skip to main |
skip to sidebar
Meediakriitikuna huvitavad mind alati
ajalehtedes ilmuvad samasuunalised, kahjuks küll reeglina üsna abitud
katsetused. Eriti naljakas oli lugeda reklaamimehe Asko Künnapi enesekriitilist
lugu, mis kuulub kategooriasse „madu sööb oma saba“. Kui reklaamimees ikka
hakkab ironiseerima reklaami toitva käe ehk leivaisade üle, tekib küll kahtlus,
et inimene pole olnud kas päris adekvaatses seisundis, valinud nooruses vale
eriala või tahab sellest nüüd loobuda ja siirduda hoopis poliitikasse, näiteks mõnda
oravaparve. Facebookiga võitlemine või õieti selle tagant rahvusavhelise vandenõu
otsimine on tüüpmaavillane donkihhotlik süüdistus, et mitte öelda – naeruväärne
ja provintslik passaaž. Sellised väljaütlemised kuuluvad kategooriatesse „Microsoft
orjastab meid“, „Google StreetView röövib meie identiteedi“ või „Delfi (NB!
sama kontsern!) on tegelikul ikka etem kui FB“. Ilmselt on sellise hinnangu
taga mingi suurushulluse esiaste või lihtsalt soov suurte brändidega
žongleerides oma etteastet kuidagi väärtustada.
Tuleme nüüd aga postkastidesse trügiva Pealinna
juurde, mille iga pealkirja taga näeb arvustaja keskerakonna karvast kätt. Jätan
selle ajalehe analüüsimise teistele professionaalidele, minu jaoks tavalise
lugejana on see igatahes väärtuslik infoallikas, sest sisaldab teemasid ja
uudiseid, mis puudutavad minu lähiümbrust ja millest peavoolumeedia reeglina kas
vaikib või esitab selliselt kallutatuna, mis ei kuulu kahtlemata hea ajakirjandustava
juurde. Niisiis, kirjuta, Künnap, ja reklaami oma copywriteri oskusi! Muidugi,
kriitikat võiks ju teha viisakamate väljenditega kui sõimates poolte
tallinlaste valitud erakonda „sigadeks“ (ÕS: kesik=noor siga), aga vaevalt saab
seda nõuda selliselt arvustajalt, kes on juba eelmiste väidetega oma
adekvaatsuse kaotanud.
Mina järgnevas paroodias ei kasuta väljendeid
nagu „ref-röh-erakond“ või „irl(v)itajad“, vaid kasutan levinumaid ja
poliitiliselt korrektsemaid väljendeid analüüsimaks tänast EPL-i tollesama Künnapi
metoodikaga. Niisiis, alustame. „Andres Laasik. Valimiskastide juures oleme
talupojad: Täiesti kõva mees. Meil aga on Ansip. Või Savisaar, kes juhib
edukalt parteid... Ja oma isikuomaduste tõttu võib saada tulevikus
peaministriks ainult tobeda juhuse abiga.“ (Loe: oravad ja irlistid, teeme üheskoos
sellele tobedale luuserile Savisaarele
jälle ära!). „Tallinn pani teist aastat järjest kõik ametid aasta lõpuni
säästma. Remo Holsmer: Linn elab üle võimete.“ (Loe: meie, tublid oravad koos
irlistidega suutsime eesti rahvalt oma raha kahe eelmise aastaga juba kätte
saada, nüüd tükib ka Tallinn ja kesk rasvase käega oma osa kätte saama, õnneks
pole rahvalt enam midagi võtta!) „Matvijenko on meil romantikat kogenud.“ (Loe:
koostöös oravatega pani ajaleht Matvijenko tsitaadiosa jutumärkidesse, et jääks
mulje, nagu seostuksid romantilised mälestused yal Savisaarega – ha-ha-haa!) „Julia
Latõnina: kumb jääb peale, kas Putini režiim või internet.“ (Loe: oravad ja
kogu eesti rahvas, rõõmutsegem, kui Savisaar „musitab“ Matvijenkoga, toome meie
Tallinna järjekordse sangarliku antiputinisti, juhhei!) „Iseenda käest kempsus
peksa“ (Loe: oravad ja irlistid kiidavad, hästi tehtud, härra Künnap,
näitasite, kuhu see Pealinn kuulub – kempsu, meie Paremad sõnumid on kindlasti etem
tulehakatisena, sest paneb rahvuslikud pirrud põlema mõlemast otsast, kui ühe tuntud
ja hästi kinnimakstud reklaamimehe sõnadega väljenduda, sest raha ju tõesti ei
haise!).
