Eesti rahvas võttis 1992. aasta rahvahääletusel vastu põhiseaduse, mis tunnistab Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruumi lahutamatuks ja jagamatuks tervikuks. Endastmõistetavalt on territoorium üks riikluse alustala ja kõik riived selle terviklikusele leiavad väärilise vastuse. Mis saab aga siis, kui kõrgem riigivõimu kandja - rahvas väljub administratiivsetest piiridest ning sellega koos laieneb ka riigivõimu teostamine?
Erinevalt infoühiskonna eelsest ajast ei pea Eesti riik enam näiteks Läti riigile või Soome riigile sõda kuulutama, et kasvada suuremaks riigiks. Piisab sellest, kui riigi digitaalne ülesehitus ületab riigipiire ning see kasvatab riigi kasvõi Hiina müürini (või ka kaugemale). Territoriaalne riigi ülesehitus hakkab tänu digiajastule, internetile ja infotehnoloogiale muutuma. Eesti on olnud nende muutuste eestkõneleja, katsetaja ja uuenduste rakendaja. Need elu muutvad tendentsid on kasulikud just Eesti-suurusele riigile, sest need muudavad väikese suureks ning võrdsustavad nutika tegutsemise korral territooriumilt ja rahvaarvult väiksed suuremate riikidega. Eestis on seni tehtud õigeid asju ning järgnevad valikud on täna meie endi kätes.
Kvalitatiivselt uuele tasandile jõudmiseks peab täna seadma piisavalt ambitsioonika sihi, mis järgneva 15 aasta jooksul muudaks riigi suuremaks kui riigi piirid. Selline eesmärk on võimalik sätestada “Eesti 2035” strateegias ning oodatavat tulemust võib kirjeldada ühe sõnaga - lootus. “Eesti 2035” strateegia vastuvõtmine võib lootuse kas äratada või kustutada. Selleks, et me ei oleks teel eikuhugi, on mõistlik tuleviku kujundamisega seni vaeva näha, kuni keskkond, mis soosib tugevaid, soosiks ka meid. “Eesti 2035” strateegia näitab, kas me viieteistkümne aasta pärast jõuame soovitud tulemuseni või takerdume keskpärasusse.
Põrguväravale pidi olema kirjutatud - siitmaalt jätke igasugune lootus. Viieteistkümneaastane siht, mille tulemusena tekib piiridest väljuv riik, võiks tekitada olukorra, kus me ei peaks seisma sellise valiku ees.
Majanduse-julgeoleku telg
Riikide pikaajalised eesmärgid ning arengustrateegiad koonduvad peamiselt kahe omavahel läbipõimunud telje ümber - majandus ja julgeolek. Strateegilised sihid seonduvad väiksemate riikide puhul riigi julgeoleku ja majandusega. Mida suurem on riik, seda enam rõhutatakse julgeoleku kõrval sõjalise võimekuse suurendamise tähtsust ning poliitika ajamisel peetakse silmas, et majanduslikud huvid oleks kaitstud.
Tulenevalt ajaloolisest kogemusest on Eesti jaoks oluline silmas pidada kõiki võimalusi, mis aitavad julgeolekut tagada ja see ei hõlma ainult liikmelisust Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga (NATO). Riigi majandusega seotud eesmärke seades on mõistlik silmas pidada riigi julgeolekut ning ka vastupidi. Maailm meie ümber ei ole kunagi liialt turvaline, et valvsust kaotada. Sõjalise võimekuse kasvatamine on omakorda piiratud majanduslike võimalustega, kui mitte öelda, et kõik saab alguse tugevast majandusest, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kõikide avalikult deklareeritavate kliima, rahvastiku, vaesuse jne eesmärkide täitmine tuleb kõne alla alles peale seda, kui majanduslikud ja julgeoleku huvid on tagatud. Majandus ja julgeolek on nagu kaks paralleelset jooksvat rööbast, ilma milleta poleks raudteel kulgevat riigivedurit.
Meenutades seni Eestis esiplaanil olnud sihte, on ka need olnud vahetult seotud majanduse ja julgeoleku teljega. Võõrvägede riigist väljaviimiseta poleks Eesti muutunud iseseisvaks suveräänseks riigiks. NATOga ja Euroopa Liiduga liitumata seisaksime silmitsi sarnaste julgeoleku-ja majandusprobleemidega, mis kummitavad Gruusiat, Ukrainat, Moldovat ja Valgevenet. Shengeni- ja euroalaga liitumata oleksime praegu oluliselt vaesemad.
