langeb Eesti peale ikka valikuline moraali- või mälukaotus.) Minule jäi võimalus küsida ajakirjanduskohtu sõltumatut hinnangut ehk pöörduda Avaliku Sõna Nõukogu poole. Sellest veidi hiljem. Et see pöördumine polnud aga ennatlik samm, seda kinnitas järgmise päeva EPL ise. Nimelt tuli seal juba kolmandat päeva järjest arutusele Vitsuti „süüasi“. Algas sõltumatute ekspertide ärakuulamine.
Vol 3. Kuidas heauskne professor sisse mässiti
Kolmandal päeval jätkus mäng ühte väravasse. Endiselt eirates „süüalust“ hankis EPL sõltumatu eksperdi, Helsingi ülikooli politoloogiaprofessori arvamuse – mõistagi ühemõtteliselt tauniva. Seejuures aga jäid n-ö tehnilised nüansid tähelepanuta. Nt see, et professoriga võivad ju vestelda teisedki. Ja saada teada, kuidas tema küsitlemine aset leidis. Mees, kes harjunud põhjanaabritele poliitika taustu avama, oli nüüd vägagi häiritud ja pidi tunnistama, et Eesti ajakirjanike telefoni-küsimustele ei tasu vastata – võid astuda millegi ebameeldiva sisse. Aga samas on ka raske midagi kahtlustada, kui esitatakse vaid üldisi valimisteemalisi küsimusi ja palutakse Soome tavasid kirjeldada, tõdeb ta. Muuhulgas ütleb professor nende tavade kohta: „Soomes tähendab hyvä journalismi kindlasti ka teise poole ärakuulamist.“ Selle kohta muidugi lehest midagi lugeda ei olnud. „Loo tausta mulle ei selgitatud ja enne avaldamist seda läbi lugeda ka ei saanud,“ võttis soomlane, kes end nüüd sinisilmseks ja heaukseks nimetab, ilmse manipuleerimis-juhtumi kokku.
Vol 4. Kuidas leht õpetab enesekaitset Oota järge!

TOOMAS VITSUT