MART UMMELAS
Kriitika olevat teadagi edasiviiv jõud. Olen kahjuks oma (töö)elus korduvalt kogenud seda, et kriitika on kujunenud pigem tagasiviivaks jõuks. Vähemasti ka enda meelest edasiviivat kriitikat õigete asjade nimel tehes. Targad inimesed on mulle seda selgitanud nii, et inimesed ei kannata suurt ja selget otsekohesust. Selle asemel, et kriitikast õppida, võtavad nad sisse
kaitseasendi või veelgi hullem – lähevad üle vasturünnakule. Tulemuseks on kasu asemel kahju, sest lõpuks ei ole enam paha mitte see, kes on julenud kritiseerida, vaid see, kes on andnud kritiseerimiseks võimaluse ehk loonud keskkonna kriitiliste väljaütlemiste levikuks.
Kas kriitik peaks sellises olukorras siis vaikima? Olmetasandil on see ehk „kodurahu huvides“ vahel mõistlikki, sest kriitika mingis piiratud koosluses – perekonnas, asutuses, erakonnas – võib kaasa tuua ettearvamatuid siseseid probleeme, intriige, pahimal juhul koosluse mainekaotust. Oleme seda viimaste kuude jooksul näinud eelkõige parteielus. Ent siiski, mis oleks alternatiiviks peale ausa kriitika ka neis kooslustes, rääkimata ühiskonnast tervikuna!? Viimases tähendaks ju otsekohesest kriitikast, ka kõige teravamatest ütlemistest ja isiklikest rünnakutest loobumine järjekordset vaikivat ajastut, mis omakorda mängiks trumbid kätte neile, kes tahavadki enda ümber rajada kriitikavaba tsooni, aga pole lõpuks siiski valmis vastutama ei oma tegude ega tegematajätmiste eest.
Missugune on selline kriitika tase või vorm, mis võimaldaks siis konstruktiivset, osapooli arvestavat ja tulemuslikku diskussiooni? Ma ei kujuta küll ette, et selleks peaks olema kummagi poole ebasiirus, oma põhimõtete ja seisukohtade maskeerimine barokselt ebamääraste hinnangute ja pistvalt irooniliste ümberütlemiste taha. Minu meelest on see kõige ebaausam ja kokkuvõttes ka tulutum, kui kritiseeritakse nii, et keegi ei saa lõpuks aru,
keda, miks ja mis eesmärgil arvustati. Arvustajal peab olema julgust otse välja öelda, mis talle ei meeldi, mis tuleks tema meelest teha teisiti. Teiste asi on anda talle argumenteeritud vastus, mitte asuda arvustajat ründama isikuna, nagu sageli juhtub. Kas just see pole peletanud täna enamiku ühiskonnakriitikast portaalide anonüümsuse varju!
Laiendades seda mõtet ühiskonnale tervikuna tahaksin loota, et õiglase kriitikana ei mõistetaks täna ega tulevikus seda, et keegi nn arvamusliider kusagil on öelnud, et just see on halvasti, et seda tulebki arvustada või „kottida“, ja meie kõik ülejäänud üheskoos asume nüüd ebakohti ja puudusi üksmeeles ja ühisel jõul taunima, pilama, naeruvääristama ja sõimama. (Kunagise „Herilase“ või „Pikri“ satiiri stiilis.) Kahjuks paneme tähele, et ka tänases meedias on üha rohkem maaslamajate peksmist ja teisitimõtlejate ristilöömist. Kriitika saab
olla efektiivne vaid siis, kui see tuleb südamest, olgugi et vahel valulikult, teravalt, õukonnareegleid mittearvestavas otsekohesuses, vahel isegi kellegi jaoks solvavalt, kuid sealjuures ausalt. Selline kritiseerimine, et võtame juba ette sellise hoiaku, et ootame oma sõnumile vastuseks käteplaginat ja üldist ümisevat heakskiitu massidelt või ülemustelt, on olemuslikult valelik ega anna lõpuks mingeid tulemusi – peale tegelike probleemide süvenemise ja põletikukollete pahenemise.