“Eesti 2035” strateegial puudub selline majanduse-julgeoleku telg ning see dokument jätab pigem mulje järgneva viieteistkümne aasta jooksul lahendamist vajavate probleemide auditist. Tundub, et kõik arenguks vajalikud märksõnad on sellesse dokumenti sisse pikitud, aga arengule on jäetud suund andmata. Kui peaks Eesti riigi sihi aastaks 2035 ühte selgesse lihtlausesse kokku võtma, siis see pakutava strateegia puhul ei õnnestuks. Lähtudes seisukohast, et riigi pikaajaline strateegiline siht peab lähtuma majanduse-julgeoleku teljest, esitan ma oma nägemuse järgneva 15 aasta prioriteedist.
Digitaalne tulevikuriik
Arvestades Eesti riigi seniseid kogemusi digitaalsete tehnoloogiate rakendamisel ning uutest rakendustest tulenevast võimalikust potentsiaalist peaks Eesti strateegilise sihi järgnevaks 15 aastaks sõnastama järgnevalt: Eestist saab aastaks 2035 füüsilistest piiridest väljunud ja täielikult digitaalsel platvormil toimiv tulevikuriik. Selline eesmärgipüstitus toob järgneva viieteistkümne aasta jooksul endaga kaasa kogu riigi toimimiseks vajaliku taristu viimise 100% digitaalsele platvormile. Eesti inimeste jaoks muutuvad kõik teenused, mida pakutakse riigi füüsilises ruumis, kättesaadavaks ka digiruumis, st tekib täielik digitaalne paindlikkus. Nii riigiga suhtlemine kui ka asjaajamine, samuti riigi valitsemine saab võimalikuks ilma füüsilise kontaktita kaasaegsete tehnoloogiliste vahendite abil mistahes paigast maailmas. Riigi toimimist ei piira piirid ja füüsilise kontakti puudumine, vaid seda on võimalik korraldada võrdväärsel määral arvuti ja nutitelefoni vahendusel. Kehtib põhimõte: Eesti riik asub seal, kus asub vähemalt üks riigiga suhtlemiseks e-kanaleid kasutav Eesti riigi kodanik. Eesmärgiks pole enam nende, hinnanguliselt 200 000 Eestist välisriiki lahkunud inimese riiki tagasitoomine, vaid välismaale lahkunud inimeste digitaalne sidumine oma kodumaaga. Nendest inimestest Eesti riigi saadikute tegemine seal, kus nad oma elu on sisse seadnud. Teadusuuringud näitavad, et umbkaudu pooled Eestist lahkunud kaasmaalased ei naase nagunii enam füüsiliselt oma kodumaale tagasi. Selleks, et need Eesti juurtega inimesed ei läheks riigi jaoks kaotsi, on nad mõistlik oma päritoluriigiga ära siduda seal, kus nad asuvad.
Eesti riik on järjekindlalt laiendanud avalike teenuste kättesaadavust digiruumis. Suur osa riigi õigus- ja maksukeskkonnast ning valitsemiskorraldusest toimib e-kanalites laitmatult. Loodud on e-residentsuse programm, e-maksuamet, e-hääletamise võimalused valimistel ja mitmeid teisi digitaalseid rakendusi asjaajamiseks riigiga. Elukoha valikut, töötamist ja asjaajamist ei piira riigipiir ning kasutatavat valuutat ei pea igas riigis konverteerima kohalikku vääringusse. Tänu nendele võimalustele on riik juba liikumas suunas, mida võib markeerida kui piiridest väljumist. Kui seni tehtud valikud ongi see siht, kuhu Eesti riik peaks jõudma, tuleb see ka riigi strateegiadokumentides resümeerida.
Kogemuste saamisel on ka koroonakriisil olnud kaks poolt - positiivne ja negatiivne. Ühelt poolt on kriisi olemus eeldanud millegi vastu võitlemist, enda kaitsmist ning mitmetele inimestele toimetulekut kaotustega. Teiselt poolt avab kriis tee uude normaalsusse, sunnib kiirendatud korras kasutusele võtma uusi võimalusi, testima neid ja leidma probleemidele uusi lahendusi. Saadud kogemustest ja leitud lahendustest üles ehitama uusi olusid arvestavat süsteemi. Pandeemia on pannud proovile inimeste ja riigi võimekuse ajada asju uute reeglite järgi ilma füüsilist kontakti omamata ning see kogemus aitab meid piiridest väljuva digitaalse riigi ülesehitamisel. Eriolukorra tulemusena ilmnes, et riik võib edukalt funktsioneerida ka erakorralistes tingimustes ning mis kõige tähtsam - töö tegemine, asjade ajamine ja küsimuste lahendamine saab toimuda ka valdavalt vahetu füüsilise kontaktita.
Piiridest väljuv majandus
Mida küpsem on riik ja mida paremal järjel majandus, seda enam on sellel riigil rahvusvahelise haardega ettevõtteid. Peale Eesti juurtega inimeste digitaalset sidumist päritoluriigiga, nendele kõikjal oma riigiga asjaajamise võimaldamise ja väljaspool riigipiire toimiva ettevõtluse prioritiseerimist on loodud eeltingimused majanduse väljumiseks piiridest. Eesti majanduspiirkond pole määratud enam territoriaalselt riigipiiriga, vaid paikneb mistahes geograafilises punktis maailmas. Eestist lähtuvale ettevõtlusele väljaspool riigipiire luuakse sobiv regulatiivne keskkond ja digitaalne platvorm emamaaga sidumiseks. Rahvusvaheliselt tegutsevate ettevõtete toimimise lihtsustamiseks luuakse vastavad digilahendused riigipoolsete tugiteenuste kasutamiseks. Riikliku poliitikana soositakse ja toetatakse Eesti ettevõtete väljumist riigi piirest ja tegutsemist välisriikides. Iga välisriigis töötav Eesti ametnik on ka Eesti ettevõtluse esindaja selles riigis.
Seega majanduspiirkonna mõttes funktsioneerib piiridest väljunud riik peale oma riigi territooriumi kõikides riikides, kuhu Eesti päritolu ja Eesti kapitalil põhinevate ettevõtete kompetents ja ambitsioonid lubavad laieneda. Eesmärgiks on riigi jaoks tulubaasi tugevdamine läbi maksubaasi laiendamise välisriikide ettevõtlusesse, et teenida suuremat lisaväärtust suurematel turgudel. Eesti riigi tulu tekib ka territooriumi ja kodanikega otseselt mitte seotud allikatest.
Kui seni on käsitletud majanduskeskkonnana riigi territooriumit, siis piiridest väljunud majanduse puhul käsitletakse majanduskeskkonnana kõiki ettevõtlusega tegelemist võimaldavaid riike, kus elab ja töötab vähemalt üks Eesti riigile makse maksev kodanik. Riigi ressursside, sh inimressursi nappusest tingitud probleemide lahendamiseks loobutakse majanduses territooriumipõhisest käsitlusest.
Väljaspool emamaad võimaldatakse makse maksval kodanikul osa saada kõikidest riigi poolt digitaalselt pakutavatest teenustest sõltumata tema asukohast. Kui investeeringud välisriikidesse toovad Eesti riigi eelarvesse enam makse kui siseriiklikud ja regionaalsed investeeringud, eelistatakse investeerida sinna, kus riik teenib suuremat tulu. Kuna piirkondlike, riigisiseste investeeringutega tuleb vähendada sageli arengu disproportsioone Eesti erinevate piirkondade vahel, lahendatakse see probleem eelarvest otsetoetustega piirkondadesse. Riik lähtub põhimõttest, et investeeringutega panustatakse sinna, kus tuleb hiljem eelarvesse suurim maksutulu. Kasumlikumast rahapaigutusest toetatud riigieelarve annab rahajagajatele vabamad käed regionaalpoliitika teostamisel.
Piiridest väljunud riik soosib ettevõtluse viimist sinna, kus on selleks piisavalt ressursse ja vajalikku tööjõudu, mitte tööjõu toomist iga hinna eest Eestisse. Olukord, kus viieteistkümne aasta pärast on iga neljas Eesti elanik vähemalt 65- aastane või vanem ja tööealiste inimeste arv väheneb ligikaudu 100 000 inimese võrra, sunnib leidma asümeetrilisi lahendusi. Tööealise elanikkonna osakaalu vähenemise ja elanikkonna vananemise tõttu ilma võõrtööjõudu massilise sisse toomiseta 15 aasta pärast riigi majandus enam toime ei tule. Alternatiivsed valikud peavad olema piisavalt jõulised, et neid saaks käsitleda tegeliku lahendusena. Pole mõtet luua illusioone, et ebapiisavad eeldused edu saavutamiseks viivad meid soovitud tulemusteni. Massirände vältimiseks jääb peamiseks lahenduseks tööjõuvajaduse rahuldamiseks abi otsimine välisriikides ning tootmise viimine sinna geograafilisse punkti, kus on turud ja tööjõud.
Kui taasiseseisvumise alguses puudus meil rahvuslik kapital, siis täna oleme juba jõudmas sellise jõukuse tasemeni, kus Eesti ettevõtlus on võimeline laiendama rahvusvahelist haaret riigi piirest kaugemale. Samuti on riik tänaseks võimeline nii majanduslikult kui ka poliitiliselt toetama sellise strateegia elluviimist. Tuntava tulemuse savutamiseks piisaks riigipoolsest toetusest, mille tulemusena tekib vähemalt üks rahvusvahelise haardega ettevõtte aastas järgneva viieteistkümne aasta jooksul. Ettevõtete välisriikidesse laienemise tugi on sisuliselt ekspordi toetamise ja avatud majandusega riigi poliitika jätkamine. Väikeses riigis vaesust ümber jagades on paljude “Eesti 2035” strateegia sihtide saavutamine ebareaalne. Piiridest väljuv majandus looks uue perspektiivi kõikides strateegias tähtsaks peetud valdkondades ning viieteistkümne aastaga loodud viisteist rahvusvahelise haardega ettevõtet muudaks meid aastaks 2035 tänasest oluliselt jõukamaks.
Hõivatamatu riik
Tänane Eesti julgeolek on rajatud iseseisvale kaitsevõimele ning meie liitlaste ja NATO heidutavale mõjule. Kogu panus on tehtud võimaliku agressiooni ärahoidmisele heidutuse teel. Paraku me elame muutuvas maailmas ning kindlustunnet saame endale lubada siis, kui me käime võimalike muutuste ees ning neid ennetada püüame. Praegune riigi julgeolekut puudutav käsitlus on liiga üheülbaline ja jätab vastuse andmata paljudele küsimustele. Eelkõige aga vajavad vastamist küsimused - kuidas tagada Eesti riigi toimimine peale agressiooni? Mismoodi toimub elukorraldus peale Eesti riigi territooriumil iseseisva kaitsevõime ja NATO kollektiivkaitse rakendumist? Mis saab agressiooni korral tsiviilelanikest? Selle üle on ironiseernud kunagi Venemaa välisminister Sergey Lavrov, kuidas sõjaolukorras sõidetakse Eestist üle kord vene tankidega ja siis jälle USA tankidega. Tõde on aga see, et tegelikult selliseks olukorraks kogu riigielu korraldust puudutav plaan puudub ja loodetakse peamiselt NATO heidutavale mõjule. Tänane jõuvahekord annab meile selleks kindluse, aga me elame muutuvas maailmas.
Eesti ajaloolisest kogemusest on teada, et peamine oht riikluse kaotamiseks on okupatsioon ja sõjaline tegevus meie rahva vastu. Samas tänapäeva maailmas valitsevad mitmekesised ohud ja ebasoodsate tingimuste kokkusattumise tõttu võib Eesti territooriumi kasutamine olla piiratud ka mõnest ümberkaudsest tuumajaamast tuleneva tuumareostuse tulemusena. Territooriumi väiksusest tulenevalt hõlmaks sellised olukorrad igal juhul koheselt kogu riigi territooriumi ning inimeste evakueerimiseks riigisiseselt turvalise piirkonna leidmine oleks praktiliselt võimatu. Seepärast tuleb luua võimalus osa kõrgemast riigivõimu kandjast - rahvast evakueerida sellises olukorras sõbralikesse välisriikidesse ning ka riigi funktsioneerimine korraldada vajadusel väljapool riigi territooriumi. Kui nendel, umbes 80 000 inimesel, kes II Maailmasõja lõpul olid sunnitud Eestist põgenema, olnuks sellised digitaalsed võimalused nagu tänapäeval, säilinuks ühtne riik väljapool piire. Olemasolevast võimekusest on kasu siis, kui selleks on eelnevalt tehtud vajalikud ettevalmistused. Selleks peaks sõjaolukorras meie administratiivne võimekus lubama evakueerida sõjategevusest puutumata riikidesse umbes 1/3 elanikkonnast. Evakueerida tuleb eelkõige see osa tsiviilelanikkonnast, kes otseselt pole seotud riigi kaitsmisega ning kelle seas tavapäraselt sõjategevuse tulemustest tingitud ohvrite arv on ka kõige suurem.
Olukord, kus riigi territoorium on osaliselt või täielikult okupeeritud või kasutuskõlbmatu, tooks kestliku riigi puhul endaga kaasa ülemineku uuele režiimile. Riigi toimimine viiakse ajutiselt üle digitaalsele platvormile, mis võimaldab sellel jätkata vajadusel funktsioneerimist ka ilma territooriumita. Jätkub elutähtsate teenuste tagamine ja need on kättesaadavad ka väljaspool Eesti piire.
Eelduste loomisel hõivamatu riigi tekkimiseks on oluline Eesti rahvusvahelise positsiooni tugevdamine riikides, mis toetavad iseseisva riigi staatuse säilimist okupatsiooni tingimustes ning võimaldavad korraldada tegevusi iseseisva riigi jätkamiseks ka hajutatuna väljapool territooriumit. Käsitledes Eesti eesmärki säilitada suveräänne riik ka erakorralistes tingimustes, saame sõnastada selle eesmärgi järgnevalt. Eestist saab aastaks 2035 hõivamatu riik, kus kodanikkonna sidumine välismaal ja riigivõimu teostamine võib toimuda digitaalsel platvormil kõikjal maailmas riigi territooriumil toimuvast sõltumatult.
Kestlik riik
Eesti keele grammatikas puuduv tulevik ei muuda vajadust tulevikku kujundada vähemoluliseks, kui see on mistahes teisel rahval. Piiridest väljuv rahvas ei tee mööndusi Eesti riigi suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele, vaid näeb perspektiivi riigi kestmiseks isegi erakorralisest olukorrast sõltumatta väljaspool tavapäraseid raame. Eesti riigi piiridest väljumine ei kahjusta ühegi teise riigi suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, sest eesmärgiks pole teiste rahvaste poliitiline hõivamine. Samas võimaldab see praegusel liberaalsel avatud majandusega riigil tugevdada julgeolekut ja kasvatada jõukust. Tagada riigi sujuv toimimimine ka siis, kui seda tuleb ajutiselt juhtida kontaktivabalt ja väljaspool riigi territooriumi. Ilma pikemalt seletamatagi peaks selge olema, kui oluline on sellistes tingimustes, et riiklus ei katkeks.
Riigi väljumine piiridest saab toimuda vastava tehnoloogilise võimekuse olemasolul ning nii majanduslikest kui ka julgeoleku kaalutlustest lähtuvalt. Ilma tõhusalt funktsioneeriva majanduseta puuduvad vahendid julgeoleku tagamiseks ja ilma julgeoleku kaalutlusteta poleks Eesti riiki. Avatud majandusega riigis on majandusjulgeoleku tagamiseks mõistlik majandustegevust edendada ka väljapool riigi territooriumit. Välisriikides toimiva ettevõtlusetta lõpeb peagi riigi ülal pidamiseks vajalik tulu, ilma milleta pole piiridest väljunud riigil võimalik funktsioneerida. Kodanikele välisriikides toe ja teenuste korraldamiseks erakorralises olukorras on aga vajalik riigi majanduslike võimaluste säilitamine.
Piiridest väljuv riik ei pruugi mahtuda klassikalise riigi definitsiooni raamidesse ning Georg Jellineki käsitlus territooriumist, rahvast ja valitsusest vajab ümbermõtestamist. Riik suveräänsuse subjektina ei asu antud käsitluses ainult füüsilises ruumis, vaid ka algorütmides arvuti serveris, koondades või juhtides sealtkaudu kodanike ja riigiga seotud inimesi üle kogu planeedi. Kaasaegse riigi mõiste laiendamine või paindlikumaks muutmine on kasulik just väiksematele riikidele, nihutades rõhuasetuse territooriumi põhiselt käsitluselt rahvale ja valitsusele. Ühe rahva anastamiseks ei piisa enam territooriumi okupeerimisest, sest sellele ei järgneks kontrolli riigi juhtimise ja kodanikkonna üle. Piltlikult väljendudes peaks agressor lisaks Eestile vallutama ka näiteks USA, Saksamaa, Austraalia ja võibolla veel mõned riigid, sest osa piiridest väljunud riik võib paikneda just nendes välisriikides. Oluline on, et riigi kestmist ei määra ainult tankide ja kahurite arv, vaid Eesti rahva tarmukus.
TOOMAS VITSUT